VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija DAGMAR KOOVIT

Viljandi Esimese Lugemisringi tegijate seast leiab mitmeid isikuid, kelle kohta on raske midagi leida, kuid kes on panustanud oma vabatahtliku tööga ringi tegevusse ning raamatukogu loomisesse. Mõne panus on vähem kajastatud, ent on isikuid, kes on aastaid kaasa tegutsenud ning kelle nime leiab VEL protokolliraamatust tihti.

4. märtsil 1917 valiti revidendi asendajaks Theodor Koovit, kelle kohta täiendavalt midagi öeldud pole ning kelle kohta ka erinevatest allikatest on seetõttu raske midagi leida. Seetõttu jääb tema nimi vaid mainimiseks käesoleva "Viljandi Esimese Lugemisringi tegija" sarjas.

Kahjuks ei saa kokkuvõtlikku biograafiat või isegi usaldusväärseid eludaatumeid lisada esimese protokolliliselt kinnitatud ja valitud naissoost abiraamatukoguhoidja Dagmar Kooviti nime juurde, kes on sama salapärane tegelane meie raamatukogu ajaloos nagu tema kolleeg August Juski. Ometi on neiu aastaid vabatahtliku tööga panustanud eelmise sajandi alguskümnendite Viljandi lugemishimulise linnakodaniku teenimisele ning Lugemisringi tegevuse järjepidevusse.

Lugemisringi protokolliraamatutest saame vaid pistelist teavet neiu elukohtade kohta Lugemisringi liikmeks registreerimise ajal: 1912. aastal „Wiljandis“, 1913. aastal „Looritse majas“ ning 1915. aastal on elukohaks märgitud „Karula mõis“.

Viljandit puudutavatest raamatutest tema nimi silma ei hakka ning internetiavarustest otsides leiab vaid sugupuu portaalis Geni.com ühe samanimelise isiku, kes võib ja võib ka mitte olla meid huvitav Dagmar Koovit: Dagmar Tamsar (sündinud Koovit), kes sündis 2. märtsil 1893 Võidulas, kes abiellus 31-aastaselt 9. veebruaril 1925 Hugo Alexius Tamsarega ning lahutas abielu 14. juunil 1935 Tallinnas. Naisel oli neli last. Abikaasa Hugo Tamsare kohta on rohkem infot "Postimehes" ilmunud artiklist „Hugo Tamsar – rahvusvahelisesalaluure suurmeister“ 

 

Mis töid tegi neiu Koovit lugemisringi heaks?

Juba esimeses meile kättesaadavas VEL protokolliraamatu 14. augusti 1911  kandest saame lugeda, et neiu valiti üldkoosolekul koos hr. A. Jussiga abiraamatukoguhoidjaks - mõlemad 13 häälega. Sama aasta oktoobris otsustati kogus olevatele raamatutele paber ümber panna, paberi ümberpanemise korraldamine jäi samuti „neiu Dagmar Kooviti hooleks“.

Oktoobris 1911 sai aktiivne neidis ülesandeid juurde:

„Seda ära nähes, et raamatukogu kapil üksainus võtti on ja see raamatute väljaandmises suurt takistust tee; sellepärast otsustati raamatukapi tarvis veel kaks võtit teha, nõnda sama otsustati laupäeval mitte enam raamatuid kogust väljaanda, sellekohane märkus tuleb raamatutes olevatele sedelitele äratähendada. Tähentus: Võtemete muretsemine jääb neiu Dagmar Kooviti hooleks.“ (protokolliraamat lk. 6-2 – 7)

Dagmar Koovit oli nende usaldusväärsete liikmete hulgas, kelle kätte usaldati 1912. aastal liikmekaardi raamat ning sellega ka liikmemaksu kogumise õigus. Paraku langeb sama aasta kevadesse ka ringi kirjatoimetaja hr. Pihlapi rumal nali selle kohta, et raamatukoguhoidja abi neiu Dagmar Koovit raamatute tagastamisega hilinenud meessoost lugejatelt trahviraha ei võta, mispeale auväärne raamatukoguhoidja Aleksander Sibul koos oma abide hr. August Jussi ning neiu Dagmar Koovitiga ähvardasid ameti maha panna. Juhtumi kohta on eraldi blogipostitus „VLRK 110: Diskrimineerimisskandaal aastast 1912“ 

1916. aastal, Aleksander Sibula esimehe kohalt taandumise järel, tuli Lugemisringi aktiivi seas rollid ümber jagada ning valimistel kandideeris D. Koovit kirjatoimetajaks. Paralleelselt jätkas ta aasta esimestel kuudel koos Aleksander Sibula ja salapärase neiu Oskariga raamatute väljaandjana pühapäeviti kell 3-5. Juba 21. aprilli koosolekul tuli tal aga teatada, et pole võimalik „edaspidi enam raamatuid wäljaandma ilmuda“.  Lugemisringil aga paistis neiu abi hädasti vaja minevat, sest 17. novembril 1916 otsustati lahkunud eestseisuse liikmete asemel kutsuda eestseisusesse esimehe kandidaat T. Koik ja kirjatoimetaja kandidaat D. Koovit.

1917. aasta valimistel märtsis sai kirjatoimetaja asemikuks valitud Dagmar Koovit, kellest sai kirjatoimetaja abi juba sama aasta oktoobris, mil elukoha muutuste tõttu lahkusid esimees Hugo Raudsepp ja kirjatoimetaja abi J. Kärner.