28. veebruar - Artur Kapp

1902. aastal.
Allikas: http://galerii.suure-jaani.ee/picture.php?/19571

Helilooja ja pedagoog
Artur Kapp
28.02.1878 Suure-Jaani—14.01.1952 Suure-Jaani

Artur Kapp (28. II 1878 Suure-Jaani – 14. I 1952 Suure-Jaani), helilooja, dirigent ja pedagoog. Eesti Akadeemilise Helikunsti Seltsi (1924, ka esimene esimees) ja Heliloojate Liidu liige (1945).

 

Isa köster-kooliõpetaja Joosep Kapp. Oli abielus pianisti ja pedagoogi Gertrud-Ida Kapiga. Poeg Eugen Kapp.

 

Lõpetas 1898 oreli- (Louis Homiliuse klass) ja 1900 kompositsioonierialal Peterburi konservatooriumi (Nikolai Rimski-Korsakovi klass). Töötas 1900–1904 koorijuhi ja pedagoogina Peterburis, esines orelikunstnikuna, oli 1904–1920 Astrahani muusikakooli direktor ja Vene Muusikaseltsi kohaliku osakonna esimees (dirigeeris ka ooperietendusi), 1920–1944 Tallinna Konservatooriumi õppejõud (aastast 1925 professor ja kompositsiooniklassi juhataja) ja 1920–1924 ühtlasi Estonia dirigent (1920–1921 juhatas ka sümfooniakontserte). Dirigeeris ka välismaal.

 

Kirjutanud vokaalsümfoonilist (oratoorium „Hiiob”), sümfoonilist, koori-, oreli- ja kammermuusikat.

 

Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1945). Stalini preemia (1950), Nõukogude Eesti preemia (1949).

 

Muusikajuht

• Weberi Nõidkütt (1920)

• Gounod’ Faust (1921)

• Bizet’ Carmen (1921)

• Verdi Rigoletto (1922)

• Rossini Sevilla habemeajaja (1922)

• Verdi Aida (1923)

• Planquette’i Corneville’i kellad (1924)

• Rubinsteini Deemon (1924)

 

Helikandjaid

• Hiiob (CD, 1997)

 

Kirjandus

• R. Päts. Artur Kapp ja tema muusikaline looming. Tallinn, 1938

• Artur Kapp sõnas ja pildis. Koostaja P. Anton. Tallinn, 1968

• Heliloojad Kapid ja eesti muusika. Koostanud J. Jürisson. Tallinn, 1978

• J. Jürisson. Muusikud Kapid ja Suure-Jaani. Tallinn, 2003

• Gr. Webers „Freischütz” auf der „Estonia” Bühne. – Revaler Bote, 15. November 1920

• A. Lemba. „Sevilla habemeajaja”. – Vaba Maa, 8. detsember 1922

• P. Ramul. Artur Kapp heliloojana (25-aastase juubeli puhul). – Muusikaleht 1925, 11

• J. Aavik. Artur Kapp'i 50-a. sünnipäevaks. – Muusikaleht 1928, 3

• P. Ramul. Artur Kapp'i muusikalisest tegevusest (50-a. sünnipäeva puhul). – Muusikaleht 1928, 3

• Vestlus professor Artur Kapiga. Minu iseloom tegi mind muusikuks. Intervjueerinud R. K. – Muusikaleht 1936, 10

• J. Aavik. Artur Kapp ja tema loomingu tähtsus. – Muusikaleht 1938, 2

• A. W. Köstripapa tee Eesti muusikaprofessoriks. – Uus Eesti, 26. veebruar 1938

• A. Kalninš. Artur Kapp 60 aastat vana. – Muusikaleht 1938, 3

• E. Visnapuu. Professor Artur Kapi töö- ja tegevusjuubel. – Muusikaleht 1940, 3/4

• U. Kasemets. Artur Kapp, tema vaimumaailm ja helikeel. – Tulimuld 1953, 5

• O. Mikk-Krull. Minu elu muusikaradadel. Tallinn, 1972

• A. Ratassepp. Kappide aasta. – Kultuur ja Elu 1978, 3

• M. Topman. Artur Kapp. – „Estonia” lauluteatri rajajaid. Tallinn, 1981

• J. Jürisson. Artur Kapp oma elemendis. – Teater. Muusika. Kino 1998, 6

• H. Rannap. Eesti Muusikaakadeemia professorid 1919–2001. Tallinn, 2002

• T. Tosso. Artur Kapp – eesti Bach. – Sirp, 28. veebruar 2003

• T. Õun. Eimillestki Wagnerini. – Estonia esimene sajand. Tallinn, 2007

• A. Põldmäe. Artur Kapi teateleht. – Variatsioone eesti muusikale. Tallinn, 2009. (Aegkiri ; 3)

• Т. Андреева. Потомкам в наследство. – Таллинн 2001, 21–22 Arhiivimaterjale

• Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond M98

 

Välislinke

• Eesti vanema põlve heliloojaid: Artur Kapp – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (1954). URL: http://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-vanema-polve-heliloojaid-eesti-vanema-polve-heliloojaid-artur-kapp (vaadatud 21.02.2018)

• Piibumees Artur Kapp – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (2003). URL: http://arhiiv.err.ee/vaata/piibumees-artur-kapp (vaadatud 21.02.2018)

• Beethoveni sõber: Artur ja Eugen Kapp – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (2013). URL: http://arhiiv.err.ee/vaata/beethoveni-sober-16-saade-artur-ja-eugen-kapp (vaadatud 21.02.2018)

Loe ka: Artur Kapi elulugu Rahvusvahelise Artur Kapp`i Ühingu kodulehelt: http://www.kappiyhing.ee/artur_kapp.html (vaadatud 20.02.2018)

26. veebruar - Endel Mallene

Eesti kirjandusteadlane ja tõlkija
Endel Mallene
26.02.1933 Viljandi—23.12.2002 Tallinn



Sündis Viljandis teenistuja Tõnise ja tema naise Linda Mallese perre. Endel õppis aastail 1941–1944 Viljandi 3. algkoolis, siis Viljandi 2. keskkoolis, mille lõpetas 1952. aaastal. Edasi oli ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo- ja keeleteaduskonna eesti filoloogia tudeng ning lõpetas ühena esimestest, kes lõpetas Juhan Peegli juures žurnalistika erialal ajakirjanikuna 1957.



Foto. Kirjanduskriitik Endel Mallene esineb ettekandega Debora Vaarandi 60. sünnipäeval Võru 12.novembril 1976.a.
Allikas: www.muis.ee

 

Aastail 1957–1959 oli ta ajakirja „Keel ja Kirjandus“ vastutav sekretär, töötades Olev Jõe nõudliku käe all. Seejärel oli ta viis aastat (1959–1964) toimetaja Eesti Raadios ja järgmised viis aastat (1964–1969) ajalehe „Sirp ja Vasar“ kirjandusosakonna juhataja ning aastaid mittekoosseisuline korrespondent. Oli Ajakirjanike Liidu liige (aastast 1962), Kirjanike Liidu liige (1977) ja PEN-klubi Eesti keskuse liige (1993). Ka valiti ta Soome Kirjanduse Seltsi (1976) ja Soome Kirjandusteadlaste Seltsi kirjavahetajaliikmeks (1981).

 

Endel Mallene alustas kirjanduskriitilist tegevust 1957. aastal ajalehes „Edasi“. Käsitles peamiselt luulet ja lühiproosat, lastekirjandust, huvitus kirjandusalastest sidemeist ja tõlkeprobleemidest. Ajakirjanduses ilmunud artiklite ja retsensioonide koond avaldati raamatuna „Kriitiku päevik“ 1973. aastal.

 

Seda aastat võib pidada Endel Mallese jaoks edaspidist kirjandusalast tegevust silmas pidades oluliseks – ilmus „Эстонская литература в 1971-ом году“, millega ta alustas iga-aastast eesti uudiskirjandust tutvustavat sarja, mis leidis tunnustavat tähelepanu eriti liiduvabariikide kirjandusringkondades. 1975. ja 1976. aasta ülevaateid tunnustati Juhan Smuuli nimelise kirjanduspreemiaga. Nimetatud ülevaade aitas eesti kirjandusest huvitatuil üle saada keelebarjääridest ja pälvis eriti Nõukogude Liidu teiste vabariikide kirjandussõprade tähelepanu.

 

1978. aastal ilmus Endel Malleselt ingliskeelne ülevaade 1970-ndate aastate eesti kirjandusest autoreist, raamatuist ja kirjanduse arengust. Neisse aastaisse jäävad ka mitmes keeles ilmunud eesti uuema lühiproosa kogumike, väliseesti novelliantoloogia ja soome nüüdisluule valimiku koostamine ning saatesõnade kirjutamine välismaal ilmunud eesti kirjanduse tõlkekogumikele.

 

1977. aastast oli Endel Mallene Kirjanike Liidu konsultant ja jäi sinna tervelt kuueteistkümneks aastaks. Neil aastail sai Endel Mallenest eesti kirjandusloo kroonik. Ta pani kokku kolmteist aastaraamatut „Kirjanduse jaosmaa“ (1977–1988), eesti nüüdisproosa kogusid soome, vene, saksa, inglise ja slovaki keeles. Väliseesti novelliantoloogia „Keerdkäigustik“ (1993). Need ja mitmed muud kirjatööd tähendasid tollaste aastate kodumaise kirjanduse elavat ajalugu, mis eeldas jonnakust kaastöö kättesaamiseks, paindlikkust ja leplikkust kaasautorite vahel; ennekõike aga tahtmist muretseda selle eest, et eesti kirjandus oleks tuttav nii meile enestele kui ka meist kaugemal ja võõraste keskel.

 

Ta oli ka soome kirjanduse suur sõber ja viljakas tõlkija, ühtlasi ka kontaktimees üle lahe ning mõlemal pool lahte. Kui senine soome kirjanduse suurim eestindaja Harald Lepik 1976. aastal suri, läks juhtpositsioon Endel Mallese kätte. Endel Mallene oli saanud soome kirjarahva seas oma inimeseks. Soomes viibis ta igal suvel, väisates sageli rohkem kui korra eri paikades toimuvaid kirjandusnädalaid ja -päevi — neid on seal suviti palju — ning olles kõikjal oodatud esineja. Korduvalt viibis ta Oulus, Kajaanis ja Urjalas, kus peetakse Pentikulma päevi, mis on pühendatud Väino Linna loomingule.

 

Tema esimesed soome kirjanduse tõlked ilmusid 1960. aastate esimesel poolel perioodikas. 1965. aastal peeti Helsingis teine rahvusvaheline fennougristide kongress, sinna sõitis „Sirbi ja Vasara“ esindajana ka Endel Mallene. Lisaks paljudele teistele kohtus ta seal kirjanikuna endale nime teinud Aarni Krohniga, kellega ta oli tuttavaks saanud 1962. a. Tallinnas. Vennastunud eesti ja soome noored haritlased läksid õhtut veetma Endel Mallese koju Nõmmele. Sel ööl sündis sõprussild, mis kestis kuni Endli surmani. Pöördeliseks aastaks Endel Mallesele hõimusilla taasavamisel sai aasta 1966. Kõigepealt oli ta Helsingis kirjastuste Otava ja WSOY külaline. Kohtumistel kirjastajate ja kirjarahvaga oli kõne all eesti uuema kirjanduse tõlkimine ning lepiti kokku, et kavandatavas kogumikus hakkavad seda esindama Mati Unt, Arvo Valton ja Enn Vetemaa. Endel Mallese töö tulemusena ilmusid Eestis juba 1968.a. J. Seilenthali koostatud antoloogia „Soome novell“, temal oli selles viielt autorilt kuus tõlget, ning Helsingis Endel Mallese ja Eva Lille koostatud „Soome lahe tagant. Eesti uut proosat“.

 

Alates aastast 1968 tõlkis Endel Mallene suure hulga soome nüüdisprosaistide teoseid, neist mitu „Loomingu Raamatukogule“. Esimene iseseisev tõlkeraamat oli Mika Waltari lühiromaan „Fine van Brooklyn“ (1969). 1969. aastal tuli Helsingis trükist Arvo Turtiaise ja Raili Kilpi „20 nüüdiseesti luuletajat“. Soomlastele oli eesti uuema proosaga tutvumine üllatuseks. Imestati, et Eestis nii moodsalt kirjutatakse. Endel Mallese aktiivsus ja kontaktide loomise oskus suutsid sõjajärgse paarikümneaastase seisaku vankuma panna. Teenekas eesti-soome kirjandussuhete uurija Kai Laitinen ütles 1996. aastal, et need kaks Helsingis avaldatud antoloogiat tähendasid otsustavat uste avamist üle Soome lahe.

 

Kokku tõlkis ta paarkümmend raamatut. Viimasel aastakümnel jõudis ta tõlkida Väino Linna mahukad romaanid „Tundmatu sõdur“ (koos H. Elleriga, 1996) ja „Siin Põhjatähe all“ III (1998) ning Veijo Mere dokumentaalse romaani „Soome marssal C. G. Mannerheim“ (1997). Viimaseks tema poolt eestindatud suurteoseks jäi Jari Leskineni ja Antti Juutaneni koostatud „Talvesõda“ (2002).

 

Selle tõhusa töö eest valiti Endel Mallene 1976. aastal Soome Kirjanduse Seltsi ja 1981. aastal Soome Kirjandusteadlaste Seltsi kirjavahetajaliikmeks. Eriti kõrgelt peab väärtustama soome kirjanduse tõlkimise eest 1989. aastal Väino Linna Seltsilt saadud rahvusvahelist medalit, mis oli esimene tollases Nõukogude Liidus. Medaliga kaasnes stipendium.

 

Vaata ka:

Eesti Raadio saade: Tõlkijad: TÕLKIJAD. Endel Mallene.

URL: https://arhiiv.err.ee/vaata/tolkijad-tolkijad-endel-mallene (vaadatud 21.02.2018)

Endel Mallene alustas ajakirjaniku ja kriitikuna, ta räägib saates, kuidas temast sai soome kirjanduse tõlkija. On tõlkinud Väino Linna, Veijo Meri, Pentti Holappa, Eino Säisä jt teoseid. Tunneb ka isiklikult mitut autorit, keda ta on tõlkinud. Saates on juttu ka nn soome modernismist, soome kirjanike ühiskondlikust seisundist jm. Endel Mallene vestluskaaslane on Vilma Jürisalu. Autorid Endel Mallene ja Vilma Jürisalu, toimetaja Vivian Anni, helirežissöör Vilja Kalme, helioperaator Mall Uba. Eetris 20.11.1992. VAS-2981.

 

Allikad:

• Jõgisalu, Harri. Endel Mallene 26.II 1933 – 23.XII 2002 // Keel ja Kirjandus (2003) nr. 4, lk. 315-317
• Lillepuu, Kalju. Endel Mallene õhutas hõimuleeki // Sakala (2008) 27. veebr.
• EE 14 kd, Tallinn, 2000

20. veebruar - Hermann Evert

Foto: Geni

Ökonomist, kirjastustegelane, Eesti Kirjanduse Seltsi büroo juhataja 1924–1940
Hermann Evert
20.02.1898 Uusna v – 20.09.1982 Tallinn

Kirjastustegelane ja bibliofiil Herman Evert sündis 20. veebruaril 1898. a. Viljandi kihelkonnas Uusna valla Saareküla Everti talus pere kaheksanda lapsena.

 

Alghariduse sai vanema venna Märdi käe all Suure-Kõpu valla Metsküla koolis aastail 1904–1907 ja Simbirski kubermangu Svetloje Ozero eesti asunduses aastail 1907–1909. Lõpetas 1914. aastal Tartu Reaalkooli, misjärel asus vend Jaani soovil ja majanduslikul abil 1915. aastal Riia Polütehnilise Instituudi kaubandusosakonda õppima.

 

1916. aastal sai tööle tekstiilivabrikute peakontoris. Võttis osa 1917. aasta revolutsiooni märtsisündmustest Moskvas, sama aasta juunis tuli Tallinna, kus töötas ametnikuna linnapangas kuni 1919. aastani. Sama aasta esimesel poolel võttis osa Vabadussõjas, võideldes A. Irve juhitaval soomusrongil nr. 1.

 

1919. aasta mais sai temast põlevkivikaevanduse esimene raamatupidaja Kohtla-Järvel, kus töötas kuni 1921. aastani. Töötas 1921–1923 Kanadas ja USAs farmides ja vabrikuis ning meremehena Atlandi ja Vaiksel ookeanil. Naastes kodumaale siirdus jällegi “Riigi Põlevkivitööstusesse”, olles selle juhatuse liige ja pearaamatupidaja. Sel ajal kirjutatud ülevaade meie põlevkivist ilmus 1926. aastal avaldatud koguteoses “Eesti – maa – rahvas – kultuur”.

 

Aastatel 1923–1931 õppis Tartu Ülikoolis kaubandust. Ta osales Üliõpilasseltsi Liivika tegevuses, olles selle põhimõtete kujundaja ja alleshoidja ning seltsi peaideoloog 1930. aastatel. Ta oli 1924–1940 Eesti Kirjanduse Seltsi büroo juhataja Tartus.

 

Pärast Eesti okupeerimist oli ta aastatel 1945–1950 Leningradi oblastis vangis süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses, mida ei suudetudki tõestada. 1949. aastal küüditati agronoomist abikaasa koos poja ja tütrega Siberisse kui kulakud. Nüüd alustas ta võitlust oma perekonna õiguste taastamise eest, mis ei andnud küll tulemusi, kuigi nad Siberist naassid. Tema ise rehabiliteeriti 1956. aastal.

 

Seejärel elas ta Türil ja Tallinnas. Töötas 1950–1959 artelli "Kollektiiv" ametnikuna Türil, oli 1960–1963 Statistika Valitsuse ökonomisti, 1963–1966 Kirjandusmuuseumi teaduri ja 1967–1970 Hinnakomitee vanemkontrolörina, misjärel jäi pensionile.

 

Võttis osa Viljandi kodu-uurijate tööst, raamatusõprade klubi „Tõru“ tegevusest, oli Muinsuskaitse Seltsi liige, uuris oma isa- ja emapoolset suguvõsa ning kirjutas mälestusi.

 

Suri 20. septembril 1982. Maetud Everti talu kalmistule.

 

Allikad:

• Vollmann, Kadri. 100 aastat kirjastustegelase Herman Everti sünnist // Sakala Kalender 1998. Viljandi, 1997. Lk. 64 – 66
• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944. – URL: http://www.ra.ee/apps/andmed/index.php/matrikkel/view?id=4479 (vaadatud 20.02.2018)
• Vikipeedia. – URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Herman_Evert (vaadatud 201.02.2018)

13. veebruar - Hans Leesment

Foto allikas: Vikipedia

Vabaduse Risti III liigi 2. järgu kavaler, arst, kindralmajor
Hans Leesment
13.02.1873 Abja v – 26.08.1944 Tallinn

H. Leesment sündis 13. (vkj 1.) veebruaril 1873 Vanamõisa valla Reitle (Lüütre, ka Rüütli) talu omaniku pojana. Õppis Jäärja-Veelikse vallakoolis, Pärnu Kreiskoolis ja Gümnaasiumis ning seejärel 1893–1899 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige, selle kirjatoimetaja ning esimees 1893–1899. Hiljem kuulus korporatsiooni Fraternitas Estica, kus oli vilistlaskogu liige 1911–1940.

 

Hakkas 1900. aastast Pärnus tööle tegeliku- ja supelarstina ning sai sama aasta oktoobris Moskvas maakonnaarsti diplomi. 15. veebruaril 1902 abiellus H. Leesment Tartus Ella-Marie-Julie Pritsoniga (1882–1944), kellega sai 3 poega: Hans-Erik (1904–1935), Leonhard-Georg (1907) ja Ilmar-Karl (1908–1986). Samal aastal sõitis H. Leesment end täiendama Berliini Ülikooli juurde.

 

Sealt Pärnusse naasnud, asus ta 1903. aastal St. Peterburgi, kuid ka sinna mitte eriti kauaks. Järgmisel aastal algas Vene-Jaapani sõda ja H. Leesmentil tuli sõjaväearstina rindele sõita. Sealt demobiliseerus ta 1905. aasta detsembrikuus.

 

Töötas peale kodumaale jõudmist Tartu Ülikooli naistekliiniku assistendina 1906–1907, Pensa kubermangu naiste- ja sünnitusosakonna arsti 1907, siis naistearsti ja ühtlasi Eesti arstide erakliiniku ning Punase Risti haigla naisteosakonna juhataja ja kooliarstina Tallinnas 1908–1914.

 

Osales Esimeses maailmasõjas arstina 1914–1917. Sai 20. juulil 1916 Galiitsias põrutada. Pälvis Stanislavi 3. ja 2. järgu, Anna 3. ja 2. järgu ning Vladimiri 4. järgu ordenid. Tõusis 1917 riiginõuniku aukraadi (polkovnik). Oli 1. Eesti Polgu ja I Eesti Diviisi vanemarst juunist 1917 – märtsini 1918.

 

Vabadussõja eel 21. novembrist 1918 määrati I Diviisi arstiks. Märtsis 1919 vabastati sõjaväeteenistusest ja nimetati Eesti Punase Risti Peavalitsuse esimeheks (hilisema nimetusega president), jäädes sellele kohale kuni 1940. aasta suvel alanud okupatsioonini.

 

Vabariigi Valitsuse otsusega 10. augustist 1920 annetati Eesti Punase Risti Peavalitsuse esimehele, Dr. Hans Leesment´ile Vabaduse Risti III liigi 2. järk nr 484, “hinnates kodanlisi teenuseid, mis [ta oli] ülesnäitanud Wabadussõja kestusel sõjawäe sanitaar-korralduse töös”. Lisandus Vabadussõja Mälestusmärk.

 

Astus maist 1922 sõjaväeteenistusse ning määrati Tallinna Sõjaväe Keskhaigla konsultandiks. Nimetati sanitaarkoloneliks veebruaris 1923. Jaanuarist 1929 arvati erru, kuid veebruarist 1933 võeti taas sõjaväeteenistusse ning määrati Kaitseväe Tervishoiuvalitsuse konsultandiks ja sama aasta maist Kaitseväe Tervishoiukomitee liikmeks. Ülendati veebruaris 1933 sanitaarkindralmajoriks, hilisema nimetusega kindralmajor med. Vabastati võõrvõimude poolt novembris 1940 sõjaväeteenistusest.

 

Oli Eesti sõjaväe tervishoiukorralduse rajaja. Tema elutööks võib pidada Eesti Punase Risti loomist 1919. aastal, väljaarendamist ja juhtimist kogu iseseisvuse aja. Oli Asutava Kogu ning I ja III Riigikogu liige Kristliku Rahvaerakonna esindajana, Riiginõukogu liige 1938–1940, riikliku Tervishoiu Nõukogu liige 1925–1940, Rahvusvahelise Punase Risti Liiga Nõukogu liige 1925–1940, Eesti Noorte Punase Risti esimees 1927–1940, Rahvusvahelise Sotsiaalkomitee Eesti sektsiooni esimees 1929–1940, Ühisabi esimees 1932–1940.

 

Osales aktiivselt ühiskondlikus elus, olles 1900–1903 Pärnu Endla Seltsi juhatuse ja 1910–1922 Tallinna Estonia Seltsi juhatuse liige ning kuulus Eesti Vabadussõjalaste Liidu Keskjuhatusse kuni 1932. aastani. Oli Tallinna Eesti Arstide Seltsi esimees ning Kindral Laidoneri nimelise invaliidide kapitali komitee, VRVÜ Tallinna osakonna, seltsi Esimene Eesti Polk, Eesti-Rootsi Ühingu, Eesti-Rumeenia Ühingu jmt organisatsioonide liige. Tegutses Tallinna Skautide Maleva auvanemana ja Eesti Punase Risti Seltsi auliikmena 1933. aastast.

 

Pälvinud arvukalt Eesti, Belgia, Inglise, Läti, Poola, Portugali, Prantsuse, Rootsi, Saksa, Soome ja Ungari teenetemärke.

 

Sügisel 1941 määrati Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ) abipresidendiks.

 

Oli alates suvest 1942 ERÜ sanitaarala juht.

 

Hans Leesment suri 26. augustil 1944 Tallinnas maoverejooksu tõttu. Maetud Tallinna Kaarli koguduse vanale kalmistule.

 

Allikad:

• Õun, Mati. Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid. – Tallinn, 1997. – Lk. 54–56
• Pihlak, Jaak. Halliste kihelkond ja vabaduse risti vennad // Viljandi Muuseumi aastaraamat 2004. – Lk. 161–296

11. veebruar - Albert Peters

Vabaduse Risti II liigi 3. järgu kavaler, kitsarööpmeliste soomusrongide ülem Vabadussõjas
Albert Peters
11.02.1893 Viruvere, Vana-Põltsamaa v – 20.03.1919 Taheva raudteejaama juures, Võrumaa

Albert Peters sündis 11. veebruaril 1893 Viljandimaal Vana-Põltsamaa vallas Viruvere küla Uuetalu talu pidaja peres. Õppis Vana-Põltsamaa vallakoolis, Pilistvere kihelkonnakoolis ja Paide Gümnaasiumis ning Tartu Põllumeeste Seltsi põllu- ja karjakasvatuskursustel. Sooritas Pärnus apteekriõpilase eksami.

 

Mobiliseeriti ja oli Esimese maailmasõja ajal 1914. aasta novembrist alates 172. tagavarapolgus. 1915. aasta maist Oranienbaumi lipnikekoolis, mille lõpetas 1915. aasta juulis. Oli seejärel nooremohvitser ja rooduülem 10. Novoingermanlandi jalaväepolgus. Võttis osa lahingutest Austria-Ungari vägede vastu, kus sai kolm korda haavata. Oli 1918. aasta veebruarist aprillini Haapsalus paiknenud 1. Eesti polgu 8. roodu ülem. Ülendati 1917. aasta septembrist alamleitnandiks ja 1918. aasta aprillist leitnandiks ja alamkapteniks.

 

Oli Vabadussõjas alates 20. novembrist 1918 läbikäijate komando ülem. Määrati seejärel 15. jaanuaril 1919 kitsarööpmeliste soomusrongide ülemaks – ja oli samaaegselt veebruarist 1919 kuni surmani ühtlasi ka Soomusrongide Divisjoni ülema (kapten Anton Irve) abi. Osales lahingutes Lõuna-Eestis ja Lätimaal.

 

Langes lahingut juhtides 20. märtsil 1919 Võrumaal, Taheva raudteejaama juures.

 

Maetud Pilistvere kalmistule, suguvõsa matuseplatsile. Vabadussõjas langes vaid üks kapten Petersist kõrgemal ametikohal olev ohvitser – tema vahetu ülem kapten Anton Irv.

 

Sai Vabadussõjas üles näidatud vapruse eest 1920. aastal postuumselt autasuks VR II/3. Postuumselt omistatud Vabaduse Ristile lisandus 100 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses ja Vabadussõja Mälestusmärk. Autasumaa suurusega 29,78 hektarit eraldati Viljandimaa Uue-Põltsamaa mõisast tema isale. Alberti taluks ristitud kohta asus Mihkel Peters kasutama maist 1924, kuid pärast tema surma päris selle pojapoeg, kelle nimele koht kinnistati novembris 1932. Tema nimi on jäädvustatud Pilistvere mälestussambal. Oli ka Tallinnas Ohvitseride Keskkogus mälestustahvleil.

 

Autasud:

- Vene Anna III ja IV klassi orden

- Vene Stanislavi III klassi orden - Vene Vladimiri IV klassi orden

- Vabaduse Risti II liigi 3. järgu kavaler (postuumselt)

Tema kohta ka raamatus: "Pilistvere kihelkond : Inimkaotused ja repressioonid alates 21.juunist 1940". "Memento" Viljandi Ühendus, 1996. lk.31. [M. Mitt]

 

Allikad:

• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Albert_Peters (vaadatud 20.02.2018)
• Geni. URL: https://www.geni.com/people/Albert-Peters/6000000010723506911 (vaadatud 21.02.2018)

9. veebruar - Erich Mägi

Eesti aiandusteadlane Pollis
Erich Mägi
9.02.1928 Võtikvere k, Tartumaa – 2.01.2001

Erich Mägi sündis 9. veebruaril 1928 Tartumaal Võtikvere küla taluperes. Ta õppis Võtikvere Algkoolis, Ulvi 7-klassilises koolis ja Türi Aiandustehnikumis. Agronoomilise kõrghariduse omadas kaugõppijana Eesti Põllumajanduse Akadeemias.

Töötas aastatel 1948–1960 Polli katsebaasis, 1960–1964 Saaremaal Karja katsepunktis õuna- ja pirnisortide uurijana, 1965–1970 aianduse valitsuses puuviljanduse ja iluaianduse osakonna juhina, aastatel 1981–1986 aiandusministeeriumis ning seejärel aasta agrotööstuskomitee aianduskoondises ja sellele järgneva aasa komitee aiandussektori juhataja ja peaagronoomina.

Ta oli vabariikliku puuviljanduskomisjoni liige ja 1995. aastast Polli aianduse Instituudi teadusnõukogu liige.

Erich Mägi on kirjutanud monograafiad “Õunapuu” (1975), “Viljapuu- ja marjaaed” (1996), “Ploom aias ja köögis” (1999) ning “Pirn aias ja köögis” (2001). Ta on ühtlasi “Aiapidaja käsiraamatu” kaasautor. Ta on avaldanud puuviljanduse kohta üle paarisaja artikli.

Erich Mägi oli Eesti Aianduse ja Mesinduse Seltsi ning August Kitzbergi Sõprade Seltsi asutajaliiige.

Allikas: Univer, Toivo. In memoriam Erich Mägi 9.II 1928 – 2.I 2001 // Sakala (2001) 4. jaan.

8. veebruar - Mats Laarmann

Mats Laarmann. Foto Kodukotus nr. 12.
Sakala.14. detsember 1899.

Eesti vallakooliõpetaja, põllumees ja poliitik, II, III ja IV Riigikogu liige
Mats Laarmann
8.02.1873 Kaarli v – 13.12.1964 Abja

Mats Laarmann (ka Laarman; 8. II 1873 Kaarli vald, Viljandimaa – 13. XII 1964 Abja), vallakooliõpetaja ja poliitikategelane. Isa Märt Laarmann (1834–1905), 1855–95 Araku koolmeister (vanaisa Mats Laarmann oli samas koolmeister aastatel 1824–55); ema Reet Laarmann, sündinud Zenter (1833–81), talupidaja. Abikaasa Ida-Marie Laarmann (1881–1945), tütred Hilja Laarmann (1906–44), Meida Laarmann (1910–22), poeg Jaan Laarmann (1911–48).

 

Õppis Araku koolis (Sammaste külas) ja 1883–87 Halliste kihelkonnakoolis. Sai 1893 Pärnus kihelkonnakooliõpetaja kutse. Töötas 1889–1910 Kaarli vallakoolis õpetajana. Oli 1910–22 Ullaste mõisa rentnik ja aastast 1930 Kaarli valla Taru talu omanik. Võitles 1914–17 Esimeses maailmasõjas. Pärnu maavolikogu (abiesimees 1920–22, esimees 1928--) ja 1923–32 Põllumeestekogude esindajana II–IV Riigikogu (II Rii¬gikogus hariduskomisjonis) liige.

 

Oli Kaarli karskusseltsi Säde asutajaid, Viljandi ja Halliste Põllumeeste Seltsi ja teiste seltside liige.

 

Vangistati 14.VI 1941, perekond küüditati (abikaasa ja poeg surid Siberis), vabanes 12. II 1958, seejärel töötas Rimmus arveametnikuna.

 

Kogus rahvapärimust (peamiselt Halliste kohamuistendeid) ja uuris selle kogumise ajalugu (Jakob Hurda kaastöö¬liste elu ja tegevust). Kirjutanud näidendid („Koguni kogemata kombel: Nali ühes järgus: Algupärane näidend” (1902) ja „Ärimehed”), avaldanud artikleid Olevikus, Postimehes ja Kajas.

Maetud Halliste kalmistule.

EKBL, 1998 (M. Vilbaste); muudetud 2013

6. veebruar - Peeter Univer

Vabaduse Risti II liigi 3. järgu kavaler, kapten
Peeter Univer
6.02.1883 Pöögle v – 7.05.1975 Mõisamäe t, Polli kn, Viljandi raj

Sündis 6. veebruaril 1893 Pärnumaal Pöögle vallas talurentniku peres. Õppis Karksi õigeusu kihelkonnakoolis, Pihkva õpetajate seminaris ja 1915. 1. Oranienbaumi lipnikekoolis. Õpetaja 1912-1913 Koeru haridusseltsi algkoolis, 1913-1914 Pärnu Eesti Kooliseltsi Mõisaküla koolis ja 1914 Volveti ministeeriumikoolis.

 

I Maailamsõja ajal oktoobris 1914 179. Tagavarapataljonis, aprillist 1915 408. Kuznetski jalaväepolgu kuulipildujate komando ülem. Alamleitnant märtsist 1916, leitnant detsembrist 1916, alamkapten novembrist 1917. Võttis osa lahingutest Saksa vägede vastu Valgevenes ja Ukrainas, sai kahel korral haavata. Septembrist aprillini 1917 1. Eesti polgus. Vabadussõja ajal alates 21.11.1918 3. jalaväepolgu kuulipildujate komando ülem. Osales lahingutes Punaarmee ja Landeswehri vastu Lõuna-Eestis, Põhja Lätis ja Pihkva rindel, sai 6.01.1919 Viljandimaal Kärstna mõisa all haavata. Kapten detsembrist 1919. Sai autasuks Pöögle vallas Mõisamäe talu.

 

Tegi edukat sõjaväelist karjääri, olles muuhulgas ja augustist 1924 ajakirja “Sõdur” tegvtoimetaja. Septembris 1925 vabastati teenistusest, misjärel pidas Mõisamäe talu.

 

Alates 1933. aastast oli Petserimaal Irboska vallas Krjakovo algkooli juhataja, õpetaja Kulje (hiljem Kalda) valla Medova algkoolis ning juhataja Kolpino algkoolis. Oli Kaitseliidu Petseri maleva Värska malevkonna Värska üksikrühma pealik, Noorte Kotkaste juht, Eesti Õpetajate Liidu, Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Pärnu ja Võru osakonna liige. Pärast juunipööret 1940. aastal pani õpetajaameti Petserimaal maha ja siirdus Mulgimaale Karksi valda oma Mõisamäe tallu tagasi.

 

Saksa ajal õpetaja Penujas, hiljem Tahkuranna valla Soometsa algkooli juhataja. Nõukogude ajal kuni 1947 Abja kooli sõjalise õpetaja. Seejärel talunik, kevadest 1949 kolhoosi 9. Mai raamatupidaja, jaanuarist 1954 Edu kolhoosi esimees, jaanuarist 1956 detsembrini 1957 arvepidaja.

 

Avaldas poeemi “Peeter Kalm” (Tallinn, 1935).

 

Abikaasa Anna (sündinud Krasnovski, 1920-1998), lapsed Liia (1937), Väino (1938), Toivo (1940), Kalle (1944-1967), Ilme (1950) ja Toomas (1955).

 

Suri 7. mail 1975 Viljandi rajoonis Polli külanõukogus Mõisamäe talus. Maeti Karksi-Nuia Arumäe kalmistule.

 

Autasud:

- Vene Anna III ja IV klassi orden

- Vene Stanislavi II ja III klassi orden

- Vene Vladimiri IV klassi orden - Vabaduse Risti II liigi 3. järgu kavaler

 

Allikas: Pihlak, Jaak. Univer, Peeter // Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Viljandi Muuseum, 2016. Lk. 794

30. jaanuar - graafik ja raamatuillustraator Silvi Väljal

Silvi Väljal (foto: L. Jõekalda)
Foto Eesti Kunstnike Liidu kodulehelt

Graafik ja raamatuillustraator
Silvi Väljal
Sündinud Masing
30.01.1928 Kuiv-Saapa t, Halliste khk – 3.04.2014 Tallinn

Silvi Väljal sündis Kuiv-Saapa talus. Väljal on igatpidi mulgi päritolu, emapoolne suguvõsa Paistust, isapoolne Hallistest. "Käisin karjas, vanaisa oli metsavaht. Sellepärast on kõik metsa- ja looduselood mulle südamelähedased."

Kuiv-Saapal olla varjatud jälitajate eest põgenevat Rootsi kuningat, kes olevat sohu oma saapad ära kaotanud, aga saanud tollaselt taluperemehelt nii peidupaiga kui kuivad jalavarjud. Talukohale andis see nime ja vabatalu staatuse.

 

Kuiv-Saapa taluga jättis Silvi Väljali pere hüvasti sõja algusaastal, päästes sellega end küüditamisest. Järgnevatel aastatel elati mitmel pool Mulgimaal. Alghariduse sai taluperes sündinud mitmes Mulgimaa piiridesse jäävas külakoolis. Ta lõpetas Viljandi tütarlastegümnaasiumi kuldmedaliga 1946. aastal.

 

Kui Silvi (siis veel perekonnanimega Masing) Viljandis keskkooli kuldmedaliga lõpetas, olid talle kõik teed lahti. Kunstiõpetaja Gustav Mootse soovitas kunsti õppida ning talle endalegi meeldis joonistada. Selleks ajaks oli talle selge, et ta tahab saada kas arhitektiks või kunstnikuks. Esialgu kaldus valik ehituskunsti poole, kuid loomupärane kiindumus ja oskus joonistada suunasid ta peagi kunstiteele. Silvi Väljal lõpetas ERKI edukalt 1952. aastal, pälvides kõrge hinnangu diplomitööna valminud illustratsioonide eest A.H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ I osale. Ju oleksid need koos raamatuga ka ilmunud, ent samal ajal oli „Tõde ja õigust” kutsutud illustreerima Ott Kangilaski ja nii jäi diplomitöö kasutamata. Küll aga on Silvi Väljali illustratsioonidega ilmunud Tammsaare „Kõrboja peremees” ja ka tema „Jutustused”.

 

Seejärel suunati ta tööle ajakirja Pioneer kunstnikuks-kujundajaks, kus kohe avanes Silvi Väljali anne lastekirjanduse illustraatorina, mis saigi tema peamiseks tegevusalaks. Kokku ulatub Silvi Väljali illustreeritud raamatute arv kahesajani, raamatutega otseselt seotud on ka nende omanikumärgid-eksliibrised, mille loojana ta samuti tõusis alates 1950. aastate teisest poolest esile nii teoste hulga kui rahvusvahelise tunnustuse pälvimise poolest. Viimast näitavad esinemised paljudel olulistel rahvusvahelistel näitustel ning rida personaalnäitusi välismaal.

 

Nõmmel elas Silvi Väljal 1955. aastast. Ta oli abielus fotograaf Enno-Kustav Väljaliga (14.02.1928–16.11.2011). Abielus sündis poeg Veiko Väljal.

 

Silvi Väljali kuulsaimad tööd

Kunstiinstituuti õppima minnes kujutas Silvi Väljal oma tulevikku ette just raamatuillustreerijana. Vabakutseliseks hakkas ta siis, kui sai kirjastuselt tellimuse illustreerida aabits, see oli esimene kord, et üht õpikut illustreeris üksainus kunstnik – seni oli seda teinud ikka mitu illustreerijat. Aabits tõi tuntust nii Silvi Väljalile kui ka kirjastusele – nimelt saadeti aabits Brüsseli maailmanäitusele, kust see tuli tagasi hõbemedaliga.

 

Silvi Väljalil on kaks väga kuulsat raamatut. Esimene ongi aabits, mis valmis 1958 ja mis on olnud esimeseks ja kõige tähtsamaks kooliõpikuks kõigile 1958-1973 esimesse klassi astunud eesti lastele ehk siis tervele plejaadile tänase Eesti poliitilistele, äri- ja kultuuriprominentidele. Ühe aabitsaga on Silvi Väljal veel seotud: nimelt koostasid nad koos Lembit Eelmäega mulgikeelse aabitsa-lugemiku „Mulgi keelen ja meelen”. Mulgikeelne lugemik sisaldab kunstniku mälestuspilti lapsepõlvest pealkirjaga „Üits karjalatse lugu…“

 

Teine, "Jussikese seitse sõpra" ilmus 1966, on tänaseks tõlgitud vähemalt 21 keelde ning ilmub ka eesti keeles üha uuesti ja uuesti, sest kuulub kooliprogrammi. Raamatuke sündis täiesti kummalisel kombel. Kaks eesti graafikut, üks neist Silvi, said koha kunstnike puhkekodusse Moskva lähedal. Mitte niisama laisklemiseks, ette oli nähtud ka ühe lasteraamatu kujundamine. Väljal otsis sobivat, kuid ei leidnud, kiire oli ka ning lõpuks pidi ta viimases hädas ise raamatule ka teksti välja mõtlema. „Ühe õhtuga oli see valmis. Hiljem uuriti Moskvas, kas ma ei tahaks „Jussikest" seal vene keeles välja anda. Olin nõus. Kui siis tõlge ära tehti, selgus, et minu jutt on täitsa ära muudetud, ning ma ei olnud oma piltide avaldamisega nõus. „No siis pole vaja," vastati. Vahepeal ilmus raamat Eestis ja jõudis siis ka Moskvasse tagasi. Selgus, et seal peeti seda esialgu eesti rahvajutuks, mitte minu looks."

 

Kõige huvitavamad keeled, kuhu Jussikese rännak seitsme nädalapäeva juurde on tõlgitud, on singaleesi, marathi, telugu ja bengali. Enamik tõlkeid on tehtud Moskva kaudu, kuid näiteks tšehhid, rootslased, soomlased ja sakslased tegid tõlke ise. Ungari keeles on Jussike muuseas Józsik, leedu keeles Jusiukas ning gaeli keeles Donaillin.

 

Näidendina on Jussikest tõlgitud 7 keelde, fääri keeles näiteks on see ilmunud nii raamatuna kui ka näidendina ning tänu Jussikesele asutati seal mitu väikest lasteteatrit. Lugu on lavastanud ka meie Nukuteater.

 

Vabagraafikaga hakkas Silvi Väljal tegelema suhteliselt hilja, esimese suure vabagraafika ja pastellmaalide näituse pani ta kokku oma 60ndaks sünnipäevaks. Näitusi on olnud mitmel pool Eestis, Lätis, Soomes, Kanadas, Šveitsis ja mujalgi, lisaks muidugi paljud grupinäitused. Oma ümmargusi juubeleid on Silvi Väljal tähistanud ikka näitustega, kus põhiteemaks olnud tema peamine inspiratsiooniallikas – loodus.

 

Oluline osa Silvi Väljali loomingust on talletatud Eesti Rahvusraamatukogus, mille varamusse kuulub üle kuuesaja tema illustratsiooni-originaali ja ligi viissada eksliibrist.

 

Kasutatud allikad:

• Lahkus kunstnik Silvi Väljal. - Postimees (2014) 7. aprill. URL: https://www.postimees.ee/2753316/lahkus-kunstnik-silvi-valjal (vaadatud 02.02.2018)
• Märka, Veiko. Kahekümnekeelse Jussikese ema. – Eesti Ekspress (2008) 8. veebr. URL: http://ekspress.delfi.ee/areen/kahekumnekeelse-jussikese-ema?id=27674527 (vaadatud 02.02.2018)
• Silvi Väljal. – Mulgimaa Infoportaal. URL: http://mulgimaa.ee/mulgimaast/vaimne-parand-juured/silvi-valjal/ (vaadatud 02.02.2018)
• Silvi Väljal. – Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Silvi_V%C3%A4ljal (vaadatud 02.02.2018)