Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

neljapäev, 11. juuni 2020

Eliis Grigor. TEIBITUD SUU

Otto Wilhelm, 2017
128 lk.


Kõige naljakam on see, et inimesed lihtsalt ei pane tähele, milliseid võtteid sa enda peal katsetad. Sa oleksid nende jaoks nagu tühi koht, eikeegi, mõttetus.“ Kirjutab 14 aastane anorexia nervosa`t põdev Eleanora. 

Päevikuvormis kirjutatud raamat, mida tutvustan, on autori enda kogemuste kirjeldus ajast, mil ta viibis ravil Tartu psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonnas. Kuidas tegelikult mõtleb, tunneb või mida soovib inimene, kes leiab, et ta on ikka veel paks ning pisut veel oleks vaja end näljutada. „ Kui ma olen kõhn, kaotan selle pekivoldi ja kaalun vot nii palju, siis ma olengi õnnelik!“ kirjeldab tüdruk oma tundeid. Nii ennast, kui teisi jälgides jutustab 13 aastane Eliis oma loo läbielamistest, mis varem või hiljem tabab neid, kes kannatavad söömishäirete all. Minategelane endale ei halasta ja räägibki kogu loo, nii nagu kõik toimus. Seevastu teisi kliinikus viibivaid kaashaigeid kirjeldab ta anonüümselt  toiduainete järgi, millega nad end elus hoiavad. Vapper Eliis – just nii võib teda nimetada, on hakkama saanud millegi sellisega, mida igaüks ei julge, jutustada oma lugu ausalt ja ilustamata. 

Soovitan lugeda seda raamatut kõigile neile, kes ise ennast selles loos ära tunnevad või siis, et ei taha veel tunnistada, et on probleem. Pereliikmetele, kui peres on keegi, kes söömishäire all kannatab. Lisaks on see lugu õpetlik ja suunav, sest raamatus jagatakse tegelikult päris palju infot selle haiguse kohta. Näiteks on välja toodud mitmeid fakte tervest maailmast selle haiguse kohta.

Eliis ütleb ise tagakaanel: "Samuti loodan, et terved inimesed saavad selle raamatu abiga aru, mis toimub toitumishäirete käes vaevlejate sees ja millist võitlust me oma haigusega iga päev peame."

Katkend raamatust lk. 56:
Oli järjekordne esmaspäevane kaalumine. Ma kaalun 46,7 kg. Jube, see on nii kohutav! Ma ei suuda oma pisaraid peatada. Kõik see rasv, mis mu keha katab, voolab mööda voodit laiali, vajub mööda voodiäärt põrandale ja liigub mööda põrandat edasi. Kogu keha on kaetud tselluliidiga ning nahk tundub selle tõttu nagu mandariinikoor. Värvige mind oranžiks, pange poeletile müügile ja inimesed ei märkagi erinevust, sest ma näen välja ümar nagu mandariin.

Head lugemist oleks kuidagi kohatu siinkohal öelda, sest tegemist ei ole meelelahutusliku romaaniga.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1440154

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar