24. oktoober – Reinhold Kamsen

Foto allikas:
Kreutzwaldi sajand / Eesti kultuurilooline veeb

Reinhold Kamsen 

24.10.1871 Imavere vald – 16.05.1952 Tallinn
Luuletaja ja lastekirjanik

Luuletaja ja lastekirjanik Reinhold Kamsen sündis 24. (12.) okt 1871 Viljandimaal Imavere vallas talupoja peres. Õppis Järavere külakoolis. Alates 1909 pidas Pilistvere alevikus seltsimaja ning töötas laenu-hoiuühisuses ja majandusühingu raamatupidajana. 1920. aastast oli Kamsen Põltsamaa tarvitajate ühingu raamatupidaja ning osales kohalikus seltsitegevuses. 1927–1931 töötas Kamsen ajalehe Põltsamaa Teataja vastutava toimetajana, 1930–1931 andis välja nädalalehte Põltsamaa Uudised. 1950 kolis Tallinna tütre juurde, suri 16. mail 1952 Kiisal.

Kamsen oli silmapaistvalt produktiivne autor. Enese väitel kirjutanud Kamsen elu jooksul mitu tuhat luuletust. Igal juhul on Kamseni luuletusi ja lühiproosapalasid perioodikas arvukalt avaldatud, peamiselt Postimehe ja selle kaasannete külgedel (1896–1913), Lindas (1899–1905) ja Põltsamaa Teatajas (1927–1930). Kamsen on kasutanud Amaalie Maasiku, Lilly, Riimimäe, Frieda Kamseni jt pseudonüüme.

Kamseni loomingus on valdav loodus- ja kodulüürika. Autor annab romantilises võtmes edasi kauneid looduspilte ning vahendab eleegilisi tundeelamusi. Tuntav on poolehoid eesti talurahvale, Kamseni isamaaluule sisendab optimismi ja kinnitab autori usku eestlaste tulevikku. F. Tuglas on aga kriitiliselt märkinud, et kuigi Kamsen kaasaegsed väljaanded oma loominguga lausa üle ujutas, üldiselt kehtivat šablooni seejuures ei ületanud. Ta leiab, et ainus Kamseni sulest pärinev väärtteos on luuletus „Murede maa” (1907), milles loogiline mõttearendus ja plastiline vorm lausa üllatavat, selle eest on aga Kamsen tänu võlgu G. Suitsule:

Lahja põld ja kadakane karjamaa –
sääl mu vanemate muremaa:
alet sääl põletas asuja
kurbusest küdeva rinnaga.


Lahja põld ja kadakane karjamaa –
tuksuval südamel viskan ma
uudsevilja seemet vaosse,
musta muremaa mullasse.


Lahja põld ja kadakane karjamaa –
ah, millal helendab kullana
valmind viljade väljade viir,
sirpidel sirendab päikese kiir!

Kuna Kamseni luule aina juba tuntud pilte kirjeldab ja midagi uut ei keeleliselt ega värsitehniliselt paku, ei ole ta eesti luule arengut tõepoolest oluliselt mõjutanud. Küll aga teeb Kamseni oluliseks tema suur populaarsus kaasajas.

1901 hakkas Kamsen tegema kaastööd Lastelehele, hilisemas eas avaldaski peamiselt lastele mõeldud tekste. Mõned Kamseni lastelaulud on saanud viisistatuna üldtuntuks (nt „Küll on kena kelguga”). Ainus raamat, mille väljaandmiseni Kamsen jõudis, oli illustreeritud vihik lastelaule „Küll on kena kelguga” (1947). Hiljem on R. Krusten koostanud valikust Kamseni proosast ja lastevärssidest kogumiku „Kodukoppel” (1992).

Allikad

• Eesti kirjanike leksikon. Koost Oskar Kruus ja Heino Puhvel, toim Heino Puhvel. Tallinn, 2000. Lk 173.
• E. S., „Lahja põld ja kadakane karjamaa…” Vestlus meie järelärkamisaja luuletaja Reinhold Kamseniga. – Postimees 1943, 2. okt, nr 227, lk 6. http://dea.nlib.ee/
• R. Kamsen, Kuidas minust sai luuletaja. – Postimees 1944, 12. aprill, nr 84, lk 4. http://dea.nlib.ee/
• Sõnarine. Eesti luule antoloogia 1. köide. Tallinn, 1989. Aadu Säärits, Lahja põllu ja kadakase karjamaa luule. 100 aastat Reinhold Kamseni sünnist. – Keel ja Kirjandus 1971, nr 10, lk 624–628.
• F. Tuglas, Kirjandusloolisi pisivesteid III. – Keel ja Kirjandus 1961, nr 11, lk 665–666.

R. Kamsen, Küll on kena kelguga [1900-ndad]

Küll on kena kelguga
hangest alla lasta!
Laial luhal säravad
jää ja lumi vastu!


Lumehelbed helgivad,
puiel ehted uued,
kadakatel karjamaal
seljas lumekuued!


Tihane ja varblane
toa ukse taga
otsivad ja ootavad
et saaks iva aga.


Langeb mõni raasuke,
üks kui teine varmas;
iga kehvem kestake
näljasele armas.


Küll on kena kelguga
hangest alla lasta!
Laial luhal säravad
jää ja lumi vastu!

(Autori käsikiri KM EKLA-s, äratrükk)