esmaspäev, 8. märts 2021

8. märts - Johann Köler

Johann Köler

Nimekujud ka Köhler, Koeler (lisanimi Wiliandi)
24.02 (vkj)/8.03.1826 Tõnise talu, Kööbra, Vastemõisa vald, Suure-Jaani khk – 22.04.1899 St. Peterburg
Esimene eesti soost maalikunstnik ja professor, Eesti rahvusliku liikumise tegelane

Johann Köler sündis Viljandimaal Vastemõisa vallas Kööbra Tõnise talu saunikute Kai ja Peet Köhleri seitsmenda lapsena 8. märtsil 1826. a. 

Johann Köleri sünnikohta tähistav mälestuskivi Kööbral/ KM EKLA; B-37:4116


Haridus

Vaesusele vaatamata püüdsid vanemad anda Johannile paremat haridust ja saatsid ta Üheksa-aastaselt Viljandis tislerisellina töötava vanema venna Tõnise juurde ja pandi seal alg- ja seejärel kreiskooli.

Johann Köler asus tööle Vastemõisa valitseja Faberi abilisena, kes tema kunstiandeid nähes soovitas tal astuda selliks oma venna, Võnnu (Cēsise) maalermeistri juurde. 1839 sõlmis Johann Köler Faberiga sellilepingu seitsmeks aastaks (kuni 1846). Andekas noormees ei rahuldunud siiski maalriametiga, vaid püüdles kõrgemale.

1846 saabus noor Köler, 75 kopikat taskus, Vene impeeriumi pealinna Peterburi ja leidis teenistust sildimaalrina. Ta elas seal juba kümmekond aastat töötanud Tõnise juures. 1848 astus ühtlasi kunstiakadeemia õhtuklassidesse, kus õppis joonistamist.

1851. aastal täieõiguslikuks õpilaseks saades loobus ta tööst, üüris koos kaasõpilastega Vassili saarel korteri ning pühendus täielikult õpingutele. 1855. aastal sai Kunstiakadeemia maalikunsti lõputöö "Herakles toob Kerberose põrguväravast" (1855) eest väikese kuldmedali.

Johann Köleri kuldmedaliga hinnatud lõputöö Peterburi Kunstiakadeemias
 Herakles toob Kerberose põrguväravast
1855
Eesti Kunstimuuseum


Köleri kunstnikutee

Tänu mitme soodsa tellimuse saamisele õnnestus koguda niipalju raha, et teoks teha ammune unistus - õppereis Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliasse. Roomas liitus Köler saksa õpetlaste ja kunstnike seltsiga "Colonna" ja sai siit tugevaid mõjutusi oma arengule. Välismaareisil lõi oma esimesed tuntud teosed, nt. Pariisis Césise kiriku altarimaali (1858). Läks 1858. a. Rooma, esitas seal 1859. a. näitusele selle maali teisendi "Kristus ristil", sai selle eest 1861. a. Peterburi Kunstiakadeemialt akadeemiku nimetuse.

1862 saabus Köler Peterburi tagasi ja töötas Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis ja ajutiselt Kunstiakadeemias. Tõusis keiser Aleksander II tütre Maria joonistusõpetajaks. Osalt tänu seotusele keiserliku perekonnaga oli Peterburis tunnustatud portreemaalija. Saabus Köleri loomingu kõrgperiood.

Õpingute ja välisreiside järel peatus 37-aastane Köler 1863. a. Tallinnas, kus teda vapustas talurahva viletsus. Tallinnas maalis Köler, peamiselt akvarellis, eesti talupojatüüpe ning portreteeris folklorist H. Neusi. Hiiumaa retkel peatus ta Vaemla mõisas, kus nägi mõisa kutsarit, Kassari möldri poega Villem Tamme. Teda modellina kasutades lõi ta teose "Talumees kirvega". Kui 1878. a. Johann Köler maalis Tallinna Kaarli kirikule altarimaali "Tulge minu juurde", siis kasutas ta sellel V. Tamme näojooni.

Riigikantsler vürst Aleksandr Gortśakovi portree eest nimetati Köler 1867 ajaloolise ja portreemaali professoriks. Talle langes ka austav ülesanne portreteerida esimese kunstnikuna uut keisrit Aleksander III pärast selle troonileasumist. Köleri maalingust sai seejärel eeskuju teiste kunstnike keisriportreedele. Paraku viis pikaajaline karjäär õukonnakunstnikuna tema kuulsuse vähenemisele seoses uue realistliku koolkonna esiletõusuga Vene kunstielus.

Köler on loonud rohkesti maastikumaale, portreid, kompositsioone. Eesti kultuurilukku on Köler läinud eesti esimese professionaalse kunstnikuna, maalikunsti rajajana ja rahvusliku liikumise tegelasena. Kodumaa-ainestikul lõi mitu oma paremat teost: “Kunstniku sünnikoht”, “Ketraja”, “Hiiu naised kaevul”; ühiskondlikult tähtsad olid ka F. R. Kreutzwaldi portree (1864) ja allegooriline kompositsioon “Ärkamine nõidusunest” (1864).

Johann Köleri maalidega saab tutvuda Eesti Kunstimuuseumi Digitaalkogus

Akvarell "Kunstniku sünnikoht" (1863)
1869–1870 oli Peterburi Kunstiakadeemia õppejõud ja 1877-st nõukogu liige, 1874-st Belgia Kuningliku Akvarellistide ühingu liige.

Tehes kiiret karjääri Peterburi õukonnas, ei unustanud Köler ometi kodumaad ega seal valitsevat olukorda. Köler oli keskne tegelane nn Peterburi patriootide ringis, tema korter oli kogunemiskohaks Peterburis viibivatele eestlastele, nt. - dr. Philipp Karell, dr. Gustav Hirsch, Nikolaus Friedrich Russow jt.

Eestis oli Johann Köler rohkem tuntud avaliku tegelase kui maalikunstnikuna, kuna osales rahvusliku liikumise üritustes: oli üks 1864 alanud Viljandimaa talurahva palvekirjaliikumise algatajaid ja toetajaid; aitas hankida “Sakala” jt ajalehtede ilmumisluba; kavandas agraarreforme, arutles aadlivõimu ja Balti erikorra üle. Tegeles elu lõpuni talurahva- ja maaküsimusega.


Köler rahvusliku liikumise tegelasena

Suvel 1863 külastas Köler üle pika aja taas kodumaad. Ta pidas eestlaste olukorda täiesti ebarahuldavaks ning soovitas neil võitluses mõisnike vastu rohkem abi otsida Peterburist ja Venemaa võimudelt. Johann Kölerist sai seega Vene-orientatsiooni esimesi selgemaid määratlejaid rahvuslikus liikumises. See omakorda viis lahkarvamustele mitmete teiste rahvuslike tegelastega, eeskätt Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga. Paljuski tänu Köleri mõjutustele sai 1864 teoks suurema palvekirja esitamine Aleksander II-le. Kirjas olid esindatud ka tärkava rahvusliku liikumise nõudmised. Köleri kirjavahetuses teiste rahvusliku liikumise tegelastega tõusevad sel perioodil esile sellised küsimused nagu Eesti Kirjameeste Seltsi loomine, Eesti ajaloo koostamine, uue rahvusliku häälekandja asutamine.

1864 tutvus Johann Köler Peterburis noore Carl Robert Jakobsoniga ja aitas otsustaval kombel kaasa selle rahvuslikule ärkamisele. Jakobsonist sai järgmistel aastakümnetel Köleri lähimaid sõpru ja kaasvõitlejaid. Johann Köler toetas Jakobsoni rahaliselt ja andis tema käsutusse ühtlasi oma sidemed Peterburis. Paljuski just Johann Kölerilt pärineb Jakobsoni "ida-orientatsioon". 1972 pakkus Jakobson Johann Kölerit Eesti Kirjameeste Seltsi aupresidendiks, kuid Johann Köler jäi valimistel F. R. Kreutzwaldile alla. Sellele vaatamata osales Johann Köler jätkuvalt rahvuslikus liikumises, esindades maailmavaatelt pahempoolset ja orientatsioonilt Vene keskvõimule tuginevat liini. 1881 aitas Johann Köler mõjusaimal kombel, et Aleksander III Eesti organisatsioonide saatkonna vastu võtaks. Jakobsoni surma järel 1882 tõusis Johann Köler tema suuna autoriteetseimaks tegelaseks.

1882 tekkis Johann Köleril idee osta eesti väljarändajatele Krimmis Kuntaugani mõisast maad ja rajada seal õitsev eesti asundus. Johann Köler üritas selleks saada laenu Aleksandrikoolist, kuid projekti utoopilisust nähes seadis Jakob Hurt sellele peakomitee presidendina veto. Järgnes terva kokkupõrge, mille tulemusel Hurt tagandati presidendi kohalt ja selleks valiti Johann Köler. Hurda kaebuse peale peatasid võimud Aleksandrikooli komiteede tegevuse. Kuntaugani projekt ebaõnnestus täielikult ja ruineeris Johann Köleri majanduslikult. 

1891 valiti Johann Köler Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. Sellel kohal pidi ta olema tunnistajaks, kuidas noorem rahvuslik põlvkond seltsi üle võtab ja see võimude poolt 1893 suletakse.

Elu lõpupoolel tõmbus pettunud ja väsinud Johann Köler avalikust elust tagasi. 

Köler suri 22. aprillil 1899. aastal oma ateljees Peterburis Vassili saarel oma vana sõpra Jakov Groti maalides südamerabandusse. 

Kunstniku soovil maeti ta kodukoha lähedale Suure-Jaani kalmistule. 

Köleri haud Suure-Jaani kalmistul / KM EKLA, B-37:1536
1911. aasta püstitati Suure-Jaani kalmistule 
skulptor Amandus Adamsoni loodud pronksist Köleri büst, millel on kiri: 
Professor Johann Kölerile austuse ja tänu täheks sugurahwalt ja sõpradelt.

 

Foto: Jaan Männik / Puhkaeestis.ee
Johann Köleri ausamba autorid on skulptor Edgar Viies ja arhitekt Rein Luup. 
Ausammas paigaldati Lossi tänava äärsele haljasalale kunstniku 150. sünniaastal - 1976. See on mälestusmärk 1826. aastal Viljandimaal Kõõbra saunikukohas sündinud esimesele eesti soost kunstnikule, Eesti maalikunsti rajajale Johann Kölerile (1826-1899). Köler ja tema aeg on omaette peatükk Viljandimaa ja Eesti ajaloos. Paradoksaalsel kombel sai sellest lihtrahva keskelt võrsunud pojast Vene keisririigi üks tunnustatumaid maalikunstnikke ja Peterburi Kunstide Akadeemia professor. Vaatamata kadestamisväärsele positsioonile - Köler portreteeris tsaar Aleksander II, oli ta tütre joonistusõpetaja, õukonnanõunik, II järgu Anna ordeni kavaler - ei venestunud kunstnik hingeliselt kunagi, vaid jäi südames ja tegudes truuks Eesti maale ja rahvale. Johann Köler suri Peterburis, on aga maetud Suure-Jaani kalmistule. (Allikas: Heli Grosberg, Aime Jõgi, MTÜ Viljandimaa Turism väljaanne)

Allikad:

on
Sildid: , , , , , , ,

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)