Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

teisipäev, 30. juuni 2020

Karsten Brensing. LOOMADE MÕISTATUS


Tänapäev, 2018
337 lk.

Karsten Brensing (s. 1967) on saksa merebioloog ja käitumisteadlane, kes on tegelenud muu hulgas delfiinide ja vaalade uurimise ning kaitsega. Ta on kirjutanud mitmeid populaarseid raamatuid loomade elust.

Karsten Brensing jutustab selles raamatus loomadest, kaladest ja putukatest, enamasti nende uskumatust seltskonnaelust kolleegide, sõprade, sugulaste ja vaenlastega, ning strateegiliselt kavandatud territoriaalsõdadest. Müsteerium, mis hakkab seda lugedes meie mõtteid täitma, on eranditult loomade närvikoes ja ei ole inimestele tajutav.

Delfiinid kutsuvad üksteist nimepidi ja mõõkvaalad elavad 700 000 aasta vanuses kultuuris. Šimpansid peavad strateegilisi sõdu ning bonobod armastavad nilbusi rääkida. Küürvaalad alluvad moe diktaadile, kalad kasutavad tööriistu ja mängivad termomeetritega. Rotid peavad meelsasti pidu ja rongad lasevad liugu lumistel katustel. Sipelgad tunnevad end peeglist ära ja löövad end enne kojuminekut üles. Ämblikud valivad elukutse olenevalt oma isiksusest ja isikupärastest eelistustest.
Inimesed on imestunud – ega oska seda kuidagi seletada.

Putukad, kes kasutavad tööriistu, kalad, kellel on oma kultuur või elevandid, kes matavad oma surnuid. Loomad, kes käituvad ausalt või valetavad tahtlikult, loomad, kes ravivad end antibiootikumidega. Kuid mida tähendab see, kui üks ronk suudab mõttes teise asemele asetuda, et tema käitumist ette näha või kui harakas end peeglisse vaadates ära tunneb? Kuidas me peaksime seda võimet liigitama? Millal ja mis tingimustel oleme me kõik need võimed omandanud?

Nendele ja paljudele teistele küsimustele püüab autor loendamatu hulga vaatluste põhjal vastata. Lõpuks küsite ilmselt: mis meid siis veel loomadest eristab? Mitte palju. Meil, inimestel on imepisike omapära, millel põhineb meie edu liigina, ning see ei ole meie keel. Mis see on? Inimese troon ei löö sellest kõikuma. Aga maailmas, milles te pärast selle raamatu lugemist elate, ei ole teie ja kõik teised inimesed üksi, te hakkate elama koos teiste eneseteadvuse ja tunnetega olenditega ning tervitate ehk seejärel nii mõndagi oma naabruses elavat ronka.

Praegu ei kahtle ükski tõsiselt võetav teadlane, et loomadel on psüühika ning see võib ka haigeks jääda. Loomad võivad täpselt samuti nagu meie olla õnnelikud või masendunud.

Võib järeldada, kui sügavalt peavad olema juurdunud loomade kultuuritraditsioonid. Isegi eluohtlikus olukorras või kui kogu populatsioon on ohus, kõhklevad loomad tegemast midagi, mis teoreetiliselt ei peaks nende jaoks probleem olema. Mis see täpselt on, mis paneb loomad sedasi käituma?

Lõpetuseks võib öelda, et meie arutul käitumisel on täiesti arukad põhjused. Sellest hoolimata ei vabasta see meid vastutusest lahendada globaalprobleemid, mis on tingitud meie arutust käitumisest. Küsimus on vaid selles, kas anname selle vastutuse igaühe kätesse ja loodame, et nad hüppavad üle oma evolutsioonilise varju? Lapsena kehtis Karsten Bremsingi jaoks loomadega ümberkäimisel lihtne reegel: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et tehakse sulle.“


Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.
Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1881508

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar