24 oktoober - Johannes Kokk

Johannes Kokk

24.10.1926 Laanekuru küla, Viljandimaa - 1997
Agronoom ja kodu-uurija

Johannes Kokk õppis Raudna 6-klassilises koolis ja Viljandi 2. gümnaasiumis. Lõpetas 1952. aastal Olustvere põllumajandustehnikumi.

Töötas agronoomina Raudna masina-taktorijaamas ja Viljandi sordikatsepunktis. Oli Karula traktorijaama melioraator, Hummuli vanem-agronoom, Taagepera sovhoosi peaagronoom, Gagarini-nimelise sovhoosi Aindu osakonna juhataja ning Heimtali sovhoosi Raudna osakonna juhataja. 

Elas isatalus Parastumaal. Kui Heimtali sovhoosist sai Viljandi näidissovhoosi osakond, asutas direktor Ilmar Mändmetsa toel Raudna koolimajas koduloomuuseumi, mis avati 1987. aastal. Hiljem sai sellest Anu Raua muuseum.

Johannes Kokk on oma Laanekuru küla ajaloo uurimuse eest saanud vabariikliku tunnustuse. Ta hoidis korras 13. sajandist pärit maa-alust kalmistut sünnikodu ligidal.

Lõik Helgi Kaldma 2009. aasta juuni "Sakalas" ilmunud artiklist "Laanekuru põldudel kasvab lopsakas vili" (Link DIGARIS: https://dea.digar.ee/page/sakala/2009/06/09/8):

Johannes Kokka (1926—1997) mäletatakse Heimtali kandis ilmselt veel kaua. Ta töötas toonases Viljandi näidissovhoosis agronoomi ja põllu-brigadirina. Aga tõsise jälje jättis hoopis tema harrastus, kodu-uurimine. Aastakümnete vältel ilmus temalt ajalehtedes vist küll sadakond kodu-uurimuslikku artiklit.

Kõikide eelmise sajandi lõpul Laanekuru mail elanud inimeste lood koos fotodega talletas Johannes Kokk masinkirjatrükis valminud kaunilt köidetud raamatusse «Laanekuru. Küla ajalugu» (1986). Veel paksem käsikirjaline kogumik kannab pealkirja «Heimtali koduloomuuseumi saavutustest ja tänapäevast», kolmas kogumik peegeldab aga Johannes Koka suguvõsa minevikku.

Kõik ehk ei mäletagi, et just Johannes Kokk asutas Heimtali muuseumi. Kunstnik Anu Raud andis sellele sisu ja tegi muuseumi nähtavaks kogu Eesti ulatuses. Ehk nagu poeg Margus ütleb: «Isa tegi meeletu töö.» Ta oli koolipoisina isale kodu-uurimuslikel käikudel toeks, aidates muuseumile vajalikke materjale koguda.

Allikas: Luik. T. Paistu kihelkond. Paistu, 1998. Lk. 101

24. oktoober – Reinhold Kamsen

Foto allikas:
Kreutzwaldi sajand / Eesti kultuurilooline veeb

Reinhold Kamsen 

24.10.1871 Imavere vald – 16.05.1952 Tallinn
Luuletaja ja lastekirjanik

Luuletaja ja lastekirjanik Reinhold Kamsen sündis 24. (12.) okt 1871 Viljandimaal Imavere vallas talupoja peres. Õppis Järavere külakoolis. Alates 1909 pidas Pilistvere alevikus seltsimaja ning töötas laenu-hoiuühisuses ja majandusühingu raamatupidajana. 1920. aastast oli Kamsen Põltsamaa tarvitajate ühingu raamatupidaja ning osales kohalikus seltsitegevuses. 1927–1931 töötas Kamsen ajalehe Põltsamaa Teataja vastutava toimetajana, 1930–1931 andis välja nädalalehte Põltsamaa Uudised. 1950 kolis Tallinna tütre juurde, suri 16. mail 1952 Kiisal.

Kamsen oli silmapaistvalt produktiivne autor. Enese väitel kirjutanud Kamsen elu jooksul mitu tuhat luuletust. Igal juhul on Kamseni luuletusi ja lühiproosapalasid perioodikas arvukalt avaldatud, peamiselt Postimehe ja selle kaasannete külgedel (1896–1913), Lindas (1899–1905) ja Põltsamaa Teatajas (1927–1930). Kamsen on kasutanud Amaalie Maasiku, Lilly, Riimimäe, Frieda Kamseni jt pseudonüüme.

Kamseni loomingus on valdav loodus- ja kodulüürika. Autor annab romantilises võtmes edasi kauneid looduspilte ning vahendab eleegilisi tundeelamusi. Tuntav on poolehoid eesti talurahvale, Kamseni isamaaluule sisendab optimismi ja kinnitab autori usku eestlaste tulevikku. F. Tuglas on aga kriitiliselt märkinud, et kuigi Kamsen kaasaegsed väljaanded oma loominguga lausa üle ujutas, üldiselt kehtivat šablooni seejuures ei ületanud. Ta leiab, et ainus Kamseni sulest pärinev väärtteos on luuletus „Murede maa” (1907), milles loogiline mõttearendus ja plastiline vorm lausa üllatavat, selle eest on aga Kamsen tänu võlgu G. Suitsule:

Lahja põld ja kadakane karjamaa –
sääl mu vanemate muremaa:
alet sääl põletas asuja
kurbusest küdeva rinnaga.


Lahja põld ja kadakane karjamaa –
tuksuval südamel viskan ma
uudsevilja seemet vaosse,
musta muremaa mullasse.


Lahja põld ja kadakane karjamaa –
ah, millal helendab kullana
valmind viljade väljade viir,
sirpidel sirendab päikese kiir!

Kuna Kamseni luule aina juba tuntud pilte kirjeldab ja midagi uut ei keeleliselt ega värsitehniliselt paku, ei ole ta eesti luule arengut tõepoolest oluliselt mõjutanud. Küll aga teeb Kamseni oluliseks tema suur populaarsus kaasajas.

1901 hakkas Kamsen tegema kaastööd Lastelehele, hilisemas eas avaldaski peamiselt lastele mõeldud tekste. Mõned Kamseni lastelaulud on saanud viisistatuna üldtuntuks (nt „Küll on kena kelguga”). Ainus raamat, mille väljaandmiseni Kamsen jõudis, oli illustreeritud vihik lastelaule „Küll on kena kelguga” (1947). Hiljem on R. Krusten koostanud valikust Kamseni proosast ja lastevärssidest kogumiku „Kodukoppel” (1992).

Allikad

• Eesti kirjanike leksikon. Koost Oskar Kruus ja Heino Puhvel, toim Heino Puhvel. Tallinn, 2000. Lk 173.
• E. S., „Lahja põld ja kadakane karjamaa…” Vestlus meie järelärkamisaja luuletaja Reinhold Kamseniga. – Postimees 1943, 2. okt, nr 227, lk 6. http://dea.nlib.ee/
• R. Kamsen, Kuidas minust sai luuletaja. – Postimees 1944, 12. aprill, nr 84, lk 4. http://dea.nlib.ee/
• Sõnarine. Eesti luule antoloogia 1. köide. Tallinn, 1989. Aadu Säärits, Lahja põllu ja kadakase karjamaa luule. 100 aastat Reinhold Kamseni sünnist. – Keel ja Kirjandus 1971, nr 10, lk 624–628.
• F. Tuglas, Kirjandusloolisi pisivesteid III. – Keel ja Kirjandus 1961, nr 11, lk 665–666.

R. Kamsen, Küll on kena kelguga [1900-ndad]

Küll on kena kelguga
hangest alla lasta!
Laial luhal säravad
jää ja lumi vastu!


Lumehelbed helgivad,
puiel ehted uued,
kadakatel karjamaal
seljas lumekuued!


Tihane ja varblane
toa ukse taga
otsivad ja ootavad
et saaks iva aga.


Langeb mõni raasuke,
üks kui teine varmas;
iga kehvem kestake
näljasele armas.


Küll on kena kelguga
hangest alla lasta!
Laial luhal säravad
jää ja lumi vastu!

(Autori käsikiri KM EKLA-s, äratrükk)