15. oktoober - Helmi Üprus

Helmi Üprus
15.10.1911 Viljandi – 27.08.1978 Tallinn
Eesti kunstiteadlane

Kunstiajaloolane Helmi Üprus sündis 15. oktoobril 1911 Viljandis ehitusmeistri ja muusikaõpetaja perekonnas. Tema vend oli neuroloog Voldemar Üprus (1902-1956) ja õde maalikunstik Hilda Üprus (1904-1986).

ERM Fk 810: 48. ERMi kantselei personal:
preili Helmi Üprus, proua Lydia Voist ja preili I. Lattik
1937

Helmi Üprus lõpetas 1929. aastal Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumi. Õppis 1930. aastast Tartu Ülikoolis, lõpetas selle  1936. aastal kunstiajaloo ja romaani keelte ning 1942. aastal etnograafia alal. 

Asus 1936. aastal tööle ERMi teadussekretärina ja sai 1937. aastal ka kultuuriloo osakonna juhatajaks. Evakueeris 1944. aastal ERMi vara ja hoolitses selle säilimise eest. Tema 1942. aastal mag. phil väitekiri „Tartu klassitsistlik arhitektuur“ atesteeriti 1947. aastal ümber kunstiteaduste kandidaadiks.

Oli 1947. aastast Ajaloo Instituudi kunstiajaloosektori vanem teaduslik töötaja ja luges 1948 ka Tartu Ülikoolis rahvakunstikursust, kuni 1950. aasta kunstiajaloosektori likvideerimiseni. Üprus vallandati ja tema kraad tühistati.

Asus seejärel tööle Tallinna artellis „Flora“ töölisena, kus töötas 1953. aastani. Seejärel töötas Kultuurimälestiste Riiklikus Projekteerimise Instituudis, esialgu vanemteadurina, hiljem kunstiajaloo peaspetsialistina.

Oli 1969. aastast Eesti Arhitektide Liidu liige, 1973. aastast Suomen Muinasmuistoyhdistys´e kirjavahetajaliige.

Helmi Üprus on andnud suure panuse Tallinna keskaegse ehituskunsti uurimisse. Avaldas raamatus „Tallinn aastal 1825“ vanalinna hoonestuse kohta väärtusliku allika – 1820-1825 Insenerikomando tehtud tänavajoonised. Alustas 1965. aastal koos R. Zobeliga uuringuid vanalinna rekonstrueerimiseks ja töötas välja linna ajaloolise arengu uurimise metoodika, olles selles NSV Liidus esimene. Nende Tallinna vanalinna regenereerimise põhimõtteid rakendati ka teistes kaitsealustes ajaloolistes keskustes. Üprus tutvustas oma seisukohti tihti konverentsiettekannetes ja artiklites, sh rahvusvahelistes väljaannetes.

"Helmi Üprus avara ja selgepilgulise teadlasena kummutas mulle mitmeid arhitektuuri- ja kunstiajaloolisi müüte ning õpetas nägema huvitavaid seoseid erinevate ajastute ning kultuuride vahel" (Leonhard Lapin, Olejad ja minejad. Eesti Keele Sihtasutus 2015, lk 37) 

Jaan Klošeiko pildil on Leonhard Lapin ja tema õpetaja Helmi Üprus näituse avamisel Tallinna Kunstisalongis aastal 1977.

Üpruse huvikeskmes oli keskaegne linnamaja, eeskätt elamu. Sama põhjalikult on ta uurinud selleaegset raidkunsti. 1970ndate alguses pühendus mõisaarhitektuurile. Inventeeris 1976-1977 koos nooremate teadlastega Eesti mõisaansambleid ja on kirjutanud uurimusi Saue, Lohu, Rocca al Mare, Kolga jmt. mõisate kohta.

Muinsuskaitsjad kasutasid Nõukogude võimu enda argumentatsiooni, põhjendamaks ka mõisaarhitektuuri kaitse alla võtmise arglikku ideed. Meenutagem, et baltisaksa pärand tunnistati kahtlaseks kohe pärast sõda. Veel 1977. alustas Helmi Üprus, selleks et mõisatega tegelemist põhjendada, selle teema avalikkusele tutvustamist osundamisega NSV Liidu kultuuriministri Pjotr Demitševi kõnele, mille sisuks oli „meie maa rahvaste tohutu panus maailmatsivilisatsiooni arengusse“. Alles siis julges ta minna mõisate juurde, väites, et „meie kõneleme ikkagi kuidagi ebalevalt mõisarhitektuurist … ja kõneledes lisame sõna „endine““. Tegelikult aga, lisas Üprus kohe, on sõna „mois“ vallutuseelset päritolu ja tähistas algselt põllulappi. „On mõistetav, et võõrast rahvusest mõisniku ja maa pärisrahva vahelised suhted on kriitilisel ajaloo järkudel kandnud mõisale,“ jätkas Üprus ning lõpetas veendumusega, et „aja kulgedes on mõeldav äiult üks suhtumine. Suhtumine mõisaarhitektuuri kui kultuuripärandisse.“ Üpruse poliitiliselt korrektne põhjendus läks läbi ning tal õnnestuski käivitada ulatuslik mõisate inventeerimise programm. Üpruse töö jätkajate Juhan Maiste, Ants Heina ja Olev Suuderi ettepanekul võeti kuni 1985. aastani kaitse alla 242 mõisakeskust. (Katkend: Kodres, Krista. Arhitektuuripärandi restaureerimine: ideoloogia, poliitika ja tegevuspraktika // Eesti kunsti ajalugu. 6 : 1940-1991 : II osa. Eesti Kustiakadeemia, 2016. Lk. 410)

Rahvakunsti uurijana tõi esile uusi vaatenurki etnograafia kui teaduse arengule ja rõhutas kunstistiilide osa eesti rahvakunstis. Avaldanud ka kunstikriitikat ja kunstnike (K. Raua, E. Kutsari, J. Saali ja E. Timbermanni) loomingu ülevaateid.

Teosed

• Barclay de Tolly mausoleum (Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1957)
• Tartu Riikliku Ülikooli peahoone (Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1959)
• Kalevipoeg kunstis : [album] / koostatud koos I. Solomõkivaga (Tallinn : Eesti NSV Kunst, 1962 )
• Tallinn aastal 1825 (Tallinn : Kunst, 1965)
• Tallinna etikukivid (Tallinn : Valgus, 1971)
• Mustpeade hoone (Tallinn : 1972)
• Здание Братства черноголовых (Таллин : Ээсти раамат, 1974)
• Päikesemängud : [kunstnik Ado Vabbe elust ja loomingust] (Tallinn : Kunst, 1976)
• Tartu raekoda (Tallinn : Eesti Raamat, 1984)
• Тартуская ратуша (Таллин : Периодика, 1986)
• Raidkivikunst Eestis XIII-XVII sajandini (Tallinn : Kunst, 1987)

 

Tunnustus

• 1974 – Eesti Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsiooni aastapreemia (artikkel “Sotsiaalsete, funktsionaalsete ja looduslike iseärasuste osatähtsus Tallinna vanalinna regenereerimisel.” – “Ehitus ja arhitektuur”)
• 1978 – Kristjan Raua preemia (teos "Eesti kunsti ajalugu I" (I ja II), autorite kollektiiv: Mart-Ivo Eller, Voldemar Erm, Leo Gens, Virve Hinnov, Rudolf Kangert, Juta Keevallik, Kaalu Kirme, Tuui Koort, Ene Lamp, Rein Loodus, Mai Lumiste, Tiina Nurk, Evi Pihlak, Villem Raam, Jüri Selirand, Irina Solomõkova (kollektiivi juht), Karl Tihase, Vaike Tiik, Voldemar Vaga, Hannes Walter, Viivi Viilman, Lehti Viiroja ja Helmi Üprus)

 

Allikad

• Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafiline Leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996. Lk. 613-614
• Vikipeedia