Raamatu autor Alisa Verde
on maag, kes ei kuule „hääli“, ei näe surnuid, ei tunne vibratsioone, ei lange
hüsteeriasse ega hakka mingitel nähtamatutel põhjustel nutma. Pigem soovib selgeltnägija
saates osalenu pidada ennast materjalistiks ja skeptikuks, siiski väikeste
mööndustega, sest ta eelistab vaadata pisut sagedamini „reaalse“ maailma
piiride taha ning arendada endas intuitsiooni.
Alisa lubab oma raamatus
heita pilgu tema keerulisse lapsepõlve ja vastuolulisse noorusaega. Tutvustab
lugejat vastuvõtu tingimustega, mida ta teeb tänapäevaselt moodsal viisil
sotsiaalvõrgustiku vahendusel. Loetleb üles teemad, milles võib tema poole
pöörduda ja hoiatab lugejat teemadega, milles ta mitte mingil juhul abi ei anna.
Pakub päris asjalikku, võib isegi öelda, et psühholoogilist nõu oma hirmudest
lahti saamiseks. Puudutab päris valusalt tütre ja ema võimalikke omavahelisi konflikte
ning jagab soovitusi probleemiga toime tulemiseks. Soovitab vaadata filme, mis
teda on kõnetanud ja milles ta ennast kõige rohkem ära tunneb. Raamatust võib
leida abi inimene, kes vaevleb mingi sõltuvuse käes ning ei ole leidnud seda
miskit, mis aitaks tal sellest vabaneda. Abi saavad ka üksikud kaaslase otsijad
ning naised, kes ei ole enam oma esimeses nooruses ja igatsevad kaotatud
noorust tagasi.
Nii, et tegemist oleks
nagu eneseabiõpikuga, ainult et selles raamatus ei soovita maag unistuste
täideviimiseks tegeleda nõidusega vaid paneb lugeja südamele, et kõik on ikkagi
inimese enda teha. Eelkõige tuleb tööd teha endaga, siis tulevad ka tulemused.
Lisan juurde väikese
katkendi tema raamatust lk 74:
Tunnetada oma üksindust, milleni jõudsid läbi sellise tihniku, et isegi meenutada on igav. Tunda seda, peaaegu kartmata. Olla üks rahvamassist – see pole üksindus. Kui lähedased on su hüljanud ja sugulased maha kandnud – see pole üksindus. Saada rahva vaenlaseks – see pole ammugi üksindus. Seda mõistab igaüks, kes on sattunud kas või kordki teispoolsusesse. Pole tähtis, mis oli põhjuseks – kooma või sügav haigus. Mõned neist, kes on selle kõik üle elanud, elasid pealekauba üle ka SELLE – lõputu külma tühjuse. Sellise, kus õudus kaotab mõtte, sest peale selle ei jäägi midagi.
Sõnade kasutus tema
raamatus on kohati nii osav, et lugemise ajal tekib küsimus, kas autor kasutab
ka igapäevaselt selliseid sõnalisi väljendeid või on need ainult raamatu
tarbeks ritta seatud. Igatahes noor maag suutis mind mitu korda meeldivalt
üllatada nii osava sõnakasutuse kui ka sügavalt isikliku eneseväljendamise
oskuse poolest.
Raamatu lõpus esitab
Alisa lugejale küsimuse „Aga mida sa teeksid, kui sa ei kardaks? Jäin minagi
hetkeks mõtlema, mida ma siis oma eluga peale hakkaksin, kui ma mitte midagi
enam ei kardaks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar