Villem Reiman
(25.02 (vkj) / 9.03.1861 Suure-Kõpu vald – 25.05.1917 Kolga-Jaani) 
Ühiskonnategelane, ajaloolane, pastor, Eesti kultuuriloo uurija
Rahvusliku liikumise perioodi keskseid tegelasi, kirjandus- ja kultuuriloolane ning ühiskonna ja kultuuri vaimsete ja moraalsete väärtuste eestseisja Villem Reiman sündis 25. veebr 1861 Viljandimaal Suure-Kõpu vallas sündis renditaluniku sügavalt religioosses ja askeetlikus perekonnas, kus valitses range vennastekoguduse vaim.
1872-1877 õppis ta Viljandi elementaar- ja kreiskoolis, seejärel 1878-1882 Pärnu gümnaasiumis, kus sai hea klassikalise hariduse.
1882. aastal astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda, kus õppis teoloogiat ja kujunes rahvuslikult meelestatud noorte vaimseks juhiks. Lõpetas Tartu Ülikooli 1887 kandidaadi kraadiga. Prooviaja vaimulikuna sooritas J. Hurda juures Peterburis, kus oli ka abipastoriks. Seal süvenes temas huvi rahvaluule, kirjandusloo ja ajaloo vastu.
1889 sai Villem Reiman Kolga-Jaani kirikuõpetaja asetäitja koha. 3. detsembril 1890 õnnistati ta kohalike mõisnike vastuseisust hoolimata õpetajaks ning ta töötas seal pastorina kuni surmani 12. mail 1917. Kirikuõpetaja töös hindas Villem Reiman sisulist külge, tema jutlused olid väga põhjalikud ja raskepärased. Sageli kõneles ta karskusest ja kõlblusest, hurjutas ja noomis kõlvatust. Oma Kolga-Jaani koguduse jaoks oli Villem Reiman pühendunud hingekarjane. Ta oli Johan Kõpu sõnul “sirgjooneliselt mõtlev usuteadlane”. Jutlust ette valmistades jälginud ta alati, “et oleks midagi öelda”. Mõtterikkad ja tundesügavad jutlused olevat olnud kuulajaskonna jaoks ehk liigagi kõrged.
Tema hallata oli Kolga-Jaani kirikumõis, mis oli tol ajal suuremaid (üle 1600 hektari) ja tulukamaid Eestis.
 |
| Villem Reiman tütrega |
Venestamisvastased väljaastumised, luteri usu kaitsmine ja ametliku riigiusu ründamine tõid Reimanile kaela sandarmid, kaebused ja kohtuprotsessid. 1891-1894 oli ta politsei järelvalve all ja kümme kuud koduarestis. Kurikuulsal pastorite protsessi ajal 1893 (kohtu all oli üle 100 pastori) mõistis Riia ringkonnakohus Reimani vaimulikuseisusest lahti ja kümneks kuuks vangi. Asi lõppes Villem Reimanile armuandmisega.
Ta suri 25. mail 1917. aastal 56-aastaselt ja on maetud
Kolga-Jaani surnuaiale.
Villem Reiman aktiivse ühiskonna- ja seltsitegelasena
Villem Reimani eluaastad langesid eesti rahvusliku
haritlaskonna kujunemise ajajärku. Ta oli mitmete meie kultuurile oluliste
seltside (EÜS, Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Rahva Muuseum) asutajate hulgas.
Tema põhihuvi koondus kultuuri, ajaloo ja kõlbluse probleemidele ning Jakob
Hurda eeskujul ka eesti vanema kirjanduse ja kirjakeele uurimisele.
1882. aastal ülikooli astudes sai Villem Reiman ka Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks.
Kogu oma elu oli Reiman seotud Eesti Üliõpilaste Seltsiga. 1883 oli ta EÜS-i põhikirjale alla kirjutanud kaheksa asutajaliikme hulgas, 1884 osales seltsi suure sinimustvalge lipu pidulikul pühitsemisel Otepääl, 1886 oli seltsi esimees. Ülikooli päevil algas Villem Reimani ajakirjanduslik tegevus. Tema esimesed artiklid ilmusid Karl August Hermanni "Postimehes" ja olid suunatud venestamise vastu. Jakob Hurda eeskujul kutsus Reiman eestlasi üles looma kõrgetasemelist rahvuskultuuri kui kindlaimat tagatist rahvuse püsimajäämisel.
1890. aastast alates osales Villem Reiman karskusliikumises, oli selle vaimne ja tegelik juht. Villem Reimann pooldas täiskarsklust, leides, et karskus tugevdab rahva elujõudu ja hoiab ära mandumise. Ta juhatas pikka aega Karskusseltside Kesktoimkonda.
20. sajandi algul jätkas Villem Reiman seltskondlikku, publitsistlikku ja teaduslikku tööd väljaspool oma kihelkonda, peamiselt Tartus. Revolutsiooni ja vägivalda Reiman ei pooldanud, ent 1905 astus ta välja karistussalkade poolt surmamõistetud meeste kaitseks. 1905. a. lõpul sai temast Eesti Rahvameelse Eduerakonna rajajaid ja vaimseid juhte. Sel ajal sõnastas Villem Reiman avalikult nõude asendada baltisaksa härraskirik vaba rahvakirikuga koguduseliikmete omavalitsuse alusel.
1905. aastal alustas Reiman koos J. Tõnissoniga eeltöid Eesti Kirjanduse Seltsi asutamiseks, mis saigi teoks sügisel 1907. Seda seltsi juhtis Villem Reiman ülima kohusetundega 1914. aastani, oli ka seltsi ajalootoimkonna juhataja.
Reiman osales Eesti Rahva Muuseumi asutamisel, asutas 1908 Viljandi Eesti Haridusseltsi (oli selle esimees 1913. aastani), mis samal aastal pani käima tütarlaste progümnaasiumi kursusega erakooli. 1914 halvenes Villem Reimani tervis järsult.
Villem Reiman publitsistina
Villem Reimani suurimaks ja hinnatavamaks
rahvuspoliitiliseks teeneks oli õhutada ja rahaliselt toetada Jaan Tõnissoni ajalehe
„Postimees“ omandamisel. 1896 ostis gupp eesti tegelasi Villem Reimani algatusel
K. A. Hermanni "Postimehe", millest J. Tõnissoni toimetamisel sai
eesti rahvusluse peahäälekandja. Villem Reiman andis lehe ostmiseks 2300 rubla,
mis oli suurim annetus. 1. detsembrist 1896 hakkas leht ilmuma uue toimetuse
juhtimisel ja Reiman kulutas kogu oma vaba aja "Postimehele" kaastööd kirjutades
ja õhutades sellele teisigi.
Postimehes alustas Villem Reiman ka tõsisemat karskusteemaliste kirjutiste avaldamist. Karskusseltside esimehena asus ta alkoholivastase liikumise etteotsa. Ta rõhutas, et mitte kõrts pole vaenlane, vaid alkohol. Karske olek, sellega ka oma vara, tööjõu ja perekonna elatusvahendite kokkuhoid on rahvuslik kohustus.
Reiman algatas EÜS-i albumite (I-VII, 1888-1902) ja kalendri “Sirvialauad” (1896-1907) väljaandmise ja oli nende toimetajaks, võttis aktiivselt osa ÕES-i tegevusest ja tegi kaastööd selle väljaannetele. Ta tegutses nii aktiivse publitsisti kui ka süvenenud kirjandusuurijana.
Toimetas ka "Eesti Haridusseltside Aastaraamatut" (1909-1910), Karskusseltside Aastaraamatut, oli kuukirja "Eesti Kirjandus" asutaja ja toimetuse liige. Kõigis neis avaldas ta uurimusi, toetudes algallikatele. Sadade artiklite kõrval, mis puudutasid Eesti elu väga erinevaid külgi, on Villem Reimani panus kõige suurem rahvusteaduste uurimisse. Omas ajas oli tema töödel teedrajav tähendus.
Eesti kirjanduse vanema perioodi läbitöötajana toetus Reiman algallikaile tõi unustusest välja paljusid materjale. Ta toimetas trükki Georg Mülleri jutlused ja avaldas arvukalt uurimusi rahvaluule kogumise ja publitseerimise, kirikukirjanduse arengu ja kirjanduse ajaloo varasema perioodi kohta.
Toimetas sarja “Eesti Kultura“ I–V (1911–1915). Reimani arvukate kirjutiste hulgas on “Eesti piibli ümberpanemise lugu” (1889), biograafia “Jaan Adamson” (1913). Ta kirjanduslooliste tööde valik ilmus kogumikus ”Kivid ja killud” (1907). Publitsistina avaldas ta mitmeid karskusteemalisi brošüüre. Soome ajaloolase Kaarle Olavi Lindequisti "Üleüldise jaloo" tõlke (1903-06, 1910-11) juurde kirjutas ta peatükid Eesti ajaloost, mis 1920 ilmus eraldi raamatuna.
Villem Reiman on silmapaistev nii teadlase kui rahvusliku ideoloogi ja kõikumatu aatemehena. Eesti ajalukku on Reiman läinud kui rahvusliku liikumise mõõduka suuna liidreid ja vaimseid suunajaid iseseisvuseelsel ajal. Tema vaateid iseloomustab teoloogiline ja rahvuslik idealism, etnotsentrism, kaldumine pietismi ja askeetlusse, vägivalla eitamine. Eriti olulisteks aadeteks pidas ta kõlblust, kohusetäitmist, õigust ja seadust, inimese käitumise eetilist motivatsiooni, seotust maaga, rahvusliku eluruumi kaitsmist võõraste eest. Koos J. Tõnissoniga, kellele ta oli suureks autoriteediks, püüdis ta sõnastada eestlaste elu reguleerivaid norme ja reegleid, nõudis karskust ja sugulist kasinust. Eestlaste tuleviku suhtes oli Villem Reiman optimist. Tal oli vääramatu usk sellesse, et Jumala abiga liigub eesti rahvas iseseisvuse poole, "valgusele ja vabadusele vastu".
 |
| Mälestussammas Tartus |
„Nagu elus tulesäde, mis alaliselt liikvel; mis imelikul säral ümbrust valgustab… Ilma Villem Reimanita ja tema vaimlise, kui ka tegeliku kaastegevuseta ei oleks meie tööd mitte olnud.” (Jaan Tõnisson).
“Sügavalt religioosne hing, kelle juure usuline tunne ühte sulab rahvuslikuga, nii, et mõlemate vahel raske piire tõmmata. Julge oma arvamiste eest välja astuma, ausale vastasele ka lugupidamist mitte keelav, kuid oma vaadete kaitsmisel ägedalt pealetungija kuni sallimatuseni” (Peeter Põld).
“Villem Reiman on lihtne oma loomuses…ja nii sisurikas ja keeruline vaimus, nagu iga täis and. Reimani mure rahva pärast oli orgaaniline, oli tegelik ja mitte sõnaline. Ta tundus tülitajana, märatsejana oma ümbruskonnas, rahurikkujana uimtukkuvas õhkkonnas.” (Juhan Luiga)
Mälestuse jäädvustamine
- 1922–1932 tegutses Villem Reimani mälestamise komitee, mille eestvõttel rajati 1931. aastal Tartusse Toomemäele Villem Reimani monument.
- 29. mail 1988 avati Villem Reimani monument Kolga-Jaani kiriku juures.
- Tallinnas on Villem Reimani tänav.
- 2002 asutati Kolga-Jaani pastoraadis Villem Reimani Kolleegium, mille eesmärk on muu hulgas hoida ja levitada Reimani vaimset pärandit.
Allikad:
- EE 14. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 421
- Karjahärm, Toomas. Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997
- Palm, August. Villem Reiman (1937, 2005)
- Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Villem_Reiman
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar