Kolmapäev, 22. detsember 2010

Anu Raud, Anu Kotli. Kiri kari

Raamat kiriloomadest ja kirilindudest
Toimetaja Signe Susi
Koostaja ja kujundaja Monika Hint
Keeletoimetaja Liina Smolin

Kirjad joonistas Sten MatikainenFotod Mariana Hint, Jaana Kool, Anu Kotli, Ingmar Muusikus, Elmo RiigEesti Loomeagentuur, 2010

Kuidas teha oma Kiri Kari? Küsige vanaemalt või poemüüjalt natuke ilusat lambavillast lõnga, lööge vardad läikima ning kirjake oma kari just selliseks, nagu soovite. Ütleb ju vanasõnagi, et "Kellel kari kirjatud, sellel kuri karja ei tule". Ja mis veel eriti vahva – Kiri Karja ei kuulu vaid koduloomad vaid seltsi võetakse ka sõpru metsast.

Autorite sõnul on raamat kokku pandud käsitöise loomisrõõmu jagamiseks ja eesti rahvuslike ornamentide ja värvi-kombinatsioonide tutvustamiseks. Lustlik viis oma pärandit hoida ja tundma õppida.

Kirikariloomade meisterdamine on hea võimalus nii algajatel kui edasijõudnutel (pigemini siiski viimastel) kätt proovida, sest igaühe kirikariloom tuleb just täpselt selline nagu peab.

Samuti on tegu hiiglama vahva kingitusega oma lastele, sõpradele ja kõigile toredatele inimestele.

Kiri Kari jutustab kirikariliste sünniloo ning sisaldab loomade kudumisõpetusi ning mustreid inspiratsiooniks. Samuti on raamatusse valitud hulk toredaid lugusid loomadega mängimiseks.

Lõpetuseks veel üks vanarahvatarkus: Ega kirjat' kari süüa nori!
„Esimese kirilooma mõte ja iva oli õpetada lastele mängu ning nalja abil eesti erinevaid suka- ja kindakirju, teha neid tuttavaks meile iseloomulike värvikombinatsioonidega ja, miks ka mitte, alustada kudumisõpetust loomameisterdamisega kui lapsele loomuomase tegevusega.

Selle raamatu kirielukate kudumisega algaja käsitööhuviline vast kohe omapäi hakkama ei saa. Vähemalt alustama peaks loomakudumist koos juhendajaga. Raamatu panime kokku selleks, et jagada teiega oma käsitöist loomisrõõmu ning inspireerida tegelema eesti rahvuslike ornamentide ja värvikombinatsioonidega. Loodame, et kasutate neid ise ja õpetate ka lastele. Arvame, et see on üks lustlik ja liitev peatükk oma pärandi hoidmise, tundmise ja teadmise varamus."

Anu Raud

Pildikesi raamatu seest:

Kolmapäev, 8. detsember 2010

Edu Kuill. Soomaa loomajutud

toimetanud Aita Nurga
illustraator Tiiu Kuill
joonistused Edu Kuill
kujundanud Maret Müür
Mytho, 2010


Selles raamatus on pärimuslikud lood, mis on korjatud rahvasuust Soomaa Rahvuspargi lähikonnast, minu lapsepõlve mängumaadelt. Soomaa on metsik paik, kus püsielanikke on vaid sadakond. Karudel, huntidel, ilvestel, aga ka näiteks rästikutel on seal hea põli, segajaid ja häirijaid on vähe. Sama tunnet naudivad ka kohalikud elanikud. Nende kahe kogukonna kokkupuudetest ongi sündinud põnevad ja naljakad lood.

Raamatu autor Edu Kuill on sündinud Soomaa serva peal Kõpu vallas, Serükülas, Endla talus 9. jaanuaril 1952. Isa ja onu tahtsid poisist teha me tsaülemat, teda ennast huvitasid bioloogia, geograafia ja muusika. Kõrghariduse omandas ta tollases Leningradi Metsatehnilises Akadeemias puidutöötlemise tehnoloogia erialal. Muusika ja näitemängu tegemine, kunstihuvi ning huumorimeel on tema elu pärisosa. "Üksiolemise hetkedel võtsin kätte pliiatsi ja kripseldasin. Tihti kadusin lihtsalt metsa n-ö kalale, et taevas pilvi vahtida ja vulisevat vett kuulata," meenutab Edu, kes on sellesse raamatusse joonistanud oma juttudele algustähed ja joonistused.

1993. aastal, kui loodi Soomaa Rahvuspark ja kui onu talu jäi tühjaks, asutas ta seal Väike-Männiku turismitalu. Kohalikku elu edendades on edu olnud ka Kõpu vallavolikogu esimees ning kooliõpetaja.

Muuseumitööks ja Soomaa külastajaile lugude rääkimiseks pärimusi uurides süvenes Edu huvi muinaseestlaste šamanistlike traditsioonide vastu. Nii sai ka temast endast šamaan.

Edu ise ütleb et selles pole midagi imelikku ega ebatavalist: "Elan lihtsalt oma tavalist elu ebatavalisel moel. See elulaad, loodusega kooskõlas kulgemine on aidanud tasakaalustada hingelist seisundit ja eluraskustega toime tulla."

Foto: Mehis Pärnamets ("Sakala")

Kolmapäev, 1. detsember 2010

Villem Reimani ja Jakob Hurda kirjavahetus aastatel 1884–1904

Koostanud Tarmo Piir
Saksakeelsed kirjad tõlkinud
Krista Räni
Toimetanud Tarmo Piir ja Siiri Ombler
Kujundanud
Mari Ainso
Ilmamaa, 2010

Villem Reimani (1861–1917)
ja Jakob Hurda (1839–1907) kirjavahetus pärineb aastatest 1884–1904. See oli omalaadne ajajärk, mil eestlased tundsid end juba oma kultuuri ja ajalooga rahvusena ja üritasid end poliitilistelt kehtestada.

Reimani ja Hurda kirjavahetus sisaldab mitmekülgset teavet mõlema mehe kohta. Korrespondents kajastab kahe ametivenna omavahelisi suhteid, nende akadeemilist ja ühiskondlikku tegevust, isikliku elu tahke, suhtumisi ja hinnanguid oma kaasaegsetesse, kiiret ja aktiivset elurütmi, pidevat hõivatust ning töökoormust. Samuti annavad kirjad informatsiooni ühiskondlike olude ja poliitika kohta Eesti- ja Liivimaal ning Peterburis. Antud kirjavahetus peegeldab selgelt sedagi, milline tähtsus oli Hurdal Reimani kujunemisel rahvuslikuks suurmeheks.

Raamat ilmus koostöös Villem Reimani Kolleegiumiga. Väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Tiiu Männiste. Neli päeva Pariisis...

Illustratsioonid Mare Hunt
Kujundus ja küljendus Epp Barkalaja
[Viljandi] : [s.n.], 2009


Lugu ilmus 1993. aastal 26. oktoobrist - 9. novembrini ajalehes Sakala. Kohendatud autori järelmärkustega 2009. mais


Eessõna asemel

Öeldakse, et kui soovid midagi unustada, pane see kirja - märgi üles. Tõepoolest, kas pole nii, et meie kõige võimsamad emotsioonid ja mälestused, mis aeg-ajalt meenuvad, on kirjas mitte paberil, vaid meis endis. Kuid ka meie sisemine kirjutamata mälu vajab teinekord turgutust. Hiljuti lauasahtleid korrastades leidsin oma ammuse reisikirja. üle viieteistaasta vanust teksti üle lugedes meenusid taas need 90-ndate aastate metsikud ja vesed ajad, kus kõik oli veel ees ja avastamata, kus kõik olid võrdsed...
Lugu "Neli päeva Pariisis" kajastab aega, mil odavate bussireiside kaudu avastati maailma.
Nii angu minagi, lubasid paljud neil reisidel endale, et tullakse kaunitesse paikadesse tagasi, kuid minu jaoks on see lubaduseks jäänudki...