Mehis Heinsaar
VÕLURITE JUURES : Jutte ja novelle 1997-2020
Paradiis, 2021
303 lk.
VÕLURITE JUURES : Jutte ja novelle 1997-2020
Paradiis, 2021
303 lk.
Mehis Heinsaar armastab rännata paar-kolm kuud aastas läbi Eesti- ja Lätimaa metsade, alevite ja külade, lõpetades oma retked enamasti mere ääres. Ka tema juttude tegelased seiklevad tihti samu radu pidi. Autor ise on öelnud, et kirjutab muinasjutte täiskasvanuile, kelles elab ikka veel edasi unistav ja mässumeelne, imedesse uskuv laps.
Käesolev on Mehis Heinsaare kuues novellikogu, kuhu kirjanik on koondanud oma loomingu paremiku, teiste seas ka kolm Tuglase novelliauhinnaga pärjatud lugu. Viis juttu ilmuvad raamatukaante vahel esmakordselt.
MINA KUMMARDAN : Valgerannas 10.08 - 13.08. 2020
K. Hommik, 2020
70 lk.
Raamatut saab laenata 2. saalist!
Raamat on humoorikas läbilõige Viljandi Jakobsoni Kooli
balletistuudio 30 aasta tegemistest. Balletiõpetaja räägib juhtumistest
tundides, reisidel, laagrites, esinemistel. Raamatus on palju põnevat
pildimaterjali läbi aastate.
 |
NII ONGI, MU KULLAKE
Roosiaed, 2021
128 lk.
Mari Karilaidi kirjutatud ja lastele etteloetavateks mõeldud unejuttudel on kõik eeldused saada paljude laste lemmikraamatuks. Ligi nelikümmend pisijuttu kujundavad lapse ümber turvalise maailma enne magama jäämist. Mõni jutt sööbis eriti mällu, nagu maale sõitnud tühjaks jäänud korteri igatsus laste jutuvada ja jooksmiste helide järele. Mari Karilaidi rikkalikud kogemused lasteaialastega tegelemisel on väärika sõnastuse saanud ja valmis kolima raamatuna lasteaiast paljude laste kodudesse.
Kokku säädän Gaston Kalle
Kaarnakiwi, 2021
144 lk.
Mulk viskab ise nalja ja lubab teistel ennast pilada. Ligi sada naljandit ja anekdooti mulkidelt ja mulkidest on raamatu koostaja poolt kogutud veerandsaja aasta jooksul nii arhiividest kui inimestelt. Naarame ütenkuun!
PÄEVIK : 2019/2020
Ugala teater, c2021
272 lk.
"Päevik" dokumenteerib tunnustatud Eesti lavastaja, luuletaja ja teatripedagoogi Andres Noormetsa töid, tegemisi ning mõtteid ja mälestusi suvest 2019 kuni suveni 2020. Sellesse aega jäi Ugala teatri juubeliaasta, neli väga eriilmelist lavastusprotsessi Ugala ja Rakvere teatris ning Moradokmai teatrikommuunis Tai Kuningriigis. Samuti kuuldemäng "Othello" loomine, reisid Indiasse ja Taisse, esimene koroonakarantiin ning ligi sada jalgsimatka ümber Viljandi järve. Talletunud dokumentalistlik tekst on tõukunud Läti lavastaja Alvis Hermanise päevikust ning pakub võimalust heita pilk ühe väga laia silmaringiga looja mõttemaailma.
MINU VILJANDI : Tagasi alguses
Petrone Print, 2020
304 lk.
Loe ka raamatukoguhoidja Marju raamatutuvustust siin blogis
Siin kaante vahel on sürrealistlik sissevaade aastatesse, mis ma olen veetnud selles väikeses linnas. Ma saabusin ühe suvalise rongiga, ise ka imestades, mida ma jälle siin teen. Mu abielu oli läbi, mu peamised kaaslased olid märkmik ja pliiats. Siis hakkasid asjad juhtuma. Ma armusin Disainerisse, mind võrgutas Preili Pilv, lohutas Emalõvi, vangistas Tiigritüdruk. Mu ümber liikusid diivad, peakokad, ennustajad, diplomaadid, poeedid, muusikud, kindralid, baarmenid, telestaarid ja isegi paadimehed. Ma kogesin lõikuspidusid, folke, kohviku- ja teatristseene, jaanitulesid ja joogatunde. Ja kohvi. Palju kohvi. Aga peamine, mis ma nende aastatega selgeks sain: sa ei saa kirjutada hästi ilma armastuseta.
VIINA JA VIINERI VAHEL, EHK, PAADUNUD ELUNAUTIJA TRENNIPÄEVIK
Helios, 2021
228 lk.
Olen alati paks poiss olnud. Ka siis, kui ma ise seda ei arvanud. Natuke narriti, natuke tõugati – ei midagi erilist. Sellest ajast, kui olen iseenda peremees, pole ma üldiselt ühelegi ahvatlevale pahele ei öelnud või pead vangutades risti ette löönud. Söök olgu maitsev, jook joovastav ja nali nabani. Selline suure leegiga põlemine oli tegelikult kuradima lõbus. Võisin süüa pool siga, loputada selle alla liitri viinaga ja siis, kui laibad loetud, veel rahulikult vastu hommikut elamise ära koristada. Majapidamises enam sobivat kaalu polnud, aga kusagil küla peal olin saanud ära kontrollida, et kilosid oli turjale kogunenud 140. Kandsin auga hüüdnime Myrakas, mis mulle juba keskkooli ajal märja vihalehena külge kleepus. Siis tuli see va 5. jaanuar, mida võin ilma igasuguse liialduseta pidada oma teiseks sünnipäevaks. Teatasin kallile kaasale, et lähen tuulutan end pisut. Ega mul mingit sihti olnud, tegin lihtsalt ühe tiiru Kantrekülast Männimäele ja tagasi. Nutikell väitis, et see oli umbes neljakilomeetrine ettevõtmine. Ise tundsin muidugi, nagu oleksin jalgsi Riias ära käinud. Suuri plaane ma seada ei tahtnud, aga salamisi mõtlesin, et kui paar korda nädalas säärase ringi viitsiks teha, nõuaks aasta sportlase vimpli välja küll. Myrakas on Sakala ajakirjanik, kes kaks aastat tagasi otsustas endalegi ootamatult igapäevaselt Viljandis ja selle ümbruses jalutama hakata. Tema keskmine kõnnitiir oli 8 km ja seda käis ta iga ilma ja tujuga. Trennipäevik annab meile ausa sissevaate ühe tervislikkuse valmidusega, kuid oma pahedega keskealise mehe püüdesse muutuda paremaks, ilma et ta oma põhiloomust muudaks. Kahe aastaga kõndis Myrakas maha umbes 6000 km ja kaotas kehakaalust 40 kg.
SEE PEAB OLEMA ARMASTUS
Mustvalgus Meedia, 2021
81 lk.
«siin maailmas
kõik on
sest armastus on
või armastust pole»
kõik on
sest armastus on
või armastust pole»
RAVVASITA : jutukogu
Avita, 2021
54 lk.
Kahe tuntud mehe – kirjastaja ja kirjaniku, õpetaja ja õppevara autori Jaak Sarapuu ning arstiteadlase, meditsiinilise biokeemia professori meditsiinidoktor Mihkel Zilmeri mõtlemapanevad meenutused lapsepõlvemailt Valgamaalt.
Ülo StöörÜHE ARHITEKTI MÄLESTUSED. NELJAS KÖIDE, 1976-2016 : Arhitekt linnas ja maal
Ilmamaa, 2021
512 lk.
Ülo Stööri mälestuste neljas köide kannab alapealkirja “Arhitekt linnas ja maal”, aga seekord võiks lisada siia ka “Arhitekt ajamasinas” sest raamatu esimene osa “Kaasaeg ja muinasaeg” pajatab autori enda mälestustele lisaks lugusid Eesti kaugemast ajaloost, muidugi läbi arhitekti silmade. Teine osa “Viljandi linn 700” veab eesti jonni joone läbi venestamisaja kuni 1990. aasta Toompeani välja. Kolmas, “Ikka Jumala abiga – meie võitsime” kajastab ägedaid üheksakümnendaid. Neljanda osa pealkiri “Ehitame Eesti riiki” räägib enda eest ise. Viies osa “Vanalinna arhitekt” toob Stööri kodulinna tööde-tegemiste juurde tagasi. Kuuendat osa “Õpetan ja kirjutan” alustab ta aga koolmeistrina Vana-Võidus. Raamatu pildimaterjal pärineb autori kogust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar