VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Nele teistlaadi praktikaaruanne vol 5

Nele praktikaruande viimases osas saame aimu tema sõprade pjedestaalile tõusnud inimestest.

Praktika ajal viis saatus mind kokku ka inimesega, kes tänaseks on minu sõprade pjedestaalil tõusnud väga kõrgele kohale. Aastate jooksul oleme temaga koos käinud läbi paksu ja vedela, söönud puudade viisi soola ja liköörikompvekke. Olen imetlenud tema teadmisi, taktitunnet ja sooja huumorimeelt. See inimene oli meie raamatukogu koduloobibliograaf Helle Valgus ehk „kuramuse bibliograaf“, nagu ma teda algul oma mõttes nimetasin. 

Koduloobibliograaf Helle Valgus ja Nele

Meie sõprus algas minu, kui praktikandi häbitu ärakasutamisega tema poolt. Ta andis mulle koostada nimestiku KOMSOMOLI LÖÖKEHITUSTEST, mida ta ise ei olnud suurest nõudlusest hoolimata vaevaks võtnud valmis teha. Sõnagagi asja selgitamata või omapoolseid juhtnööre andmata lahkus ta nädalaks teadmata suunas. 

Istusin hullusti murelikuna lugemissaalis, meetrine paberirull ees ning lappasin venekeelseid ajalehti ja ajakirju. Minu vene keele oskus piirdus sõnadega „tänan“, „palun“ ja „vabandage, ma ei räägi vene keelt!“. Nüüd istusin ma vankuvate venekeelsete ajalehevirnade vahel ja püüdsin neist välja sõeluda artikleid, mis pajataksid meie ääretu kodumaa kommunistlike noorte üüratutest ehitusettevõtmistest. 

Lahendasin olukorra lihtsalt ja geniaalselt, kirjutades oma pikale paberile välja kõik artiklid, mis sisaldasid mõnd kohanime ja sõna „stroika“. Nimekiri sai kaunis pikk ja kasutamiseks tuli seda lahti rullida. Minu nimestikurulli nähes hakkas kuramuse bibliograaf algul vaikselt ja siis järjest jõulisemalt rappuma, tema prillid tõmbusid uduseks ja lõpuks möirgas ta täiest kõrist naerda, mis temasuguse delikaatse inimese puhul oli täiesti ennenägematu. Veidi rahunenuna seletas ta üksikute luksatuste ja kõõksatuste saatel, et minu bibliografeerimisviisi kasutati viimati vaaraode Egiptuses, uuemal ajal pidi kasutusel olema kartoteegivorm. 

Õnneks ei süüvinud ta väga sügavalt nimestiku sisusse. Selle nurjatu naise kasuks räägib fakt, et kui läks praktika hindamiseks, kostitas ta mind bibliograafiatöö eest rammusa viiega.

Evi Murdla  kellukestena helisev naer aitas murda iga jää

Teine inimene, keda ma algul kahtlustavalt kõõritasin, oli meie direktor Evi Murdla. Minu esimestes mälestustes figureerib ta vähe, sest ta oli rohkem tagatoainimene ja me puutusime vähe kokku. 

Meenub ainult üks episood, kui ta korduvalt külastas fotoateljeed, et teha aina uusi ja uusi pilte mingi dokumendi, vist välispassi tarvis. Pildid ei kukkunud kunagi välja piisavalt head, et nendega passilauda minna. Pidasin teda üheks eblakaks ja edevaks tibiks. 

Kui ta murest muserdatuna järgmisele pildistamissessioonile suundus, arvas tookordne laenutusosakonna juhataja Linda Sarapuu, kelles vahetevahel ilmutas end kaval maatüdrukumõistus, et ta peaks selga panema midagi tumedat, et piltidel mitte plass välja näha. 

Evi ringutas käsi, sest ta oli hommikul riietanud end elegantsesse valgesse kostüümi. Linda pilk volksas hindavalt minu pruuni pitsvarrukatega kleidi suunas ja ta soovitas Evil seda laenata. Mõtlesin kiirelt, et kas mul on ikka kleidi all piisavalt ilusad püksid ja rinnahoidja, et järgnevad tunnid nende väel mööda saata. Õnneks ütles Evi: „Tänan, ei!“ ja lasi oma naerukellukestel heliseda.

Lõpp