Kolmapäev, 29. veebruar 2012

Meie kodu Suure-Jaani

Tekst: Helle Saluveer
Suure-Jaani : Suure-Jaani Vallavalitsus, 2011
106 lk. : ill.

Teos tutvustab Suure-Jaani valla tähtsamaid objekte.

Mõte selline raamat teha tuli vallavanem Tõnu Aavasalule 2009. aastal, mil ta omavalitsuse etteotsa asus. "2005. aastal ühines neli omavalitsust: Suure-Jaani linn ning Suure-Jaani, Olustvere ja Vastemõisa vald. Kogu piirkonda tutvustavat teost seni polnud, nüüd saame seda saabuvatele külalistele jagada," rääkis Aavasalu ajalehele "Sakala".

Tekstid on kirjutanud ja raamatu koostanud Suure-Jaani gümnaasiumi eesti keele õpetaja Helle Saluveer. Enamik fotosid on just selle köite tarvis tehtud ning ilmuvad esimest korda. Pildistamas käidi mullu varakevadest hilissügiseni. Põhifotograaf oli Tanel Voormansik, tema kõrval on fotode autorid Villem Voormansik, Leili Kuusk, Jaanus Siim ja Marko Reimann.

Tõnu Aavasalu, Helle Saluveer ja Tanel Voormansik rääkisid esitlusel, kuidas kajastatavate paikade valikuid tehti, kuidas kolmekesi kõik objektid läbi käidi ja kuidas lõpuks raamat valmis.

Muu hulgas leiavad raamatus tutvustamist Sürgavere mõisahoone ja park ning ilmavaatlusradar, Olustvere mõisakompleks ja tähetorn Orion, Aimla looduskeskus, Lahmuse mõis, Energia talu ja ravimtaimekeskus, "Sakala" tee, Tääksi ja Kuhjavere küla, Lõhavere linnamägi ja mälestusmärk, Arturi kohvik, Suure-Jaani külalistemaja ja kohvik, Paul Kondase koolimaja ja park, Lembitu monument, Suure-Jaani kirik, heliloojate Kappide majamuuseum, Mart Saare kodukoht, Johann Köler ja Lubjassaare.

Raamatust võib näiteks leida fakti, et valla territooriumil asub Eesti suurim küla Sandra (173,02 ruutkilomeetrit), mis on suurem kui Tallinna linn. Samuti on juttu sellest, et Suure-Jaani valla maadel oli Muinas-Eesti tuntuima vanema ja sõjapealiku Lembitu kants.

108-leheküljeline raamat on kõvade kaantega, formaadis A4 ning sisaldab 22 artiklit ja 120 värvifotot. Projekti teostaja oli MTÜ Lembitu Areng, raamatu kujunduse tegi Heigo Kütt.

Raamatu tegemiseks kulus ajalehe teatel ligikaudu 6400 eurot, sellest 90 protsenti tuli Euroopa Liidu Leader-programmist, 10-protsendilise omaosalusega toetas vald.
Allikas: Suure-Jaani valla olulised paigad pandi raamatusse // Viljandimaa. ee : Uudised. URL: http://www.viljandimaa.ee/?mod=news&id=2203&c=10


"Meie kodu on Suure-Jaani"on eriline raamat

Enamiku kohalike jaoks on lausa märkamatult valminud ja nüüd ka ilmunud raamat „Meie kodu Suure-Jaani“. Õpetaja Helle Saluveer, kes on raamatu tekstide autor, oli lahkelt nõus jagama põnevat informatsiooni teose valmimisloost.

Selgus, et raamatu valmimine on aeganõudev protsess, millele reeglina ei mõelda. Samuti viitab raamatu koostamisele kulunud aeg sellele, et meie väikeses kodukohas on tutvustamist väärt kohti palju rohkem, kui esmapilgul pähe torkab.

Kõige tähtsam on aga avaldada tunnustust inimestele, kes olid nõus sellise ülesandega rinda pistma. Kindlasti tekitab raamatuga tutvumine kõigis kohalikes emotsioone ja äratundmisrõõmu.

Kas tellimustööd kirjutada on keerulisem kui omal algatusel?

Keerulist ei olnud siin midagi, ainult kogemusi polnud. Kui peaks nüüd otsast alustama, siis teeks raamatu koostamise plaani veidi ringi. Võtaks kohe punti ka fotograafi. Kuna fotograaf Tanel Voormansik liitus meiega alles hiljem, kaotasime aega.

Milliseid emotsioone tekitas see ülesanne Teis?

Kui vallavanem Tõnu Aavasalu tegi mulle ettepaneku Suure-Jaani valla raamatu koostamiseks, siis olin meelitatud. Ega ma algul kujutanud ettegi, mida see ülesanne endas kätkeb. Mõtlesin, miks mitte – olen ju enamik oma elust siin elanud ja töötanud.

Millised olid Teile seatud piirangud ja nõudmised raamatu koostamisel?

Arutasime vallavanemaga üksipulgi läbi, milline võiks see raamat olla. Vaatasime üht saksakeelset analoogilist teost, kus oli sees palju erineva suurusega pilte ja suhteliselt vähe teksti. See oli samuti ühe piirkonna kohta, A4 formaadis ja kõvakaaneline. Tõnu Aavasalu oli kogu protsessis pidevalt sees, kuid ta usaldas mulle täielikult tekstide koostamise.

Kuidas kulges raamatu valmimise protsess?

Kõigepealt panime kirja eeldatavad kultuuri- ja loodusobjektid. Jälgisime, et kõik meie valla piirkonnad oleksid esindatud. Käisin rääkimas ühel külavanemate ja -aktivistide koosolekul ja palusin neil ka ettepanekuid teha. Seejärel otsisin, mis on viimasel ajal Suure- Jaani kohta ilmunud. Peale Johannes Jürissoni raamatu „Muusikud Kapid ja Suure-Jaani“ (2003) suurt midagi polnudki. Põhilise materjali otsisin kokku Internetist. Oli objekte, mille kohta polnudki rohkem midagi võtta, kui mõni rida koduleheküljel. Osa artikleid tellisime ka n-ö välisautoritelt.

Kui artiklid olid valmis, hakkasime üle vaatama fotosid, mis meil olemas olid. Siis selgus, et pilte oli vähe, nende kvaliteet erinev ja osa objekte oli üldse pildistamata. Siis kutsusimegi töögruppi Tanel Voormansiku. Kevadest kuni sügiseni võtsime üles kõik raamatus olevad objektid. See oli väga tore aeg – kohtusime valla inimestega, nägime ilusaid kohti ja tõdesime, et elame nii kultuuriliselt kui looduslikult rikkas paigas. Raamatu pealkiri „Meie kodu Suure-Jaani“ sündis ka mõttetalgute viljana.

Mida märkimisväärset tõstaksite esile seoses vastvalminud raamatuga?

Raamatut meie koduvallast oli väga vaja – seda tõestab ka heatahtlik vastuvõtt. Suure-Jaani valla kogemus on tõestanud, et väikeste omavalitsuste ühinemine 2005. aastal oli ainuõige samm. Viimastel aastatel on meie valla areng olnud märkimisväärne. Meil on ka, mida külalistele ja turistidele pakkuda.

Kuidas jäite oma tööga ise rahule?

Meie väike toimkond, kes tegeles raamatu väljaandmisega, jäi tulemusega väga rahule. Ideest kuni valmistoodanguni kulus ligi kaks aastat. See oli tore aeg.

Helle Saluveeri intervjueeris Riin Subi

Allikas: Suure-Jaani Gümnaasiumi Sõnumid URL: http://sonumid.sjg.edu.ee/?p=589

Viljandimaa spordiloost : 1945-1965

Toimetajad Enn Hallik ja Tiit Lääne
Kujundus: Ain Kivilaan
Viljandi : Viljandimaa Spordiliit, [2011]
280 lk. : ill., portr.

Viljandi Maavalitsuse kaasabil ning projektijuhi, maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Ilmar Küti innustusel ilmus sarja „Viljandimaa spordiloost 1945-1965“ teine raamat.

Viljandi maavanem Lembit Kruuse sõnul on raamat nende inimeste väärtustamiseks, kes neil aegadel Viljandimaa spordielu kujundasid, sest “sõltumata ajastust on sport toonud rõõmu paljudele inimestele, kes just sellisel moel said väljendada oma tahet ja võitlusvaimu.“

Raamatu esikaanelt leiame kolm Viljandimaalt pärit spordi suurkuju, kes on: Maaja Ranniku, Laine Erik ja Hubert Pärnakivi.

Esimene raamat Viljandimaa spordilugu kuni aastani 1944 ilmus aastal 2002. Nüüd on Viljandimaa spordiloo teine raamat, mis algselt oli plaanitud kajastama aastaid 1945-2000 sunnitud lühendama hoopis aastateni 1945-1965. „Huvitavat materjali tuli koostajatele kokku nii palju, et käsiteldavat perioodi lühendati koostajate poolt oluliselt,“ sõnas Ilmar Kütt

„See on vaid osakene sellel ajavahemikul toimunud spordisündmustest, mälestustest ning sportlastest. Tegu on põhjaliku ülevaate, kuid siiski mitte absoluutsele ajaloolisele tõele pretendeeriva materjaliga. Inimese mälu on piisavalt lühikene: see, mida arvad kindlalt teadvat, osutub fakte kontrollides hoopis teises kohas või teisel ajal toimunuks. Mõningaid mälestusi võib pidada pigem ilusateks unistusteks kui mälestusteks. Neis leiduvaid ebatäpsusi või eksimusi pole püütud õgvendada. Müüti ei saa ega võigi muuta,“ usub Kütt.

„Ka praegusele spordihuvilisele peaks olema huvitav selle ajastu sportlaste motivatsioonidest ja edulugudest innustust saada. Oli ju tegemist keeruliste sõjajärgsete aastatega, mil nii mõneski mõttes elu sees hoidmine oli primaarsem, kui sporditegemine. Vaatamata kõigele siiski tehti sporti, võisteldi ning võideti“, lisas Kütt.

Raamat „Viljandimaa Spordiloost 1945-1965“ kujutab endast suures osas inimeste ühisloomingut: Elmar Ardma, Hugo Rinaldi, Aita Peters, Rubo Kõverjalg, Tõnu Sõlg, Meinhard Kirm, Urve Bergman, Endel Lõks on vaid osa paljudest nimedest, kes raamatu sünniloole kaasa aitasid. Raamatu on toimetanud Enn Hallik ja Tiit Lääne.

Raamatu plaanitav kolmas osa käsitleks perioodi 1966-1992. Ilmar Küti sõnul on materjalide kogumine alanud ning kõikidel on võimalik selle kirjutamisele kaasa aidata.

Projekti peamised toetajad olid Viljandi Maavalitsus, Viljandimaa Spordiliit, EAS kohaliku omaalgatuse programm ja Eesti Kultuurkapitali Viljandi ekspertgrupp.

Kuldne kaseleht 2011

Luulevõistluse parimad
Tallinn : Eesti Luuleliit (Luuleklubide Liit), 2011
44 lk. : ill, portr.

Sügisese luulevõistluse parimad luuletused neljakümnelt autorilt

Luulevõitluse Kuldne Kaseleht 2011 võitjad:
I auhind - Helle Toomingas
II auhind - Hirviö
III auhind - Kerli Adov

Neljapäev, 16. veebruar 2012

Birk Rohelend. Morbidaarium

Illustratsioonid ja kujundus: Elina Kasesalu
Toimetas Jan Kaus
[Tallinn] : Roheline Kuu, 2012
111, [1] lk. : ill.

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali soovitusi 2012

Birk Rohelennu esimene luulekogu pärast kolme auhinnatud romaani, näidendeid ja lugematul hulgal tööd erinevate stsenaariumidega. See räägib vanavanematest, kes varjusid Teise maailmasõja ajal metsas või surid Siberis. Vanematest, kes pidid taluma Nõukogude okupatsiooni. Tüdrukust, kes lootis saada oktoobrilapseks, sest talle meeldis see ilus punane rinnamärk. Tema usust, lootusest ja pettumusest, kui selgus, et usk ja lootus olid vaid propaganda viljad.

„Morbidaariumis” peegeldub 1980. aastatel sündinud põlvkonna lugu. Ootused, mis olid alati suuremad kui reaalsus. Lapsepõlv, mis oli donaldinätsumaiguline, abipakiriietelõhnaline ja seebikatest küllastunud. Miks me ootasime oma isiklikku Juani ja kuidas me ei suutnud oma Juhanitega leppida.

„Morbidaarium” on isiklik, aus ja päris. See on Birki kujunemise lugu.

Loe ka:
Gerli Kase. Elus ei ole vigade parandust // Sirp (2012) nr. 7
Öeldakse, et raamatut ei tasu hinnata kaane järgi. Küll aga on Rohelennu raamatu kaas niivõrd kutsuv, et olen seda silmitsenud pool päeva ja muudkui piilun uuesti. Tegemist on väga uhke ja omapärase kaanega ja veel omapärasem on pealkiri kaanel. Morbidaarium – mida see tähendab? See küsimus helises tükk aega mul peas, kuni otsustasin vaadata, mida ÕS selle sõna peale kostab. ÕS vaikis. ÕSist jäi pigem silma sõna „morbiidne” ja eks tegemist olegi pisut süngemates toonides luulekoguga. „Morbidaarium” on ka üks raamatu luuletustest ja ma arvan, et lugeja peaks ise otsustama, mida see sõna tema jaoks tähendab. Edasi saab lugeda siit




Mulkide almanak 21

MTÜ Mulkide Selts
Materjali kogusid, süstematiseerisid, redigeerisid ja toimetasid Kaupo Ilmet ja Anu Reiljan
Toimetuskolleegium: Kaupo Ilmet, Eha Kard, Meeta Meltsas, Anu Reiljan, Sirje Sinilo, Leili Weidebaum, Silvi Väljal
Tartu : Mulkide Selts, 2011
86 lk. : ill.

Väljaandmist toetasid Eesti Kultuuriseltside Ühing, Mulgimaa Kultuuriprogramm 2010-2013 ja Mulkide Selts Torontos

Paavo Matsin. Doktor Schwarz : alkeemia 12 võtit

Kujundanud Kaido Kivitoa ... jt.
[Viljandi] : Lepp ja Nagel, 2011
75, xxxiii, [7] lk. : ill.

See on esimene eestikeelne algupärane romaan, mis käsitleb sügavuti alkeemia õpetust ja pärandit. Kultuurkapitali ja Eesti Kirjanike Liidu toetusel valminud teoses vaadeldakse alkeemia probleeme läbi ilukirjanduse prisma, lisatud on ka mahukas järelsõna, kus antakse ülevaade alkeemia põhiprobleemidest ja arengutrendidest. Romaani autor on üks väheseid inimesi Eestis, kes on kõrghariduse kaitsnud uurimusega alkeemiast. Teose tegevus toimub 19. sajandi Tallinnas ja Viljandis ning 20. sajandi Prahas ja Kairos, tegelasteks kuulsad baltisakslased, salapärased vabamüürlased, uhked korporandid ja muud kummalised kohapealsed müstikud. Raamat on varustatud ajaloolise pildimaterjaliga ja kogu teose tiraaž on esitluste käigus alkeemiliselt pühitsetud.




Loe ja kuula raamatust veel:

"Möödunud aasta lõpus ilmus Paavo Matsinilt tema esimene n-ö korralik romaan «Doktor Schwarz. Alkeemia 12» võtit. Seni peamiselt väga väikestes tiraažides eksperimentaalse sisu ja vormiga poolmüstilise kirjandusrühmituse 14NÜ liikmena raamatukesi üllitanud mehe teos jõudis kriitikute aastalõpu parimate raamatute nimestikesse ning nüüdseks on see määratud ka riigi kultuuripreemia kandidaadiks.


Matsin on samuti tõhus kirjanduskriitik, mille eest tänavuse aasta algus talle auraha tõi – nimelt sai ta Sirbist kriitikupreemia."
Allikas: Paavo Matsin: «See on suure rõõmuga kirjutatud raamat.» / intervjueeris Janar Ala // Postimees : ArvamusKultuur 30.01.2012 http://arvamus.postimees.ee/720646/paavo-matsin-see-on-suure-roomuga-kirjutatud-raamat/

Peeter Helme:

http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1324543&lang

K. M. Sinijärv:
"Teiseks soovitan Paavo Matsini raamatut „Doktor Schwartz. Alkeemia 12 võtit”. Seal on aegade ja kohtade segiminekut ja müstikat ja vaikset pinna all olevat huumorit. Samas on see väga täpse sõnastuse ja hea keelekasutusega.´" (Õpetajate Leht http://www.opleht.ee/?archive_mode=heading&headingid=1996)