VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Elle meenutab "Kuidas me Nelega Tartust Ameerika näitust Viljandisse tõime ehk Murphy põhiseadus : kui midagi saab untsu minna, siis ta ka untsu läheb"

Juba läinud aasta lõpul  (kirjutaja peab silmas aastalõppu 2011 - blogi haldaja märkus) sai koostöös Ameerika saatkonnaga paika pandud plaan, et aprillikuus saabub Tartust Viljandisse enneolematu ja suurejooneline näitus „Kujutades Ameerikat“, mis koosneb 40 raamitud pildikesest ning mille saatkonna auto meile ukse ette toimetab. Leppisime Mairega kokku, et näitus saab riputatud galeriisse, kus aprillis just selleks vaba aeg.

Kui näituseaeg hakkas kätte jõudma, teatas saatkonna töötaja, et tema selle väikese asja pärast Tartusse ja sealt Viljandisse sõitma ei hakka – katsugu me ise hakkama saada. Maire aga ohkas oma paberites tuustides, et kahjuks on asjad veidi segi läinud, galerii soomlastele ära lubatud, ja hõimuvelled on ju ometi tähtsamad kui mingid jänkid! Lubas meil Ameerika näituse trepikotta üles riputada ja soovitas kuidagi hakkama saada.

Minu õnnetuseks oli aga Tartu näituse korraldaja mu kirjale vastamata ära kaugele Ameerikamaale lennanud. Ootasin siis kannatlikult, et ehk ta siiski kallile kodumaale naaseb ja mulle näituse üle annab. Päevad aga möödusid, ei kippu ega kõppu. Viimases hädas, kui suur osa aprillikuust läinud oli ning trepikoja tühjad seinad kurvalt vastu vaatasid, saatsin uue ja karmimas toonis kirja teele. Ühtlasi tundsin ka huvi, kui suur ja raske näitus ka on, et kas jõuab üks nõrk naisterahvast inimene selle autosse tõsta. Kuna sellel teemal mingit vastust ei järgnenud, järeldasin, et asi mitte kardetav pole. Aga nagu juba vanarahvas ütles, et ettevaatus on tarkuse ema ja et kaks naist on ikka kaks naist, kutsusin appi kandva jõuga kolleegi Nele.

Murdmatu tandem juba "vanas" majas: Elle Sihver ja Nele Grosthal

Pressisime siis kokkulepitud päeval ja kellaajal ennast, täissaledad nagu me oleme,  ettevõtmiseks tellitud Ford Transiti esi- st. ainsale istmele ning Tartu poole! Autojuhi lobeda jutuvada saatel läks teekond ruttu ja Tartu piirile jõudes helistasin kokkulepitud numbril, et aegsasti teatada meie saabumisest. Kuid – oh häda! Number lihtsalt ei vastanud! Õnneks oli teada aadress, kuhu minna ja sinna jõudsime probleemideta kohale. See, keda kohal polnud, oli näituse üleandja! Kõndisin sisse paokil ustest ja vahtisin tubades ringi – tühjus! Hakkasin heleda häälega hüüdma. Selle hüüdmise peale ilmus tagumistest ruumidest neiu, kellele oma muret kurtsime. Tema teadis rääkida, et asjaomane isik tähtsal koosolekul viibib ja juhatas meid lahkesti nurga taha, kus kaks rinnakõrgust puidust kaubakonteinerit seisis, ja neile osutades lausus: „Siin see ongi“. Minul lõi kohkumisest kurgu kuivaks, ei saanud ma muud küsida, kui et kuidas niisugused monstrumid küll kohale toimetati. „Mingi kolimisfirma tõi“, lausus neiuke ja haihtus teadmata suunas. Nele suutis enne kätega rinnust haaramist ja koridoris olevale pingile vajumist veel märgata, et ühele kastile oli peale kirjutatud 124 ja teisele 128 kg! Kui me viimaks õudusest kangestunud jalgu liigutada suutsime, tormasime meeleheites õue ja kirjeldasime seal ootavale autojuhile täbarat olukorda. Vahepeal oli ka näituse-naine välja ilmunud ja ajas fuajees telefoniga juttu. Mina talle kohemaid ligi ja selgitust nõudma, miks ta polnud meile öelnud, millised konteinerimonstrumid meid ootavad! Kui ma poleks ennist kuulnud teda telefoniga rääkimas, oleksin võinud arvata, et meil on kõnevõimetuga tegemist. Õnneks äsas meie hakkaja autojuht konteineriotsast kinni, proovis jõudu ja teatas, et selle „me viime ära küll“. Vahepeal oli näituse-naine ka kohapealse kohviku kokapoisid pliidi tagant appi kamandanud, ja nelja mehe ponnistusel vinnati näitus lõpuks tänaval ootavasse autosse.

Tagasitee möödus kiiresti, aga muremõtetes, et kes need konteinerid küll Viljandis maha tõstab ja raamatukogusse tirib ning kust leida lisaks autojuhile kolme tugevat meest. Aga seekordki osutusid tõeks laulusõnad „mulk alati on tubli mees, ei kedagi (midagi) ta pelga…“. Bussijuhi ja tubli Toliku 2x2  tugevat kätt lohistasid „selle väikese näituse“ kähku tagauksest sisse.

Hakkasin siis eksponaate pakendist välja koorima. Kõige peal lebasid lahtiselt ja läbisegi piltide allkirjad, trükitud kenasti valgetele plaadikestele ja peal tekst nii eesti kui vene keeles. Kuid oh häda! Tartlased olid oma näitust maha võttes jätnud plaadikeste tagant eemaldamata kleepuvad kahepoolsed teibid ning neid kahekaupa kokku surudes moodustanud lahutamatud tandemid stiilis „kuni surm meid lahutab“! Kahe tunni pärast olin kuuldavale toonud lugematul hulgal mulle teadaolevaid sajatusi ajudeta kunstiinimeste aadressil, saanud tulemuseks kümme puhast ja kaks katkist plaadikest ning veritsevad sõrmenukid. Otsustasin loobuda ja järgneva tunni või paari jooksul valmistasin oma arvutis uued 40 kahekeelset pildiallkirja. Tööga valmis saanud, läksin uuesti konteinerite juurde, et pilte välja tõsta ja – ennäe! konteineri põhjast vaatas vastu kummiga ümbritsetud komplekt uusi kasutamata pildiallkirju!

Kuid kannatuste rada ei olnud selleks korraks veel lõppenud, sest kuigi esiotsa leidsid 40 „pildikest“ mõõtmetega 60X100 cm abivalmis kolleegi Suur-Kalli abil väärika koha galeriiseintel, tuli neil peagi oma positsioon loovutada ja vähendatud koosseisus trepihalli ümber kolida.

Tegelikult ei ole Murphy põhiseadus oma täielikku tõestust veel saanud, sest kergendusega võime alles siis ohata, kui see näitus siit ükskord lõplikult läinud on.

 

Muljetas Elle Sihver