VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Veronika kogemata tõlgiks

Fotokollaaž "Veronika ja Pipa Pihkva kunstniku
Irina Vinogradova Lebedeva lamenukkude näituse avamisel"

See on ammu teada fakt, et raamatukoguhoidja peab jooksu pealt suutma end ümber häälestada. Aidata vasakul seisvat lugejat e-riigi teenuste juures, paremal seisvat jänesenaha maheparkimiseks info otsimisel ning samal ajal sisestada andmebaasi standarditele vastavaid ja karmide reeglitega kooskõlas olevaid metandmeid. Paraku tuleb teinekord ka vabal päeval madalstardist näituse avamisele meelitatuna ootamatult püstolreporteri mikrofoni ees piiritaguste külaliste intervjuud raadioeetrisse tõlkida.

Kuna 7. märtsil (2012) toimus üle-Eestiline õpetajate streik, olid mu lapsed sel päeval kodus. Seega võtsin ise ka oma ületunnid välja.

Enne kella viit utsitas abikaasa mind Kondase keskusesse tulema. Kondase keskus oli sel ajal veel Linnaraamatukogu osa ning meie tegemised olid tihedasti põimunud. Abikaasa kiitis, et „nii hää näitus“ ja tema ikka pani ka üles jne. Pisut pahurana tõmbasin esimesed ettejuhtuvad asjad selga, lapsed said ise riide ja läksimegi. 

Keskuses tuli Mari Vallikivi ligi ning ütles: „Andres ütles, et sa saad tõlkida.“ Nii äkilise rünnaku peale ei jäänud mul muud üle, kui nõustuda. Mare Hunt rääkis pooled asjad juurde ja kamba peale tuli päris ladus ja huvitav vestlus Pihkva kunstniku Irina Vinogradova Lebedevaga. 

Rahvast oli parasjagu. Kõik olid tööde täiuslikkusest hingetud. 

Kõige toredam oli hiljem raadioreportaažis märgata ja ära tunda omaenda pisema lapse tatsuvaid jooksusamme taustal. Ja see, kui mulle kohale jõudis, et esimese ettejuhtuva selgatõmmatud kampsiku tasku peal ilutses kunstniku silmade kõrgusel üks täiuslik kohviplekk…