VLRK 110 alternatiivajalugu: Jane tiigrihüpe koristajast raamatukoguhoidjaks

Koristajana raamatukogus alustanud Jane ei suutnud arvuti kutset 

eirata, viskas kiired tiirud mopiga ning asus salaja õppima. Nüüd on 

ta kõrgharitud infoteadlane ja raamatukoguhoidja ning kõikide 

Pipade armastatud kolleeg.

 Pilt on illustreeriv. Foto originaal: Nele Grosthal

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, kuidas ma salaja Viljandi Linnaraamatukogu lugemissaali arvutit ilma luba küsimata kasutasin, pean kõigepealt meenutama oma lapsepõlve. Juba lapsena arutlesin ma selle üle, et küll on ikka raamatukogutädi töö tore - muudkui istu ja loe raamatuid. Kasvõi tundide viisi! Nii mõnigi kord leidsin ennast mõtte juurest, et mina ei taha saada õpetajaks, arstiks ega müüjaks vaid hoopis raamatukoguhoidjaks.

Minu esimene amet Viljandi Linnaraamatukogus oli poole kohaga koristaja. Koristamas käisin üle nädala ja hommikuti, enne raamatukogu avamist. Nädala lõpus ja suvekuudel pesin põrandaid ja keerutasin tolmulappi õhtuti, kui lugejate teenindamine oli lõppenud.

Raamatukokku koristama pääsemine oli tegelikult minu jaoks, kui aardelaeka avamine. Ja ma mõtlesin seda päris tõsiselt! Sain ju täiesti vabalt vahepalakas koristustöödele uurida raamatuid ja ajakirju. Juhtus, et tolmulapiga riiulite vahel veheldes, sattus minu kätte mõni huvipakkuv raamat ning ma jäin seda lugema. Unustades täiesti ära, miks ma tegelikult seal olen ja mida tegema pean. Lisaks raamatutele pakkus suurt huvi tehnika viimane sõna – arvuti. Lugemissaali ühes imepisikeses toakeses toretses üks ja ainus arvuti, mis oli mõeldud lugejatele kasutamiseks. Minus tekkis kindel plaan selle imemasinaga lähemalt tutvust teha.

Tol korral puudusid mul igasugused teadmised arvuti kasutamisest, veel vähem oli mul mingeid teadmisi internetist. Kõik see tuli endale selgeks teha katse-eksitusmeetodil. Esimesteks ülesanneteks võtsin endale selgeks teha arvuti avamine ja sulgemine, hiire liigutamine, ikoonide avamine ning avatud internetilehekülje sulgemine. Esimese õppetunni kohta oli seda juba küllalt. 

Järgmisel korral olin juba julgem. Iga „tiigrihüppega“ tõusis minu enesekindlus ja tahe veel rohkem ja rohkem masina kasutamist tundma õppida. Kui lõpuks need toimingud sujusid ilma probleemideta, tahtsin end proovile panna teksti sisestamises. Avastasin õige pea, et olen klahvide kasutamises ikka päris koba. Täiesti juhuslikult leidsin arvutist programmi, kuhu sai teksti lõputult kirjutada. Selleks, et klahvide sõrmitsemine läheks libedamalt, võtsin ette suvalise teksti raamatust ja hakkasin lihtsalt teksti arvutisse trükkima. Mida rohkem tunde/päevi ma peale oma põhitööd arvuti taga istusin ja harjutasin, seda parem tunne mul tekkis. Tundsin end juba peaaegu profina! Interneti kasutamine, ajalehtede lugemine, elu esimese e-postkasti loomine ning sealt esimese e-kirja saatmine, uue faili loomine ja palju muudki huvitavat olid kõik need tegevused, mida arvuti kasutamisega iseseisvalt selgeks õppisin.

Tagantjärele mõeldes - see, et võtsin arvuti kasutamise selgeks õppimise enda südameasjaks tuli mulle ju vaid kasuks. 2002. aastal avati meie raamatukogu uues ja avaras majas, tänu uutele oskustele avanes mul võimalus oma uusi oskusi kohe praktiseerima hakata. Minust sai Viljandi Linnaraamatukogu raamatukoguhoidja-registraator.

Meenutas: Jane Haavel (kirja pandud Viljandis, 2008 a.)