VLRK 110 alternatiivajalugu: Elle Sihveri ülestunnistus linnaraamatukokku tulemisest. Vol 2

Kirja pani Elle Sihver Viljandis 2013. aastal

Järg 8. oktoobril 2021 blogis avaldatud mälestustele. Link SIIN

 

Kuna ma ennast kohe algul innuka töötajana olin näidanud, usaldati mulle mõne aja pärast juba natukesehaaval laenutaja vastutusrikast tööd. Selles täielikuks orienteerumiseks kulus muidugi rohkem aega, sest seda, mida pidin õppima, oli ikka hirmus palju. 

Kõigepealt tuli selgeks saada tubade süsteem, et teada, kuhu mingi raamatu küsimise korral suunduda. Sest kui olid algul läinud labürindi valesse harusse, pidid sealt tühjade kätega tagasi tulles uuesti läbima laenutusruumi ja, silmad häbi täis, lugejate nähes teise harusse suunduma. 

Pähe pidin õppima tagatoa „kinnise fondi“, mis oli pidevalt muutuv suurus, sest uued raamatud paigutusid põhiliselt kõik sinna ja ruumipuudusel muutusid osad varem „kinnised“ nüüd „tavalisteks“. Raamatukaartide nurgalt lõigati salapärane tähis KF ära ja need raamatud rändasid vastavalt liigile teistesse tubadesse. 

Tuttavate all

Lisaks tuli meelde jätta seltskond nägusid, kes tasandatud häälel ja leti kohale kummardudes „midagi uut ja head“ soovisid, et neile siis teenistusvalmilt leti alt hunnik uudiskirjandust valimiseks välja tõsta. Seetõttu tuli end kurssi viia kataloogisahtli „TUTTAVAD“ sisuga, et siis vajaduse korral selle kategooria esindaja lugejakaart sealt välja tõmmata. 

Praeguses Kondase Keskuses asunud raamatukogus oli oma kataloogisüsteem.
Pildil otsib Helle Järv lugejakaarti

Seoses selle sahtliga esines minul kui algajal ka piinlik intsident. Naine maalt nagu ma olin, ei tundnud ma nägupidi kohaliku eliidi esindajaid ning seetõttu pidi üks auväärne daam, pärast seda, kui ma olin tulutult lugejakaartide hulgas sobranud ega vajalikku nime mitte leidnud, tungival häälel ülejäänud järjekorra kuuldes teatama: „Mina olen tuttavate all!“ Omandada tuli ka lugejatele kavaluse teel ühiskondlik-poliitilise kirjanduse kaasasokutamise kunst, mida eriti hästi valdas kolleeg Hilja.

Rängad eksimused töös

Õige pea tuli aga rinda pista oma põhitöö - raamatunäituste korraldamisega. Kuigi olin juba aastaid varem põhjalikult vastavasisulise metoodilise kirjandusega tutvunud ja külaraamatukogus rea metoodiku kiituse pälvinud näitusi korraldanud, oli linnaraamatukogu näitus hoopis midagi muud – see oli kõrgem pilotaaž! Ühe karmist kriitikust kolleegi arvates olin rängalt eksinud valikus, missugused raamatud asetada lauale püsti, missugused pikali. Samuti ei kannatanud kriitikat minu valitud lillevaasi asukoht näitusel. Aga nagu öeldakse, kriitika on edasiviiv jõud ja eks ta mindki edasi viis – ikka inimliku kõrguse poole, nagu on juba klassikud öelnud.

Pisut vabandavalt naeratav Sihver riiulite vahele suundumas
Foto originaal: FOTIS

Eksimuste karisid varitses minu ametimere näiliselt sileda pinna all muidugi veel.

Kord suvisel päeval astus laenutusruumi suurt kasvu ja tüse, lühikestes pükstes ja lohmakas T-särgis higiste juustega noormees. Kuna ta teatas oma nimeks M., otsisin lugejaankeetide hulgas ja leidsin tõepoolest ühe M.-i. Et asjas kindel olla, pärisin igaks juhuks, kas ta on K. M., sest see nimi seisis leitud ankeedil. „Ei, minu nimi on M.M. (märkus lugejale: naissoost isiku nimi)", vastas tema. „K. on mu vend.“ Oleks minu nimi ometi Viplala olnud! Ma oleksin ennast sealsamas paigas kirbuks tinistanud ja põrandaprakku peitu pugenud… Lisaks sain veel hiljem teada, et „noormehe“ ema on linnas auväärsel kohal tööl. Jäin valutava südamega ootama käskkirja enda raamatukoguhoidja ametist vallandamise kohta kehva silmanägemise ning üleüldise rumaluse tõttu. Kuna käskkiri viibis ning et vallandamises ikka päris kindel olla,  jõudsin teha uue fopaa ja seda juba kõrgemal, vabariiklikul tasandil.

Nimelt külastas sel suvel Viljandit haridusministeeriumi delegatsioon eesotsas haridusministriga, kelle nime ma siinkohal ei nimeta, sest lollused on aegumatud ja pealekaebajad ei ole ilmast kadunud. Meie laenutusruumi kataloogikapil seisis väike raadio, kus oli äsja lõppenud ülekanne intervjuust ministriga. Ilmselt ei ole raamatukogutöö ikka minu tõeline kutsumus, sest  suutmata maha suruda kiusatust imiteerida ministri väga omapärast kõnemaneeri ja kasutades ära olukorda, kui raamatukogus ei viibinud ühtegi lugejat, esinesin laenutusleti taga omapoolse tõlgendusega äsjalõppenud intervjuust. Sooja suveilma tõttu olid kõik uksed avali, et värsket õhku sisse lasta. SEE OLI VIGA! Koos värske õhuga oli kuulmatult ruumi sisenenud külastaja, lühikeste käistega suvesärgis mees, kes viibutas käes kilekotti. Ja kui ma varem polnud mõistnud väljendi „tardus soolasambaks“ tõelist tähendust, siis nüüd oli mul see võimalus. Vaevaliselt suutsid mu tardunud huuled vastuseks ministrihärra tervitusele teresõna vormida. Palavikulises rütmis tagus peas imepeenike lootuse trummipulk: ehk ta ei kuulnud, ehk ta ei kuulnud, ehk ta ei kuulnud! Aga vist oli Jumala nimi sellel päeval Sihver, kes mu keelepaelad õigel hetkel valla päästis.  Ladusalt vestlesime ministriga maakonna raamatukogudest ja Kolga-Jaani vallast ning selle tublist vallavanemast. Nimelt oli minister külastanud äsja nimetet valda, aga mina olin juhtumisi linnaraamatukokku tööle saabunud just sellest vallast ning vallavanemaga tuttav. Nagu öeldakse: juttu jätkus kauemaks!

Ning teadmata mul jäigi, kas minister mu improvisatsiooni kuulis või mitte. Igatahes tänase seisuga pole vallandamiskäskkiri veel kohale jõudnud…

Raamatukogutöö varitsevad ohud

Kohe ametisseastumise alguses viisid hoolitsevad kolleegid mind kurssi ka raamatukogutöö ohtudega. Selgus, et minu sinisilmne ettekujutus turvalisest ja meeldivast ametist varises pihuks ja põrmuks! Näiteks oli kolleeg Hilja hädavaevu eluga välja roninud fondis alpinismi harrastanud lugeja süül kokku kukkunud riiulite laama alt; kõikidel oli ette näidata arme ja veriseid sõrmi, mis saadud võitluses teravate liigieraldajate või katkiste riiuliservadega; mõned kobedamad ja nooremad olid üle noatera süütutena pääsenud neid vene fondis rünnanud perverdi käest, rääkimata nõrganärviliste ehmatusest, kohates sööginurgas hiiri, kes lõunaleivakottidest välja hüppasid. Samuti hoiatati mind ühe kurja silmaga, aga muidu igapidi kena meesterahva eest, kes iga kord raamatukogu külastades teda teenindanud töötajale midagi näkku nõidus: kellele odraiva silma, kellele hiiglasuure vistriku silmade vahele. No seda minul muidugi karta polnud vaja, sest mõlema eelpoolnimetatud näol esinenud nähtusega oli mul tihedaid kokkupuuteid olnud  juba enne selle mehega kohtumist! 

Suudlust pressivaid mehi pidi ontlik
Sihver eriti agaralt tõrjuma vene fondis

Aga hoolimata teadlikkusest ja kõigist ettevaatusabinõudest sattusin ikkagi ühe mind kavalalt vene fondi meelitanud mehe (nime mainimata, olgu muld talle kerge!) lõksu. Leidnud tema küsitud raamatu, tormasin kiiruga laenutusruumi poole tagasi, aga juba oli ta jõudnud ukseava blokeerida ja mind uksepiida vastu surudes matsuvate huultega suudelda püüdis. Kuigi ma selleks ajaks enam päris süütu, vaid kahe lapse ema olin, tundsin ausa abielunaisena end ülimalt solvatuna. 

Hilisem elu näitas, et lisaks raamatukogu ruumidele varitsevad ohud ka raamatukogu ees tänaval. Talvisel libedal unustas korraks ettevaatuse meie muidu väga ettevaatlik osakonnajuhataja Maire ning lisaks majanduslikule kahjule riietuse rikkumise näol hõrendas ränk kukkumine osakonna võitlussalga ridu pä
ris tükiks ajaks. Samuti oli eelpoolmainitud kurja silmaga, aga muidu igapidi kena meesterahvas suutnud maja ette kukutada stiilis nii-pikk-kui-lai toiduhankimisreisilt suurte kottidega saabunud kolleeg Hilja.

Tasapisi hakkas elu rööpasse minema ja töögi laabuma. Kuidagi märkamatult olin oma tegemistega ülakorruse katusekambrist laenutusruumi tagusesse pisikesse kabinetti kolinud ja endale toreda kabinetinaabri ja sõbra Nele saanud, sellesama uhke, kes seminari ajal varukogus käis. Temast pole ka uues majas töötades raatsinud kaugele jääda ja oleme jätkuvalt kabinetinaabrid. Minu järel kolis allkorrusele ka osakonnajuhataja Maire, sest tõsi on, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Selle tõestuseks on fakt, et 9-ruutmeetrises, sagedusega 2 korda minutis läbikäidavas toakeses asusid: 1 ahi, 2 ust, 1 aken, 4 riiulit, 1 eraldiseisev sahtlikapp, 3 kirjutuslauda, 3 tooli ja 3 naist (neist 2 ülekaalulised), millele hiljem lisandus 1 arvutilaud koos arvutiga.

Pipa, Sihver ja Nele peavad plaani, kuidas uues majas raamatud kõige paremini ruumis riiulitele paigutada

Seega olin raamatukogutööga Viljandi linnas algust teinud ja niiöelda vankri veerema lükanud.

Sedamoodi on see vankrike ikka tasapisi kõrinal veerenud – vanast pastoraadimajast uude raamatukoguhoonesse, vahel küll veidi toppama jäänud või munakividel ohtlikult põrunud, aga õnnega pooleks - kraavi pole ta seni läinud. Tõtt öeldes pole ma seda kunagi soovinudki, et vanker alles surnuaia väravas pidama saaks, kuid pensioniameti ukse taha oleks sellega küll kena sõita olnud. Nüüd aga on  igat sorti kriisid vankri liikumise vaevaliseks ja edasise teekonna suisa küsitavaks muutnud. Elame-näeme. Nagu laulusalmgi ütleb: ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, kuid ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik!

 

Meenutas Elle Sihver Viljandis, 2013