21. veebruar - Hain Henno 185

Hain ja Mall Henno, kuldpulm, 1921, VM VMF 195:39 F
Allikas: Geni.com

Hain Henno

21.02.1836 Härjakoorma talu, Paistu kihelkond, Holstre vald – 2.07.1922 Kovali talu, Holstre
Eesti rahvusliku liikumise tegelane, taluperemees

Hain Henno sündis 1836. aastal 21. veebr. Viljandimaal, Holstre vallas, Härjakoorma talus. Ta isa Juhan Henno kosis Härjakoorma talu tütre Ell Härgi naiseks ja asus naise vanemate tallu elama. Sel ajal pidi iga talu teomehe mõisas tööl pidama. Juhan Henno oli hoolas töömees ja sai tänu sellele mõisnikult Kovali talukoha.

Juhan Henno surma järel jäid teda leinama abikaasa Ell poja Hainiga ja kahe tütrega. Peagi abiellus lesk Hendrik Kunderiga. Sellest abielust sündis kolm last, üks neist tuntud Eesti kirjanik Juhan Kunder.

Hain Henno sai oma esimese hariduse Holstre Pulleritsu koolis, kus sel ajal oli kooliõpetajaks oli Jaak Pullerits. Külakooli lõpetamise järel ei andnud mõisa rentnik Blossfeldt Hain Hennole luba linnakooli õppima minekuks.  17-aastasena õnnestus noormehel saada aastaks Paistu köstri Ullai juurde õpilaseks. Nõnda sai Hain Henno selle aja kohta õige korraliku alghariduse. Maksu köster õpetamise eest ei võtnud, kuid noormees oli talle töömeheks.

Isalt jäänud Kovali talu pidamise kõrval sai Hain Henno juba 1864. aastal 28-aastaselt Holstre valla eestseisjaks (vallavanem). Vallavanemana astus ta oma lähema ümbruse otseste huvide eest üles: 1864. aasta kevadel saadeti ülespoole kaebuskiri Holstre mõisarentnik Blossfeldti ülekohtuste, rahvale kahjulike võtete vastu. Nimetatud rendihärra pani Holstres kaks põlist veskit kinni, tegi takistusi linaleotamises jne. Otsustati 1864. a. kevadel palvekiri saata otse Balti kroonumaade valitsejale Riiga ja Peterburisse kroonumaade ministrile. Kirjale andis esimese allkirja Hain Henno ja tunnistas end hiljem kirja autoriks, et kirja algatajat üliõpilast Peeter Petersoni kohalike võimumeeste eest kaitsta. 

1864. a. kevadel seati aga palvekiri keisri nime peale kokku. Palvekiri sisaldas 10 punkti. Nõuti peale muu vallakohtu vabastamist mõisa võimu alt ja uue kogukonnaseaduse maksmapanekut, teo-orjuse ja ihunuhtluse kaotamist, talumaade müügihinna kindlaksmääramist erapooletute vene ametnikkude poolt, teede tegemise ja postijaama-maksu ühetasast jaotamist valdade ning mõisate vahel jne. Ka sellel palvekirjal ei puudunud Hain Henno allkiri. Palvekiri tõlgiti Peterburis vene keelde ning anti keisrile tema tiibadjutandi krahv Kelleri kaudu ära. Samal ajal peeti Peterburi tegelastega nõu, kuidas teist palvekirja palju suurema hulga allkirjadega ning suurema saatkonnaga (esimese palvekirja tõid kolm saadikut Peterburisse) keisrile ära anda. Prof. Köler tuli siin appi ning sõitis suvel oma isa talusse Lubjasaarele, et seal asja õhutamiseks koosolekut ära pidada. Palvekiri anti üle 1000 allkirjaga, mis mitmest maakonnast kogutud olid, ja ühes 95 eri-palvekirjaga 9. nov. 1864. a. keisrile Tsarskoje Selos ära. 

Rahva hulgas tõusnud nn palvekirjade liikumise laienedes tuli Hain Hennol mitmel korral käia Riias ja Peterburis nii kohalike võimumeeste ülekohtu vastu abi otsimas kui üldse rahva õiguste laiendamist ja elujärje parandamist taotlemas.

„Üks ettevõtetest oli Holstre kroonumõisa valla kätte rendile saamine, milleks palvekirjad otse kroonumaade valitsusele saadeti, oma sakstest mööda minnes. Niisugune teguviis oli kõnesolevail ajal (1864.) alles koguni kardetaw ja nõudis suurt julgust. Sellekohase palvekirja oli üliõpilane P. Peterson valmistanud. Allakirjutajate seas oli aga H. Henno esimene, kelle eeskuju ka muud kaasa kiskus. Kui aga siis asi tõsiseks läks, ametiwõimud oma terawa ninaga holsterlaste teos üleüldise rahwaliikumise „kihutuse" hädaohtu aimasid ja palvekirja tekkimist pärast uurimise ette võtsid, andis .Henno end julgelt ja ohvrimeelselt piksevardaks, et ähwardava „Jupiteri noolte" mõju nõrgendada, nimelt Petersoni päästa. Ta tunnistas end palwekirja valmistajaks ja suutiski sellega võimude meeli vaigistada. Sest ettewõte sai nende silmis üksi kohalise laadi ning et ligemad ametikohad Hennol kui kõigiti ausat ja mõõdukameelset meest tundsid, ei wõetud teda vastutusele. Salliti veel sedagi, et Henno, kes mainitud tegevuse mõjul muidugi vallas üleüldise lugupidamise omandanud, mitmetesse vallaametitesse valiti, mida kaua aega pidas.“
(Hain Henno 85-aastane // Päewaleht, nr. 50, 23 veebruar 1921) 

Hain Henno võttis olude sunnil salaja peetud palvekirjade nõupidamistest alati osa. Peale selle võitles ta Holstre mõisa õiglase jagamise pärast, seistes vene-õigeusklike maasaamisel eesõiguse andmise vastu, muretsedes nälja-aastal 1868 vallale soodsatel tingimustel mujalt vilja, astus eduga üles Paistu kihelkonnakooli sulgemiskavatsuse vastu, mille algatajateks olid mõisnikud ja kirikuõpetaja. Tema hoole all ehitati Holstres korralikud kivikatusega koolimajad.

Hein Hanno tegevus ulatus kodu ümbrusest kaugemale: ta oli Viljandi Põllumeeste Seltsis pikalt eestseisuse liige, kes laekahoidjana esimese suurema Eesti seltsimaja ehituse rahalise külje eest hoolt kandis; C. R. Jakobsoni surma järel tolle pere eestkostjana aitas oksjoni alla langenud Kurgja talu tagasi lunastada; osales liikmena Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuses ning kuulus 1870-1884 Eesti Aleksandrikooli heaks raha korjamise organisatsiooni peakomiteesse.

Eesti Aleksandrikooli mõtte algatajateks olid Holstre-Pulleritsu külakooli õpetaja Jaan Adamson ja Tarvastu kihelkonnakooli õpetaja ja köster Hans Wühner. Eestikeelse õppemaksuta kihelkonnakooli haridust jätkava õppeasutuse loomine sai ärkamisaja üheks kandvamaks aktsiooniks, mis haaras kaasa kõik tuntumad eesti rahvuslikult meelestatud tegelased. Kooli asutamiseks hakati koguma annetusi, mille jaoks 1870. aastal moodustati Eesti Aleksandrikooli peakomitee ning kohtadel hulgaliselt abikomiteesid. 1887. aastaks oli kogutud enam kui 104000 rubla. Eesti Aleksandrikooli liikumine haaras enamikku rahvusliku ärkamisaja tegelastest ning Aleksandrikooli peakomiteed on nimetatud ka eestlaste esimeseks parlamendiks. Venestamise tingimustes avati kool aga 1888. aastal venekeelsena. (Eesti Aleksandrikool - Wikiwand)

Hain Henno töötas Eesti Aleksandrikooli heaks algusest peale koos Jaan Adamsoniga. Hain Henno kuulus 1870-1884 Eesti Aleksandrikooli heaks raha korjamise organisatsiooni peakomiteesse, sai 1884. aastal komitee asemele seatud keskkomitee liikmeks ja nimetati 1887. aastal Aleksandrikooli kuratooriumi liikmeks, täites siin laekahoidja abi kohuseid. Kuratooriumi liikmeks jäin Henno kuni kooli tegevuse lõpetamiseni endisel kujul 1906. aastal.

Isiklikku

Hain Henno abiellus 20. juunil 1871 Mall Ainsoniga ning neil oli seitse last. Naise onupoeg Peeter Ainson oli Hain Henno kõrval rahvusliku mõtte õhutajad ja kadjaid Holstres. 

Hain Henno suri 2. juuli 1922 oma kodutalus 86-aastasena. Maetud Paistu kalmistule.

Mälestuskivi Kovali talu asukohal, kus sündis kirjanik ja koolimees Johann Kunder (1852 - 1888) ning elas rahvusliku liikumise tegelane Hain Henno (1836 - 1922)

Loe veel:

• Albrecht, J. Hain Henno // Eesti Kirjandus (1922) nr. 8. URL: http://www.digar.ee/id/nlib-digar:53189
• Hain Henno 80-da sünnipäeva puhul // Postimees (1916) 9. veebr. URL: https://dea.digar.ee/article/postimeesew/1916/02/09/28
• Hain Henno 85-aastane // Päevaleht (1921) 23. veebr. URL: https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1921/02/23/12
• Hain Henno // Päevaleht (1922) 4. juuli. URL: https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1922/07/04/10

Allikad:

• Eesti Aleksandrikool. Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Aleksandrikool
• Eesti Biograafiline Leksikon. 2. tr. Saku, 2001. Lk. 125-126
• Eesti Elulood. EE 14. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 200. Lk. 87
• N. Kruus. Eesti rahvusliku ärkamise algupäevilt // Eesti Kirjandus (1934) nr 8. URL:   https://www.digar.ee/arhiiv/en/download/131170)