VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Nele meenutab kevadisi šefluse-aegu

Krutskeid täis Nele Pipaga uusi vallatusi haudumas

Erinevalt tänapäevasest vurlelikust elustiilist, valitses minu nooruse aegadel tõsine maalähedus. Iga linnaasutus oli oma šefluse alla „võtnud“ mõne kolhoosi või sovhoosi. 

Raamatukogurahvas käis Viiratsi kandi  põllumehi abistamas. Kevadisele kivikorjamisele võeti kaasa ka praktikant. Šeffide dessandi põhituumiku moodustasid laenutuse naised ning lisajõude oli mobiliseeritud ka komplekteerimise osakonnast. 

Sellel ajal töötas komplekteerimises üks sügavalt usklik neiu Kalli R. Meil kõigil olid kaasa võetud tublid leivakotid, aga Kallil oli lisaks ühes veel kirjusse pearätikusse sõlmitud palveraamat. 

Peale lõunat külitasid kõik põllupeenral ja patsutasid oma punnis kõhtusid, ainult Kalli istus sirge seljaga kivi otsas, rätik põlvedel ja luges raamatut. Meeleolu oli veidi kammitsetud, sest kõik püüdsid tema pühalikku tegevust mitte häirida.

Olin tollel ajal noor ja häbematu ning küllap kiusas mind lisaks veel kuri saatan, sest endalegi ehmatuseks veeretasin end selili, panin käed rinnale risti, ajasin varbad sirgeks ja küsisin teistelt valjusti: „Vaadake, kas ma oleksin ka ilus surnu?“ 

Ripsmete vahelt piiludes nägin, kuidas teised mind kohkunult jõllitasid ja siis vargsi Kalli poole kõõritasid. 

Ainult Evi lasi kuuldavale oma firmamärgina tuntud naerutrilleri ja ütles tunnustavalt : „Jah, väga ilus! Täpselt nagu elus.“

Meenutas: Nele Grosthal, kelle varasemaid meenutusi ja muljeid saate siin blogis lugeda SIIT