Melissa Wiesner. TÜDRUK FOTOL

Ersen, 2022
296 lk

Tegan on noor naine, kellel on olnud raske lapsepõlv. Nad kolisid tihti ning tema eest hoolitses põhiliselt tema vanem vend. Ta ei ole käinud ülikoolis, ta on pidanud erinevaid ameteid ning proovib nüüd kirjutada raamatut. Jackil on olnud üsna tavaline lapsepõlv, ta on haritud ning tööalaselt edukas noormees. Selles loos viib teekond kokku just need kaks täiesti erinevat inimest.

Tegan ja Jack kohtuvad teeäärses einelas. Kuna Tegani auto on katki läinud, otsib ta küüti. Ta päästab Jacki ootamatust ohtlikust olukorrast. Seejärel õnnestub tal meest veenda, et too talle transporti pakuks. Esmamulje järgi ei tunne kumbki teineteise vastu just midagi väga positiivset. Jack näeb Teganis määrdunud riietega hipit, kes rändab mööda riiki hääletades. Teganile tundub Jack uhke ja ülbe rikkurina.

Jack ja Tegan on sunnitud üle nädala reisima koos ühes autos, tegema söögipeatusi, valima sobiva marsruudi sihtkohta jõudmiseks ning leidma igaks õhtuks ööbimiskoha. Algul on neil häirivalt ebamugav koos reisida, kuid päev-päevalt üksteist tundma õppides ja ennast avades muutub nende suhtlus kergemaks. Selgub, et esmamulje ei andnud päris õiget pilti. Nad hakkavad teineteist paremini mõistma ning sellega avardub ka mõlema mõttemaailm. Vaikselt tulevad välja ka erinevad mineviku haavad ja plaanid tuleviku suhtes. Milline saladus peitub aga juhuslikult leitud fotol, kus peal on kena ja salapärane naine?

“Tüdruk fotol” on ajaviiteromaan suhetest, saladustest, süütundest ja leinast.

Raamatut luges: Laura Randoja

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saal (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2029264

Jessie Greengrass. KINDLUS

Eesti Raamat, 2022
247 lk

Vältimatu kliimakatastroofi ootuses on teadlane Francesca loonud kindlusesse pelgupaiga - seal on viljapuuaed, loodebasseinis töötav elektrigenetaator ja küünisuurune ladu esmatarbekaupadega. Enne, kui Fancesca tormis hukkub, on ta andnud kasutütrele Carole käsu koos pisipoja Paulyga kindlusesse varjuda. Caro võtabki ette raske teekonna, kuid kohale jõudes selgub, et kindluses on teisigi asukaid.

Kuidas tulla koos poolvõõrastega toime järjest isoleeritumas olukorras, kui varud kahanevad ja vihm ei näi iialgi lakkavat? Lugeja võiks samastuda tegelastega ja mõelda, kuidas saada hakkama, kui ainsaks tegevuseks ongi jäänud vaid eluspüsimine.

Sõnal „kindlus“ on eesti keeles kaks omavahel põimuvat tähendust. Üks tähendab tugevat rajatist ja teine lootustandvat tunnet. Kuigi raamatu pealkiri tähendab pigem esimest, kanduvad lugedes mõtted sageli ka teise tähenduse peale.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2031694

Raamatuklubi soovitab: Eva ja Indrek Koff. LASTE HOTELL

Kogumikus:  Hea sõna : aastasaja alguse eesti laste- ja noortenäidendeid
Eesti teatri Agentuur, 2009
317 lk

Valisin tutvustamiseks Eva ja Indrek Koffi näidendi "Laste hotell" (ilmunud aastal 2010 kogumikus "Hea sõna"), sest see jõuab õige pea Ugala mängukavasse ja on plaanis seda vaatama minna. Näidendid on lugemiseks ses mõttes head, et need toidavad tohutult fantaasiat. Kui proosatekstis on kirjeldatud tegelaste mõtteid, ilmeid ja väljanägemist, siis näidendi dialoogimaailmas pigem mitte. Ning siis hakkab ettekujutus palju paremini tööle.

"Laste hotell" ei ole lihtsakoeline lastenäidend, kus tegelased on üheplaanilised ja tegevus lõbus ja naljakas nagu võiks ühelt lastenäidendilt oodata. Oeh, missugused nauditavad karakterid! Laste hotell on üks omapärane koht, kus viibivad väga erinevad lapsed (näiteks koerakoonlane!), kelle vanematel pole mahti nendega tegeleda. Ja siia on sattunud ka üks vanaonu Riks, kes tervisehäda tõttu istub ratastoolis ja kelle tütar tunneb muret, kuidas isa omapäi hakkama saab. Ehk et siis midagi lasteaia ja vanadekodu vahepealset või siis kaks ühes. On ülipüüdlik asutuse juhataja Kulla Juurikas, kes laveerib vanemate nõudmiste ja laste soovide vahel, kes peab olema asjalik ametnik, kes salamisi naudib muusikat. Ja muidugi ei saa mainimata jätta kõrge kvalifikatsiooniga mängijat Renét ning tema "arendavaid" tegevusi. Ja ainus on mõistagi Riks, kes tihkab toriseda, et mis jama see veel peaks olema.

Selles loos avaldub tasahaaval lapse kurbus üksioleku pärast, meeletu ootus ning mure, et ei vasta oma vanemate ootusele. Ja teisalt vanainimese üksi jäämine, tema ootus ja kurbus. Ent siin tuleb ka see, kui oluline on eaka inimese elukogemus ja kuidas tema saab lapsi oma elutarkusega toetada ja aidata. Ja vana Riks oma aususega

Tore on selles loos see, milliseid remarke on autorid lugejale ja lavastajale jätnud. Üks on päris pikk - peaaegu lehekülg - ja selles selgitatakse üpris detailselt, milline peaks olema Ilmalind. Ja siis on tärniga joone alla lisatud märge: "Teatrikunstnik vaatab nüüd ise, kuidas ta hakkama saab." See oli päris humoorikas!

Mõtlemapanev lugemine!

Tea Raidsalu,
raamatukogu lugeja

Kogumikuga saab tutvuda: Laste- ja noortekirjanduse saal (3. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/514454

Koduloolised tähtpäevad jaanuaris 2023

Kodulooliste isikute põhjalikuma biograafiaga tutvumiseks klikake isiku nimele!

2. jaanuar 

• Õpetaja ja koolijuht, VEL eestseisuse liige Theodor Koik 135 (2.01.1888-11.1942)
• Õpetaja ja koolijuht Juhan Meos 135 (2.01.1888-24.04.1976)

3. jaanuar 

• Arstiteadlane Juhan Ennulo 125 (3.01.1898-27.02.1982)

7. jaanuar 

• Majandusteadlane ja geograaf Vallo Tarmisto 105 (7.01.1918-6.11.1991)

13. jaanuar

• Ajakirjanik, Sakala toimetaja ja omanik Jüri Peet 165 (13.01.1858-30.11.1893)
• Eesti sõjaväelane (kolonel) Eduard-Erwin Liibus 130 (13.01.1893-20.07.1941)

18. jaanuar

• Kirjanik Albert Kivikas 125 (18.01.1898-19.05.1978)

28. jaanuar

• Esimene palgaline raamatukoguhoidja Viljandis, Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi Raamatukogu esimene juhataja, Viljandi Keskraamatukogu juhataja Anna Marend 130 (28.01.1893-19.09.1981)
• Eesti teoloog, keeleteadlane, luuletaja ja ühiskonnategelane Mihkel Veske 80 (28.01.1843-15.05.1890)

30. jaanuar 

• Graafik ja raamatuillustraator Silvi Väljal 95 (30.01.1928-3.04.2014)

Tiia Selli. MIRTMÄRT LOOMAPÄÄESTEKAMP

Varrak, 2022
152 lk

Mirt ja Märt on naabrid. Nad mõlemad armastavad loomi ning nad soovivad, et kõigil loomadel oleks hea elu. Nad tahaksid, et kõigil loomadel oleks hea peremees ning et tänavatel ei oleks hulkuvaid kasse ja koeri. Seetõttu asutavad lapsed kahekesi loomapäästekamba.

Ühel päeval koolist koju jalutades märkavad nad puu külge seotud koera. Nad asuvad asja uurima, see on nende loomapäästekamba esimene juhtum. Esialgu otsustavad nad koerale kodust süüa tuua. Tagasi jõudes on aga üks mees juba koera juures. Lapsed hiilivad lähemale ning näevad, et mees ei käitu koeraga hästi. Selgub, et ta on koera varastanud ning annab talle uinutit. Lapsed hakkavad meest ja varastatud koera jälitama. Peale põnevat luuramist ning varga järel hiilimist jäävad nad koeraröövlile vahele. Karistuseks lukustatakse lapsed keldrisse. Nad püüavad sealt põgeneda ronides kitsast keldriaknast välja. Paraku reedavad varastatud koerad haukuma hakates, et midagi on teoksil ning põgenemiskatse ebaõnnestub. Lapsed peavad silmitsi seisma mitmete ohtudega ning nende seiklustel ei paista lõppu tulevat.

See on põnev ja seiklusi täis raamat noorele lugejale. Parajalt kriminaalne lugu, kuhu on lisatud ka huumorit. Iga peatükk on piisavalt pingeline, et oodata huviga, mis lastega järgmisena juhtub. Jääb vaid loota, et lapsed pääsevad ohtlikust olukorrast, kuhu nad juhuse tahtel sattusid.

Raamatut luges: Laura Randoja
Raamatuga saab tutvuda: Laste- ja noortekirjanduse saal (3. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2033540

16. august - raamatukoguhoidja ja kodu-uurija Linda Sarapuu

Viljandi Linnaraamatukogu pikaaegne peaspetsialist

Linda Sarapuu

Snd Mitt
16.08.1942 Kõssa k, Kõpu khk, Viljandimaa - 29.10.2022 Viljandi 

Linda Sarapuu (s Mitt) sündis Kõpu kihelkonnas Kõssa (praegu Kiini) külas. Peres kasvas kolm last: tütar ja kaks poega. Oma kahe venna, Juhani ja Arvoga oli Lindal väga lähedane suhe.

Kooliteed alustas Linda Kõpu 7-klassilises koolis, jätkas õpinguid Viljandi II keskkoolis ja Viljandi kultuurharidustöökoolis raamatukogunduse erialal. Pärast kooli lõpetamist suunati ta tööle Kangilaski külaraamatukokku, jätkates kaugõppes õpinguid Tallinna pedagoogilise instituudi raamatukogunduse ja bibliograafia erialal. 1967. aastal asus Linda tööle Viljandi keskraamatukokku laenutajana ja hiljem teenindusosakonna juhataja, direktori asetäitja ja alates 1994. aastast peaspetsialistina. Ta on korraldanud arvukalt väga sisukaid ja huvitavaid teema- ja kirjandusõhtuid, raamatunäitusi ning koolitusi. Ta oskas end panna raamatukogu külastaja rolli ja üllatada kolleege üha uute ideedega. Oma tegemistes oli Linda hästi pühendunud, sihikindel ja andis endast alati parima.

Seitsmekümnendatel aastatel hakati Linda algatusel ostma antikvariaatidest raamatukokku kunsti- ja väärtkirjandust. Nii õnnestus hankida kunstialbumite sarju, mis tutvustavad suuri maalikunstnikke, maailma kunstimuuseume ja galeriisid. Sellega pandi alus kunstiraamatute kogule, mida täiendati, tutvustati. Need raamatud on kättesaadavad lugejatele tänaseni.

Lindale oli eriti südamelähedane kodulootöö. Ta kandis hoolt, et raamatukogus oleksid kõik Viljandimaa eluolu ja inimesi kajastavad ning siin ilmunud trükised. Eesti raamatu aastal (2000) valmis Viljandi seisukohalt oluline väljaanne „Viljandi trükikojad ja trükised 1875−1944“, mille koostamist kureeris Linda Sarapuu. Ta oli infolehe „Raamatu aasta Viljandimaal“ üks koostajaist.

Kodu-uurijana kirjutas ta artikleid mitmetest siinsetest kultuuritegelastest. Viljandi muuseumi aastaraamatus on 2007. aastal ilmunud pikem uurimus Viljandi raamatukaupmehest, kirjastajast ja bibliofiilist Hans Leokesest. Oma tegevusega on Linda innustanud uurimistööle ka maakonna raamatukogude kolleege.

1991. aastal said Viljandis alguse rahvusvahelised vanaraamatupäevad. Linda oli selle ettevõtmise üks tulihingelistest eestvedajatest. Kaasatud olid Eesti bibliofiilianõukogu, Tallinna bibliofiilide klubi, Viljandi raamatuklubi ja raamatukogu. Peeti teaduskonverentse ning toimusid oksjonid, näitused ja kohtumised külalistega.

Kui aastast 1990 hakkas taas ilmuma „Sakala kalender“, kuulus Lindagi pikka aega selle loomingulisse kollektiivi, kuni 2008. aastani.

Aastail 1978−1987 oli Linda Sarapuu praktikust õppejõud Viljandi kultuurikolledžis, valmistades ette noori raamatukogutööks.

Raamatukogu peaspetsialistina koordineeris Linda Viljandimaa raamatukogude tööd ja korraldas töötajate täiendusõpet, organiseeris õppe- ja kultuurireise. Linda eestvedamisel koostati 2011. aastal raamat „Viljandi Linnaraamatukogu 100“ ja 2013. aastal kogumik “Viljandimaa raamatukogud“.

Linda Sarapuu jäi pensionile 2013. aastal.

Allikas: 

In memoriam Linda Sarapuu 16. VIII 1942 - 29. X 2022 // Sakala (2022) 4. nov., lk. 7. URL: https://dea.digar.ee/article/sakala/2022/11/04/15