neljapäev, 6. mai 2021

VLRK 110: Viljandimaa raamatukogud ärkamisajast esimese Eesti Vabariigi lõpuni

Viljandimaal on tähtis koht Eesti raamatukogude tekke- ja arenguloos. Siit sai alguse demokraatlikel alustel, demokraatlikke, rahvuslikke ja hariduslikke eesmärke silmas pidavate kogukonnaraamatukogude asutamine külaharitlaste eestvedamisel ja külarahva toel.  


Tarvastus asutati raamatukogu juba 1860. aastal

Tarvastus asutati 1860. aastal kihelkonnakooli õpetaja Hans Wühneri eestvedamisel raamatukogu. Põhikirjas sätestati, et raamatukogu on kogu kihelkonnas eesti rahva kasuks ja tuluks asutatud ja selles raamatukogus peavad olema igasugused eestikeelsed raamatud, mis rahvale head ja tulusat õpetust võivad anda.

Tuvastamata fotograaf. Tarvastu kihelkonna kooliõpetajad – 1. rida (vasakult): A. Leppik, J. Laosson, H. Wühner, P. Tekkel; 2. rida: A. Rennit, H. Utso, J. Kärik. 1860.aastad.

Tarvastu raamatukogu asutati ajal, mil rahvuslik liikumine oli alles kujunemas. Selle loomine sai teoks Tarvastu kihelkonna kooliõpetajate ja ärksamate meeste ühisalgatusena. Neil aastail olid Tarvastu kihelkonna koolmeistriteks kihelkonnaõpetaja Hans Wühneri kõrval Aadu Perlus Mõnnaste vallakoolis, Jaan Lepasson Vana-Suislepas, Peeter Tekkel Voorus, Aadu Rennit Kuressaares, Hans Uts Saares jt. Juhtiv osa raamatukogu asutamisel kuulus Hans Wühnerile.

Tarvastu raamatukogu võitis kohalike elanike hulgas varsti suure populaarsuse. „Kuulsa Hans Wühneri raamatukogust“ käidi raamatuid toomas ka kihelkonna kaugematest äärtest. Lugemismaks, kopikas raamatult, ei olnud väga koormav. Pealegi ei nõutud lugemismaksu kõigilt: kellele see käis üle jõu, sai raamatuid tasuta.

Üheksa aasta pärast oli raamatukogu kasvanud juba 408 köiteni. Kuna õhemad raamatud köideti mitmekaupa kokku, võib arvata, et raamatute koguarv oli tuhande piires. Lugemisraha oli sama aja jooksul kogunenud 70 rubla. See lubab oletada, et aastas laenutati lugejatele umbes tuhat raamatut. Tolle aja kohta oli see igatahes väga hea saavutus.

Nõnda pandi Tarvastu kihelkonnas alus meie esimesele rahva asutatud raamatukogule ja rahvaraamatukogude arengule üldse. Tarvastu initsiatiiv ja eeskuju ärgitas teisigi kihelkondi ja valdu ning laiemalt kogu Eestimaad selliseid raamatukogusid asutama.


Viljandimaa oli juba 20. sajandi alguseks raamatukogudega kaetud

Järgmistel aastatel hakkas uusi raamatukogusid juurde tulema elavamalt. Valged laigud kujuteldava Eesti raamatukogunduse kaardil polnud 1880ndatel siiski veel haruldased. Valgeid laike oli tublisti vähem Lõuna-Eestis, Viljandimaal vaid üks – Suure Jaanis. Viljandimaal olid raamatukogude poolest kõige rikkamad Paistu ja Viljandi kihelkond.

Nii kujuneski Viljandimaa ainsaks maakonnaks Eestis, kus 1880ndate aastate lõpuks olid raamatukogud igas kihelkonnas – kokku kakskümmend. Tarvastule järgnesid Holstre (1867), Rimmu (1878), Pilistvere (1879), Kutsari (1881), Heimtali (1881), Õisu (1883), Polli (1883), Abja–Peraküla (1883), Uusna (1883), Uue–Suislepa (1884), Tuhalaane (1884), Kolga–Jaani (1885), Kaarli (1886) raamatukogud, vaatamata sellele, et tsaarivalitsus oli väga kitsi asutamislubade väljaandmisega. Metsküla raamatukogu puhul näiteks ei meeldinud võimudele see, et selle algatajad olid põhikirjas näinud ette aeg-ajalt lugejate koosolekute korraldamist ja raamatute ühiseid arutamisi. Kuraatori arvates võis viimasest tekkida ainult segadust ja raamatute sisu tendentslikku tõlgendamist. Aastase ootamise järel sai 1889. a. Metsküla raamatukogule loa taotleja kooliõpetaja M. Soop keelduva vastuse.

Sügaval venestamisajal 19. sajandi lõpus olid karskusseltsid peamised rahvaraamatukogude traditsiooni jätkajad. Kuna uutelt seltsidelt loodeti avaramaid tegutsemisvõimalusi, anti mitu seni loata tegutsenud raamatukogu üle karskusseltsidele. Kuid siingi põrgati kitsendavate määruste ja ametivõimude vastuseisule. Loataotlejad said eitava vastuse, nt Kolga-Jaanis, Tarvastus jm. Mõned raamatukogud suleti - nt 1888. aastal Viljandimaal Õisu ja Kutsari raamatukogu ning mitmed teised.

Uue sajandi algul olukord pisut leevenes - nagu eestlased, said ka sakslased 1906. aastal ivakese paremad võimalused omakeelse hariduselu edendamiseks. Neid tuleb kiita tugevasti tsentraliseeritud kubermanguseltside ja nende toel loodud linnaseltside loomise eest: Liivimaa Saksa Selts asutas 1907. aastal osakonna (ja nendes raamatukogud) Tartus, Viljandis, Valgas, Kuressaares, Pärnus ja isegi Põltsamaal. Eriti rändraamatukogude asupaikade põhjal peab järeldama, et hoolt ei kantud mitte ainult sakslaste, vaid ka kadakate kirjandusvajaduse rahuldamise eest.

Mitmes linnas asutatud vene seltskondlikud ühingud ei võtnud oma tegevuskavasse avalikkusele mõeldud raamatukogude rajamist. Üldiselt tegutsesid need ühingud väga omaette, koondades enda ümber kohalike vene haritlaste kitsa ringi. Sama kitsaks jäi ka nende raamatukogude tegevus. Pisike vene seltskondliku ühingu raamatukogu oli tegelikult Viljandis olemas juba 1899. aastal.

 

Raamatukaupluste raamatukogud

Lugemishuvilisi, kuid endale koju soetamiseks mitte piisavalt jõukaid inimesi, leidus ka linnas. Tegevusvälja jäi seetõttu raamatukaupluste raamatukogudele. 

Viljandis oli 19. sajandi lõpus neid mitu. Esimesed sellised maksuga laenuraamatukogud sisaldasid eesti raamatuid pooleks saksakeelsetega, nt. Carl Kreutzdahli raamatupoe laenuraamatukogu, asutatud 1862. 

Varsti kohtame raamatukaupluste juures täielikult eestikeelse kirjandusega raamatukogusid. Paljud neis tegelesid nüüd puhtal kujul eestikeelse kirjanduse laenutamisega. Suurematest sedalaadi raamatukogudest olgu nimetatud  1878. aastal aluse saanud Gustav Rosenbergi laenuraamatukogu ja 1900. aastal asutatud Hans Leokese raamatukogu.

 

Viljandlaste lugemishuvi 19. sajandi lõpus

Eesti Postimees (1882) 10. märts
Odiste raamatukogust

Ajalooüürikutes tuhlates võib leida andmeid, mis näitavad meie esiisasid ja –emasid väga raamatujanulistena. Juba raamatukogude ulatuslik levik ja toetus, mida osutasid neile elanikud pidude ja korjandustega, lubab oletada suurt kasutajaskonda. 

Seda kinnitavad ka arvud. Õisus oli asutajaid–lugejaid 1883. aastal 83. Viljandimaal Kutsari vallakoolis asunud raamatukogu lugejate nimekirjades leiame inimesi, kes elasid 30-40 kilomeetrit Kutsarist eemal. Kutsaril oli muidugi ka võrdlemisi mahukas kogu (1885. a. üle 1000 köite) ja ligi paarisaja lugejani küündiv lugejaskond.

Toonased raamatukogud sõltusid paljuski annetustest, liikmemaksudest ja laenumaksust. Tarvastu raamatukogu heaks tehtud korjandus tõi sisse sadakond raamatut ja 36 rubla 50 kopikat rahas. Lätkalus kinkis 1883. aastal keegi noormees üksinda 60 raamatut ligi 18 rubla väärtuses. Abja-Perakülas saadi 1884. aastal tuluõhtul puhaskasuna 150 ja Õisus koguni 183 rubla. 

Huvitavalt oli lugemismaks määratud Tarvastus: mida kauem oli raamat lugeja käes, seda rohkem tuli selle eest maksta. Nädalaks võetud raamatu eest tuli maksta olenevalt raamatu paksusest 1-2 kopikat. Kui raamatut hoiti kolm kuud, oli maks juba 8 kopikat. Aastaks võetud ühe suurema või kahe väiksema raamatu pealt tuli tasuda 25 kopikat. Teinekord müüdi aga uute raamatute soetamiseks raha saamiseks vanemad raamatud maha. 

Viljandimaal Metsküla raamatukogus anti raamatuid kolmeks nädalaks. Lugejad, kes elasid raamatukogust kaugemal kui viis versta, võisid raamatuid hoida viis nädalat.

Raamatukogude pidajad tegid ka hoolsat selgitustööd. Odiste küla koolmeister kirjutas: „Ka teen mina selle juures hoolsaste tööd, et inimesed oma aega ennem raamatute kallal veedaksivad…. Selle pärast soovi mina neile just seda ning teist raamatut lugeda, seletan ka sagedaste neile raamatute sisu ja tulu ära, kes seda veel ei tunne, ja sellest omast tööst näen mina hästi kaunist vilja.“ (Eesti Postimees, 10. märts 1882, lk. 3)

 

1910ndate pöördelised ajad

Intensiivne raamatukogude asutamise juurdekasv jätkus, kasvatades 1915. aasta lõpuks nende arvu kahekümnelt neljakümne seitsmeni. Lisaks neile tegutsesid ka koolide juures 97 kooliraamatukogu. Seega tegutses Viljandimaal 1915. aastal ühtekokku 144 raamatukogu, milles oli kokku 36 996 raamatut.

Viljandis pandi suuremale rahvaraamatukogule alus 1910. aastal Viljandi esimese Lugemisringiga.

Alanud maailmasõda jättis seltside, sh raamatukogude tegevusele oma jälje. 1915. aastal suleti kõik saksa seltsid ja keelati saksa keele tarvitamine avalikes kohtades. Suuri muudatusi Viljandi elus tõi kaasa suve lõpp, mil pärast sakslaste suurpealetungi ujutati linn üle sõjapõgenikega Läti aladelt. Pärast Pärnu pommitamist augustis evakueeriti Viljandisse osa sealseid asutusi. Üldse töötas 1915. aastal Viljandis korralikult ainult üks seltsiraamatukogu – Viljandi Esimese Lugemisringi raamatukogu. „Koidu“ raamatukogust jäi raamatute väljaandmine pea täiesti seisma ning karskusseltsi „Vabadus“ raamatukogu oli hoopis suletud. Et lugemisvara siiski inimesteni jõuaks, ostis lugemisring karskusseltsi raamatukogu 1916. aasta mais endale. Ka 1917. aastal oli Viljandis ainsaks tegutsevaks seltsiks lugemisring oma raamatukoguga. 

Viljandimaa seltside juurde loodud raamatukogude käsi sai samuti sõjast räsida – tegelased „kisti seltsidest eemale, koosolekud jäid pidamata ja seltside varandused jäid hooletusse“.

1918. aasta Saksa okupatsiooniaegset sakslaste keelavat, koguni purustavat tegevust tundsid peamiselt linnade raamatukogud, maal vähem. Kuressaares hävitasid sakslased täielikult Kuressaare Eesti Seltsi Hariduse Osakonna raamatukogu, Viljandis „Koidu“ seltsi oma, kinni pandi Viljandi Esimese Lugemisringi raamatukogu ja Tartu Rahvaraamatukogu Seltsi raamatukogu, Sindi raamatukogu jm. Nagu oma varasemates ajaloopostitustes oleme juba kirjutanud, sakslaste lahkumise järel Viljandi Esimest Lugemisringi enam päriselt käima ei saadudki. Ka mitmete ümberkaudsete lugemisringide tegevus (nt. Vana-Võidu jm) hakkas soikuma nii eestvedajate muutumise kui olukorra muutumise tõttu.

Aeg oli küps raamatukogude tegevuse ümberkorraldamiseks. Olulise tõuke järgmiseks etapiks andis 1919. aasta lõpus Tallinnas toimunud Esimene Rahvahariduspäev, mis oli rahvaraamatukogude võrgu arendamise seisukohalt suure tähtsusega.

 

Eesti rahvaraamatukoguvõrgu loomine


9. ja 10. novembril 1919 toimus Tallinnas Esimene Rahvahariduspäev, millest võttis osa mitmesuguste haridusseltside, ühingute ja koolivalitsuste esindajaid, kokku ligi 80 inimest. Esimesena esines haridusministeeriumi rahvahariduse osakonna juhataja Emma Asson, kes selgitas vastvalminud osakonna peamisi ülesandeid. 

1) lugemislaudade awamine, 
2) raamatukogude asutamine,
3) tõlgete soetamine, peaasjalikult heade populaarteaduslikkude tööde,
4) raamatukogude instruktorite ametisse panemine,
5) rahwaülikoolide ja edasiharimise kursuste käimapanemine,
6) kinode asutamine rahwahariduse laililaotamise otstarbeks ja
7) edasiharimise programmide wäljatöötamine.
Need on kõik ülesanded, mis tuleksid ellu wiia. Seda on hakatud ka tegema,
kuid rahapuuduse pärast ei ole weel kuigi kaugele jõutud.
Haridusministeerium on pöördunud üleskutsega omavalitsuse asutuste
ja seltside poole lugemislaudade ja raamatukogude awamise ja asutamise asjus.“

Samast ettekandest said kuulajad teada, et ministeeriumile teadaolevalt „on maal üleüldse 17 lugemislauda ja 140 raamatukogu, neist maksuta 13 lugemislauda ja 40 raamatukogu.“ Eesmärk oli jõuda sinnani, et kõik lugemislauad ja raamatukogud oleksid maksuta.

Haridusministeeriumi poolt pöörduti ajalehetoimetuste poole palvega, et nood oma väljaandeid lugemislaudadele soodsamalt müüksid, ning kõik peale „Maaliidu“ olid sellega kaasa tulnud.

Raamatukogude toetamiseks taotles rahvaharidusosakond krediiti summas 57 200 marka, arvestusega igale vallaraamatukogule 150 ja linnaraamatukogule 300-500 marga toetuse maksmiseks. Suuremalt osalt loodeti ka kohalike omavalitsuste ja seltside panusele.

Kõne järel jõuti ühisele otsusele, et raamatukogude korraldamisel peavad „seltskond, riigiwalitsus ja omavalitsus“ koostööd tegema, kusjuures viimased ka aineliselt panustama. Eesmärgiks sai igasse valda, kihelkonda ja linna raamatukogu asutamine ning raamatukogukursuste korraldamine.

Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi (RÜS) põhikiri registreeritigi Eduard Schönbergi initsiatiivil  juba 12. novembril 1919 Viljandi-Pärnu Rahukogu poolt ning asutamiskoosolek peeti sama aasta 14. detsembril.

Assoni ideed kogusid poolehoidjaid ka teistel maakondlikel raamatukogupäevadel, nt Viljandis 6. juunil 1920. Siin oli korraldajaks Viljandi Rahvaülikoolide Selts, toimumiskoht „Viljandi mõisa uues lossis – Rahvaülikoolide Seltsi ruumides“ (!). Juhatasid Eduard Schönberg ja Aleksander Sibul. Otsustes oli uus see, et oleks vaja üle-eestilist keskraamatukogu ja määrata talle ka sundeksemplarid. Aktuaalse probleemina otsustati keelata väärtuslike eraraamatukogude väljaviimine. Päevi-kongresse oli vaja raamatukogumõtte populariseerimiseks. Need ei jäänud tühjadeks sõnadeks.

1922. aastal oli erinevate ajaleheartiklite väitel Viljandi linnas neli suuremat raamatukogu:

  • maksuta ning suuremalt jaolt kooliõpilastest lugejaskonnaga Rahvaülikooli raamatukogu 5000 köitega ning selle lugemistuba kõigi Eestis ilmuvate ajalehtede ja –kirjadega; 
  • keskkooli õpilasi teenindav Koolinoorte Liidu raamatukogu 2000 köitega ning lugemistoaga;
  • Viljandi linna vanim ja suurim Hans Leokese maksuline laenuraamatukogu rohkem kui 6000 köitega;
  • 1921. aastal asutatud Akebergi maksuline kunstiajalooline raamatukogu. 
Lisaks muidugi 500-2000 köitega keskkoolide juures olevad kogud.

Viljandi maakonnas olevat samal ajal ligi 50 rahvaraamatukogu, mida pidasid üleval erinevad seltsid. Neist kõige vanemad olid 1881. aastal Viljandi vallas asutatud „Kutsari“ lugemisring ning 1883. aastal asutatud Uusna valla haridusseltsi raamatukogu. Koos Eesti iseseisvumisega toimus ka seltsitegevuse taaselustumine, kuid peamiselt vaid õpetajate ning ärksamate „seltskonna tegelaste“ entusiasmist.

    Raamatukogude korraldamise tööd asuvad pea igal pool õpetajate peal, kes seda vabatahtlikult ja maksuta teevad; ainult mõne suurema kogu juures on raamatukoguhoidja palgatud. Raamatukogudel oma kindlaid ruumisid ei ole. Nad on paigutud sinna, kus aga vähegi ruumi on leitud. Nii leiame kogusid taluhoonetest, koolimajadest ja mõnes kohas ka vallamajades. Enamasti igal pool on ruumid maksuta tarvitada antud.

    Raamatukogude suurus on mitmesugune; nimelt kõigub see 50—1500 raamatu vahel. Mõnes uuemas kogus on see köidete arv isegi veel vähem. Suurem osa kogudes olevaid raamatuid on rahvaliku kerge sisuga, väikene protsent ka muinasjutte, ajaloolisi ja teaduslisi raamatuid. Raamatukogude tarvitamine on kõigile liigetele maksuta, kuna võõrastelt väikest tasu võetakse. Mõnel pool on see ka võerastele maksuta. Raamatukogusid tajvitavad taluinimesed, töölised ja õppiv noorsugu. Enamus lugejatest on naisterahvad. Kõige rohkem loetakse ilukirjanduslisi tooteid. Raamatukogud kannatavad rahalise kitsikuse all. Raamatud maksavad palju, ning köitmine on ka kallis. Läinud aastal said Viljandimaal üle 20 raamatukogu raamatute poolest täiendatud, mis aga suureneva lugejate arvu juures liig väikene oli. Olgugi, et Viljandimaal hea hulk raamatukogusid on, kuid kõikide lugejate soovisid ei suuda nad veel täita. Edeneva kultuuriga kasvab ka lugejate arv, mille tõttu tarvidus raamatute järele kasvab.

Jaan

Ühisuudised (1923) 26. mai

Juba novembris 1923 kirjutas Päevaleht, et „Wiimaste maavalitsuse andmete järele on Viljandimaal üldse 59 raamatukogu, nendest registreeritud 46 raamatukogu ja registreerimata 13. Kihelkondade järele on Wiljandimaal raamatukogusid järgmiselt: Wiljandi kihelkonnas 15, Põltsamaal 12, Suure-Jaanis 7, Pilistweres 6, Paistus 5, Kolga-Jaanis 4, Tarwastus 4, Kõpus 3, Wiljandi linnas 4 raamatukogu.“

Tartus 28. ja 29. detsembril 1923. aastal toimunud Eesti esimese hariduskongressi teisel päeval pidas ettekande A. Kurvits, kes rääkis raamatukogude võrgust. Tema väitel oli 1922. aastal raamatukoguvõrk 447 raamatukoguga juba vormiliselt teostatud, ent kuna ei suutnud „rahuldada rahwa waimlisi nõudeid“ on see number aasta hiljem juba 573. Riigipoolset tuge on raamatukogudele antud 1921. aastal 650000 marka, 1922. aastal 75000 marka, 1923. aastal 1800000 marka ning planeeriti 1924. aastaks 3000000 marka. Ametis on raamatukogude korraldamist nõustavad instruktorid, läbi viidi 1923. aastal 6 kohas raamatukoguhoidjate kursused haridusministeeriumi poolt välja töötatud õppekava järele ning töötati välja raamatukogude seadus, kus ka uue raamatukogude võrgu põhijooned ette nähtud. Uue seaduse eelnõu kohaselt oleks kogu raamatukogunduse juhtimine haridusministeeriumi käes ning ülevalpidamine omavalituse vastutada, mõningase riikliku toetusega. Raamatukogu piirkond peaks vastama algkooli piirkonnale, sest „raamatukogu peab jätkama kooli tööd“. Raamatukoguhoidjate ühing toonitas ettekandele järgnenud arutelul, et „soovitav ei ole anda raamatukogunduse juhtimine haridusministeeriumi hoolde, waid peaks enam wabadust jätma seltskondlikule algatusele.“ Noorsoo ajakirjade toetamise küsimust arutades muutusid sõnavõtud „käredaks“. Lausa jalgade trampimise ning sõna võtnud „Viisnurga“ toimetaja Antsoni maha-hõikamiseni.

Paljudel seltsidel oli oma raamatukogu, mõned neist kuulusid avalike võrku. Aga kui oma raamatukogu ei olnudki, toetasid seltsid kohapealseid avalikke. Kuid nagu kiusuks teistele: mõnel seltsil oli küll korralik raamatukogu, ent see ei kuulunud avalike hulka, ei kuulunud seltski nõnda liitu. Seisis täiesti omaette, kellegi toeta. Nimetagem üks selline – Õisu raamatukogu (asutatud 1882, ägedal venestusajal 1896 läks kinni, avati uuesti 1905).

Aastail 1918-1940 jätkus tasahilju raamatukogude kasv küündides riiklikus võrgus 1940. aastaks kuuekümne viieni. Et saada ammendavat ülevaadet raamatukoguteenindusest maakonnas, tuleks neile lisada veel koolide ja õpetajate raamatukogud, erakogud ja seltside raamatukogud.

Mittetäielike statistiliste andmete ja vastavasisuliste uurimuste puudumine ei võimalda kõikehõlmavalt hinnata, millist osa etendasid raamatukogud ja lugemine sel ajal. Teada on, et 1920. aastate alguses sai ülikooli raamatukogu 1427 eksemplari Viljandi maagümnaasiumist ning mitmele poolele müüdi osade kaupa Viljandist Hans Leokese 11000-löiteline raamatukogu, kuna maksulised laenuraamatukogud hakkasid avalike raamatukogude arenedes kaduma. Mingi osa Leokese kogust jäi ka poeg Jaan Leokesele, seemneks edaspidisele kogumisele.

Tuginedes Helju Lehesmetsa diplomitööle „Viljandi rajooni raamatukogude arengutee 1860– 1967“ (Viljandi, 1967) saame teada, et Viljandimaa maaraamatukogudes luges aastail 1938/1940 ühtekokku 3812 lugejat, ühe raamatukogu kohta tuli keskmiselt 69 lugejat. Kokku laenutati 40984 raamatut, millest 88,1% moodustas ilukirjandus, lastekirjandus vaid 0,8%, mida ilmus ka vähe. Viljandimaa linnades olid nimetatud näitajad kordades kõrgemad.

Vältimaks hinnanguid tuleb siiski tõdeda, et esimesel iseseisvusajal ei olnud lugemine rahva hulgas kahjuks eriti populaarne ja raamatukogu polnud viljandimaalaste poolt veel omaks võetud.

Kaart on võetud Helju Lehesmetsa diplomitööst „Viljandi rajooni raamatukogude võrgu arengutee 1860-1967“ (1967)


Allikad:

on
Sildid: , , , , , ,

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)