18. juuni – Jaak Sarapuu

Kirjanik, ajaloolane, pedagoog ja kirjastaja
Jaak Sarapuu
18.06.1939 Taheva k, Hargla khk, Valgamaa

Jaak Sarapuu sündis 18. juunil 1939. aastal Valgamaal Hargla kihelkonnas, Taheva külas talupidajate pojana. 

Haridustee

Jaak Sarapuu alustas oma kooliteed 1946. aastal Lepa algkoolis, mille lõpetas 1950. Aasta hiljem jätkas õpinguid Koikküla 7-kl koolis kuni 1954. aastani. 1954–1958 jätkas õpinguid Valga 1. keskkoolis. Kõrghariduse omandas Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus õppis aastatel 1969–1975 ajalugu ja filoloogiat.

Jaak Sarapuu on töötanud:

• 1961–1967 õpetajana Harju- ja Tartumaal
• 1969–1973 Viljandi Internaatkoolis
• 1973–1983 Viljandi Kaugõppekeskkoolis
• 1967–1969 näitlejana Ugala teatris
• 1983–1984 Viljandi Koduloomuuseumis metoodikuna
• Hiljem uuesti õpetajana Viljandimaal J. Gagarini nim näidissovhoostehnikumis
• 1990–1993 õpetajana Kirivere põhikoolis
• 1993 – … kirjastajana Viljandis
• Jätkab õpetajaametit erinevates Eesti koolides

Kirjandustee alguses …

Tartu riikliku ülikooli ajalooteaduskonna lõpetanud J. Sarapuu on kirjutanud nii täiskasvanutele kui noortele. Tema debüüt oli ajakirjas Täheke aastal 1963. Ta on saanud erinevaid auhindu ajakirjade Noorus ja Looming korraldatud jutuvõistlustelt. Alates 1989. aastast on Jaak Sarapuu ka Eesti Kirjanike Liidu liige.

Esimene proosakogumik oli „Austusavaldus". Lühivormi harrastava autori juttude tegevus toimub enamasti külaolustikus 20. sajandi lõpul. Kohati on Sarapuu kasutanud rahvaluuleainelisi ulme- ja õudusmotiive, näiteks „Uru"-sarjas või novellis „Nõidallikas".

1980. aastal avaldas Sarapuu oma esimese noorsoole mõeldud ajaloolise ulmejutustuse „Taevaslindlased ja kirveslased". Sellest sai alguse Eesti vanemale ajaloole pühendatud „Uru kummaliste seikluste" sari, millest viimati on ilmunud „Imeuhmer" (1993), „Lembitu salakuulaja" (1995) ja „Ohtlik rada" (1998).

Ta on kirjutanud ja avaldanud Eesti ajaloo õpikuid, erinevaid lugemikke, töövihikuid, koostanud atlaseid, seinakaarte ja -tabeleid.

Jaak Sarapuu teoseid on tõlgitud vene, läti ja bulgaaria keelde.

Eesti keeles avaldatud teosed:

• Ajalooline romaan kuningas Lembitust:
• Kuningas Lembitu elu: ajalooline romaan. Tallinn, 1993.
• Kuningas Lembitu: ajalooline roman. Viljandi, J. Sarapuu kirjastus, 2017.
• Ajaloolised jutud lastele:
• Taevalindlased ja kirveslased. Eestimaa minevikust III aastatuhande lõpust e.m.a. Tallinn, 1980.
• Salakivi: jutustus pronksiajast. Tallinn, 1983.
• Soovaimude laukast: jutustus varasest rauaajast. Tallinn, 1987.
• Uru kummalised seiklused muistses Eestis. Ajalooline jutustus. 1. raamat. Tallinn, 1991.
• Imeuhmer. Viljandi: J. Sarapuu kirjastus, 1993.
• Lembitu salakuulaja: jutustus 13. sajandist. Viljandi: J. Sarapuu, 1995.
• Ohtlik rada: jutustus 14. sajandist. Viljandi: J. Sarapuu, 1998.
•  Lühiproosa:
• Austusavaldus: lühijutud. Tallinn, 1974.
• Kollendavate väljade vahelt: külajutte aastaist 1973–1977. Tallinn, 1978.
• Peremärgid. Jutud 1979–1986. Tallinn, 1990.
• Jaak Sarapuu, Mihkel Zilmer, Kuni su küla veel elab... – lood külast koos paari lauluga. Tartu, 2016.
• Jaak Sarapuu, Mihkel Zilmer, Ravvasita: jutukogu. Tallinn, 2021.
•  Õpikud:
• Eesti ajaloo algõpetus. Õpik põhikoolile 1. Viljandi: J. Sarapuu, 1994.
• Eesti ajaloo algõpetus. Õpik põhikoolile 2. Viljandi: J. Sarapuu, 1994.
• Eesti ajaloo lugemik põhikoolile. 1. osa. Viljandi: J. Sarapuu, 1997.
• Eesti ajaloo lugemik põhikoolile. 2. osa. Viljandi: J. Sarapuu, 1998.
• Irene Artma, Jaak Sarapuu, Vene kirjanduse õpik keskkoolile. Viljandi: J. Sarapuu, 2001.
• Jutustusi ajaloost: ajaloo õpik V klassile. Viljandi: J. Sarapuu, 2002.
• Jaak Sarapuu, Mihkel Zilmer, Inimeseõpetuse õpik 8. klassile. Viljandi: J. Sarapuu, 2011.
• Ühiskonnaõpetuse õpik 6. klassile. Viljandi: Jaak Sarapuu Kirjastus, 2011.

 

Allikad:

• Eesti kirjanike e-leksikon https://sisu-vana.ut.ee/ewod/s/sarapuu
• Eesti kirjanike leksikon (2000).
• Foto: Eesti kirjanike e-leksikon: https://sisu.ut.ee/ewod/s/sarapuu/ 

Biograafia koostas: Ingel Vossmann-Treial

18. juuni – Roman Toi 105

Roman Toi

18. juuni 1916 Kõo vald - 7. mai 2018 Toronto, Kanada 

Helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog

Roman Toi on sündinud Viljandimaal Kõo valla kirjutaja pojana 18. juunil 1916. Tema ettevõtjast isa ja muusikust ema panid poja õppima Tallinna Westholmi poeglaste gümnaasiumi, kus muusikaõpetajaks oli hilisem tunnustatud koorijuht ja helilooja Tuudur Vettik.

Keeruline haridustee

Vettiku mõju Toile võis olla isegi määrava tähtsusega. Noormehele anti võimalus juhatada kooli koori ja ka orkestrit. Veel 9. ja 10. klassi poisina õppis ta juba Tallinna konservatooriumis prof August Topmani juures orelit.

Pärast 11. klassi 1935. aastal tegi Toi Tondi sõjakooli juures läbi aastase sõjaväeteenistuse ja astus seejärel Tartu ülikooli õigusteaduskonda. Seal õpitu kulus hiljem keerulistel aegadel marjaks ära. Täisvereline üliõpilaselu ei saanud kesta kauem kui 1940. aastani, mil venelased sisse tulid. Siiski jäi õpinguisse ainult aastane paus, sest Saksa ajal õppis Toi jälle Tallinna konservatooriumis, seekord kompositsiooni ja eriti dirigeerimist. Aastatel 1940–1944 oli ta Tallinnas Eesti Ringhäälingu toimetaja, sealt sai ta sisse hoo heliloominguga tegelemiseks.

Roman Toi lõpetas poolelijäänud õpingud välismaal pagulasena. Tema õpetaja Olav Roots ja koolijuhataja Juhan Aavik aitasid muretseda stipendiumi õpinguteks maailmakuulsa Clemens Kraussi juures Salzburgi Mozarteumis.

Esimesed laulupeod pagulasena

Energiline muusikategevus aktiviseerus eriti sõjajärgsel Saksamaal eesti põgenikelaagrites. Just siit tulid esimesed ideed ja kogemused laulupidude korraldamiseks. Asja lihtsustas eestlastega seostuv iseäralik nähtus – olgu nad kodumaal või paguluses, põgenikelaagris või väljasaadetuna Siberis – ikka seostub nende tegevusega koorilaul ja sellest välja kasvavad laulupeod. Eestlaste kohta öeldakse, et kui neid juba kolm koos, siis on oodata koori sündi. Toi tabas asja tuuma ära ja olukordades, kus inimeste põhimureks peaks olema elu sees hoidmine, muretses ta, kuidas uusi koore asutada või kuidas põgenikelaagritevahelisi laulupidusid korraldada. 1940. aastate teisel poolel sai Toist Geislingeni põgenikelaagris Eesti Meeslaulu Seltsi meeskoori dirigent ja sealse eesti teatri muusikajuht. Esimene eestlaste laulupäev peeti 1946. aastal Altenstadti laagris, kus laulmas oli ligi 500 eestlast. Järgnesid juba suuremad laulupeod Augsburgis, eestlaste põhilaagris Geislingenis, Kemptenis. Saksamaale lahkus Toi 1944. aastal.

Uus algus Kanadas

1949. aastal, seoses põgenikelaagrite likvideerimisega, rändas Toi koos abikaasa Vaiki ja pisipoja Antsuga Kanadasse. Seal oli esimeseks teenistuskohaks üks Montreali öölokaal, kus Toi mängis kontrabassi. 1950. aastate algul, alustas ta kaugõpet Chicago ülikoolis ja omandas aastaga bakalaureusekraadi kompositsiooni alal. Ta ei piirdunud aga sellega, vaid kaitses esimese komponistina 1973. aastal bakalaureusekraadi ka Toronto Kuninglikus Konservatooriumis. Seejärel õppis Toi kaks aastat Šveitsis õppeasutuses nimega Institute of Advanced Studies in Montreux ja kaitses seal kompositsiooni alal magistritöö. Doktoritöö eesti runoviiside teemal kaitses Toi Cincinnati ülikooli Union Graduate School’is Ohios 1977. aastal.

Pärast Kanadasse siirdumist 1949. aastal on ta järgnevate aastakümnete jooksul olnud Kanada ja kogu Välis-Eesti maailma kooriliikumise juhtfiguure. Ta on olnud eesti laulupidude üldjuhte üle kogu maailma. 1950. aastate algul juhatas ta Montrealis naiskoori, 1952–1972 Toronto Eesti Meeskoori ja 1956–1972 Toronto Eesti Segakoori, asutas 1980. aastal Estonia Koori nimelise segakoori ja juhatas seda kuni 1994. aastani, mil käidi teist korda Eestis laulupeol. Toronto Eesti Meeskoor on esinenud tema juhtimisel Manitoba Centennali pidustustel ning Stratfordi Shakespeare'i festivali avamisel. Bethlemas ja Jeruusalemmas rahvusvahelistel jõulukontsertidel esindas ta Estonia ooperikooriga Kanadat. Estonia ooperikooriga käis ta ka 1988. a Estol Melbourne'is ning osales 1994. a üldlaulupeol Tallinnas, kus oli nii au- kui ka üldjuht.

Looming

Roman Toi helilooming koosneb valdavalt vokaalteostest. Ta on kirjutanud mitmeid kantaate, lühikantaate, ballaade, esinenud loengutega paljudel seminaridel.

Kuna Toi muusikaline tegevus on ikka olnud seotud kooridega, siis moodustabki tema heliloomingu suurema osa koorimuusika. Mitmed laulud on Välis-Eesti kooride poolt populaarseks lauldud: “Aiut-taiut”, “Nõmm”, “Ränduri palve!”, “Su ette astun!”, “Kui tume...”. Aga Toil on loomingut veel teisteski žanrites – sümfoonia, viis kantaati, vokaalsuurvorm “Te Deum laudamus”, ballaad “Järv leegib” naiskoorile ja orkestrile, mitmesuguseid kammerpalu.

Toi kooride tase võimaldas eesti koorilaulu tutvustada ka väljaspool eesti ühiskonda. Pole siis ime, et Toi oli aastatel 1973–1974 ka Ontario Kooriföderatsiooni president. 1974. alustas Toi tööd teooria, kompositsiooni ja dirigeerimise õppejõuna Toronto Kuninglikus Konservatooriumis, kus oli veel mõned aastad tagasi tegev.

Toi on pühendanud palju jõudu ja aega kirikumuusikale. Ta töötas 1952–1968 Toronto Centennial United Church’i organisti ja koorijuhina. 1980. aastate algul kutsuti ta Toronto Peetri kiriku organistiks, kus ta tegutseb veel praegugi. Lisaks organisti- ja koorijuhitööle kogudustes on olnud Toi  1970. aastatel asutatud E.E.L.K. usuteaduse instituudi kirikumuusika lektor. Pikka aega olnud kauaaegne Kanada Eestlaste Kesknõukogu juhatuse liige ning kultuurikomisjoni esimees. 1964 oli ta III Eesti päeva esimees ja 1969 Toronto juubelilaulupeo üldjuht.

Rahvusluse esindaja

Lisaks "muusikalisele vabadusvõitlusele" on Toi sünnimaa heaks palju tööd teinud väliseestlaste organisatsioonides ja korp! Vironia eestseisuses.

Ta külastas Eestit koos selle poliitilise vabaduse esimeste päiksekiirtega ja on püüdnud oma sünnimaad ka vabades tingimustes aidata. Seetõttu on ta paljude eesti ja välis-Eesti organisatsioonide auliige. Eriti tõhusat abi sai Viljandi Kultuuriakadeemia kirikumuusika õpetusele aluse panemisel. Kodulinna Viljandi heaks on maestro teinud veel mõndagi, kas või seda, et oli Viljandi vana veetorni taastamise suurtoetaja.

Tunnustus

Estonia Selts ja RAM valis Roman Toi oma auliikmeks. Nüüdseks on Roman Toi Viljandi aukodanik, Viljandi Kultuuriakadeemia ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktor. 1993. aastal autasustati Toi Eesti Vabariigi Presidendi teenete aurahaga ja 1996. aastal Riigivapi ordeniga.

Käesoleval aastal, 19. juunil 2011, annab Eesti evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Andres Põder  Tallinna Toomkirikus üle teeneteristid ja aukirjad. Kiriku elutööpreemia vääriliseks on tunnistatud helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog Roman Toi.

Roman Toi elas 101 aasta vanuseks. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule heliloojate künkale.

Refereeringu allikad:

• Roman Toi // Tartu Laulupeomuuseum
• Roman Toi // Universitas Tartuensis
• Jaanson, Mart. Kolm juttu Roman Toist // Eesti Kirik (2006) nr. 27
• Põldmäe, Alo. Üleookeani laulutaadil oli juubel : Roman Toi 90 // Muusika (2006) nr. 7
• Kiriku elutööpreemia saab dirigent Roman Toi (Sakala)