24. märts - Johan Unt 145

Foto: Geni.com

Johan Unt

24.03.1876 Viljandimaa – 7.04.1930 Tallinn

Kindralmajor

Sündis 24. (vkj 12.) märtsil 1876 Viljandimaa Tarvastu kihelkonna Tarvastu valla Tiukre talu omaniku kolmelapselises peres. Omandas hariduse Soone vallakoolis 1886-1887, Tarvastu kihelkonnakoolis 1887-1890 ja Viljandi linnakoolis 1899-1896.

Töötas abiõpetajana Tarvastu valla Ämmuste koolis 1896-1897.

Astus 1897. aasta sügisel vabatahtlikuna teenistusse 113. Starorusski jalaväepolku. 

Sügisest 1899 õppis Vilno (Vilnius) sõjakoolis, kus said hariduse väga paljud hilisema Eesti Vabariigi ohvitserid. Sõjakooli lõpetamist 1901. aasta sügisel hinnati alamlipniku auastme ja kulduuriga.

Vene-Jaapani (1904-1905) sõjas osales ta kindlustustöödel, olles ajutiselt 85. Viiburi jalaväepolgu koosseisus. Sõjaliste teenete eest sai Johan Unt 1905. aasta sügisel Püha Stanislavi 3. järgu ordeni.

Abiellus 5. novembril 1904 Šavli (Šiauliai) katoliku kirikus Leedumaal poolatar Jadwiga Jackiewiczega. Järeltulijaid neil polnud.

Esimeses maailmasõjas osales 113. Starorusski jalaväepolguga lahingutes augustist 1914 – detsember 1917 ning sai korra haavata.  Ülendati juulis 1917 polkovnikuks ning lahingutes osutatud vapruse eest vääristatud viie sõjalise aumärgiga.

1917. aasta lõpul tuli Venemaalt tagasi Eestisse ja tegutses Viljandis asuva 2. Eesti ehk Sakala Polgu ülemana kuni 12.03.1918. 24. veebruaril 1918 Viljandis iseseisvuse kuulutamise ajal kindlustas just 2. Eesti Polk rahu ja korra linnas. Peatselt alanud Saksa okupatsioonivõim aga saatis laiali kõik Eesti väeosad ja Unt asus organiseerima põrandaalust kaitseliitu.

Vabadussõjas osales 1918. aasta 21. novembrist 2. jalaväepolgu formeerija ja ülemana. Jaanuarist 1919 oli 1. diviisi brigaadiülem, aprillist 1919 ühtlasi diviisülema abi ja Viru rinde kindlustustööde üldjuht, alates oktoobrist 1919 Eesti Kaitse Liidu ülem. Teenete eest iseseisvusvõitluses määrati talle Vabaduse Risti I liigi 2. järk, 300000 marka ja normaaltalu. Taluks osutus Viljandimaa Päri mõisa süda, millele Unt ise andis nimeks Mäeotsa talu. Talu kinnistati tema nimele juulis 1929. Pärast kindrali surma müüs abikaasa veebruaris 1937 talu Rahetsema kamajahuvabriku omaniku Johan Pihlaku pojale.

Märtsis 1920 nimetati polkovnik Unt Sõjaväe-ringkonna ülemaks. Ühtlasi määrati ta ka Tallinna garnisoni ülemaks, millisele ametikohale jäi kuni oma surmani aprillis 1930.  Garnisoniülemana seisis ta hea ka Tallinna kaitseväe kalmistu korraldamise ja sinna mälestusehitise rajamise eest.

Veebruaris 1922 ülendati Unt kindralmajoriks ning järgmisel kuul sai temast Sõjanõukogu liige. 1924. aasta märtsis määrati ta ranna-, õhu- ja sisekaitseülemaks. Unt võttis osa 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumisest. Selle eest autasustati teda Vabadusristi III liigi 2. järguga.

Alates 1928. aastast oli 3. diviisi ülem.

Töötas mitmel korral Ohvitseride Keskkogu esimehena ja paljudes seltskondlikes organisatsioonides juhtiva tegelasena.

1930. aasta aprillil tulistas tundmatu isik Tallinnas Kreutzwaldi tänaval Unt'i selga. Unt suri saadud vigastustesse Tallinna Kaitseväe Keskhaiglas. Tapja jäi tabamata ja oletati, et tegemist oli kommunistide poolt korraldatud atentaadiga. Kindral maeti riiklike auavalduste saatel Tallinna Kaitseväe kalmistule Mälestusehise ette, kust 1932 sängitati ümber sama kalmistu Vabadussõja juhtide hauaplatsile.

Juba järgmisel aastal ilmus raamat „Kindral Johan Unt. Jooni elust jategevusest“.

1933. aasta septembris avati tema haual arhitekt Edgar-Johann Kuusiku kujundatud monument. See monument hävitati pärast Teist maailmasõda okupatsioonivõimude poolt. Taastatud monument avati 22. veebruaril 1998

Foto: Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 2813_471

Algne mälestussammas valmistati Soome graniidist Jürgensi kivitööstuses. Monumendi esiküljel oli ümmargune bareljeef maoga võitlevast sõjamehest ning ümbritsev tekst "Vaba Eestile surmani truu" Tagumisele küljele raiuti hukkunute nimed ja sünnidaatumid. Peale monumendi purustamist säilis vaid ümar bareljeef, mis paigutati uuele taastatud sambale.

1931. aastal korraldati mälestussamba kavandite võistlus, mille võitis arhitekt Edgar Johan Kuusik. Mälestusmärk avati 1933. aastal. Ausamba juurde oli plaanitud ka 12 kõrgematele sõjaväelastele mõeldud hauaplatsi, esimesena maeti sinna 1932. aastal Ernts Põdder, veidi hiljem ka Johan Unt. Enne II maailmasõda sinna rohkem sõjaväelasi ei maetud. 1950. aastal purustati mälestusmärk. Taastatud mälestussammas avati 1998. aastal. Veidi hiljem, 2000. aastal avati terviklik Vabadussõja juhtide memoriaal.

Allikas: Kultuurimälestiste register

Tunnustused

• Vabadusristi I liigi 2. järk (1920) ja III liigi 2. järk (1924)
• Päri (Mäeotsa) mõisasüda
• Läti Karutapja ordeni II klass
• Soome Valge Roosi I klass
• Poola Sõjarist
• Püha Stanislavi ordeni III ja II järk
• Püha Anna ordeni IV, III ja II järk
• Püha Vladimiri ordeni IV järk

 

Allikad:

• Pihlak, Jaak. Mehest, kes väärib mälestuskivi // Postimees (1996) 21. märts. URL: https://www.postimees.ee/2472851/mehest-kes-vaarib-malestuskivi
• Pihlak, Jaak. Tarvastu kihelkond ja Vabaduse Risti vennad // Viljandi Muuseumi aastaraamat 1999. Viljandi, 2000. lk. 135-137
• Pihlak, Jaak. Viljandi kihelkond ja Vabaduse Risti vennad // Viljandi Muuseumi aastaraamat 2008. Lk 255