VLRK 110: Aleksander Sibula mälestused "MINU ESIMESED SAMMUD RAAMATUKOGUHOIDJANA"

Aleksander Sibula panuseta poleks
Viljandi Esimene Lugemisring saanud kasvada
Viljandi Linnaraamatukoguks
Foto originaal: Geni.com

Kui ma 1910. aasta algul „Postimehele“ järjekordset kaastööd viisin, ütles toimetaja Anton Jürgenstein, et „Viljandi Teataja“ toimetuses on vabanenud koht. Ta olevat mind soovitanud. Tänasin heatahtliku ja hinnatava soovituse eest, mis hõlbustas kohasaamist.

Paari-kolme päeva pärast asusingi teele. Mingisugust otseühendust Tartu ja Viljandi vahel tol ajal ei olnud. Öösel tuli sõita laiarööpmelise rongiga Valka, seal pika ootamise järel ümber istuda Pärnusse minevale kitsarööpmelisele rongile, Mõisakülas omakorda ümber istuda Viljandi kaudu Tallinnasse sõitvale rongile. Nii jõudsin järgmise päeva keskpäevaks Viljandisse.

Toimetuses võeti mind sõbralikult vastu ja ka ajalehe väljaandjatele olin ma vastuvõetav. Nii sai minust 1910. aasta augustist alates kutseline ajakirjanik. Kaastööd ajalehtedele olin teinud juba 1900. aastal Maarja-Magdaleena kihelkonnakooli õpilasena.

Ajalehe „Viljandi Teataja“ peatoimetaja oli Herman Namsing, kes hoolitses juhtkirjade ja väissõnumite eest. Teie toimetuse liige oli Jaan Vahtra, kelle ülesanne oli jutunurga jaoks tõlgete tegemine ja vestete kirjutamine. Mina pidin hoolitsema kodumaiste ja kohalike sõnumite eest. Ühiskondlik elu avaldus sel ajal seltside ja organisatsioonide tegevuses. Et informatsiooni saada, tuli paratamatult seltside tööst kas aktiivselt või passiivselt osa võtta ja tutvusi sõlmida.  Nii tutvusi varsti pärast Viljandisse jõudmist Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumi eesti keele õpetaja Eduard Schönbergiga, kes ka meie ajalehele kaastööd tegi. Eri raamatuina on tema sulest ilmunud „Põuavälgud“ ja „Mardusepäeval“. Tema ettepanekul tegime koos jalutuskäike Männimäele, Viiratsisse, Uueveski orgu ja mööda maanteid mitmeid kilomeetreid linnast välja.

Neil jalutuskäikudel jutustas E. Schönberg, et Viljandi Esimesel Lugemisringil on karskusseltsi „Vabadus“ ruumides (Posti tänav 3) umbes 250 köidet raamatuid, mis vajavad korraldamist, et ringi liikmed neid kasutada saaksid. Ta päris, kas ma ei tahaks sellest korrastustööst osa võtta. Olin nõus. Palju peamurdmist valmistas meile küsimus, kust leida raamatukogule sobiv asukoht. Tütarlastegümnaasiumis oleks ehk ruumi leidnud, kuid see asus Viiratsi-poolses linnaosas, kuhu õhtutundidel oleks olnud kauge minna. Raamatute jaoks tuli leida mõni sobivam koht kesklinnas. Asja kaaludes jäime lõpuks peatuma „Viljandi Teataja“ toimetuse ja talituse juurde. See asus keset linna (Tartu tänav 9), seega lugejate seisukohalt kõigiti vastuvõetaval kohal. Lootsime, et toimetus meile vastu tuleb. Toimetuselt ja lehe väljaandjalt saadigi nõusolek kogu mahutamiseks talituse ruumi. Samuti lubati seal laenutada. Kuid lugemisringi raamatukogu ületoomine „Vabaduse“ juurest „Viljandi Teataja“ toimetusse sai teoks alles 1914. aasta märtsis. Esimesed aastad pidime tegutsema „Vabaduse“ allüürnikuna.

Tartu tänav 9

Posti tänav 3

Et tööd alustada, tuli kõigepealt soetada kapp raamatute jaoks. E. Schönberg, kui kohalike olude tundja, võttis selle ülesande enesele. Kui kapp kohale jõudis, sai asuda raamatukogu tegelikule korraldamisele. Kavatsesime töödega valmis saada 1910. aasta lõpuks. Peagi selgus, et me kahekesi toime ei tule. Õnneks läks E. Schönbergil korda värvata abiks Aleksander Sepp kohtu kantseleist, kellel oli hea käekiri. Ohverdasime kaks või kolm korda nädalas tavaliselt kaks tundi. Töö lasus põhiliselt A. Sepa ja minu õlgadel, sest E. Schönbergil ei olnud õppesemestri lõpu eel alati võimalik tulla.

Teataval määral pidurdas raamatukogu korraldamist asjaolu, et meil puudusid selleks teadmised. Samuti ei olnud raamatukogude korraldamise kohta käivat kirjandust. Tuli leppida vaid Noor-Eesti kirjastuse juures töötava üliõpilaste rühma koostatud lendlehtedega, milles õhutati raamatukogude asutamist ja anti ka mõningaid juhtnööre. Tegelikult olid antud juhised vananenud, kasutamiseks soovitatud laenaja- ja raamatukaardid ebapraktiliselt suured ega vastanud tunnustatud rahvusvahelistele normidele. Neidki tuli Tartust „Noor-Eesti“ kirjastuse juures töötava raamatukogude korralduse osakonna käest tellida.

E. Schönberg hankis raamatuid juurde, nii et kui kõik 1911. aasta veebruari algul valmis saime, oli kogu umbes 300 köidet. Lugejaile kasutamiseks oli vihik-nimestik, millega A. Sepp oli näinud rohkesti vaeva.

1911. aasta veebruari algul, pärast põhjalikku korrastamist, alustasime raamatute väljaandmist. Aasta lõpul tuli minul hakata raamatukoguhoidjaks. Koguhoidjale oli abiks kaks, mõnikord ka enam, väljaandjat. Aastail 1913-1915 oli üheks abiliseks August Padjus. Lugemisringi liikmeile, kes maksid liikmemaksu 1 rubla aastas, oli raamatukogu tasuta. Hiljem võisid raamatuid kasutada ka need, kes polnud liikmed, kuid neile oli kogu lugemine tasuline. Tasu suurust enam ei mäleta. Algul oli raamatukogu avatud kolmel päeval nädalas, iga kord kaks-kolm tundi.

Pikkamööda raamatukogu kasvas. Suurenes ka lugejate arv. 1913. aastal oli raamatuid juba nii palju kogunenud, et nende hoidmiseks tuli soetada teine kapp. Raamatute muretsemiseks korraldas lugemisring vahete-vahel korjandusi, ühtlasi püüti Viljandi Krediitpanga poolt haridusseltsidele jäetavast toetussummast osa saada. Nii mõnigi kord see ka õnnestus.

„Viljandi Teataja“ ja hiljem „Sakala“ juures olid meil kasutada toimetuse toolid ja lauad. See oli lugemisringile kasulik, sest ei pidanud nende muretsemiseks kulutusi tegema. Vastavalt „Viljandi Teataja“ soovile, et laenutust toimetaks omainimene, vastutasin ma ka ruumide korrasoleku ja sulgemise eest.

Pärast E. Schönbergi lahkumist valiti mind 13. veebruaril 1914 lugemisringi juhatuse esimeheks, kellena töötasin kuni 16. jaanuarini 1916, mil uueks esimeheks sai Hugo Raudsepp.

Osavõtt haridusseltside tööst Viljandis äratas soovi vabaharidustöö teoreetiliste alustega põhjalikumalt tutvuda. Saanud 1916. aasta juunis kuu aega puhkust, sõitsin Moskvasse, et osa võtta Šanjavski ülikooli vabaharidustöölursustest, mille kavasse kuulusid ka loengud raamatukogundusest. Lektoriks oli Šanjavski ülikooli raamatukogu hoidja Brjuhhatov. Kursustest suure hulga osavõtjate tõttu, üldarv oli 350 inimest, tuli lektoril piirduda ainult loengutega ja jätta kõrvale praktilised tööd.

E. Schönbergi kutsel lahkusin ma 1. novembril 1916. aastal Viljandist, et Helsingisse sõita, kus sain koha Soome telegraafivalitsuses. Helsingis katsusin Moskva kursustel omandatud teadmisi rakendada sealse Eesti Haridusseltsi raamatukogu korraldamisel. Tegin seda nagu Viljandiski ühiskondlikus korras.

Aleksander Sibul

 Allikas:

• Ajakillud, 1975.