VLRK110: Endine teenindusjuht Maire meenutab seiku linnagalerii tegevusest Viljandi Linnaraamatukogu käe all

Linnagaleriid kureerib juba aastaid Sakala Keskus, ent raamatukogu vaim ei ole siiski ukse taha jäänud. Ta lülitab hommikuti tuled põlema, videomakid sisse ning suunab ja informeerib külastajaid näitusteni. Vajadusel otsib juhtmeid, paljundab, prindib, joodab ja lohutab kunstniku lemmikloomad ning valvab laoruumis tukastavat performance-kunstnikku.
Foto originaal: Viljandi Linnagalerii facebook 

Kunstnike kõrval on olulise tähtsusega inimesed, kes näitusi korraldavad. Need on kuraatorid. Kahtlemata on nad professionaalid – kunstiteadlased ning mänedžerid ühteaegu, trenditundlikud universaalid, kes kogu näituse projekti on suutelised algusest kuni võiduka lõpuni läbi viima. Kunst toob ette teemasid ja ideid, kuraatorid jälgivad, valivad neid. Nad tunnevad respekti kunstniku suhtes.

Mari Vallikivi pojaga

Linnagalerii kuraatoriks oli kunstiteadlane Mari Vallikivi, kes alustas näitustega  2002. aastal ja tegi seda sõbralikul ja muhedal moel. Aasta hiljem jagunes Mari tegevus juba kahe maja vahel – vastloodud Kondase keskuses ja linnagaleriis. Näituste arvu kasvades Kondases pani raamatukogu oma õla alla galerii tegevuses.

Kümne aasta jooksul (2002-2012 - blogitoimetaja täpsustus) on galerii pakkunud üle üheksakümne näituse. See tähendab värvide ja vormide pillerkaari, klassikute ning nüüdiskunstnike pilte, raamatuillustratsioone, laste ideedest sündinud joonistusi ning esemeid. Väljapanekute hulgas on olnud kõikvõimalikke tehnikaid: akvarelli, õli- ja pastellmaale, graafikat, aplikatsiooni, keraamikat, kollaaži, joonistusi, vitraaže jne.

Silmailu on pakkunud kangad ning kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala üliõpilaste ja õppejõudude käsitööd, eksponeeritud on isegi palkmaju sama kooli taluarhitektuuri eriala esindajatelt. Eesti ja Soome lapitööhuvilised on kokku sobitanud riidelappidest varjundirikkaid maale.

Mitu korda on vaatamiseks välja pandud Eesti naha- ja köitekunstnike liidu liikmete nahkseid raamatuköiteid. Nahakunstnikega seob meid sõprus alates Eesti raamatuaastat tähistavast näitusest. Mõnestki tollasest noorepoolsest kunstnikust on vahepeal saanud professor.

Meenutusi on pakkunud nii vanad kui nüüdisaegsed fotod ja Tartu nukumuuseumi mänguasjad. Välja on pandud tuntud bibliofiili Vallo Rauni raamatuharuldusi. Esindatud on ka väiketrükiseid - postmargid nii Ukrainast kui Eestist. Siin on esinenud enim postmarke disaininud kunstnik - graafik Lembit Lõhmus, kes on ka  Viljandi postmargi kujundaja.

Näitus "Okkalised" avamine aug. 2011

Üheks minu lemmikuks said Kristiina Pärki maast laeni ulatuvad kaktused pastelljoonistena jõupaberil, tööd kandsid ühist nimetust „Okkalised“. Päris huvitavaid lähenemisi on pakkunud Mainori kooli üliõpilasdisain. Oma töid on näidanud Viljandi kunstnikud.

Rõõmu on pakkunud koostöö Viljandi kunstikooliga, eelkõige suure ning sõbraliku disaineri, kooli direktori Kristjan Mändmaa ja õpetaja Reet Talimaaga, kes on käinud lastega näitustel tunde pidamas ning andnud kasulikke soovitusi raamatunäituste kujundamisel. Ideederohkete ja värvirõõmsate õpilastöödega on mitmel korral esinenud Tarvastu Muusika- ja Kunstikool. Näitused on alati soojalt vastu võetud.

Soome kunstnike rühmituse
näituse AEG avamine 13.07.2012

Lisaks eesti kunstiinimestele on oma näitusega Viljandisse tulnud kunstnikud Helsingist erinevates kooslustes, küll Artegroundi või Taevase Akadeemia nime all. Viimane näitus suvel 2012 kandis nimetust „Aeg“, mis voolas rahulikult koos kantud jalavarjudega läbi terve maja. See tõik leidis kajastuse tuntud kunstiõpetaja hüüatuses: „Vanad saapad kultuuritemplis!“. Ta juhtis tähelepanu pildiallkirjadele, mis olid soome ja inglise keeles, puudusid eestikeelsed.

Ja veel! Soovist rääkida Ameerika ajalugu läbi kunsti oli inspireeritud Ameerika saatkonna abil tellitud näitus „Ameerikat kujutades“. Selle eest kandsid hoolt Elle, Nele ja Suur-Kalli, paigutades seda vahelduvalt nii galeriisse kui trepihalli. Mitte ajaviiteks, vaid et iga kord ei õnnestu näitust kohale toimetada planeeritud ajaks ja uus on juba peale tulemas. Pealegi, piltide Viljandisse toomine ei sündinud just väheste ponnistustega. Kuid lõpp hea, kõik hea!

Alati pole kõik väga roosiline olnud. Õnneks on kriitikanooli näituste hindamisel minu kõrvu jõudnud suhteliselt vähe. Mõned asjatundjad on leidnud, et kunstniku pintslitõmme pole olnud piisavalt intensiivne. Mõnelt maalilt on aga vastu kumanud siniste nägudega inglid!

Omajagu tegemist on olnud näituste planeerimisega. Mõned kunstnikud tulevad kohale, et ruum enne üle vaadata, mõnele piisab e-postiga saadetud galerii plaanist. Alati ei kulge ettevalmistused rangelt koostatud graafiku kohaselt. Kes soovib kindlalt oma töid näidata, ilmutab end õigel ajal, vahel küll üsna viimasel minutil või … tuleb endal haarata telefonitoru. Nii juhtus ühe auväärsema akvarellistiga, kelle abikaasa käis oma mehele galeriid kauplemas, pealegi polnud ta rahul pika ooteajaga. Panime kirja aja ning vahetasime kontakte. Pikana tundunud ooteaeg möödus siiski päris lennukalt, akvarellistist aga ei mingit märki. Telefonivestlusest selgus, et härra ise polnud planeeritavast näitusest undki näinud. Tänas pakutud võimaluse eest, vabandas ning lõpuks kiitis meie viisakust.

Samas mõne ettevõtlikuma ainsaks sooviks näib olevat kiirkorras oma tööd päevavalgele tuua. Kuuldes, et näitused on juba ammu planeeritud, ollakse ülimalt üllatunud. On olnud mitmeid ühinguid, kes annavad ühel kenal päeval teada näituse järjekorra jõudmisest Viljandi linnagaleriini. Hea teada saada, kuid paraku hiljavõitu. Ei jäägi üle muud kui näitust linnas mõnele teisele kultuurilembesele asutusele soovitada. Oleme näitusi jaganud uue kuraatori Laineliga Sakala keskusest.

Aeg näituse ülespanemisel on täidetud tavaliselt rõõmsa sigina-saginaga:  installatsioonide toimimiseks on vaja kokku korjata kõik maja pikendusjuhtmed, teha tonnide viisi printimistöid, vajadusel piltide allkirju, sest seda tööd tegema pidanud kunstniku sekretär on täiesti juhuslikult suundunud Küprosele puhkama. Juhatada kunstnikke poodi vajalikke tarbeid ostma, juhatada mõnusasse söögikohta ja palju muudki. Soomlastele näis, et peab ümber paigutama klaveri, sest muusikariist ei olevat sobinud ekspositsiooni kontseptsiooniga. Loomulikult oli selle omaalgatuslikuks korraldamiseks kõige sobivam aeg, kui kuraatori asemik oli läinud keha kinnitama. Oleme rääkinud mitmes keeles, mis on taganud täieliku üksteisemõistmise. Ei maksaks unustada ka kehakeelt, mis pakub rohkelt eneseväljendusvõimalusi.

Viljandi kunstikoolile aga tundus, et nüüdiskunsti ekspositsioon ei tõuse piisavalt esile, kui sein pole siniseks värvitud ning pildid kõvasti seina kruvitud. Tulemus sai igati tegemist väärt, loomulikult kuni järgmise esinejani. Järg oli fotoklubi rahva käes, kes leidis, et sinine sein ei too töödes peituvat mõtet täielikult välja. Lõpuks lepiti sellega ning seina valiti välja sobivad fotod. Kui siis möödunud suvel soomlased saabusid, oli kindel, et tuleb taastada endine päikesetõusu värv. Mari pintseldaski seina valge värviga üle, mis andis seinale tagasi esialgse helenduse. Siin pole midagi iseäralikku, nii teevad ju kõik suured kunstisaalid!

Viive Noore lasteraamatuillustratsioonide näitus osutus varem planeeritust suuremaks. Pildid jagati Kondase keskuse ja galerii vahel. Piltide allkirjad pidid jagunema kahe maja vahel. Et õiged tekstid ka õigete piltide alla saaksid, tuli meil Margega uurida mitmeid muinasjuturaamatuid. 

Foto Jarõna Ilo näituse avamiselt

Tähele panna on tulnud muidki olulisi asju. Nimelt, kas kunstnikul kaasas olevad koerad on söönud-joonud, kas nad vajavad lohutamist, kui perenaine on nad hetkeks omapäi galeriisse jätnud. Enne näituse avamist peab kunstnik, ühtlasi koerte perenaine, võimaldama nii endale kui oma lemmikutele pisukest puhkust laoruumis, küljealuseks sallid ja jakid, kõik selle nimel, et eelolev performance õnnelikult üle elada. Siis jääb teistel üle vaid kikivarvul kõndida ja jumalat paluda, et kõrvaltoa telefon läbilõikavalt ei heliseks.

Oleme paar suurmeistrite Valli Lember-Bogatkina ja Uno Roosvalti näitust teinud koos kohaliku kunstielu edendajana tuntud prouaga, Köleri fondi eestvedaja Aate-Heli Õunaga. Alati on tal kaasa võetud lõputu hulk ideid ja mitu rauda korraga tules, mälestusmärgid ja veel midagi. Tegutseb õige asja nimel. Imestan alati tema ikka veel jätkuvat tahet ja raugematut energiat. Oma käikudega annab ta nii palju impulsse, et pärast annab end välja urgeldada. Kiirustades minekule, soovib alati kallist rahu! Valli Lember-Bogatkina näitust lõpetava kunstitunni reklaamimise kohta küsides sain aimu, et paljude tähtsate toimetuste juures ei tundunud see just esmaoluline, peagi oli saabumas õnnis reede õhtu. See väljenduski ühes toredas sõnastuses: „Mind valdas nädalalõpusegaduslik rahu“. Info sai avaldatud, kunstitund peetud ning kõik olid rõõmsad. Pealegi külastas kunstitundi armastatud tekstiilikunstnik Anu Raud kaaslastega.

Näitusi on avatud, kaetud suupistelaudu, kutsutud ajakirjanikke, kunstnikke ja informeeritud üldsust. Koostatud kunstnikku ja näitust tutvustavaid tekste. Kui kunstnik väidab, et ta ei oska enda tutvustamiseks midagi paberile panna, siis ei jäägi muud üle kui vestlusest saadud pidepunktidele toetudes „nupuke“ ise valmis treida. Ilmutatud kogu info kodulehel, ajalehes, sündmuste andmebaasides, saadetud kutseid ja e-kirju, räägitud huvilistele näitusest igal võimalikul ajahetkel. Rahvast kokku kutsuda on vahel osutunud päris parajaks pähkliks. Eriti kui saad neljapäeva pärastlõunal teada, et kunstnik soovib näituse avada esmaspäeval ning ta ootab sinna rahvusringhäälingu esindajat, ametnikke, kunstnikke ja palju muud rahvast.

Enamik kunstnikest on ise seisnud hea selle eest, et näitus välja saaks. Vahel on abistanud majandusjuht Kalli Hendrikson, kes on mihkel iga töö peale. Varem tegi seda lahe ja sõbralik näitusemeister Meelik Mälksoo, tehes seda ülimalt rahulikult ja maitsekalt. Soomes elades ja Viljandis käies tuli ikka raamatukokku, tundis huvi, mis teoksil, kui parasjagu abi vaja, pani käed külge. Kodulinnas tegeles ta oma armsa kunstitööga. Kord tuli jälle oma mapiga, salapärane nägu peas – ta oli ise vanadest ajalehtedest paberit teinud. Näituse lõppedes on tulnud meil pildid maha võtta, lattu transportida või nõuetekohaselt pakendada, organiseerida äraviimine. Vastutada!

Näitused – see ongi otsene võimalus kunstist osa saada, imetleda kunstiteoseid ja nende loojaid, huvist ajendatuna edasi uurida. Huvitav on, mil viisil jõutakse vanadest käsitöödest uute ja originaalsete esemete valmistamiseni, milliseid võimalusi pakub kaasaegne disain, milline loovus peitub noortes ja kui võluvad on klassikud. Kas siin pole tunda tõelist sünergiat? Koos elavad kirjandus ja kunst.

Lasteraamatupäeva täringumäng linnagaleriis apr. 2016

Galerii mitmefunktsioonilisus on kaasa toonud pidevat mööbli, vahel isegi näituse osalist ümbertõstmist, tehnika paigaldamist, jõulukuuskede eksponeerimist, pidulaudade seadmist ning muudki. Suurte sagimiste käigus on vaja kedagi lattu lubada või siis jällegi sealt luku tagant välja päästa, üritustele tulnutele toole juurde kanda, kedagi otsida, fotografeerida, printida, kohvi serveerida. Rääkimata piltide tassimisest. Parasjagu galeriis toimuv üritus ei luba alati näitusele tulnutel kunsti juurde pääseda. Siis rahustame, soovitame oodata või palume veelkord tulla, või lohutame, et näitus kestab veel kaua. Ja siis… tullakse, kui näitus on just hetk tagasi maha võetud! Galerii on olnud lugematute koolituste, viktoriinide, loodus- ja luuleõhtute toimumise paigaks. Siin on etendatud näitemänge, tehtud muusikat ja lauldud. Kõik tahavad ju oma asju tipptasemel teha, seetõttu ei tekita imestust küsimus, kas näitus jääb etenduse ajaks ka üles.

Raamatukogu kureeritud Linnagalerii
kuldne trio on Austria päevaks (2005)
valmis. Kalli Hendrikson, Maire Killar ja
Marge Liivakivi

Näituste avamise päeval on lugemissaali teeninduslett muutunud tõeliseks valvelauaks või infopunktiks. Saal ise meenutab mesilastaru. Kui galerii on lõpuks kunstiga kaetud, vajab ta jätkuvalt tähelepanu. 

Kas tuled põlevad, kas tuled on kustutatud, kas videoinstallatsioon on ööseks välja lülitatud, kas hommikul jälle sisse lülitatud, kas lilled vajavad vett või peab nad ära viskama, kas pildid pole seintelt maha vajunud, kas toolid on ära pandud või kas nad on ürituseks valmis pandud, kas külalisteraamat on olemas, kas ruum on liiga külm, või liialt umbne, anda näituse kohta selgitusi jne.

Kõik see on olnud meie ühine tegemine. Mulle väga meeldinud. 

Loodan, et ka teile, armsad lugemissaali naised, Marge, Mare, Veronika, Väike-Kalli. Evi, Reet, Suur-Kalli ja kõik teised. Aga meil on ju ka veel lugejad!

Vaatame, mis tulevik toob!

Meenutas: Maire Killar