VLRK 110: Vabariigiaegne lugemistuba

Väga oluline osa Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi (RÜS) tegevusest oli raamatukogu juurde kuuluva lugemistoa pidamine ning Viljandi elanikele trükis avaldatud uudistele juurdepääsu tagamine. Kohe alguses seati eesmärgiks komplekteerida sinna võimalikult lai valik Eestis ilmuvaid perioodilisi väljaandeid. Lugemistuba võeti elanike poolt soojalt vastu, seda tarvitati kunis agaralt, ent külastajate rohkus tõi kaasa ka pikanäpumehi ja pisihuligaane.

Raamatukoguga ühel ajal – 1. veebruaril 1920 – avati ka lugemistuba ning juba esimesel tegevusaastal tõusis sealne lugejate arv üle paarisaja lugejani päevas. Koos sama aasta jaanuaris vastu võetud raamatukogu määrustega hakkasid kehtima ka lugemistoa määrused:

1. Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi lugemistoa kasutamine on kõigile maksuta.
2. Lugemistoas on suitsetamine ja kõvasti rääkimine keelatud.
3. Läbiloetud ajalehed ja ajakirjad tulevad tagasi varna või riiulile panna.
4. Lugemistoas lugeda võetud raamatuid, ajalehti ja ajakirju ei tohi koju viia.
5. Lugemistuba on avatud iga päev kell 10 hommikul kuni kell 9 õhtul.

Pikka aega oligi lugemistuba avatud iga päev kell 10–21, kokku üksteist tundi. Alles pärast kolimist Eha tänavale, 22. oktoobrist 1928 suleti tuba kell 20, sest hilisel ajal kasutas lugemistuba väga vähe inimesi ning leiti, et valgustusele pole mõtet raha raisata.

Lugemistuppa telliti kõik Eestis ilmunud olulisemad ajalehed ja ajakirjad. 1920. aastal oli tellitud nimetusi kokku 33, iga väljaannet üks eksemplar. 

Lugemislaua tarvitajate arv kasvas alatasa ja leheootajate järjekord oli peaaegu alaline nähtus. See tekitas rahulolematust ning erinevaid alternatiive koolide juures, aga seltsi majanduslik olukord ei võimaldanud rohkem eksemplare tellida.

Rubriik "Kooli elu" (Päewaleht, 27. veebruar 1924)
Lugemislauad Viljandi keskkoolides

Läinud aasta esimesel poolel olid Viljandis kaks lugemislauda awatud, 

rahvaülikooli seltsil ja koolinoorsoo liidul. Aasta teisel poolel pidi 

koolinoorsoo liit ruumide puudusel oma lugemislaua sulguma. Rahvaülikooli

 lugemistuba asub linna weerel uue lossi ruumides. Lugemistuba on tihti 

lugejaid täis, nii et õpil. raske ajakirjandust oli jälgida. Ajakirjanduse 

tähtsust silmas pidades on Viljandi keskkoolide õpilased õpetajate toetusel 

ise oma kooliruumidesse lugemislauad awanud. Esimese lugemislaua 

awajaks olid linna tütarlaste gümnaasiumi õpilased. Nüüd käiwad iga 

keskkooli juure tähtsaimad ajakirjad ja ajalehed, kus nad selleks määratud 

ruumidesse õhtupoolikul lugemiseks wälja pannakse.

Lugemistubade korraldajateks on koolide juures töötawad õpilaste 

ühingud. Kulud kannawad õpilased ja õptajad ühiselt. Ajalehed saadetakse 

suuremalt jaolt kõik poole hinnaga, ainult Wiljandi ja Narwa lehed tulewad 

hinnata. Lugvmislaudade tarwitamine on kaunis elaw.

—aa

Vähehaaval olukord siiski paranes, sest 1929. aasta 10. jaanuari "Sakala artiklis "Mida viljandlane loeb", saame teada „mõned suured ja tähtsamad lehed [on] kahes eksemplaris”. 1936. aasta 4. novembri „OmaMaa“ annab teada, et lehti igatahes lugejaile jätkub, kuna kõigist päevalehtedest käib kaks eksemplari.

Ajalehed olid paigutatud kas riiulitele või rippusid need keppidele kinnitatult varnas. Ajakirju sai lugemistoas lugeda ainult raamatukogu lahtioleku tundidel, kuna nende väljaandmisega tegeles raamatukoguhoidja.

Peale lugemismaterjali vähesuse oli teiseks suuremaks probleemiks see, et olemasolevate ajalehtedega käidi väga hoolimatult ümber. 1929. aasta 23. veebruari "Sakala" kirjutab: „Negatiivseks nähtuseks lugejate juures on see, et nad armastavad lehti „kätega lugeda”, s.o. pääle paaritunnilist väljas olemist narmendavad juba lehe ääred ning üksikud vahelehed isegi kaovad. Ka rebitakse osa lehti sõna tõsises mõttes kohe lõhki. Eriti on täbar lugu nende ajalehtedega, mis harvemini ilmudes peavad paar päeva varnas olema. Vähemini teisel päeval on võimatu juba neid lugeda.”

Tuli ette ka lausa ulakusi ja seaduserikkumisi. 20. veebruari 1920 "Sakala" kurdab: „Kolmapäeval on Rahvaülikoolide Seltsi avalikust lugemise toast 2 elektrilampi ära viidud. Ei tea, kellele nad ette puutusid? Laua pääle järele jäetud saapa jälgede järele otsustades ei oleks nende saabaste kandja poolt seda tõepoolest mitte oodanud. Häbi peaks olema”. Kord viidi ära elektrikella traat, kord lõhuti uksekäepide. „... kui asi nii edasi läheb, siis tuleb kas või politsei patrull korra alalhoidmiseks lugemistuppa panna”, arvab Sakala 23. veebruaril 1929.

Suurimaks mureks jäi aga ikka rahaküsimus. Linnavalitsus vähendas aastaaastalt omapoolset toetust ja 1930. aastaks jõuti kriitilise piirini, mil lugemistuba ähvardas juba sulgemine. 24. mai "Sakalast" loeme: „Algusaastail küünis toetus üle 2000 krooni aastas, kuid viimasel paaril aastal on toetussummad alaliste kärpimiste tõttu kahanenud 1400 kroonini aastas ... Sellest tingituna on kerkinud seltsi juhatuse ringkondades üles küsimus, kas ei tuleks lõpetada lugemistoa ülalpidamine ning piirduda vaid raamatukoguga. Nimelt nõuab lugemistoa ülalpidamine aastas vähemalt 500-600 krooni, mis on täpselt sama suur, kui linnavalitsuse poolt kärbitud toetussumma.”

Kuidagimoodi õnnestus siiski lugemistuba säilitada. Edaspidigi kasutati seda elavalt. Kuid alati, kui raamatukogu ja lugemistoa teemadel leheveergudel juttu tehti, jäi ikka kõlama soov, et linnavalitsus suuremal määral toetaks seltsi lugemislaua korraldamist.

Hoolimata mitmesugustest probleemidest ja ebakohtadest oli Rahvaülikoolide Seltsi lugemistuba väga vajalik. Oli see ju paarikümne aasta kestel ainus avalik maksuta lugemistuba Viljandi elanike jaoks.