14. juuni 1916 Viljandi – 28. sept. 1987 Viljandi
Karikaturist, (nuku)teatrikunstnik
Keskhariduse omandas Viljandi Maagümnaasiumis. Määravat huvi avaldasid
kunstihuvilisele noorukile joonistusõpetajad Villem Sasi ja Julius Mager.
Ta oli Viljandi Maagümnaasiumis õpetajate kallal oma kätt proovinud ja tema esimene karikatuur ilmus juba 8. juulil 1930 ajalehes “Oma Maa”. Juba 14-aastaselt sai teoks esimene personaalnäitus Põltsamaal. 1935. aastal panid Eia ja Jok („Sakala“ reporteri Henn Arvo) Viljandis Tartu tänavas Romantsovi majas kahe peale üles oma esimese šaržinäituse. Järgnes rida ühisnäitusi mitmes Eesti linnas (Viljandis, Narvas, Tapal, Tõrvas, Tallinnas).
1936. aastal sai Eiast illustraator-karikaturist “Uus Eesti” ja “Tallinna Posti” juures. Töötamine seal jäi lühikeseks, sest pärast teravat kokkupõrget peatoimetaja August Tupitsaga lahkus Eia Tallinnast.
Sama aasta sügisel võttis Eia koos Jokiga ette reisi ümber Euroopa. Reisil teeniti raha kohapeal tuntud inimestest šarže tehes. Inglismaal joonistas Eia šaržid tantsijatest Ginger Rogersist ja Fred Astaire`ist, Saksamaal poseerisid talle Willy Forst, Marika Rökk jt. Inglismaal õnnestunud Eial avaldada üks karikatuur koguni “Punchis”. Barcelonas aga oleks nende reis peaaegu saatuslikult lõppenud.
Nad elasid ühes hotellis. Jok oli ühel hommikul hotellist varem väljunud ja
ootas Eiat tänaval. Oli Hispaania kodusõja aeg. Kui Eia ukseni jõudis, nägi ta,
kuidas Hispaania punased komissarid koos ühe vene leitnandiga kedagi
konvoeerisid. “Mis siin toimub?” hõikas Eia Jokile. “Viivat fašista!” hõikas
Jok mulgi murrakus vastu ja hetk hiljem olid nad mõlemad kinni võetud ja pidid
selgitama, miks nad fašistidele elagu hüüdsid. Õnneks oli Eia Viljandi
Maagümnaasiumis piisavalt vene keelt õppinud ja oskas vene leitnandile asja
selgeks teha. Muidu viinuks nende tee koos sakslastega mahalaskmisele.
Pärast Euroopa reisilt naasmist korraldasid Jok ja Eia mitmeid näitusi Eestis ja jõudsid oma piltidega veel Helsingisse, Lahtisse ja Hämeenlinna. Enne sõda jõudis Eia töötada koos Evald Tammlaanega “Uue Elu” toimetuses.
1939. aastal abiellus ta Anni Arrasega (1916-1992). 1940. aastal sündis poeg Jüri, 1943. aastal poeg Rein.
Aastail 1937-1940 oli Eia peamiselt vabakutseline, 1940. aastal sai temast mõneks ajaks karikaturist “Punase Tähe” (ümbernimetatud “Sakala”) juures.
1941. aasta suve lõpul avasid Eia, Jok ja Edmund Valtman Viljandis Lossi
tänaval oma stuudios nn karikatuuripuhveti, kus igaüks võis endast mõõduka tasu
eest lasta šarži teha.
Töötas karikaturistina Riias ajalehe “Deutsche Zeitung im Ostland” juures aastail 1941-1944. 1941. aasta septembri algul oli Eia Riias ametis. Ajalehe esimene number oli ilmunud juba 5. augustil 1941. Eia perekonna käsutusse anti neljatoaline korter Riia kesklinnas, lisaks veel üsna korralik palk.
1944. aasta suve lõpus oli Eia tagasi Viljandis ja töötas Ugalas dekoraator-nukuskulptorina ja „Sakalas“ karikaturistina.
Evald Reier oli küüditatud kulaku pereliikmena Siberis 1949-1957
1949. aasta märtsis küüditati Evald Reier koos abikaasa Anniga kui kulakute perekonna liige Siberisse Novosibirski oblastisse Kargati rajooni. Alates 13. aprillist 1950 on Eiast saanud kunstnik Kargatis.
 |
| Eia ja Anni Kargatis, Siberimaal 1950. aastate algul. |
Peale Stalini surma tõusis Eial lootus peagi Eestisse tagasi jõuda, kuid asjad ei edenenud. 8. jaanuaril 1957 saatis ta kirja ENSV peaprokurörile.
“Võib olla olnuks juba ammu õige pöörduda Teie poole, kuid rea ametasutuste-isikute suhtumine teiste väljasaadetute mitmesugustesse avaldustesse jätsid mulje, et avalduse kirjutamine oleks mõttetu, kuna see nagunii ei leiaks sisulist arutamist, vaid kuude või isegi aastate pärast saabuks lühike ja trafaretne eitav vastus.
Alles paari viimase aasta jooksul toimunud muudatused meie riigi siseelus kinnitavad, et seadus ja õiglus lõppude lõpuks siiski mitte ainult sõnas, vaid ka tegelikult on asumas või juba asunud omale kohale ja et on möödunud seesugused ajad, kus mõnigi kõrget ametikohta mittevääriv isik võis vastavalt oma tahtele ja isiklikele suhteile mängida inimsaatustega.
Minu ja minu abikaasa väljasaatmine toimus 1949. aastal Viljandi linnast, kus ma töötasin teater “Ugala” nukulavastuste dekoraatorina-nukuskulptorina. Pärast korduvaid nõudmisi, alles 1950. aasta lõpul, loeti minule ette väljasaatmise otsus, millest selgus, et minu isa, kes omas Viljandi lähedal 30 ha suurust talukohta, oli tunnistatud kulakuks ja määratud väljasaatmisele. Koos sellega oli väljasaatmisele määratud ka minu perekond kui “kulaku leibkonda kuuluv”.
Selline põhjendus minu väljasaatmiseks on täiesti aluseta, arvestades fakti, et juba 1936. aastal algas minu iseseisev tee “Uus Eesti” ja “Tallinna Pos” toimetustes illustraator-karikaturistina. Sama aasta sügisel, pärast teravat kokkupõrget peatoimetaja August Tupitsaga, lahkusin Tallinnast ja teostasin pikema välisreisi läbides portreekarikaturistina rea Lääne- ja Lõuna-Euroopa riike.
Pärast sundteenimist 1937. aastal, korraldasin rea karikatuurinäitusi Eesti ja Soome linnades, ning vahepeal abiellunud (tegelikult abiellus 1939. aastal. – H.R.), jätkasin kaastööd ajalehtedele kuni juunipöördeni 1940, millal asusin karikaturistina töötama Viljandis “Punase Tähe” toimetuses.
Okupatsiooni ajal töötasin (alates 1941. aasta septembrist kuni 1944. aasta juuli lõpuni. – H.R.) Riias “Deutsche Zeitung im Ostland” illustraator-karikaturistina, kust 1944. aasta sügis-suvel tulin tagasi Viljandisse ja pärast Viljandi vabastamist töötasin esialgu teatris “Ugala”, kust peagi asusin “Sakala” toimetuse koosseisu. 1947. aastal tulin uuesti “Ugalasse” dekoraatoriks-nukuskulptoriks, töötades seal kuni väljasaatmiseni 1949. aasta märtsis.
Ülaltoodud lühikesest, Teile kergesti kontrollitavast elulookirjeldusest nähtub, et minu väljasaatmisel “kulakliku perekonna liikmena” puudub igasugune alus. Kui aga minu väljasaatmisele aitas kaasa töö oma erialal okupatsioonipäevil, mis oli tingitud tol ajal minu poliitiliste tõekspidamiste puudumisest (ilmselt oli nii kasulik kirjutada. – H.R.), siis vastavalt NSVL Ülemnõukogu määrusele 17. sept. 1955. aastal, on seegi süütegu täielikult kustutatud.”
14. oktoobril 1957 arvatakse Evald ja Anni Reier välja kulakute nimekirjast ning neile lubatakse Eestisse tagasi tulla. 1. novembril 1957 on nad Eestis tagasi.
Tagasi Viljandis
Eestisse jõudnud, töötas Eia Viljandis mitmel kohal kunstnikuna või
karikaturisti-illustraatorina: Ugala, Sakala, KEK, Kultuurimaja, Kaubastu.
Ugalas jõudis ta korra isegi näitelavale, mängides “Kevades” Arno Talit.
Karikatuure tegi ta peale sõda harva. See-eest või tema joonistusi ja šarže
kohata peale ajalehe “Tee Kommunismile” veel “Kehakultuuris”, “Noorte Hääles”,
“Kultuuris ja Elus” ja paljudes vene ja läti ajalehtedes ning ajakirjades.
Kokku olevat neid Eia mustvalgeid ja värvilisi šarþe, mida ta tegi ajalehtedele
ja ajakirjadele või joonistas kinkimiseks juubilaridele, ligi 12000.
1987. aasta septembris viidi Eia insuldiga Viljandi haiglasse. Evald Reier alias Eia suri 28. septembril 1987. aastal Viljandi haiglas.
Allikad:
- Raudla, Heiki. Eia – mees, kes tegi molusid // Kultuur ja Elu (2005) nr. 1 lk. 32-37
- Viljandi läbi aegade. Viljandi, 1983. Lk. 54-55
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar