Ain Jürisson
Eesti Draamteater, 2010
Eesti Draamateater andis välja pikaajalise lavastusala juhataja ja kunagise näitleja Ain Jürissoni mälestusteraamatu „Draamateatri raamat“. Ain Jürisson on siin teatris töötanud 50 aastat, näinud palju erinevaid juhte, kolleege, teinud kümnetes lavastustes kaasa näitlejana ja veelgi rohkemates tehnikuna, teatrikunstniku parema käena lava ettevalmistamisel, kogenud muutuvaid töötingimusi ja publiku ootusi.
„Draamateatri raamat“ on rikkalikult illustreeritud, siin on mitusada üpris unikaalset fotot majast, lavastustest, proovidest, teatri loomingulistest ja tehnilistest töötajatest. Ain Jürisson kirjutab ED hoone ehitus- (ja ümberehitus)loost, teatri erinevatest nimedest, teatrijuhtidest, legendaarsetest näitlejatest, kunstnikest, aga ka valdkonnast, mis tihti teatriajalugudes kajastamata jääb - teatri tehnilistest töötajatest, töökodadest. Samuti ED stuudiotest ja nende lõpetajatest, teatri reisidest NLiidus ja mujal. Raamatus on nimede register ja ED-s töötanud näitlejate nimekiri.
Eessõnas kirjutab autor: „See raamatuke ei pretendeeri absoluutsele ajaloolisele tõele, kuid faktid ja daatumid on võimalikult täpsed. ... Siinne on minu pilt, minu poole sajandi kogemustest vormitud pilt lava pealt ja lava tagant, tegelaste toast ja töökodadest. Kirjutatu ei kujuta endast otseselt Draamateatri ajalugu, kummatigi ei saa sellest mööda, meenutades inimesi, kes seda ajalugu teinud, kelle loomingu mõjuväli ulatub tänasesse päeva ja on alusmüüriks tänastele mõtlemistele ja tegudele.“
Raamat jaotub viieks osaks:
Maja raamat.
Teatri raamat.
Näitlejate raamat.
Reiside raamat.
Kunstnike raamat.
Raamatu lõpus on nimekiri kõigist näitlejatest, kelle õlgadel on Eesti Draamateater püsinud üheksa aastakümmet
Katkend peatükist "Ühest unustamatust etendusest" (lk. 163-164)
Koostöö omakandimehest kirjaniku Jaan Kruusvalliga ja kogu Miku tehtud nn maarahva triloogia – “Pilvede värvid”, “Vaikuse vallamaja” ja Rein Saluri “Minek” – see on omaette väärtus nii Miku loomingus kui ka Draamateatri loos. “Pilvede värvid” (1983) tuli ajal, mil võis juba suud paotada, seda mängiti laulva revolutsioonini ja hiljemgi. See lavastus oli nagu valus ja kallis palsam eestlase haavadele, ajast, mil inimeste saatus ristus oma maa saatusega. Rahvas saalis jälgis ja võttis laval toimuvat endasse surmvaikse süvenemisega.
See lavastus oli püha.
Jaan Kruusvallil oli kindel soov näidata seda Lahemaa rannarahvale. Siinsetest inimestest lugu ju oligi. Kruusvall tahtis etendust teha tillukeses Võhma rahvamajas Loksa ja Palmse vahel. Käisime siis Miku ja kunstnik Aime Undiga uurimas seda paika – no mitte kuidagi ei mahu täiskujundus lavale ära, liiati on põgenike stseenis laval korraga üle kahekümne näitleja. Ja ikkagi otsustasime etenduse teha. Aime otsustada jäi, milline osa dekoratsioonist läheb lavale, mis jääb auto peale. Valgust sai kasutada niipalju, kui väike alajaamakene seda lubas, nii et Aime loodud valgusmängud jäid enamuses ära.
Ja ometi toimus kõigile osalejatele “Pilvede värvide” kõige unustamatum etendus üldse. See oli niivõrd südamest südamesse minev, küllaltki harv juhus, kus vahe saali ja lava vahel haihtub. Saalis oli ju siinne rahvas, keda tollane eestlaste, eesti perede lahutamine otseselt puudutas. Venelane tuleb. Venelane on Narva all... Jääda või mitte jääda? Paljudest jäänutest said represseeritud, paljud leidsid Rootsi jõudmise asemel märja haua.
Mängisin Võhma etendusel kellegi asemel üht põgenikest ja kuna laval ruumi polnud, istusin poolenisti saalis, paar meetrit esimest reast. Nähes rannarahva voolavaid pisaraid ei olnud võimalik ka endal neid tagasi hoida. Keegi ei hoidnud. Selline saali ja lava ühtekuuluvus on harukordne.
Kuus aastat hiljem mängisime “Pilvede värve” Kanadas sellele eesti kogukonnale, kes 1944. aastal läksid. Neid oli siis veel palju. Ka Toronto eestlastele mängitud etendused olid väga emotsionaalsed, tõid surmavaikuse saali ja pisarad rahva silma, ometi mitte nii suurest laengust kantud, kui väikeses Lahemaa Võhmas.
Eesti Arhitektuurimuuseum = The Museum of Estonian Architecture, 2010
