Tegelikult saadi toetusi ka varasematel aastatel. Kui RÜS oma tegevust alustas, poleks tal kõrvalise abita olnud võimalik eksisteerida. Regulaarseteks sissetulekuallikateks olid siis vaid seltsi liikmemaksud, loengute maksud, kautsjoni- ja trahvirahad. 1926. aastal lisandus ka raamatukogu registreerimis- ja lugemismaks. Toetusrahasid saadi tavaliselt haridusministeeriumilt, linnavalitsuselt ja maakonnavalitsuselt. Kõige enam siiski linnavalitsuselt, kes tasus ka kütte ja valgustuse kulud. Vahetevahel saadi toetust Sakala Pangalt, Viljandi Ühispangalt või mõnelt teiselt finantsasutuselt, mõnikord ka Õpetajate Liidu kooperatiivilt Õpistu.
Seltsi liikmemaksud ei laekunud tihti õigeaegselt. 1927. aasta jaanuaris volitas seltsi juhatus kolme eelneva aasta maksuvõlglastelt võlga sisse nõudma seltsi liikme J. Oriku, kes kättesaadud summast võis viis protsenti endale jätta. Samasugust võlgnevuse sissekasseerimist esines hiljemgi. Asi muutus veelgi halvemaks, kui seltsi juhatus otsustas 1930. aastal sissetulekute suurendamiseks tõsta liikmemaksu pooleteiselt kroonilt kahele kroonile. Liikmemaksu kergitamise kohta arvas 23. oktoobri Sakala, et nüüd võib selle tasumine tööliskondlasele kui ka väikesepalgalisele ametnikule võimatuks muutuda. Juba järgmisel aastal otsustati liikmemaks taas 1 kroonile ja 50 sendile alandada, lootes nii liikmete arvu suurendada.
RÜS püüdis lisasissetulekuid hankida pidude, loteriide ja korjanduste korraldamisega. Esimene loterii korraldati 1930. aasta suvel. Saanud linnavalitsuselt loa, lasti müügile 1000 loteriitähte hinnaga 25 senti tükk. Võitudeks muretseti kakskümmend asja 115 krooni väärtuses, näiteks lauagrammofon (60 kr), kohviserviis kuuele inimesele (12 kr), kast hõbeasju (11 kr), suur keraamiline vaas (4 kr), väljaõmmeldud laualinik (4 kr), pool tosinat nikkelnuge ja -kahvleid (3.80), reisikohver (3.50). Loosimiseks valmistati müüdud loteriitähtedele vastav arv loose, need nummerdati, rulliti kokku ja asetati nõusse. Loosimine viidi läbi 1. juunil 1930 juhatuse avalikul koosolekul seltsi ruumides Eha tänav 4. Loosimise juures oli ka konstaabel O. Tomberg. Loosimine algas kõige kallimast asjast. Kui asi nimetatud, võeti loos, selle number tähendaski võitnud loteriitähe numbrit. Kõigi kulutuste mahaarvamisel saadi loteriist puhaskasu 155 krooni ja 67 senti. Samasugused loteriid korraldati veel 1931., 1932., 1934. ja 1936. aastal.
Tehti ka kaks korjandust, üks karpidega, teine korjanduslehtedega. Karbikorjandus toimus 1922. aasta juunis. Siseministeeriumilt loa saanuna tellis seltsi juhatus kümme karpi, mis pitseeriti linnavalitsuse pitseriga. Korjajateks paluti Viljandis elavad üliõpilased. Karpide tagasisaamisel leidus neis 7803 Eesti marka ja 75 penni ning 5 Soome marka. 1929. aastal kavatseti korraldada rahaline korjandus kolmekümne korjanduslehega. 13. märtsil saadi Politsei Peavalitsuselt luba, kuid välja võeti ainult viisteist korjanduslehte, millega kolme ja poole kuuga õnnestus koguda vaid 99 krooni ja 20 senti, kusjuures kolme lehega ei korjatud sentigi. Sellest summast kogusid raamatukogu juhataja ja teenija kahepeale 60 krooni.
Eelarvet aitasid tasakaalustada ka peod. 15. veebruaril 1920 korraldatud esimese näitemänguõhtu, kus kohalikud haritlased esitasid Arthur Schnitzleri näidendi „Armumäng”, kasum oli 4508 marka ja 20 penni. 21. mail 1921 toimunud mitmekülgse eeskavaga peo (kohalike gümnaasiumide õpilased esitasid koorilaule, tantse ja võimlemisetteasteid, etendati Ferdinand Karlsoni näidend „Kui õitsilind hõiskab”) tulu oli 8933 marka ja 85 penni.
 |
| Sakala 13. veebruar 1920 |
Allikas:
- Viljandi Linnaraamatukogu 100. - Viljandi, 2011. - Lk. 23-25
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar