 |
| Väike Helle (Helle Juss) tööhoos |
Raamatukogu välisturneedel hakkas teda asendama Väike Helle. Sinna, kuhu läks tema, läksin ka mina. Esimene ühine väljasõit toimus meil linnalähedasse Jämejala Psühhiaatriahaigla laenutuspunkti.
Varustatud teadmisega, et haigla patsiente ei tohi mingil juhul oma selja taha lubada, astusime bussi nr. 10. Jämejala laenutuspunkti ilusat suurt ruumi palistasid vanaaegsed massiivsed riiulid, akende alla oli üles seatud Tallinna Meditsiiniraamatukogust imporditud näitus psühhiaatritele, mis muu hulgas sisaldas ka üksikasjaliste piltide ja skeemidega varustatud seksuoloogiaalaseid teoseid ja keset tuba seisis kirjutuslaud raamatukogu töötajale.
Reeglit mitte kedagi oma selja taha lasta sellise ruumipaigutuse juures küll järgida ei saanud. Tegelikult polnud seda vajagi, sest külastajad olid kõik väga viisakad ja armastusväärsed ning kellelgi neist ei olnud vähematki kavatsust meie kaelu kahekorra keerata. Aga siis hakkas üks kundedest, suurt kasvu turjakas meesterahvas, huvi tundma arstidele mõeldud näituse vastu.
Ta valis seksuoloogia sektsioonist välja ühe raamatu, mille vahel ta sõrme hoidis ja aegajalt sinna kilavaid pilke heites omaette kihistas. Seejärel võttis ta aega, et ahnelt järgmisi raamatuid silmitseda, siis jälle pilguheit valitud raamatusse, kihin jne.
Väike Helle hakkas mulle silmi volksutama ja energiliselt köhatama. Kahtlustasin, et ta on midagi kurku ajanud, kuid enne kui jõudsin minna teda vastu selga kloppima, keeras jamaks. Näituse kammimise lõpetanud meesterahvas tuli laua juurde ja teatas, et soovib laenata seda raamatut, mille vahel ta ikka veel näppu hoidis.
Väike Helle selgitas kenasti, et arstidele mõeldud näituselt raamatuid patsientidele laenutada ei saa ja võttis raamatul otsast kinni, et see oma valdusesse saada. Kunde ei lasknud raamatut lahti, Väike Helle ka ei lasknud, vaikselt puhkides sikutas kumbki raamatut oma poole. Ime küll, Väike Helle osutus tugevamaks! Meesterahvas tormas ust paugutades toast välja, meie Väikese Hellega lehvitasime värisevate kätega endale „Nõukogude Naistega“ tuult ja vangutasime halvakspanevalt päid.
Siis prahvatas uks uuesti lahti ja patsient, nüüd juba küllaltki vihane, vuhises taas sisse. Sõnadega: „Aga arst on minu sõber ja lubab mul selle raamatu võtta,“ algas tema ja Helle vahel uus vägikaikavedu. Pisike Helleke osutus jälle tugevamaks - niuhti! - tõmbas ta raamatu mehemüraka näppude vahelt ära ja peitis endale selja taha. Temast peaaegu poole pikemal oponeerijal ei valmistanud aga mingit raskust üle väikese naise kummarduda ja raamat tagasi kahmata. Väiksel Hellel jätkus taas kuraasi raamat tagasi võidelda ja nii, "kord Vestmann all ja Piibeleht peal, kord Piibeleht all ja Vestmann peal"-stiilis see kähmlus jätkus.
Hakkasin vaikselt laua tagant püsti venima, ise kalkuleerides, kas parem oleks põgeneda ukse või akna kaudu. Ilmselt märkas hull mees silmanurgast liikumist ja otsustas, et kahe raamatukoguhoidja vastu ta küll ei saa ja pühkis minema kui Soome Tuuslar.
Võitlusväljal seisis lõõtsutades Helle ja surus vastu südant venekeelset seksuaalanatoomia õpikut. Nagu ma olin kord Tarmo sõrmi bussis posti küljest lahti harutanud, harutasin nüüd Helle sõrmed selle kirgiõhutava raamatu ümbert lahti, me keerasime raamatukogu ukse lukku ja põgenesime seljad koos läbi Jämejala pargi, hüppasime bussi ja rahunesime alles oma raamatukogus ahju taga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar