Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

kolmapäev, 17. juuni 2020

Pirkko Saisio. KAINI TÜTAR

Loomingu Raamatukogu, 2018

104 lk.

„Kaini tütar“ räägib loo armastusest ja kindlasti ei ole tegemist sellise armastuslooga, kus peategelased kohtuvad, armuvad ja elavad elu lõpuni õnnelikult koos. Õnne selle raamatu lehekülgedelt tegelikult ei leiagi. Pigem kehtib selle raamatu kohta tuntud mõte (mida ma nüüd veidi omatahtsi muudan), et kõik õnnelikud paarid (inimesed) on oma õnnes sarnased, aga õnnetuses oleme kõik erinevad. Raamatu kaks peategelast on noored ja kaunid naised: Anna ja Risku. Mõlemad on andekad muusikud, mõlemad on pärit keerulistest ja õnnetutest perekondadest ja sellega nende sarnasus ka lõpeb. Nendevaheline erinevus on märksa määravam, nende ootused armastusele, muusikale ja elule on sedavõrd erinevad, et kohati näib nagu vihkaksid nad üksteist jäägitult. Võib-olla ongi see suhe selline armastuse ja vihkamise kompott, kus ei saagi täpselt aru, kus üks tunne lõpeb ja teine algab. Raamatus on mitmeid kohti, kus on õhus ootus, et kohe-kohe juhtub midagi pöördumatut ja halba: sõidetakse paadiga hooga vastu kaljusid või valib emb-kumb vabasurma. Saisio ei selgita otsesõnu, miks Anna ja Risku on just sellised nagu nad on ja ka loo lõpp ei anna sellele selget vastust. Kuid ta laseb aimata, mis on kummagi naise elu mõjutanud. Kindlasti on seda teinud nende perekonnad, kus puudub lähedus ja mõistmine. Kõik inimesed selles Saisio loodud maailmas tunduvad olevat tohutult üksildased ja kurvad. Väga paljut on öeldud mitte otse, vaid kaude. On tunda ühiskonna taunivat suhtumist lesbisuhetesse, mis mõjutab ka seda, kuidas Anna ja Risku end oma armastuses tunnevad. Füüsiline armastus teise naise vastu toob kaasa ka viha, pideva hirmu teist kaotada, enesesüüdistamise ja ka enesevihkamise. Viimane on tõenäoliselt põhjus, miks läheb Risku ühel ööl kaasa võhivõõraste meestega, kellest üks naise vägistab. Anna hingeline segadus väljendub teisiti, tema on otsustanud haavata niigi haavatud Riskut teda korduvalt hüljates ja taas üles otsides.

Autor Pirkko Saisio kirjutas selle raamatu 1984. aastal. Oma lesbilisust tunnistas ta avalikult 1996. aastal. Suur osa tema teostest olevat autobiograafiliste sugemetega. Kui mõelda, kes võiks Saisio olla „Kaini tütres“, siis mina panustaksin Risku peale, sest üks-kõik kui väga Risku Annat ka ei armastanud, oli too üks paras snoob. Kokkuvõtvalt, kui kahe naise vaheline armastus silmi pööritama ei pane, siis tasub „Kaini tütart“ lugeda. Raamat on piisavalt õhuke, saab kiiresti loetud, stiil tundub alguses ehk lünklik ja rabe, aga sellega harjub kiiresti ning lugu ise on nukker ja intiimne, mis sobib eriti hästi melanhoolikutele.


Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1881761


PS! Raamat sattus lugemislauale tänu Kolmanda kolmapäeva raamatuklubile. Seega, kui tahate samuti saada häid lugemissoovitusi ja loetu üle kellegagi arutleda, siis liituge meiega sügisel!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar