26. juuli - Enn Kose

ETBL
URL: http://etbl.teatriliit.ee/meedia/kose_enn2/kose_enn_(portreefoto)1

Enn Kose

Näitleja ja teatrijuht, Ugala teatri direktor 1973-2000

26.07.1939 Tartus

Ugala teatri näitleja ja teatri direktor Enn Kose on sündinud 26. juulil 1939. aastal Tartus. Tema isa oli pärmivabriku tööline.

Lõpetanud 1959 Tartu 3. keskkooli, 1963 Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudio (töötades õpingute ajal tislerina) ja 1978 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna.

Keskkooliõpingute ajal oli aktiivne korvpalliharrastaja. Ta kuulus Eesti NSV koolinoorte koondisesse kergejõustikus ja korvpallis oli tal I spordijärk. Keskkooli järel ei saanud ta kehakultuuriteaduskonda sisse ja hakkas konservivabrikus tööle. Töö kõrvalt oli aktiivne tehase näiteringi liige ning juhendaja innustusel astus „Tallinnfilmi“ õppestuudiosse.

Pärast õppestuudio lõpetamist asus 1963. aastal näitlejana tööle Viljandi Draamateatrisse Ugala, kus töötas üle 45 aasta, aastatel 1973-2000 Ugala direktorina ja 2000-2009 teatri majandusjuhina, jätkates samal ajal näitlejatööd. Direktorina valmis tema käe all Ugala uus maja, mille heaks hoidjaks jäi ta oma tööaja lõpuni, luues samal ajal Ugala laval u 80 rolli.

Enn Kose on aastast 1964 abielus Elgi Kosega (Ugala teatri tehniline töötaja ja näitleja). Neil on kaks last.

Eesti Teatriliidu liige (1966).

Tunnustused:

• 1985 ENSV teeneline kunstitegelane
• 1997 Viljandi teatripreemia (oli esimene, kes selle preemia pälvis)
• 2020 Valgetähe IV klassi teenetemärk

Ühele väljasõidule võttis Enn korvpalli kaasa. 

«Seal on spordisaal,» selgitas ta. 

Kui kohale jõudsime, viskas Enn kuue maha ja tormas kohe palli põrgatades korvi alla. 

Hoogne jooks, hüpe ja pall libises korvi. 

... Uued põrgatused, uued korvid ... 

«Mängime punktidele!» 

«Mängime!»

Jäin  Ennuga ühele poole,' sest olen korvpallis kehvavõitu. 

Algas mäng. 

Ennu läbimurre ja avasime skoori 2:0. 

Ligemale kümme aastat tagasi, kui Enn Tartu 3. keskkoolis õppis, oli talle nagu teiseks koduks spordiplats ja korvpalliväljak. Ta kuulus Eesti NSV koolinoorte koondisesse kergejõustikus ja korvpallis oli tal I spordijärk. 

Aga kuidas sai spordipoisist «Ugala» näitleja? 

Keskkoolis tegi ta küll estraadi, kuid sellest mingisuguseid teatrimõtteid ei siginenud. Pärast kooli lõpetamist otsustas Enn õppida ülikoolis kehakultuuriteaduskonnas, kuid ei saanud sisse ja hakkas konservivabrikus tööle. Seal tegigi Enn saatusliku sammu — astus näiteringi liikmeks. Tehase näiteringi juhendaja märkas noormehes sädet ja soovitas tal astuda teatrikooli. Ka teda ennast hakkas meelitama raske, kuid imepärase võluga kunst. Enn Kose astus «Tallinnfilmi» õppestuudiosse ja oli nende 20 õnneliku hulgas, kes mitmesajast soovijast vastu võeti. Algasid pingerikkad õpingud, mille jooksul noormehele sai selgeks, et näitekunst nagu sportki nõuab higi ja vaeva. 

Õppestuudiost tuli ta «Ugalasse» ja rakendati kohe vastutusrikastesse osadesse, nagu Kulmar («Inimesed valges»), Qaly-lay («Mees on mees») ja Rain («Noorukid omapead»). Viie aastaga kakskümmend kuus rolli. 

Kolmandat aastat järjest valiti Enn ka ametiühingukomitee esimeheks. Tema energiat jätkub proovidele, koosolekutele ja näitlejate korteritingimuste parandamiseks. 

Enn ei soovi tulevikus Hamletit mängida, nagu paljud noored mehed, vaid hoopiski vastuoksalist Shylock’it. Tal ei lähe meelest Lauteri nüansirikas ja meisterlik mäng. 

Aga igas rollis on võlu. 

Hurraa! Meie võitsime. Ja Enn viskas kõik korvid ...

Sarapuu, J. Enn Kose // Tee Kommunismile (1968) 12. märts, lk. 2. URL: https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1968/03/12/12

Kiiler, Gert. Enn Kose – laevaehitajast kapten // Sakala (2020) 1. veebr., lk. 3. URL: https://dea.digar.ee/article/sakala/2020/02/01/4.1

Enn Kosel on vedanud. Temast pole avalikkuse ees püütud «imet» teha ja see on teda säästnud enneaegse enesekindluse vohamisest, mis on näitlejale nagu vähktõbi. Teda pole ka eriti kõvasti sarjatud ning see on teda hoidnud psüühilistest traumadest ja pessimismimeeleoludest. Tõsi küll, kord nõudis üks vihane kriitik kogu näidendi «Kes päästab külapoisi?» lavastuse koosseisu saatmist teatrikooli. Varsti pärast seda läkski Enn Kose õppima. Aga mitte teatrikooli, vaid hoopis Tartusse õigusteadust tudeerima. Nagu Kose ise kinnitab, ei teinud ta niisugust valikut selleks, et pärast lõpetamist kriitikut käsile võtta, vaid et kui kord teatrist ära tuleb minna, siis oleks ka mõni teine elukutse olemas. Seda mõtteavaldust võib puhta kullana võtta inimene, kes ei tunne Kose omapärast huumorimeelt, mis kõige ootamatumatel kohtadel surmtõsise maski all võib lõkkele lüüa. Pigem on põhjus vajaduses läbi murda sellest uksest, mis takistab uuele tasandile jõudmist, õigusteadus ei ole halb variant. Maailmas on palju kultuuri- ja teatritegelasi, kes on erialalt juristid. Kose suurendab seda arvu veel ühe võrra, õppimine töö kõrvalt nõuab jälle tööd, tahtejõudu ja enesedistsipliini.

Torga, Heino. Mees ja tema töö // Tee Kommunismile (1975) 8. juuli, lk. 2. 

URL: https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1975/07/08/10.2

Allikad ja viited:

• ETBL, 2000. URL: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/kose_enn2
• Viljandi esimese teatripreemia saab Enn Kose // Eesti Päevaleht (1997) 5. juuni. URL: https://dea.digar.ee/article/eestipaevaleht/1997/06/05/15.3
• Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Enn_Kose

29. juuni - kunstnik Peet Aren

Teatrileksikon

Peet Aren
29.06.1889 Oidiste k, Võisiku v, Viljandimaa - 26.01.1970 New York, USA
Maali- ja teatrikunstnik, graafik

Peet Aren oli Eesti maali- ja teatrikunstnik ning graafik.  Ta sündis 29. juunil 1889 Oidiste külas Võisiku vallas Viljandimaal renditalunike peres.

Lõpetanud õpingud kohalikus ministeeriumikoolis asus õppima Tartu Õpetajate Seminaris. 1905. aastal katkesid Tartus õpingud. Aastatel 1908–1913 omandas kunstihariduse joonestamise, maalikunsti ja dekoratsioonimaali erialal Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis N. Roerichi juures. N. Roerich on vene kunstis tuntud muinasteemade käsitlejana ja dekoratiiv-stiliseeriva laadi viljelejana. Oli rahvusromantilise suuna peamisi esindajaid vene kunstis. Lisaks on Peet Aren nimetanud oma õpetajatena I. Bilibinit ja A. Rõlovi.

Alates 1909. aastast osales pidevalt erinevatel kunstinäitustel. Tema tööd olid väga stiilitundlikud ja mõjutatud saksa ekspressionismist ning art déco’st.

1914. aastal suundus koos Paul Burmaniga Krimmi, sealt Viini ning Münchenisse end täiendama. Pärast sõja puhkemist interneeriti, oli Kemptenis ja Traunsteinis vangis. Vabanes vangistusest 1915. aastal ja pöördus peale seda kodumaale tagasi. Elas peale naasmist aastatel 1916–1918 Narvas. Vabadussõja ajal töötas Tallinnas Vabadussõja muuseumis joonestajana.

Aastail 1920–1925 oli Riigi Kunsttööstuskooli dekoratiiivmaali- ja akvarelli õppejõud. Aastast 1921 ka Draamastuudio ning 1926–1930 Tartus “Pallase” maali- ja graafikaõppejõud.

1944. aastal läks Saksamaale, alates 1949. aastast elas Ameerikas.

1930-ndail töötas Tallinnas ja lõi sel ajal peamiselt sisekujundusi sh erinevatele kohvikutele ja kinodele nii Tallinnas kui Tartus, samuti Pärnu rannahotellile. Peet Aren viljeles tahvel- ja monumentaal-dekoratiivmaali ning vaba-, raamatu- ja tarbegraafikat, lisaks tegi lava- ja sisekujundusi.

Tegi ka raha- ja postmargikavandeid ning osales 1918–1919 Eesti postmargikavandite võistluses, kus pälvis II koha auhinna. Rahvusvaheliselt leidis tunnustust margisari “Viikingilaev” (1919). Lisaks sellele kavandas linnavaadetega nahakunsti esemeid. Tema kujundatud on Eesti Vabadusristi autasu ja Eesti Draamastuudio teatri, hilisema Eesti Draamateatri embleem.

Peale teist maailmasõda maalis peamiselt maastikke. On loonud hulga plakateid, karikatuure ja eksliibriseid. Tema teoseid on ka Teatri- ja muusikamuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis lisaks Eesti kunstimuuseumile.

Tema tegevus hargnes peamiselt rakenduskunstiliste ja kujunduslike ülesannete alal. Lisaks eelmainitule lõi ta kujundusi Eesti osakondadele rahvusvahelistel messidel Königsbergis ja Berliinis. Fantaasiarikkus ja dekoratiivne komponeerimisnärv tegid temast paindliku ja kiiresti töötava kujundaja, mis võimaldas operatiivselt töötada ning vastas seeläbi ka kirjastajate ja autorite soovidele.

Oli nii kunstnikeühingu “Pallas” kui Rakenduskunstnike Ühingu liige ja Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu üks asutajaid ning „Fraternitas Artis“ auvilistlane.

Peet Aren suri 26. jaanuaril 1970 Ameerika Ühendriikides.

Tutvu kunstniku teostega Eesti Kunstimuusemi digitaalkogus  

Allikad:

• Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafiline leksikon. 1996. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
• Eesti Entsüklopeedia 14. Eesti Elulood. 2000. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
• Juske, A. 2013. Eesti maal läbi aegade. Tallinn: Printon Trükikoda.
• Läti, H. 1974. Peet Areni loomingust. – Kunst 1974 nr. 45/1, lk 21-25.
• Wikipedia: Peet Aren. https://et.wikipedia.org/wiki/Peet_Aren  (05. juuli 2024).
• Väike Mapp I Eesti maalijad: kuus värvilist ja neli ühetoonilist reproduktsiooni. 1923. Roman Espenberg.  (Fotod neist mapis olevatest maalidest on leitavad ka kunstimuuseumi digikogust.)
• Eesti Kunstimuuseumi digikogu veebileht. https://digikogu.ekm.ee/authors/author_id-438 (05. juuli 2024)
• Enn Kunila kunstikollektsioon. https://kunilaart.ee/et/artist/peet-aren/?width=1263&height=0 (05. juuli 2024)
• Kumu blogi. https://kumublogi.ekm.ee/2020/06/04/nadala-teos-peet-aren-autoportree/ (05. juuli 2024) (autoportree)
• Eesti Teatriliit. http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/aren_peet1   (05. juuli 2024)

Biograafia koostas: Ingel Vossmann-Treial

18. juuni – Jaak Sarapuu

Kirjanik, ajaloolane, pedagoog ja kirjastaja
Jaak Sarapuu
18.06.1939 Taheva k, Hargla khk, Valgamaa

Jaak Sarapuu sündis 18. juunil 1939. aastal Valgamaal Hargla kihelkonnas, Taheva külas talupidajate pojana. 

Haridustee

Jaak Sarapuu alustas oma kooliteed 1946. aastal Lepa algkoolis, mille lõpetas 1950. Aasta hiljem jätkas õpinguid Koikküla 7-kl koolis kuni 1954. aastani. 1954–1958 jätkas õpinguid Valga 1. keskkoolis. Kõrghariduse omandas Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus õppis aastatel 1969–1975 ajalugu ja filoloogiat.

Jaak Sarapuu on töötanud:

• 1961–1967 õpetajana Harju- ja Tartumaal
• 1969–1973 Viljandi Internaatkoolis
• 1973–1983 Viljandi Kaugõppekeskkoolis
• 1967–1969 näitlejana Ugala teatris
• 1983–1984 Viljandi Koduloomuuseumis metoodikuna
• Hiljem uuesti õpetajana Viljandimaal J. Gagarini nim näidissovhoostehnikumis
• 1990–1993 õpetajana Kirivere põhikoolis
• 1993 – … kirjastajana Viljandis
• Jätkab õpetajaametit erinevates Eesti koolides

Kirjandustee alguses …

Tartu riikliku ülikooli ajalooteaduskonna lõpetanud J. Sarapuu on kirjutanud nii täiskasvanutele kui noortele. Tema debüüt oli ajakirjas Täheke aastal 1963. Ta on saanud erinevaid auhindu ajakirjade Noorus ja Looming korraldatud jutuvõistlustelt. Alates 1989. aastast on Jaak Sarapuu ka Eesti Kirjanike Liidu liige.

Esimene proosakogumik oli „Austusavaldus". Lühivormi harrastava autori juttude tegevus toimub enamasti külaolustikus 20. sajandi lõpul. Kohati on Sarapuu kasutanud rahvaluuleainelisi ulme- ja õudusmotiive, näiteks „Uru"-sarjas või novellis „Nõidallikas".

1980. aastal avaldas Sarapuu oma esimese noorsoole mõeldud ajaloolise ulmejutustuse „Taevaslindlased ja kirveslased". Sellest sai alguse Eesti vanemale ajaloole pühendatud „Uru kummaliste seikluste" sari, millest viimati on ilmunud „Imeuhmer" (1993), „Lembitu salakuulaja" (1995) ja „Ohtlik rada" (1998).

Ta on kirjutanud ja avaldanud Eesti ajaloo õpikuid, erinevaid lugemikke, töövihikuid, koostanud atlaseid, seinakaarte ja -tabeleid.

Jaak Sarapuu teoseid on tõlgitud vene, läti ja bulgaaria keelde.

Eesti keeles avaldatud teosed:

• Ajalooline romaan kuningas Lembitust:
• Kuningas Lembitu elu: ajalooline romaan. Tallinn, 1993.
• Kuningas Lembitu: ajalooline roman. Viljandi, J. Sarapuu kirjastus, 2017.
• Ajaloolised jutud lastele:
• Taevalindlased ja kirveslased. Eestimaa minevikust III aastatuhande lõpust e.m.a. Tallinn, 1980.
• Salakivi: jutustus pronksiajast. Tallinn, 1983.
• Soovaimude laukast: jutustus varasest rauaajast. Tallinn, 1987.
• Uru kummalised seiklused muistses Eestis. Ajalooline jutustus. 1. raamat. Tallinn, 1991.
• Imeuhmer. Viljandi: J. Sarapuu kirjastus, 1993.
• Lembitu salakuulaja: jutustus 13. sajandist. Viljandi: J. Sarapuu, 1995.
• Ohtlik rada: jutustus 14. sajandist. Viljandi: J. Sarapuu, 1998.
•  Lühiproosa:
• Austusavaldus: lühijutud. Tallinn, 1974.
• Kollendavate väljade vahelt: külajutte aastaist 1973–1977. Tallinn, 1978.
• Peremärgid. Jutud 1979–1986. Tallinn, 1990.
• Jaak Sarapuu, Mihkel Zilmer, Kuni su küla veel elab... – lood külast koos paari lauluga. Tartu, 2016.
• Jaak Sarapuu, Mihkel Zilmer, Ravvasita: jutukogu. Tallinn, 2021.
•  Õpikud:
• Eesti ajaloo algõpetus. Õpik põhikoolile 1. Viljandi: J. Sarapuu, 1994.
• Eesti ajaloo algõpetus. Õpik põhikoolile 2. Viljandi: J. Sarapuu, 1994.
• Eesti ajaloo lugemik põhikoolile. 1. osa. Viljandi: J. Sarapuu, 1997.
• Eesti ajaloo lugemik põhikoolile. 2. osa. Viljandi: J. Sarapuu, 1998.
• Irene Artma, Jaak Sarapuu, Vene kirjanduse õpik keskkoolile. Viljandi: J. Sarapuu, 2001.
• Jutustusi ajaloost: ajaloo õpik V klassile. Viljandi: J. Sarapuu, 2002.
• Jaak Sarapuu, Mihkel Zilmer, Inimeseõpetuse õpik 8. klassile. Viljandi: J. Sarapuu, 2011.
• Ühiskonnaõpetuse õpik 6. klassile. Viljandi: Jaak Sarapuu Kirjastus, 2011.

 

Allikad:

• Eesti kirjanike e-leksikon https://sisu-vana.ut.ee/ewod/s/sarapuu
• Eesti kirjanike leksikon (2000).
• Foto: Eesti kirjanike e-leksikon: https://sisu.ut.ee/ewod/s/sarapuu/ 

Biograafia koostas: Ingel Vossmann-Treial

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija MARGUS KÕIWA

Margus Kõiwa

Esineb ka nimekuju Markus
2.05.1874 (vkj 20.04) Mäkiste talu, Polli vald, Karksi kihelkond, Pärnumaa - ?
Viljandi kaupmees

Kõiva vastutas raamatukogu eest ka 1912. aastal
Teade ilmunud "Viljandi Teatajas" 11. juunil 1912

Viljandi Esimese Lugemisringi protokolliraamatust:

Liikmeks registreeritud aastatel 1912-1915, elukohaks märgitud lihtsalt „Viljandis“. Nimekujud:

• 1911. aasta protokollides – Kõiwa, M. Kõiwa, M. Kõiva
• Registreerimiskanne nr. 52 16.04.1912 – hr. M. Kõiwa
• Registreerimiskanne nr. 129 30.10.1913 – Markus Kõiva (kanne nr 139 13.12.1913 pr. A. Kõiva)
• Registreerimiskanne nr. 67 26.03.1914 – hr. M. Kõiva (kanne nr. 66 pr. A. Kõiva)
• Registreerimiskanne nr. 7 29.01.1915 – Margus Kõiva (kanne nr 8 pr. A. Kõiva)

Kõiva valiti 1911.  aasta 18. augustil Lugemistringi raamatukogu uueks vastutajaks:

Herra Heinrich Tatsi kirja 16 augustist s.a. ärakuulates milles wiimane ennast raamatukogu wastutawast isikust lahti ütleb, teatades, nagu oleks temale ülemearalisi laitusi tehtud, sellepärast Lugemise ringi eestseisus ühelhäälel otsustas: Herra Heinrich Tatsi raamatukogu wastutavast isikust vabastada ja raamatukogu uueks wastutawaks isikuks M. Kõiwa walida, mille üle Kubernerile teada anda. (Lk. 3.2)

Kubernerilt saadi uus luba „Kõiva nime pääle tagasi“ 10. oktoobriks 1911 ning juba järgmisel päeval otsustati regulaarse laenutustegevusega uuesti alustada. Raamatuid otsustati anda teisi-, nelja- ja laupäeviti kell 8-9 ja pühapäeviti kell 4-5. (lk. 5.1)

14. veebruaril 1911 valiti Lugemisringi eestseisuse „kassahoidjaks Kõiwa“. Kõiva kassahoidjana ametis 1915. aastani (k.a) ning andis igal aastal kassa seisust põhjaliku ülevaate. 

Viljandi Esimese Lugemisringi aastamaksu
oli võimalik tasuda ka
M. Kõiva Lossi uulitsal asuvas kaupluses
Sakala (1912) 23. jaan. 

16. jaanuaril 1916 peetud „üleüldisel“ koosolekul pidi 1915. aasta kohta kassa aruande ette lugema hra A. Sibul, kuna „kassapidaja on ära sõitnud, abi pole ilmunud“. 1916. aastal saigi uueks kassapidajaks hr. T. Saarepera ning tema abiks A. Sepp valitud.

26. veebruaril 1913 otsustati „seltsi varandust 600 rub. eest kinnitada, agendi hra Kõiva juures.“ (Lk. 37.1)

***

Kaupmees Margus Kõiva sündis 2. mail 1874. aastal Polli vallas asuvas Mäkitse talus. 

M. Kõiva on lisaks Viljandi Esimese Lugemiringi kassahoidja tööle, kindlustusagendina tegutsemisele, oma kaupluse ning nahamäärde- ja kreemitööstuse pidamisele, linavabriku asutamisele ja juhatuse tööle panustanud ka Viljandi Mesilasepidajate Seltsi tegevusse, kandideerinud linnavalitsusse, andnud kohtus tunnistusi endise rahukogu esimehe G. Seene ja endise notari H. Kaspersoni süüasjas, olnud osaline Sakala Pangas ning toetanud ka tuletõrjet.

Rohu- ja värvipoe pidaja Kõiwa

M. Kõiva nahamäärde ja saapakreemi tööstus asutati 1900. aasta paiku. 

Tööstus valmistas nahamääret "Polli" ning saapakreemi "Wirve", tooteid tunnustati erinevate auhindadega ning eksporditi edukalt Venemaale. (Allikas: Postimees (1927) 4. aprill)

Eelmise sajandi esimesel kümnendil leidis ajalehtedes tihti teateid M. Kõiva toodete või kaupluse kohta.
2. aprillil 1909 "Sakalas" ilmunud teade kaupluse uue asukoha kohta

Viljandi Postimees (1926) 15. nov. 

Tema Lossi tänav nr 26 aadressil asunud rohu- ja värvikauplus natsionaliseeriti veebruaris 1941.

Linavabrikant Kõiwa

Markus Kõiva oli 23. aprilli 1912. aastal alustanud Viljandi Linavabriku üks asutajaid koos Magnus Laamanni, Ado Tõllasepa, Jüri Metsamärki, Johan Lutsu, Hans Miti ja Johannes Kondoriga.  

Ettewõte töötas alul omawahelise lepingu alusel, muudeti aga Eesti walitsuse päewil aktsia seltsiks ümber. […] Wabrikus leiawad praegu tööd kahe wahetusega päewas umbes 300 inimest – peale selle hulk ametnikke. Tööstuse juhatajaks on algusest peale püsinud Magnus Laamann. (Viljandi linavabrik 20 a. töötanud // Postimees (1932) 22. aprill)

1938. aasta märtsis oli linavabrikus suur tulekahju, tööta jäi 200 töölist ning 3. märtsil 1938 ajalehes "Waba Maa" ilmunud artiklis hinnati kahju 150 tuhande krooni peale, ehkki tulekustutustööd polnud veel lõppenud.

Õiget Margus Kõiwat otsides

Karksi kihelkonnast pärit Margus Kõiva nimelisi kaasaegseid olen vanades ajalehtedes ilmunud artiklite ja sugupuude põhjal suutnud tuvastada lisaks veel kolm:

1. Margus Kõiva (15. okt. 1860 Murassoo, Äriküla, Karksi khk - 2. veebr. 1945), oli abielus Reet Rauksiga (1875-1944). 
2. Margus Kõiwa (muud nimed "Markus", "Kõiva", "Köiwa";  4. märts 1838 Kase talu, Polli vald, Karksi khk - 8. veebr. 1922 Kõnnu talu, Peraküla, Polli vald), oli abielus Els Rõigasega (1842-1929)
3. Eelmise poeg Margus Kõiva (muud nimed "Köiwa", "Kõeva", "Kõewa"; 3. juuli 1869 Kõnnu talu, Peraküla, Polli vald, Karksi khk - 30. märts 1937 Tartu kliinik), poissmees. Suri maovähki. On olnud agar vanavarakoguja ja rahvaluulekoguja (vt. Vana Kannel IV lk. 19). Ajalehes "Teataja" ilmus 31. märtsil surmateade: "Karksis, Polli-Kõnnu talus suri tuntud põllumees ja tööstur Markus Kõiwa. Kadunu oli Räpina veski omanikuks, mis üks suuremaid veejõul töötavaid veskeid maal."

Miks olen järeldanud, et 20. aprillil (vkj) 1874. aastal Mäkitse talus, Polli vallas sündinud Margus Kõiwa on õige isik? 

1. Nimetatud isik oli abielus Anna nimelise naisega ning protokolliraamatusse on koos Lugemisringi liikmeteks registreerunud pr. A. Kõiva ning hr. M./Margus Kõiva. (vaata postituse algust)

2. 

   Autode kokkupõrge Wiljandis
   

       Jõulu laupäeval põrkasid Wiljandis Waksali tänaval kokku sõiduautod 

   W-234, juht Tõnis Kikas, ja W-21, juht Jaan Laur. W-21 sõitjateks olid 

   Wiljandi kaupmees Margus Kõiwa ühes abikaasa Anna ja tütre Maiega. 

   Kokkupõrke hoost sai pr. Kõiwa nii tugevasti põrutada, et wiibis 

   umbes 5 minutit meelemärkuseta olekus. Hiljem toimetati kodusele rawile. 

   Tütar sai muhu otsa ette.

       Õnnetus juhtus selle tõttu, et W-234 sõitis walekätt.

   Ilmus: Uus Eesti (1935) 28. dets

   Viljandi linnas tegutsenud kaupmees Margus Kõiva kohta ilmus 1935. aastal uudis autoavariist, milles olid nimetatud abikaasa ja lapse nimed. 
3. Anna Kõiva surma puhul ajalehes "Sakala" 31. mail 1939 avaldatud kaastundeavaldused kinnitavad M. Kõiwa seost aktsiaseltsiga Viljandi Linavabrik ning M. Kõiwa rohukauplusega, kaastunnet avaldatakse abikaasale ja tütrele.
4. Kalmistute register HAUDI andmeil on Viljandi Vanale kalmistu 3-kohalisele kirstuplatsile maetud Maianne Kõiva (sünd. 29.05.1920), Margus Kõiva (sünd. 2.05.1874) ja Anna Kõiva (Suga; sünd. 4.10.1876 - 29.05.1939). Siit sain sünnidaatumid uue kalendri järgi.

fotonegatiiv, Viljandi, Koidu (Harjutuse) tn algus, J. Rieti fotoateljee aed, mootorratas kolme rattaga, omanik Margus Kõiva (Kauba 7), 1911. aasta 3 hj ratas A.W. Wall
Foto: E-Varamu (e-varamu.ee)

Allikad:

• 35 Viljandi miljonäri // Viljandi Uudised (1928) 11. juuli
• Autode kokkupõrge Wiljandis // Uus Eesti (1935) 28. dets. 
• Eesti NSV Teataja Lisa veebruaril 1941, lk. 8. URL: https://docplayer.ee/180330510-Eesti-n-sv-teataja-lisa-veebruaril-1941.html
• End. rahukogu esimehe G. Seene ja end. notar H. Kaspersoni süüdistusasi riigikohtus // Sakala (1925) 9. juuni
• Geni.com
• Kalmistute register HAUDI
• Lugemiseringi peakoosolek // Viljandi Teataja (1912) 11. juuni
• M. Kõiwa nahamääre ja saapakreemi tööstus // Postimees (1927) 4. aprill
• Sakala Panga tegewus 1929. a. // Sakala (1929) 29. aprill
• Seebiwabrik asumises // Päewaleht (1920) 9. dets.
• Wiljandi linawabrik 20 a. töötanud // Postimees (1932) 22. aprill
• Wiljandi Mesilastepidajate Seltsi koosolekust // Sakala (1913) 25. jaanuar
• Wiljandi tuletõrje täieneb // Oma Maa (1930) 2. aug. 

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija KARL GRAU

Karl Grau

31.10.1884 Miku talu, Soosaare vald, Kolga-Jaani kihelkond, Viljandimaa - 18.08.1952 Augsburg

Advokaat ja esimene eestlasest Viljandi linnapea 29. juuli-15. detsember 1917

Geni.com

VEL liikmeks registreerimise kanded protokolliraamatus aastatest 1912-1913, 1915.  

1912. aasta kande juures täpsustus puudub, 1913. aastal "Viljandis" ja 1915. aastal "Viljandis omas majas".

23. septembril 1912. aastal pidas üldkoosolekul pikema kõne: 

Adwokat K. Grau rääkis omas kõnes pikemalt "Enesetapmisest, mille lühikene kokkuvõte järgmine oleks: Tungmised, mis enetapmisele wiiwad on mitmekesised, nagu majandusline, ühiseluline ja ka osalt ka kliima. Niisama ettentava pärimus ja bioloogilised tingimused enesetapmise juures õige tähtsat osa. (protokolliraamat lk. 18/1)

Karl Grau esindas 1913. aasta suviste kursuste korraldamise koosolekul Põllumeeste Seltsi.

***

Karl Grau sündis 31. oktoobril 1884 Miku talupidajate Mihkel ja Anna Grau (n Brafmann) peres. Õppis kohalikus vallakoolis, Kolga-Jaani kihelkonnakoolis, Hugo Treffneri gümnaasiumis (1904) ja sooritas küpsuseksamid Peterburis. Õppis 1904-1905 Tartu Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas ja seejärel õigusteaduskonnas, mille lõpetas 1911. aastal cand jur kraadiga. 

Pärast pooleaastast töötamist Tartus vandeadvokaadi abina Oskar Rütli juures asus ta 1911. aastal Viljandisse, kus hakkas elavalt osalema seltskondlikust ja omavalitsuse tegevusest, olles aastail 1912-1917 ka ajalehe "Sakala" vastutav toimetaja. Viljandis elades astus Grau Viljandi Põllumeeste Seltsi, kus valiti juhatuse liikmeks ja seejärel seltsi esimeheks. Aastail 1914-1917 oli ta koos Karl Baarsiga ka "Sakala" väljaandja. 

Kirjanik Hugo Raudsepp on oma "Sakala" päevilt Karl Graud meenutanud järgmiselt:

Teise vastutava väljaandjana kirjutas lehele alla Karl Grau. Ta oli noor väle advokaat, riietuselt ikka tip-top ja lõhnav hästi. Kõnekas, ikka rõõmsa näoga ja naljaviskav. Toimetuse vastu tal otsekoheseid kohustusi ei olnud, käis telegramme lugemas, malet mängimas ja muidu jutlemas, läbisaamine oli alati hää. Baars oli haritlasena teadlikult maamehe (vallamanema!) tüüpi pidama jäänud, ta minu Viljandi tulles oli küll veel Karl Baars, kuid muutus hiljemini õigusega Kaarliks. Grau oli ka Karl, kuid linnamees, „peenmees", ta võis küll saada sotsiaaldemokraadiks, kuid Kaarliks mitte kunagi.

(Raudsepp, Hugo. Sõja ja rewolutsiooni "Sakala" : Mälestusi ajult, mil „Sakala" politilise sisu eest wastutas sõjatsensor ja erawahekordi lahendasid Wiljandi kolm nimekamat adwokaati // Sakala (1928) 23. märts https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1928/03/23/37)

1917. aastal kuulus ta Viljandi Maanõukokku ja oli valitud Eestimaa Kubermangu Maanõukogu liikmeks. 

23. juulil 1917 valiti Grau sotsiaaldemokraatide nimekirjas Viljandi linnavolikokku. 26. juulil kandideeris ta koos Mats Nõgesega linnapeaks. See õnnestus tal alles kolmandas voorus 29. juulil. Vastvalitud linnapeana loobus ta linnapea palgast, kuna oli kaksikvõimu aeg ja linnal ei jätkunud raha, et osta inimestele vajalikke küttepuid ja teravilja.  Tema ametioleku ajal asutati Viljandis Kaitseliit ja mindi kõigis linna algkoolides üle eestikeelsele õppele. 15. detsembril 1917. esitas Grau tagasiastumispalve. Tema asemel sai linnapeaks Gustav Talts ning Graust sai volikogu juhataja. 

Vabadussõjas astus Karl Grau II polku lihtreameheks, üsna pea määrati ta sõjakohtu uurijaks. 1918. aastal kolis Grau tagasi Tartusse ja asus tööle advokaadina. Tartus elades oli Grau juriidilise ajakirja „Õigus“ toimetuse liige. Aastail 1918-1919 oli Tartus rahvaülikooli lektor, pidas 1919-1920 Tartu Ülikoolis loenguid Eesti kriminaalõigusest. 1920. aastal sai vandeadvokaadiks. 

Veel jõudis ta aastail 1921-1922 olla Viljandi Põllumeeste Seltsi kirjatoimetaja ja esimees ning Viljandi Eesti Haridusseltsi juhataja. 

1932–1934 töötas Grau kriminaalprotsessi projekti koostamiseks moodustatud komisjonis, mis asus kohtuministeeriumi juures. Karl Grau oli üks Tartu Õigusteadlaste Seltsi eestvedajaid ja selle esimene esimees. Grau valiti ka 1930. aastal Vandeadvokaatide Nõukogu liikmeks nii Tartus kui ka Tallinnas. Oli üks Sakala korporatsiooni asutajaid ja auvilistlasi. Oli 1932. aastast Läti aukonsul Tartus, 1933. aastast kuulus Tartu Rotary klubisse. Oli lühikest aega arreteeritud 1934. aastal seoses kuulumisega Vabadussõjalaste Liitu. 

24. veebruaril 1940 annetati Graule Valgetähe III klassi teenetemärk.

Grau oli tegev ka majandusalal. Ta oli osanik Tartu telefonivabrikus, Tartu pärmivabrikus ning Räpina paberivabrikus. Samuti kuulus talle kinnisvara ning ta tegeles pangandusega.

Pärast Nõukogude vägede taganemist 1941. aastal töötas Grau mõnda aega kohtudirektorina. Karl Grau põgenes 1944. aasta sügisel Nõukogude võimu eest perega Saksamaale ning asus elama Augsburg-Kriegshaberisse. Paguluses osales Grau mitmes organisatsioonis.

Karl Grau suri 18. augustil 1952 raske haiguse tagajärjel ning maeti 21. augustil Augsburg-Hochfeldi protestandi kalmistule. 

Allikad: Vikipeedia; Raudla, Heiki. Raekojas läbi aegade. Viljandi, 2020. Lk. 68-69

VLRK110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegijad AKELBERG ja kaks P. AKERBERGI

AKERBERG

Aitas kaasa peo toimumisele. Määrati 31. oktoobril 1911 planeeritud peole platsi kättenäitajaks samal päeval toimunud eestseisuse koosoleku otsusega (VEL protokolliraamat lk. 7). Kahjuks ei ole isiku kohta protokolliraamatus rohkem vihjeid, küll aga on põnev fakt, et Viljandi Posti tänav 14 maja nimetati omal ajal "Akelbergi majaks". (Allikas: Mirov, Ruth. Mälestuskilde lapsepõlvest Viljandis // Mäetagused nr 42. URL: https://www.folklore.ee/tagused/nr42/mirov.pdf) 

AKERBERG, P.  / PEETER

VEL liikmeks registreerimise kanded protokolliraamatus:

• Kaks erinevat isikut P. Akerberg nimega on üksteise järel kantud 1912. a. liikmete nimekirja:  Wiljandi w. Lõmsie (nr 64, lk. 19/1) ja Wiljandis (nr 65, k. 19/1)
• Peeter Akerberg nimega: 1913 (nimetäiend: noorem) - Weski uul., Eigo m.; 1914 - Leisleri kaupl.; 1917 - Viljandi vald

1912. aastal nr 65 registreeritud isik võib olla Karksi kihelkonna ärgas põllumees ja ühistegelane Peeter Aasamäe (Akerberg), kes sündis  9. juunil 1894 aastal Tätta talus, Pöögle vallas omaniku pojana. Tätta talu on vanim säilinud mulgi talukompleks Eestis (loe lisaks: EE). Hariduse omandas Pöögle valla ja Karksi kihelkonnakoolis. Osales I maailmasõjas liinisõdurina ja Vabadussõjas soomusrongil teenides ning oli aktiivne Pöögle piimaühigu tegelane.  Asus peale isa surma 1920. a. pidama isatalu. Ehitanud uued hooned, rajanud aia, seadnud tallu veevärgi ja arendanud põllu, eriti uudismaa kultuure. Abielus Ida Rõigasega 1925-aastast. Võtnud pikemalt osa Pöögle vallavalitsuse tööst v. volinikuna ja Pöögle 6-kl. algk. hoolekogu liikmena. Suri 16. juulil 1951 küüditatuna Siberis. (Allikad: Peeter Akerberg 40-ne aastane // Ühistegelised Uudised (1934) 9. juuni; Pärnumaa tegelaste bigraafiad. Sõna, 1937. Lk. 3-4; Geni.com)

Viljandi kunstiklubi asutajad:
Eduard Timberman, Gustav Mootse, Lydia Nirk-Soosaar, 
Peeter Akerberg-Põldmaa ja Juhan Kangilaski.
Foto on võetud 13. oktoobril 1934. aastal.

1912. aasta liige nr 64 on suure tõenäosusega talupidaja ja kunstnik Peeter Põldmaa (Akerberg), kes sündis 5. aprillil 1983 Lõmsil, Kärksi külas, Viljandi vallas. Suri 22. augustil 1966. Mükoloog Peeter Põldmaa (1929-1990) isa. Kunstniku elu kohta on raske midagi leida.  On teada, et ta asutas koos Eduard Timbermani, Gustav Mootse, Lydia Nirk-Soosaare ja Juhan Kangilaskiga Viljandi kunstiklubi. (Allikad: Geni.com; Talts, Mait. Timberman unistas Viljandi kunstimuuseumist // Sakala (2005) 29. okt.; Kunstnik Põldmaa (Akerbergi) elumaja põles maha // Sakala (1938) 7. märts)

28. septembril 1913 toimunud peakoosolekul pidas P. Akerberg kõne "Mönda kujutavast kunstist" (protokolliraamat lk. 32): "Kõneleja wiibib maalikunsti juures ja karakteriserib Noor-Eesti kunstnikkude rühma püüdeid. Olgugi, et kõneleja arwates Noor-Eesti kunstnikkude hulgas kõrgeandelised kunstnikud puuduwad, näitawad nende kunstnikkude püüded siiski rada, kuhu Eesti kunst minema peab." Koosolek lõppes kell 12 öösel ja allakirjutajate seas oli ka "Peter Akerberg".

30. november - Andres Loorits

Andres Loorits

30.11.1869 Kipi t, Holstre v. – 4.09.1941 Tallinn

Omavalitsustegelane

Andres Loorits sündis Viljandimaal käsitöölise (ehitusmeister) paljulapselises peres, otse rukkirabamise ajal. Ema Kärt ei rõõmustanud eriti järjekordse uue suu üle. Sündinud poiss oli aga tugev ja terane. Tema ristiisa oli tuntud ärkamisaja tegelane ja Aleksandri kooli liikumise algataja Jaan Adamson. Viimane tahtis Andres Looritsat lapsendada, kui Andres tuli „katsekooli“ Pulleritsule, kuid Jaan Adamson suri ootamatult 54-aastaselt 1879. aastal.

Holstre-Pulleritsu vallakoolile järgnes Paistu kihelkonnakool, mida juhatas helilooja Fr. Saebelmann. Andres astus vanematest öistest loodud meeskoori. Paar järgmist aastat oli ta Olde veskitalus ja mujal Holstres sulaseks. 1888. aastal avas uksed Eesti Aleksandrikool. Algatus saata sinna õppima Andres Loorits tuli Hain Hennolt, kes 1870. aastast kuulus Eesti Aleksandrikooli peakomiteesse. Loorits lõpetas Põltsamaal Eesti Aleksandri-linnakooli  esimese lennuna 10. juunil 1890. aastal, mil oli vaid kaks lõpetajat. Andrese nimel on tunnistus nr. 1. Selle asjaolu üle olid Holstre mehed eriti uhked, et Holstre poiss oli esimene, kes nende alustatud rahvuslikust koolist esimese tunnistuse sai, sellega oli ka pois ristiisa J. Adamsoni unistus täidetud.

1890. a. lõpul võeti noormees väeteenistusse ja saadeti Varssavisse, kus õppis sõjaväe telegraafikoolis ning sai vanemtelegrafisti-allohvitseri auastme. 1894. a. asus tööle Taageperra vallakirjutajana.  Järgnesid 2 tööaastat Suure-Kõpus. Just viimases kohas võttis A. Loorits agaralt osa kohalikkude seltside asutamisest ja juhtimisest. Asutati Vastastikuse Tulekindlustuse Selts, Kõpu Põllumeeste Selts ja 1907 Nooresoo Ühendus, mis hiljem nimetati Haridusseltsiks.Pidude tuludega asutati raamatukogu (üle 2500 köite). 1910. aastal loodi A. Looritsa eestvõttel Kõpu Hoiu- ja Laenuühisus, 1911 – Kõpu Rehepeksu Ühisus, 1912 – Kõpu Piimatalitus, 1914 – Kõpu Turbaühisus. Kõikide põhikirjad koostas vallakirjutaja A. Loorits. Oma sellealases töös oli ta vastuolus mõisaomanik A. von Strykiga.

Andres Loorits oli tegev I II ja III Vene riigivolikogu valimistel. Viljandimaa valdade esindajana võttis osa 1906. aasta osa Liivimaa kubermangunõukogust. Samal ajal oli ta ka Viljandis Põllumeeste Seltsi abi-esimees 1907-1910 ja 1912-1914, ja esimees 1911. Oli Viljandi haridusseltsi asutaja ja juhatuse liige.

1917. aastast asus ta elama Viljandisse. 1917. aasta märtsirevolutsiooni järel oli Andres Loorits Viljandimaa valitsemiseks moodustatud ajutise komitee liikmeks. Tal tuli Tartus käia, kuna siin sattus vastuollu J. Tõnissoniga, sest Loorits pooldas Eestis ühe kubermangu loomist, Tõnisson aga kahte kubermangu. Hiljem sai kohaliku maakonnanõukogu liikmeks ja maavalitsuse sekretäriks, kust ta aga enamlaste poolt 1917. aasta detsembris tagandati. Enamlased vangistasid ta, viisid ta KRESTÕ vanglasse Petrogradis aprillini 1918.

Korraldas 1918. aastal Ajutise Valitsuse ülesandel Viljandi maakonna juhtimist, oli aastani 1921 administratiivosakonna juhataja.

1922. aastal astus A. Loorits riigiteenistusse ja asus elama Tallinnasse, kus oli ministeeriumi administratiivosakonna omavalitsusasjade juhataja abi 1926-1931, seejärel maa-asjade juhataja kuni pensionile minekuni 1935. aastal. Oli omavalitsuste osakonna nõunik 1935-1936. Oli ka Eesti Maaomavalitsuste Liidu peasekretär ja nõunik 1936. aastani. Tema töötas välja valdade arvepidamise süsteemi (1928) ja valmistas ette 1930-ndate aastate valdade reformi.

Andres Loorits oli vaatamata poliitilistele kirgedele lugupeetud ja tunnustatud oma erapooletuse, aususe ja suure asjatundlikkuse tõttu omavalitsuse alal.

Väljaanded:

• Vallaomavalitsuste võimkond ja kohused (1922)
• Vallaomavalitsuste arvepidamine (1928)
• Omavalitsustesse puutuvate seaduste, määruste ja korralduste juht (1929)

Kirjutas ka „Postimehes“ ja oli ajakirja „Maaomavalitsus“ toimetaja aastast 1936 (suleti 1941)

Isiklikku

Andres Loorits abiellus 1898. aastal kohaliku kõrtsimehe tütre Liisa Leesment´iga. Neile sündis kolm poega: Aleksander (ajakirjanik, muusikateadlane ja kodu-uurija), Oskar (Eesti tuntuim folklorist, esimene rahvaluule doktor TÜ-s, emigreerus 1944.a. Rootsi) ja Artur (õppis TÜ-s geograafiat ja keemiat, töötas kaua Haridusmin-s, Loodusmuuseumis, siis aga isikukultuse ajal töötas müürsepana, kust siirdus pensionile).

Allikad:

• Eesti Biograafiline Leksikon :  täiendusköide. 2. tr., 2002. Lk. 151
• Luik, Tiiu. Paistu kihelkond. 1998. Lk. 103
• Geni.com

9. november - Margot Visnap

Margot Visnap

9.11.1959 Viljandi
Ajakirjanik, teatrikriitik

Hariduse on saanud Viljandi 3. 8-klassilisest Koolist (1975), C. R. Jakobsoni nimelisest 1. Keskkoolist (1978) ja Tartu Riiklikus Ülikoolis (ajakirjanduse eriala, 1984). 

Töötanud aastatel 1978–1979 ajalehes „Tee Kommunismile“ korrektori ja reporterina. Olnud ajakirja „Teater. Muusika. Kino“ teatriosakonna toimetaja, ajalehe „Eesti Ekspress“ kultuuriosakonna juhataja, ajakirja „Eesti Naine“ toimetaja ja ajalehe „Postimees“ kultuurilisa „Kultuur“ vastutav toimetaja, ajalehe „Sirp“ teatritoimetaja. Aastast 2013 Eesti filmi andmebaasi toimetaja. 

Avaldanud arvustusi, portreeartikleid, intervjuusid ja hooajaülevaateid. Koostanud ja toimetanud teatriraamatuid (M. Karusoo "Kui ruumid on täis", E. Baskini "Raudeesriide taga" jt). 

Tunnustus: Eesti Teatriliidu kriitikaauhind 1990. 

Teos

• Marjustini sajand : kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast (Koos Marju Lauristini ja Ene Hioniga. 2016) 

Allikas:

• Eesti Teatri Biograafiline Leksikon. 2000. Lk. 807

26. september - Hans Väre

Foto: Marko Saarm / Sakala

Hans Väre

26.09.1979
Ajakirjanik

Ajakirjanik Hans Väre on 2011. aasta detsembrist ajaleht „Sakala“ peatoimetaja. Töötanud samas lehes ajakirjanikuna 2001. aastast. 

Aastatel 1997—2001 õppis Väre Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonnas ajakirjandust, enne „Sakalasse“ tööle asumist on ta kirjutanud „Lääne Elus“, „Äripäevas“ ja „Postimehe“ majanduskülgedel. Ajakirjanikuna on leidnud Eesti Ajakirjanike Liidu poolt tunnustamist tema uudis- ja arvamuslood.

Lastekirjandus 

• Lootsiku loomine : pühendatud vanadele meistritele (2010) 

Allikad:

• Kümmel, Peeter. Ühinenud Ajalehed hakkab kirjastama tasuta ajakirju // Estonian World REview Online 27.10.2011 
• Äripäeva infopank. URL: https://infopank.ee/Search?Query=hans+v%C3%A4re

 

23. august - Sirje Kiin

Sirje Kiin

Aastatel 1972-1989 Ruutsoo 
23.08.1949 Viljandi 

Kirjandusteadlane
 

Õppis Põltsamaa keskkoolis, Viljandi 4. 8-klassilises koolis ja Viljandi 1. keskkoolis ning aastatel 1967– 1972 Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonnas eesti filoloogiat.  

Aastatel 1974–1978 oli Kiin aspirantuuris Tartu Ülikoolis massikommunikatsiooni teooria alal; 2010. aastal kaitses doktorikraadi võrdleva kirjandusteaduse alal Turu Ülikoolis Soomes. 

Töötanud ajakirjanikuna ajalehes „Sirp ja Vasar“ (1974–1978), peatoimetaja asetäitjana ajakirjas „Keel ja Kirjandus“ (1978–1982), aastatel 1990–1998 töötas vabakutselise ajakirjanikuna Soomes Turus, tehes kaastööd Raadio „Vaba Euroopale“ ja „Eesti Päevalehele“. Alates aastast 2003 vabakutseline ajakirjanik. Alates 2007. aastast elab Ameerika Ühendriikides Lõuna-Dakotas Madisonis. 

Ta oli kirjandusrühmituse „Wellesto“ liige. 

1979–1982 kuulus ta NLKP-sse; heideti parteist välja. 1999–2003 töötas Riigikogus Isamaaliidu saadikurühma nõunikuna. 

Luulekogud 

• Mis sinust saab (1989) 

 

Proosateosed ja monograafiad 

• 40 kirja lugu (Koos Rein Ruutsoo, Andres Tarandiga. 1990) 
• Hirme ja arme (1993)
• Kas Ameerika on olemas? (2011) 
• Kersti Merilaas (1989) 
• Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus (2019) 
• Kõik sõltub kultuurist (2003) 
• Marie Under : elu ja luule (2011)
•  Marie Under : elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt (2009) 
• Marie Underi Euroopa-reisid (2010) 
• Pühendused (2018

Allikas: 

• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 198 

9. juuli - Ado Tõllasepp

Foto allikas: Jakob Livenström (1830–1902, Viljandi) – Eesti Kirjandusmuuseum

Ado Tõllasepp 

kasutusel ka Aadu Tõllasepp
9. juuli 1869 Kangilaski talu, Vana-Võidu vald, Viljandimaa – 28. september 1943 Austria, Viin
Viljandi raamatukaupmees ning majandus- ja seltskonnategelane

Alghariduse omandas Vana-Võidu valla- ja Viljandi kihelkonnakoolis, hiljem täiendas end eratundides.

Õppis Tartus dr. Hermanni juures raamatu- ja kirjastusäri. Asunud Viljandisse, oli ta seotud Hans Leokese raamatukaupluse asutamisega 1899. aastal Veski ja Harjutuse (nüüd Jakobsoni ja Koidu) tänava nurgale Hentsoni majja. Avas ka 1894. aastal laenuraamatukogu. Tegutsemise algaastail töötas ta koos Hans Leokesega, kes oli tema õemees, hiljem läksid nende meeste teed lahku.

1896. aastal kutsuti ta Viljandis avatud „Postimehe“ abitalituse juhatajaks.

22. jaanuaril 1901 saatis ta Riiga palve trükikoja avamiseks Lossi uulits 14.  Sama aasta 16. märtsil ani talle välja trükikoja asutamise luba (nr. 2455, ühe trükimasinaga, mille suurus oli 620x460, hiljem on trükikojal olnud 2 kiirpressi).

A. Tõllasepp tegeles nii raamatute kirjastamise, trükkimise kui ka müügiga. Tema nimega tuli välja õpperaamatuid, praktilisi nõuandeid, näidendeid ja juturaamatuid.

1903. ilmus A. Tõllasepa juures trükituna Ado Reinvaldi „Rahva lõbu ja nalja lehe „Suur Naljahammas““ esimene number. Jõuluks lubati teist numbrit, aga seda enam ei ilmunud.

1905. aasta lõpul asutas ta ajalehe „Rahvaleht“ (1905-1908), mille toimetajateks kutsus põllutööinstruktor Ado Johansoni ja kaubandusteadlase Hermann Namsingu. „Rahvaleht“ ilmus esialgu kord ja 42. numbrist kaks korda nädalas kuni 1909. aasta detsembrini. Lehe lisad olid: „Rahvalehe lisa“ (1906), „Rahvalehe kirjanduse ja teadus“ (1908-1909), „Rahvalehe kirjandusline lisa“ (1906-1909), „Rahvalehe teadusline lisa“ (1908) ja „Lõbus ajaviide“ (1907).

1910. aastal hakkas ilmuma „Viljandi Teataja“ (kaks proovinubrit 1909), mida tükiti A. Tõllasepa trükikojas. 1913. aastal läks ajalehe trükkimine üle Tartusse „Postimehe“ trükikotta, kuid kaks lehekõlge (Viljandi osa) trükiti A. Tõllasepa juures. 1. novembril 1914 ühines „Viljandi Teataja“ „Sakalaga“ ja ajalehte hakati uuesti A. Tõllasepa juures trükkima. Ajaleht „Viljandi Teataja“ ilmus veel 1918. aasta jaanuaris 7 numbrit, kuid trükikoja sekvesteerimise tõttu jäi siis seisma.

Oma äritegevuse kõrval võttis aktiivselt osa kohalikust seltsielust, küll laulukoorides ja näitelaval, juhatades sega- kui ka puhkpillide orkestrit ja mängides ise mitmes asjaarmastajate orkestris kaasa. Lisaks oli juhatuse liikmena tegev „Vabaduse", „Koidu" ja tuletõrje seltsis. Oli Viljandi Esimese Lugemisringi (praeguse Viljandi Linnaraamatukogu eelkäija) üks asutajaliige. Ka oli ta Krediit ühisuse asutaja ja nõukogu liige. Samuti on ta Viljandi linnuvabriku ja OÜ Radixi  asutaja ning kauaaegne juhatuse liige. 14. augustil 1908 võeti A. Tõllasepp Eesti Kirjanduse Seltsi liikmeks. Kuulus ka linna volikogusse.

Alates 1918 aastast läks elama Tallinna. 1920. aastal oli ta üks likööri- ja veinitehaste „Alko“ asutajatest Viljandisse.

 

Allikad:

• Joandi, Aimur. Kolm kanget Adot Viljandis sada aastat tagasi // Sakala (2006) 7. jaan. URL: https://sakala.postimees.ee/2168727/kolm-kanget-adot-viljandis-sada-aastat-tagasi
• Ado Tõllasepa juubel // Sakala (1878-1940), nr. 81, 9 juuli 1929. https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1929/07/09/30.7
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Ado_T%C3%B5llasepp
• Viljandi trükikojad ja trükised 1875-1944. Viljandi : Viljandi Linnaraamatukogu, 2000. Lk. 26-28