VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Nele meenutab kevadisi šefluse-aegu

Krutskeid täis Nele Pipaga uusi vallatusi haudumas

Erinevalt tänapäevasest vurlelikust elustiilist, valitses minu nooruse aegadel tõsine maalähedus. Iga linnaasutus oli oma šefluse alla „võtnud“ mõne kolhoosi või sovhoosi. 

Raamatukogurahvas käis Viiratsi kandi  põllumehi abistamas. Kevadisele kivikorjamisele võeti kaasa ka praktikant. Šeffide dessandi põhituumiku moodustasid laenutuse naised ning lisajõude oli mobiliseeritud ka komplekteerimise osakonnast. 

Sellel ajal töötas komplekteerimises üks sügavalt usklik neiu Kalli R. Meil kõigil olid kaasa võetud tublid leivakotid, aga Kallil oli lisaks ühes veel kirjusse pearätikusse sõlmitud palveraamat. 

Peale lõunat külitasid kõik põllupeenral ja patsutasid oma punnis kõhtusid, ainult Kalli istus sirge seljaga kivi otsas, rätik põlvedel ja luges raamatut. Meeleolu oli veidi kammitsetud, sest kõik püüdsid tema pühalikku tegevust mitte häirida.

Olin tollel ajal noor ja häbematu ning küllap kiusas mind lisaks veel kuri saatan, sest endalegi ehmatuseks veeretasin end selili, panin käed rinnale risti, ajasin varbad sirgeks ja küsisin teistelt valjusti: „Vaadake, kas ma oleksin ka ilus surnu?“ 

Ripsmete vahelt piiludes nägin, kuidas teised mind kohkunult jõllitasid ja siis vargsi Kalli poole kõõritasid. 

Ainult Evi lasi kuuldavale oma firmamärgina tuntud naerutrilleri ja ütles tunnustavalt : „Jah, väga ilus! Täpselt nagu elus.“

Meenutas: Nele Grosthal, kelle varasemaid meenutusi ja muljeid saate siin blogis lugeda SIIT

30. aprill - kolonel Jaan Rink 135

Pildikogumikust
"Eesti Vabadussõdalaste ja
Vabaduseristi kavalerid ajalooarhiivist"

Jaan Rink

30.04.1886 Uue-Kariste mõis, Halliste kihelkond – 30.07. 1927 Tallinn

Sõjaväelane, kolonel

 
Jaan Rink sündis mõisa vahimees Jaagu perre 30. (vkj 18.) aprillil 1886. Oli kaks korda abielus. Esimesest naisest on teada vaid surmaaeg 25. jaanuar 1918. Abiellus teist korda 9. märtsil 1924 Tallinna Kaarli kirikus Alide-Johanna Tammanniga (1897–1936). Lastetu. 

Üldhariduse omandas kodus. Sõjalised teadmised Vilno (Vilnius) sõjakoolis 1903–1906 ja Nikolai Sõjaväeakadeemias Peterburis 1912–1914. Korporatsioon Rotalia liige.

J. Rink esimeses maailmasõjas

Määrati Nikolai Sõjaväeakadeemia lõpetamise järel 1914. aastal Vene I korpuse staabiohvitseriks, hiljem rooduülemaks. Esimeses maailmasõjas oli I korpuse staabi käsundusohvitser august – november 1914. Osales lahingu tegevuses Saksa vägede vastu 96. jalaväepolgu roodu- ja pataljoniülemana kuni novembrini 1915. Sai maailmasõja lahingutes kahel korral peast põrutada. Detsembrist 1915 kuni maini 1918 teenis XIV korpuse staabis käsundusohvitserina, vanema adjutandina ning korpuse staabiülemana. Teenis Vene armees aastani 1918, siis naasis Eestisse.

J. Rink Vabadussõjas

Jaan Rink asus teenistusse Eesti Rahvaväes alampolkovniku auastmes 21. novembril 1918. 1918. aasta novembrist kuni 1919. aasta veebruarini oli ta 1. Diviisi staabiülem ja Viru rinde operatiivjuht. 1919. aasta veebruarist kuni 1920. aasta märtsini oli ta Kindralstaabi Valitsuse ülem ja ajakirja „Sõdur“ vastutav toimetaja ning 1919. aasta aprillist ka Vabariigi Sõjakooli õppejõud. 1919. aasta juunis ja juulis oli Jaan Rink Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi ülema ajutine kohusetäitja, juulis 1919 ülendati ta polkovnikuks ja oktoobris 1919 nimetati Sõjanõukogu liikmeks.

Rink osales 1919. aasta suvel Eesti delegatsiooni koosseisus vaherahu läbirääkimistel Landeswehriga pärast Landesveeri sõda, Pihkvas 1919. aasta septembris Pihkva rahukonverentsil ja Tartu rahu läbirääkimistel Nõukogude Venemaaga.

J. Rink rahuajal

Rink kuulus 1919. aasta novembrist Vabadussõja mälestusmärkide kavandite läbivaatamise ja hindamise komisjoni. 

1919. aasta detsembris nimetati Rink uuesti Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi ülema ajutiseks kohusetäitjaks, kellena teenis kuni 1920. aasta veebruarini. Jaan Rink sai 28. märtsist 1920 Sõjavägede Staabi ülemaks, kuid 1920. aasta oktoobrist lahkus tegevsõjaväest.

1921. aasta veebruarist detsembrini oli ta Eesti Moskva saatkonna sekretär-atašee (täites tegelikult mitteametliku sõjaväe esindaja kohuseid). 1922. aasta alguses nimetati ta sõjaväeatašeeks Nõukogude Venemaale, kuid Vene võimude vastuseisu tõttu ei kinnitatud teda sellele ametikohale.

1922. aasta novembris nimetati polkovniku auaste ümber koloneliks. 1923. aasta kevadel nimetati Rink sõjaväeatašeeks Prantsuse Vabariiki, kuid Prantsusmaa võimude vastuseisu tõttu ei kinnitatud teda sellele ametikohale.

1923. aasta septembris astus ta uuesti teenistusse ning määrati Sõjavägede Ühendatud Õppeasutuste ülemaks. Samal ajal oli ta ka Kindralstaabi Kursuste ülem ja õppejõud. 1923. aasta novembrist oli ta Sõjanõukogu liige.

1924. aasta algul eraldati talle autasumaa Harjumaa Anija valla Anija mõisa südamest, kus asus ka valitsejamaja. Selle 48,83-hektarilise koha, mis nimetati Rinki taluks, sai rendile maist 1924. Pidama asus seda vend Peeter Rink. Talu pärisid koloneli surma järel tema ema ja abikaasa, kelle ühisomandiks koht 1929. aastal ka müüdi.

Jaan Rink suri 30. juulil 1927 Tallinna Sõjaväe Keskhaiglas südamehaigusse ning on maetud Tallinna Vana-Kaarli kalmistule. 

Rinki haual avati 1929. aasta oktoobris mälestussammas, mis purustati Nõukogude okupatsioonivõimude poolt. Uus, teistsuguse kujundusega hauatähis pühitseti sisse 2001. aasta septembris.

Tunnustused

• Püha Anna orden 4. järk, 3. järk ja 2. järk
• Püha Stanislavi orden 3. järk ja 2. järk
• Püha Vladimiri orden 4. järk
• Vabadusristi I liigi 2. järk, 1920 (nr 10), 500 000 marka ja normaaltalu
• Eesti Vabadussõja mälestusmärk
• Läti Karutapja orden 3. järk (nr 911/17.03.1921)
• Läti Vabadussõja mälestusmärk

 
Allikad:

• EE 14. LK: 428-429
• Geni.com
• Pihlak, J. Halliste kihelkond ja vabaduse risti vennad // Viljandi Muuseumi aastaraamat 2004. Lk. 210-212. URL: http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2004/pihlak.pdf
  
• Vikipeedia https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Rink

30. aprill - koolijuht Heino Einer 90

Allikas: Geni.com

Heino Einer

30.04.1931
Koolijuht
 

Koolijuht Heino Einer on sündinud Tallinnas, kooliteed alustas Westholmi koolis. Kui tema isa sõjakeerises surma sai, läks pere elama Tõrva kanti Jõgevestesse isatallu. 

Tartu Ülikoolis õppimise ajal oli tarvis hakata raha teenima: teisel kursusel läks Heino Einer poole kohaga tööle Aia tänava kooli. 

Ülikooli ajal tutvus ta oma tulevase abikaasa Sinaidaga. Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist 1954. aastal suunati 23-aastane noor pedagoog kolmeks kohustuslikuks aastaks Abja kooli direktoriks ja keemiaõpetajaks, ent ta jäi sinna kolmekümneks aastaks.

Toona paiknes kool kahes majas: uues, 1940. aastal valminud hoones ja nn kõrtsihoones. Õppetöö käis kahes vahetuses viiesaja õpilasega.

Esimesed kümme aastat töötati selle nimel, et õppeasutusel tekiksid traditsioonid. Vilistlased kinkisid koolile lipu, hakati tegema lõpumärke ja seati sisse auraamat. Aastate jooksul kujunesidki Abja keskkoolile omased traditsioonid: almanahh, viktoriinid, osalemine noorte tantsu- ja laulupeol, võistlused, ringide töö, matkad, ekskursioonid, sõprussidemed koolidega Eestist, Lätist ja Leedust, teatrite ühiskülastused.

Kuuekümnendate aastate keskel sai Abja kool juurdeehitused. Uude majatiiba lisandus kolm korrust klassiruume, võimla, aula ja garderoob. Laienes koolipark, suurenes puude liigirikkus ning iga kooli lõpetanud lend istutas parki oma puu. Kujundati ümber kooliaed, korrastati staadion ja ehitati mängude väljak. Direktori jaoks olid väga olulised õppetöö tulemuslikkus, kooli sisekliima ja kooli maine. Suurt tähelepanu pööras ta kooli ümbrusele ja siseruumide kujundamisele. Avaraid koridore hakkasid kaunistama arvukad Eesti tunnustatud kunstnike maalid.

Heino Eineri töötamise ajal Abja keskkooli direktorina pälvis kool rohkelt tunnustusi õppetöö, spordi, kooliümbruse ning looduskaitsealase tegevuse eest. Heino Einerile on omistatud teenelise õpetaja aunimetus.

Temast rääkides iseloomustavad õpilased teda eelkõige sõnaga väärikas.

Ta on Abja-Paluoja, Abja valla ja seega ka Mulgi valla aukodanik aastast 2005.

Otsuse Abjast lahkuda tegi Einer 1984. aastal, kui poja pere asus elama Tallinna. Tema uueks elu- ja tööpaigaks sai Viimsi. Viimsi keskkoolis oli ta direktorina ametis üheksa aastat, kuni saabus pensioniiga ja täitus 40 aastat direktoristaaži. Koolist kõrvale mees siiski ei jäänud: seitse aastat andis ta veel tunde.

Heino Einer peab oma pensionipõlve Rohuneemes suvilas ja aiamaal.

Allikad:

• Lepland, Leida; Rahnel, Peeter. Heio Eineri Suur juubel! // Mulgi valla Infoleht (2021) aprill, lk. 4. URL: https://mulgivald.ee/documents/18442398/29861530/mulgi_sona_aprill_2021_veebi.pdf/b6e2c7bf-8c72-4353-a376-3cc0f06ef1e0  
• Raidsalu, Tea. Heino Einer kujundas Abja koolis tavasid // Sakala (2009) 12. okt. URL: http://www.sakala.ajaleht.ee/170883/heino-einer-kujundas-abja-kooli... 

Valiknimestik Viljandit puudutavatest ilukirjanduslikest teostest ja mälestusteraamatutest

Kindlasti ei apelleeri nimekiri täiuslikkusele, sest isegi raamatukoguhoidjal ei tule kõik raamatud meelde. Seetõttu olen väga tänulik, kui saadate oma täiendussoovitusi minu tööpostkasti veronika.linnupuu@raamatukogu.viljandi.ee

Aavik, Juhan. Muusika radadelt : Mälestusi ja mõlgutusi eluteelt 1. Orto, 1959. 304 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/196476 

Juhan Aaviku elu jäi ajajärku, kuhu kuuluvad 19. sajandi viimased poolteist aastakümnendit ning 20. sajandi esimene pool. Autor alustab oma mälestusi lapsepõlvega Holstres ning raamatu lõpuosas õppima asumisest Viljandi linnakoolis. 

 

Andre, Leili. Ma usun kevadet : luuletused. Kuma kirjastus, 1997. 64 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/215723

Luuleraamat sisaldab luuletust "Viljandile".  

Baturin, Nikolai. Fööniksburgi karussell. Kultuurileht, 2017. 134 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/1439305

Kogumik koondab neli teksti: lühilood „Aken allikaga aeda“ ja „Kristuseveri ja kirsiviin“, näidendi „Heledate varjude õhtu“, mis räägib näitleja Toomas Tondust, ja kinonovelli „Värvilised värvud“. Kõik lood keerlevad ümber Viljandi. „Olen sisuloome kõrval pidanud silmas ka keeleloomet. Vormi ja stiili valik on teadvustatud, vahel vaistlik. Nii olen välja kujundanud loomelaadi, mida omaette nimetan „võimatusevõimaluse stiiliks“, st. kõik reaalne on sedavõrd ebareaalne, et on – juba uuel tasandil – reaalne,“ ütleb autor ise raamatu eessõnas.

Baturin, Nikolai. Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija : lapsepõlvemartüürium. Eesti Raamat, 1993. 472 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/47279

Teos on omamoodi alguste ja põhitõdede raamat, kus lapsehinge kannatuste ning ülenemiste taustal möödub ka ühe linna sõjaeelne, sõjaaegne ja sõjajärgne vapustusterohke elu. Ent autor ei anna sellest kõigest realistlikku pilti, vaid loob omapärase mütoloogilise panoraami, kasutades oma taotluste võimendamiseks pühakirjatsitaate ning – paralleele, antiiksümboolikat, groteski, saavutades nii romaani mitmetasandilisuse ja tiheda läbikootuse. 

 Bornhöhe, Eduard. Villu võitlused. [Ilmunud mitmes trükis ja digiteerituna]

"Villu võitlused" (1890) räägib Jüriöö ülestõusust. Talupojad püüavad tungida Viljandi lossi viljakottides. Plaan nurjub ja nad tapetakse. Nende juht Villu sureb lossi keldris vangina. 

Eha, Elle. Tähed panevad ilmaruumi särama : mälestusi Viljandi draamateatrist Ugala 1960-1972. E. Are, 2014. 336 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/1148638

Raamat on tagasivaade ühele eredale, kuid lühikeseks jäänud teatriteele, mis on täis põnevaid sündmusi, värvikaid isiksusi ja ootamatusi.

Eha, Elle. Isamaa ilu hoieldes : mälestusi Viljandi Kultuurikoolist aastatel 1971–2001. Rajakaar, 2017. 327 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/1427772   

Raamat hõlmab praeguse TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ajaloo kolme etappi läbi kolme aastakümne: Viljandi Kultuurharidustöökoolina (kuni 1978), Viljandi Kultuurikoolina (kuni 1991) ja ka Viljandi Kultuurikolledžina. Raamatu teemaks on pedagoogitöö võlud ja valud, kooli mitmekesine pulbitsev loomeelu, tema inimesed. Meie silme ees rullub oma ajastu taustal lahti kultuurikooli õpilaste ja õpetajate värvikas galerii. Kuid meenutused haaravad Viljandi kultuurielu ka laiemas kontekstis, jutustades autori isiklikest kokkupuudetest paljude toonaste loomevalla tipptegijatega ning jäädvustades nende aastakümnete Viljandi kultuurileu tähtsündmusi. Autori soe pilk ja erakordselt kaasakiskuv jutustamismaneer teevad raamatu huviga loetavaks ka ainest kaugel seisvatele inimestele.

Ehin, Kristiina. Paleontoloogi päevaraamat. Petrone Print, 2013, 2015. 270 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/647050

Kristiina Ehin ei räägi mitte ainult oma lapsepõlvest Rapla alevis, vaid kirjeldab tundlikult ka nõukogude koolisüsteemi ning lahkab tüdrukuks olemise ja naiseks saamise valu. "Äkki leian ennast hoopis ühest teisest Eesti väikelinnast, Viljandist, vaatan kärgpere emana järvepeeglisse ja näen täiesti teistsugust aega ja iseennast.”

Ekbaum, Salme. Veimevakk : pühapäevakarjuse mälestusi. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964. 296 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/224125

Autori noorpõlvest Viljandimaal, Viljandi periood peamiselt peatükis "Esimesed aastad linnakoolis".

Hellat, Henn-Kaarel. Niidiliimija : [mälestused aastatest 1932-1939]. Faatum, 2002. 256 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/96808

Ohvitseriperekonna noorim laps meenutab enda kasvutingimusi, arenguprobleeme ja suhteid perekonnas. Siin on kirjeldatud ajastule iseloomulikke elu-olulisi taustu. Kõik toimub Tallinnas, Viljandis, Pärnus ja kodutalus Kannikmäel.

Hellat, Henn-Kaarel. Poiste sõda II : [mälestused]. Faatum, 2004. 238 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/250141

"Poiste sõda II" on autori meenutusteraamatute sarja kolmas köide. See pajatab aastatest 1944-1950 ja oludest pärast Nõukogude võimu taaskehtestamisest Eestis. Koolikuud mööduvad Viljandis, suved kodutalus Kannikmäel, aasta ka Tartus õe perekonnas. Sõja järelkajad nii olmes kui ka autori teadvuses on visad kaduma, Nõukogude võim jätkab repressioone. 1949. aasta suurküüditamise tulemusel on perekond nullseisus, elu korraldamist tuleb otsast alustada.

Henrik. Henriku Liivimaa kroonika. [Ilmunud mitmes trükis]

Henriku Liivimaa kroonika käsitleb eestlaste ja liivlaste ristiusustamist 12. sajandi lõpust Eesti alade täieliku vallutamiseni 1227. aastal, olles kohaliku ajaloo vanima kroonikana tähtsaim allikas muistsete eestlaste vabadusvõitluse kohta.  Sisaldab ka Viljandi linnuse esimesest piiramisest. 

Hoeneke, Bartolomäus. Liivimaa noorem riimkroonika : (1315-1348). Eesti Riiklik Kirjastus, 1960. 167 lk., 4 l. ill. Andmebaasis:  https://www.lugeja.ee/record/41963 

Peamise osa sellest moodustab kirjeldus meie rahva kaugema mineviku ühest suursündmusest - kangelaslikust väljaastumisest saksa feodaalide vastu aastail 1343-1345, mida me selle algusaja järgi tunneme Jüriöö ülestõusu nime all. Ka talupoegade Viljandi lissi vallutamise katsest.

Hommik, Katrin. Mina kummardan. K. Hommik, 2020. 70 lk. Andmebaasis:  https://www.lugeja.ee/record/1973501

Raamat on humoorikas läbilõige Viljandi Jakobsoni Kooli balletistuudio 30 aasta tegemistest. Balletiõpetaja räägib juhtumistest tundides, reisidel, laagrites, esinemistel. Raamatus on palju põnevat pildimaterjali läbi aastate.

Jansen, Ea. Carl Robert Jakobson : lühimonograafia. Eesti Raamat, 1968. 223 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/624435 

Jansen, Ea. Carl Robert Jakobson muutuvas ajas : märkmeid, piirjooni, mõtteid. Eesti Raamat, 1987. 189 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/1526454

Kitzberg, August. Külajutud. Eesti Raamat, 2002. 520 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/231152

Kitzberg, August. Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused I-II. Eesti Päevaleht, 2010. 288 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/527015. 

Töötas lühikest aega Viljandi Põllumeeste Seltsi ökonoomina. Põhjalik raamatutuvustus blogis: http://viljandibibli.blogspot.com/2020/11/august-kitzberg-uhe-vana-uuletallaja.html

Kruus, Oskar. Aeg atra seada : kultuurilooline romaan. Eesti Raamat, 1986. 462 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/197590

Varem novelle, luulet ja kirjandusloolisi töid kirjutanud autori esimene romaan, mis kujutab panoraamselt eesti ärakamisaja kõrgjärgu lõppu aastail 1881-1882. Romaani peategevuskohaks on Võrumaa Kanepi kihelkond, kuid tegevus siirdub ka Tartumaale, Võrru, Viljandisse, Tartusse, Riiga, Peterburi ja Krimmi. Peategelasteks on Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees Mart Mitt ja Võrumaa koolmeister Märt Vares, kuid romaanis esinevad ka C. R. Jakobson, M. Veske, J. Köler, H. Treffner, J. Järv, J. Kõrv, A. Grenzstein ja mõned teised eesti kultuuriloost tuntud isikud.

Kõverjalg, Ants. Sõda ja saatused : Viljandi koolipoisina Eesti Leegioni. Eessti Riigikaitse Akadeemia, 1995. 152 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/229173

Raamatus kirjeldatakse autori lapsepõlve ja kooliaega ennesõjaaegses Viljandis, sõjaaegseid sündmusi Viljandi linnas ja maakonnas, 1941. aasta küüditamist ja arreteerimisi ning Saksa sõjaväkke astumist.

 Lattik, Jaan. Minu album. Orto, 1960. 240 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/207185

Mälestused lapsepõlvest Karulast, koolipõlvest Valgast, Viljandist pastorina töötamise ajast, Nõukogude Liidu ja USA suhetest ja paljust muust.

Lattik, Jaan. Viljandi kirikumõis kõneleb. Orto, 1948. 295 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/197998

Viljandi koguduse õpetaja mälestused elust enne Teist maailmasõda ja sõja puhkedes. Raamatu lõpus on toodud ka viimane jutlus Viljandis 10. septembril 1944 enne suure sõja lahingute jõudmist linnakesse.

Lattik, Vello. Pastoraal mummulisest kleidist. Eesti Raamat,  1978. 195 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/218449

Romaan juristiharidusega noormehe kohandumisest eluga Viljandis. 

Lattik, Vello. Ühe lavastaja suvi. Eesti Raamat,  1977. 103 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/1525468

Olukirjeldus Viljandi J. Gagarini nimelise Näidissovhoostehnikumi töötajatest.

Laurik, Mairi. Mina olen Surm. Tänapäev, 2016. 223 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/1401834

Viljandis leiab aset ka kaugest Lihulast meie gümnaasiumi õppima tulnud Roometi lugu. Peategelase silme läbi näeme Viljandi gümnaasiumi oma arvestusenädalate ja üritustega, nagu "Raamaturock". Nauditavad olid Roometi joonistuste kirjeldused ning jalutuskäigud. Tähelepanu pälvisid rajad Paala järve, Uueveski treppide ja lossimägede juures. Teoses leidub paranormaalset ja see on noorteromaan, kuid et ulme- ja noortekirjanduses esinema kippuvaid häirivaid liialdusi on selles vähe, võiks see meeldida ka teistsuguse žanri austajaile.

Luik, Viivi. Seitsmes rahukevad. Eesti Päevaleht : Akadeemia, 2009. 271 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/562987 

Autobiograafiline romaan, mille tegevus paigutub vahemikku 1950. aasta augustist 1951. aasta varakevadeni.

Luik, Viivi. Varjuteater. Eesti Keele Sihtasutus, 2010, 2011, 2012. 308 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/555725 ; raamatukogus ka helisalvestisena 8 CD-l https://www.lugeja.ee/record/1157346 

Viivi Luik Autor räägib oma jõudmisest Rooma, Igavesse Linna, kuhu igatsus teda juba lapseeas kandis. Kuid samavõrra empaatilist lähivaadet pakub jutustus ka selle teekonna vahejaamadest, Helsingist ja taasühinenud Berliinist. Mõnes kohas põgusad viited Viljandile.

Matsin, Paavo. Doktor Schwarz : alkeemia 12 võtit. Lepp ja Nagel, 2011. 75, xxxiii, [7] lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/602672  

Romaani autor on üks väheseid inimesi Eestis, kes on kõrghariduse kaitsnud uurimusega alkeemiast. Teose tegevus toimub 19. sajandi Tallinnas ja Viljandis ning 20. sajandi Prahas ja Kairos, tegelasteks kuulsad baltisakslased, salapärased vabamüürlased, uhked korporandid ja muud kummalised kohapealsed müstikud. Raamat on varustatud ajaloolise pildimaterjaliga ja kogu teose tiraaž on esitluste käigus alkeemiliselt pühitsetud.

Matsin, Paavo. Gogoli disko. Lepp ja Nagel, 2011. 144 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/1360328

Paavo Matsini romaani "Gogoli disko" tegevus toimub tuleviku-Viljandis, kus on tagasi tsaarivõim, sõidab metroo ja kiiskavad kuldsed kirikute sibulakuplid. Värvikate ja kohati kriminaalsete tegelaste igapäevase neoslaaviliku elu lööb segamini suure vene kirjandusklassiku Gogoli ülesärkamine surnuist. 

Meie viiekümnendad : 50 viljandimaalase mälestusi 1950-ndaist aastaist. Viljandimaa Pensionäride Liit, 2003. 204 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/98643 

Murakin, Ants. Paani riik : põgusaid matkavaatlusi keset sajapalgelist kodumaa loodust. Orto, 1947. 266 lk. Andmebaais: https://www.lugeja.ee/record/224599

1930. aastate Viljandist peatükis: "Linn looduse süles"

Murutar, Kati S. B. Viljandi-Piia Gambia – ellujäämisreisid alatiseks. MTÜ Heliraamat, 2021. 120 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/1991250 

Viljandi Piia Gambia – ellujäämisreisid alatiseks on raamat loomaarstist, Nuiamäe ratsatalu emandast, kes pärast tervise tõttu Gambiasse puhkusereisile juhtumist rajas sinna oma teise kodu ja turistide tõmbsoone. Kati S.B. Murutari kirjutatud teos sobib koju-sulgununa rändamise saateks – see on mitmekihiline reisikiri. Puhkusereisiks innustust saanu jaoks on ta teejuht. Heidame pilgu ka Piia ja tema tütar Kristi Vilu peetavasse Viljandi väikeloomakliinikusse ning perepoeg Kristo Maisa juhitavasse Nuiamäe hobukeskusse. Sinna saate oma hobud-koerad hoiule jätta, kui olete värvikalt sügava Gambia-raamatu läbi lugenud ja otsustanud ekvaatorile ookeani äärde end taastama ja taasleidma lennata.

Ots, August. Mehed sündmuste kurvidel. Andromeda, 1976. 392 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/20575 

August Ots (1901-1977) õppis Viljandis A. Kamseni kaubanduskoolis, võitles vabadussõjas Viljandi Kooliõpilaste Pataljoni kolmandas roodus ning lõpetas 1922. a. Viljandi Ühiskommerts-gümnaasiumi. Kirjutab raamatus lähemalt kirjastusosaühisus "Sakala" ülevõtmisest ning oma peatoimetajaks olemise perioodist.

Petrone, Epp. Elust kirju. Petrone Print, 2014. 352 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/1216757

"Elust kirju" algab lapsepõlvest, kulgeb läbi konarliku kooliea ja haiguste tudengiseisusesse, hüppab läbi Indiast, Itaaliast, Venemaalt, Hispaaniast, jääb kauemaks New Yorki, kolib Tartusse ja siis Viljandisse, otsib elu mõtet, aga tavaliselt lihtsalt elab... Üks mikromaailm, mille seest paistavad tuhanded teised. 

Petrone, Justin. Kirju Eestist. Petrone Print, 2016. 255 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/1395864

Petrone, Justin. Minu Eesti 3 : Mis juhtus?. Petrone Print, 2015. 351 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/1335596

Petrone, Justin. Minu Viljandi : Tagasi alguses. Petrone Print, 2020. 304 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/1973470

Post, Reet. Sinule ... .: valik luulet.  [Helisalvestis/ CD]. 2010. 1 CD : 23 min. 18 sek. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/555520

Sisaldab luuletust "Viljandile" Indrek Sammuli esituses

Põder, Ena. Kirjud kindad. 1995. 25. lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/199981

Sisaldab „Kiri Viljandist“, „Kodulinn“

Rei, August. Mälestusi tormiselt teelt. Eesti Päevaleht : Akadeemia, 2010. 443 lk.  

Luuletus Eestist, kaks salmi pühendatud Viljandile

Rennit, A. Mu meelen kuldne kodukotus : [mälestusi ja luuletusi]. Eesti Riiklik Kirjastus, 1960. 108 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/506795 

A. Rennit sündis 5. novembril 1860. aastal Tarvastu vallas Vaigu talus peremehe teise lapsena. Töötas ligi aasta Viljandis A. Peedi „Sakala“ toimetuses. 1892. aastal sai ta loa avada Viljandis raamatukauplus, kus ta pidas ka ”Oleviku” abikontorit. 1896. aastal, mil abiellus Anna Zeigeriga, asutas ta ka trükikoja. Paaril sündis kaks last. Sõbra vekslile allkirja andmise tõttu aga kaotas trükikoja ning jäi puupaljaks. Trükikoda läks uue omaniku kätte 1917. aastal.

1918. aastal pidas Viljandis „Maaliidu“ abitalitust, mille laiendas hiljem ajalehekontoriks. Viimaseid eluaastaid elas ta Viljandis kirjanduse kultuurkapitalilt saadava väikese pensioni toel tütre perekonnas. Pikem biograafia SIIN

Salum, Ants. Raiusin kõik raamatusse. 2 : Töö- ja tegutsemise aastad. Ilmamaa, 2006. 190 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/360220

Ants Salumi mälestustesarja esimene osa oli pühendatud kujunemisaastaile, teine osa räägib töö- ja tegutsemise aastatest. Asumiselt Komist naasis Ants Salum 26-aastasena. Elu tuli alustada uuesti tühjalt kohalt ja tühja taskuga. 1950–60-ndail aastail viis lõpuni ülikooliõpingud vene filoloogina. 1954. a. asus elama Viljandimaale ja jäi terveks eluks selle maakonnaga seotuks. 1970–80-ndatesse jäi aktiivne ühiskondlik tegutsemine. 1990-ndatel pühendus kirjutamisele (seitse suguvõsalugu, eesti kultuuriloo, baltisaksa, läti ja leedu kirjanduse loengukonspektid, mälestused jm).

Sepp, Arnold. Mu meelen… : assotsiatsioonid. Orto, 1963. 336 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/224729 

Väliseestlase meenutusi oma elust Eestis (Viljandis) ja Ameerikas. 

Sommer, Lauri. Sealpool sood : 2006-2014. Menu Kirjastus, 2014. 270 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/1608445

Mõni kant on lugudest tulvil. Viljandit ääristab soine ala. Teispool seda muutub elulaad ja tunnetus. See raamat on maastikule joonistatud vaimne kaart, milles kohtuvad eri ajalookihid, „haiged“ ja „terved“, lapsepõlv ja ammused elud, leitu ja nähtu, Isalt saadud aju ja Ema rinnapiim, Jämejala ja Paalalinn. 

Stöör, Ülo. Ühe arhitekti mälestused. Kolmas köide : 1967–1977 : peaarhitekt. Ilmamaa, 2015. 460 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/1357284

Ülo Stööri mälestuste kaks esimest köidet kirjeldasid autori kujunemist arhitektiks. Kolmandas köites räägib Stöör Viljandi rajooni peaarhitektiks olemisest, kirjeldades täpselt selle aja olusid. Ta vaatleb põhjalikult kohaliku võimu ja peaarhitekti suhteid, kirjeldab hakkamasaamist nõukogude bürokraatiamasinas, oma ja teistegi suuremaid ettevõtmisi Viljandis (sealhulgas vanalinna säilitamine, Sakalamaa kaitsjate ausamba püstitamine, Ugala teatrimaja ehitus). Vahepaladena tuleb juttu reisidest Poola, Soome, Moskvasse, suuresti arhitekti, mitte turisti silme läbi.

Stöör, Ülo. Ühe arhitekti mälestused. Neljas köide, 1976-2016 : arhitekt linnas ja maal. Ilmamaa, 2021. 512 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/1991383

Ülo Stööri mälestuste neljas köide kannab alapealkirja “Arhitekt linnas ja maal”, aga seekord võiks lisada siia ka “Arhitekt ajamasinas” sest raamatu esimene osa “Kaasaeg ja muinasaeg” pajatab autori enda mälestustele lisaks lugusid Eesti kaugemast ajaloost, muidugi läbi arhitekti silmade. Teine osa “Viljandi linn 700” veab eesti jonni joone läbi venestamisaja kuni 1990. aasta Toompeani välja. Kolmas, “Ikka Jumala abiga – meie võitsime” kajastab ägedaid üheksakümnendaid. Neljanda osa pealkiri “Ehitame Eesti riiki” räägib enda eest ise. Viies osa “Vanalinna arhitekt” toob Stööri kodulinna tööde-tegemiste juurde tagasi. Kuuendat osa “Õpetan ja kirjutan” alustab ta aga koolmeistrina Vana-Võidus. Raamatu pildimaterjal pärineb autori kogust. 

Tetsmann, Johannes. Mis oli, mis tuli : meenutusi 1950-1990-ndatest aastatest Viljandis ja Kõpu-Tipus, vaadetega ka pisut taha- ja ettepoole. 2011. 344 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/572673

Uibo, Enn. Testament : valik luulet 1930-1965. [Anamnesia], 1995. 302 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/202127

 Luuletused „Laul Viljandile“, „Viljandi lossimägedes“, „Valuoja kaldal“  

Vahtra, Jaan. Valitud tööd : mälestusi, vesteid, artikleid. Eesti Riiklik Kirjastus, 1961. 368 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/508647

Kunstnik, ajakirjanik ja kirjanik Jaan Vahtra töötas aastail 1909-1911 "Viljandi Teatajas", sisaldab selleaegseid mälestusi.

Vahtre, Sulev. Jüriöö. Eesti Raamat, 1980. 93. lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/154616 

Sisaldab Viljandi „kotilugu“

Veske, Mihkel. Laulud. Eesti Kirjanduse Selts, 1931. 205 lk. Andmebaasis: https://www.lugeja.ee/record/329367

Luuletus „ Oh Viljandi, oh Viljandi!“. Kuna raamat on ilmunud 1931. aastal, on tegemist kodulookogu kohalkasutuseks mõeldud teosega. Saab küsida koopiat luuletusest

Voolaid, Juhan. Kullamäe lood. Atlex, 2012. 228 lk. Andmebaas: https://www.lugeja.ee/record/1598713

Raamat "Kullamäe lood" on kirjutatud tõestisündinud lugude ainetel, mis leidsid aset 20. sajandi keskpaiku Viljandis, raamatu peategelasteks on mõneteistaastased poisid. Kuna temaatika on igihaljas, on lood toodud tänapäeva, et lugejal, eriti lastel, oleks lihtsam tegevustikku sisse elada. Teemad, mida puudutatakse, on needsamad, mis poisse läbi aegade huvitanud on: varandusejaht, tüdrukud, sport ja seiklused. Raamat näitab väikelinna poiste elu, mida pole vallutanud IT-maailm, ning kus esikohal on endiselt läbikäimine sõpradega, liikumine värskes õhus ja armastus oma kodukoha vastu. Kindlasti on oluline tänapäeval vohavate arvutimängude ja tehislike superkangelaste virrvarri tuua sisse kindlaid väärtusi, oma ja armsat Eestimaad. Lood on lõbusad ja positiivsed, sisaldades mitmeid õpetlikke nüansse. Raamat on kasulik ka lastevanematele, see aitab mõista laste, eriti poiste probleeme ja mõttemaailma. Samuti võib olla raamatust kasu Viljandis asuva unustusse vajunud puhkepiirkonna – Uueveski – elustamiseks, kuna just seal hargnevad lahti päris mitmed lood raamatus.

VLRK 110 : Viljandi Esimesest Lugemisringist Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi raamatukoguks

Eesti ajaloost toimus 1918-1920. aastatel palju murrangulisi sündmusi, mis sundisid seni toiminud ettevõtmistel oma tegevusi ümber hindama ja –kujundama.

30.04.1919 Sakalas ilmunud teade
Lugemisringi raamatukogu Saksa okupatsioonile järgnenud
taasavamise kohta

Suurim mõjutaja Viljandi linnas tegutsevatele seltsidele oli loomulikult 1918. aasta. 24. veebruari iseseisvuse väljakuulutamisele järgnes 25. veebruaril alanud üheksa kuud kestnud Saksa okupatsioon. Okupatsiooni ajal peatus linna seltsielu. Ka Viljandi Esimese Lugemisringi tegevus seiskus täielikult – koosolekuid ei toimunud ning raamatukogu oli suletud.

Saksa okupatsiooni võis lõppenuks lugeda teisipäeval, 12. novembril 1918, mil raekojale heisati sinimustvalge lipp. Linna asutused ja koolid anti eestlastele üle 23.-27. novembril. Pisitasa püüdis ka Lugemisringi aktiiv soikunud tegevusele elu sisse puhuda ning kuulutas 30. aprillil 1919 „Sakalas“, et raamatukogu on jälle avatud. Paraku oli 1919. aastal raamatukogu avatud vaid 49 päeval ning mitmedki planeeritud koosolekud tuli osalejate vähesuse tõttu edasi lükata või ära jätta. 

1920. aastal elavnes taas kohalik seltsielu - tegutsema hakkas poolkutseline teater "Ugala, "Koidu" seltsi eestvedamisel jätkus Sakalamaa laulupidude traditsioon ning rahvas soovis end taaskord hariduslikult täiendada.

Aeg oli küps teha asju uuel tasemel.

Uue seltsi loomine

Juba 1916. aastal kirjutas Lugemisringi juhataja Eduard Schönberg seltsi viieaastasele tegevusele tagasi vaadates: „Üleüldiseks sooviks oli, et Viljandis midagi sellesarnast püütaks läbi viia, mis rahvaülikooli kaudseltki meelde tuletaks.“ Üha enam juurdus eestvedajates rahvaülikooli seltsi asutamise idee.

Viimase tõuke uue seltsi loomiseks andis kindlasti ka 9. ja 10. novembril 1919 Tallinnas toimunud Esimene Rahvahariduspäev, millest kirjutame pisut põhjalikumalt järgmises postituses.

Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi (RÜS) põhikiri registreeritigi Eduard Schönbergi initsiatiivil  juba 12. novembril 1919 Viljandi-Pärnu Rahukogu poolt. 14. detsembril 1919 peeti Viljandi Linna Kõrgema Algkooli ruumides seltsi asutamiskoosolek, kus valiti juhatusse Eduard Schönberg, Johannes Lepp, Johan Animägi, Peeter Adamson, Mihkel Varrik ja Jaan Vollmann. Vastvalitud juhatus pidas sealsamas ametite jaotamiseks oma esimese koosoleku. 

Ametid jagunesid järgmiselt:

• Esimees: Ed. Schönberg
• Esimehe abi: J. Lepp
• Kirjatoimetaja: J. Animägi
• Kirjatoimetaja abi: P. Adamson
• Kassahoidja: V. Varrik
• Kassahoidja abi: J. Vollmann

Eduard Schönberg oli seltsi esimehe kohal kuni Viljandist lahkumiseni 1920. aasta sügisel. Siis valiti tema asemel seltsi uueks esimeheks Hans Ruubel, kes jäi ametisse seltsi tegevuse lõpuni 1940. aastal.

RÜS nagu eelnev lugemisringki hakkas arendama mitmekülgset hariduslik-kultuurilist tegevust. Võrreldes lugemisringi tegevusega, oli seltsi tegevuskava laiahaardelisem ja temaatikalt mitmekesisem. 

Uue seltsi tegelik töö algas 19. jaanuaril 1920 linnagümnaasiumis, kus esimese loengu pidas Hans Ruubel eesti keelest. Samal nädalal algasid dr. Jaan Varese loengud tervishoiust ja õpetaja W. Schiele inglise keele kursus. Esimesel aastal korraldas loenguid seltsi juhatus, aga kui Viljandi RÜSi rahvaülikool võeti vabariigi rahvaülikoolide võrku, pidi tal olema haridusministeeriumis registreeritud juhataja. RÜSi sissetulek ei võimaldanud juhatajat palgata, seetõttu valiti rahvaülikooli juhatajaks 30. septembril 1921 seltsi esimees H. Ruubel, kes hakkas neid kohuseid täitma senise töö kõrvalt ja jäi sellele kohale kuni RÜSi tegevuse lõpetamiseni 1940. aastal.

Keskenduti rahvaülikooli tegevuse korraldamisele ja raamatukogu organiseerimisele.

Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu algus

Raamatukogu korraldajaks valiti E. Schönberg, lugemislaua sisseseadmise eest vastutajaks A. Karro. Ettelugemistega, nagu tookord nimetati loenguid, hakkas tegelema M. Varrik. Nii E. Schönberg kui Aleksander Karro ei püsinud oma ametites kuigi kaua - esimene lahkus Viljandist juba 1920. aasta sügisel, Ajakirjanik Karro kutsuti aga 1921. aastal "Päevalehe" toimetusse.  Nende asemel jätkasid Hans Ruubel, 1921. aasta septembrini raamatukogus Anna Marend.

Raamatukogu organiseerimisega oli seltsil rohkesti probleeme. Oli vaja sobivaid ruume ning raha raamatute ja mööbli soetamiseks. Seltsi juhatus mõistis, et täiesti uut raamatukogu luua pole majanduslikult võimalik. Pöörduti lugemisringi eestseisuse poole ettepanekuga anda lugemisringi raamatukogu seltsile kasutada. 5. jaanuaril 1920 sõlmitud kokkuleppe kohaselt sai loodav raamatukogu enda kasutusse ligi 2000 teost koos kappidega.

Kokkuleppe põhjal andis lugemisring oma raamatukogu Rahvaülikoolide Seltsi (RÜS) kasutada koos õiguste säilitamisega raamatukogu üle.  Lugemisringi liikmed võisid endistel alustel raamatukogu kasutada, jäeti sama kataloogisüsteem ning Rahvaülikoolide Seltsi poolt ostetud raamatud kanti vastava märkusega kataloogi. Raamatukogu eest vastutas RÜS. Selle otsusega lakkaski tegelikult Viljandi Esimese Lugemisringi eksisteerimine, kuigi ametlikult vormistati see alles mõni aasta hiljem. 

Uue raamatukogu esimesed asukohad

RÜS raamatukogu esimene asukoht
aadressil Lutsu 3
(veebruar 1920-mai 1921)

Raamatukogu aga, mis seni oli peavarju leidnud „Sakala“ talituses, avas nüüd – 1. veebruaril 1920. aastal – Lutsu t. 3 end Colongue majas avaliku raamatukoguna oma uksed. 

Raamatukogu uksed avati pärast hädapärast remonti. Kahest toast üks kuulus raamatukogule, teine lugemistoale. Ruumid olid küll avarad, kuid külmad ning sünged. 

Lutsu tänaval saadi olla vaid 1921. aasta maikuuni, kuna omanik vajas ise neid ruume.

Linnavalitsuse kaasabil saadi uued ruumid Viljandi mõisa (parun Ungern-Sternbergi loss). Raamatukogu kasutada oli alumise korruse seitse ruumi. Põrandapinda oli külluses, kuid puudus vajalik küte ja ruumid kandsid alles sõjajärgset pitserit, vajades hädapärast remonti. Raha aga ei piisanud ruumide korrastamiseks, sest raamatukogu võimalused olid piiratud - sissetulekut saadi vaid liikmemaksudest ja lugemismaksust. Riiklik toetus raamatukogule polnud nimetamisväärne, millest ei jätkunud kaugeltki remondi tegemiseks.

Endises Viljandi mõisas paiknes raamatukogu pea kaheksa aastat, pakkudes oma ruume ka naisseltsi lasteiale. 

Viljandi mõisas asus raamatukogu 1921-1928
Pildi allikas: https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:65701/11730

Palgaline raamatukoguhoidja

Anna Kaalep

Juba seltsi juhatuse esimesel koosolekul otsustati ametisse võtta palgaline raamatukoguhoidja-asjaajaja, kelleks sai Anna Kaalep. 

Peatselt võeti tööle teinegi palgaline töötaja – seltsi teenija ametisse asus Marie Pokk, kelle hooleks oli ka lugemislaud, samuti abistas ta raamatukoguhoidjat laenutamisel. 

Anna Kaalep töötas RÜS raamatukogus septembrini 1921, mil lahkus perekondlikel põhjustel. 

Uueks raamatukoguhoidjaks-asjaajajaks valiti Berta Ott, kes töötas raamatukogus ligi neli aastat. Ta suri 12. juulil 1925.

Töökorraldus ja lastetöö

Raamatukogu juhindus oma töökorralduses 28. jaanuaril 1920 seltsi juhatuse poolt vastu võetud raamatukogu määrusest. Selle kohaselt oli Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu tarvitamine kõigile maksuta. Lugejad, kes polnud seltsi liikmed, pidid maksma 25 marka kautsjonit või muretsema kirjaliku vastutuse mõne isiku poolt, keda seltsi juhatus tundis ja usaldas. Kooliõpilased pidid tooma vastutuse oma klassi- või koolijuhatajalt. Kautsjoni maksmisel sai lugeja kviitungi, mille alusel kautsjon tagastati. Kui lugeja kuue kuu jooksul polnud raamatuid lugeda võtnud ega ka kautsjonit tagasi nõudnud, jäi see raha seltsile. 

Raamatukogu oli avatud teisipäevast reedeni 16.00-19.00, laupäeval 18.00-21.00 ja pühapäeval 15.00-18.00. Esmaspäeval oli raamatukogu suletud. Hiljem neid aegu veidi muudeti. Korraga anti lugemiseks kaks köidet kaheks nädalaks. Erandjuhtudel võidi tähtaega ka pikendada. Lugeja, kes ei toonud määratud ajaks raamatut tagasi, pidi maksma iga viivitatud päeva eest 10 penni trahvi ja meeldetuletuse eest 15 penni. Rikkumise või kaotamise korral tuli raamatu hind välja maksta, niisamuti ka siis, kui raamat kahe kuu möödumisel ei olnud tagasi toodud.

Laste lugemise paremaks korraldamiseks hakati 1920. aasta novembrist neile raamatuid välja andma kahel päeval nädalas. Neil päevil täiskasvanuile lugemisvara ei jagatud. Lasteks loeti kõiki algkooliõpilasi, keskkooliõpilasi neljanda klassini ja teisi alla 15-aastasi lapsi. Viimastele laenutati raamatuid nende vanemate või hooldajate vastutusel. Lastele anti välja ainult õpetajate soovitatud raamatuid. Kuus ja pool aastat suudeti tegutseda maksuta raamatukoguna. 

Kogud

Viljandi Esimeselt Lugemisringilt saadud raamatud panid hea aluse RÜS raamatukogule. Lugemisringi pärandusena oli raamatukogul ligi 2000 eestikeelset teost, kus oli päris korralikult esindatud varasem eesti kirjandus. 

Raamtukogu täiendamiseks võeti eelarvesse võimalikult suur summa, sest nõudmine uute raamatute järele oli väga suur. Esimese tegevusaasta jooksul täiendati RÜS raamatukogu 710 köitega. Kõige rohkem osteti ilukirjandust. Eesti autorite uudisteosed ja juba ilmunud teoste kordustrükid püüti osta vähemalt ühes eksemplaris. Tõlkekirjandust osteti ainult väärtteoseid. Teaduslikku, popilaarteaduslikku ja tarbekirjandust ilmuski vähe ning võõrkeelse kirjanduse järele lugejate huvi oli väike, mistõttu piirduti vaid üksikute teadustööde ning maailmaklassika varasalve kuuluvate teoste soetamisega. 

1920. a suvel saadi raamatukogule väärtuslikku lisa Olustvere mõisast, kust osteti soodsalt 86-köiteline venekeelne Brockhausi entsüklopeedia, täielik Shakespeare’i teoste kogu inglise keeles ja Cervantese teoste kogu. Muretseti juurde ka vanemat eesti kirjandust ja Eesti kohta ilmunud raamatuid. 1920. aasta lõpuks oli raamatukogus 2406 köidet. 

See arv oleks võinud veelgi suurem olla: selts sai endale „Deutscher Vereini” saksa-, prantsuse- ja ingliskeelsete raamaute kogu, millest osa raamatuid polnud arvele võetud. 

Raamatud köideti ja kaitsti kaanepaberiga. Tagastatud teoseid parandas vajadusel ja võimalusel raamatukoguhoidja ise, ent tõsisemalt määrdunud ja rikutud raamatud pidi lugeja hüvitama. Soovi korral said lugejad end nõutumatele teostele ka järjekorda panna. Järjekorra saabumisest teavitati lugejat kirjalikult. 

Need raamatud, mis RÜSi raamatukogu lugejatele ei sobinud, jäid pikaks ajaks niisama seisma. 1936. aastal paigutati need, kokku 1287 köidet, hoiule linnavalitsuse pööningule. Samuti otsustati sinna paigutada 358 köidet seltsi vanemaid raamatuid, mille järele ei olnud nõudmist.

Raamatukoguga ühel ajal – 1. veebruaril 1920 – avati ka lugemistuba, kuhu telliti kõik Eestis ilmunud olulisemad ajalehed ja ajakirjad. Nii raamatukogu kui lugemistuba kasutasid viljandlased elavalt.

***

Lugemisringi eestseisus veendus, et RÜS on suutnud lugejate nõudeid rahuldada ning analoogse raamatukogu järele vajadus puudub. Samuti leiti, et Lugemisringi ja Rahvaülikoolide Seltsi sihid ja eesmärgid ühtivad ning Lugemiring on muutunud ülearuseks. Viljandi Esimese Lugemisringi viimane koosolek toimus 1922. aastal, kus otsustati ringi tegevus ametlikult lõpetada. Alanud oli Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi avaliku raamatukogu aeg, mis kestis 1940. aastani.

16.10.1922 "Sakalas":
Lugemise Ringi pääkoosolek

Viljandi Lugemise Ring, kes juba mõni hää aasta tagasi kõik oma tegevuse Rahvaülikoolide Seltsile üle andis, on vormiliselt siiski veel likvideerimata. Nüüd on 23. okt. ringi pääkoosolek kokku kutsutud, kus pääle mõnesuguste aruannete ka likvideerimise küsimus lõpulikule otsustamise tuleb.

Liige