esmaspäev, 31. oktoober 2022

Sara Goodman Confin. ARMASTUSEST SÕPRADE VASTU

Ersen, [2022]
336 lk

Lily on 32 ja ikka vallaline. Ta ei teekski sellest suuremat numbrit, kui tema kolm sõbrannat, vend ja õde ei otsustaks peaaegu korraga abielluda. Mis teda aga eriti endast välja viib, on see, et ta on palutud neisse kõikidesse pulmadesse pruutneitsiks.

Tänu Lilyle saab lugeja üsna sügavalt sisse vaadata Ameerika pulmakorralduse traditsioonidesse. Pruutneitsi ei ole lihtsalt pruudi kena vari pulmapeol, vaid kõik algab kleitide valikuga, jätkub ilusalongide külastuse, dieedi, tüdrukuteõhtu, mõrsjapeo jms. Lily on sattunud sellisesse virrvarri, et kui ta ühe neist- kõige glamuursema pulma eelarve kokku lööb, tõuseb see tuhandetesse dollaritesse. Kuid rahaline kulu ei olegi kõige valusam. Lily isetu ja rõõmus iseloom saab üsna tõsiselt riivatud, võiks isegi öelda, et ta satub pruutneitsikiusu ohvriks. Et natukegi auru välja lasta ja samas pisut lisaraha teenida, hakkab ta kirjutama blogi „Pruudimaania“.

Samal ajal on Lilyl kujunemas tore sõprus Megani pulma peiupoisi Alexiga. Kahjuks ei saa see areneda millekski enamaks, sest… Lily ärkas sõbranna kihluspeo järel kellegagi ühes voodis ja ta ei tea, kes ee oli. Ning pealegi on Megan Lilyl ära keelanud igasugused soojemad suhted ükskõik millise tema pulma peiupoisiga.

Kui Lily irooniline blogi saab avalikuks ning pruudid, emad, pruutneitsid jt pulmategelased ennast seal ära tunnevad, plahvatab suuremat sorti pomm. Nüüd peab Lily kõigi ees vabandama ja tunnistama, et nõustus kõigega ja talus alandusi vaid armastusest sõprade vastu.

Kuidas kõik ja kas ka hästi lõpeb, selle jätan lugeja avastada.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2029263

pühapäev, 30. oktoober 2022

30. oktoober - Minni Katharina Nurme 105

Sündinud Neumann; 1936–1941 Minni Raudsepp, 1941–1958 kodanikunimi Minni Hint
30. okt. 1917 Aidu vald – 22. nov. 1994 Tallinn

Kirjanik ja tõlkija Sündis Viljandimaal Paistu kihelkonnas Aidu vallas lasterikka Kiini talu peremehe tütrena. Õppis Suure-Kõpu algkoolis 1925–1931 ja Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumis 1931–1936.
 
Oli II maailmasõja ajal NSV Liidu tagalas, seejärel Tallinnas vabakutseline kirjanik.
 
Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1944. Ta oli Salme Ekbaumi õde.
 
Aastail 1936–1941 oli ta abielus Jaan Raudsepaga (1907–1962), kodanikunimi Minni Raudsepp, ja aastail 1941–1958 Aadu Hindiga, kodanikunimi Minni Hint. Tema tütred on Eeva Park ja Miina Hint, pojad Loomet Raudsepp, Päärn Hint, Aadu Hint.
 
Kirjutanud olustikulise ja psühholoogilise kallakuga proosat (romaanid „Kentaurid”, 1939, 2010, ja „Ratastool”, 1941, jutukogu „Lämbumine”, 1946, lühiproosakogud „Valus küsimus”, 1962, ja „Rähni laastud”, 1966). Loomingu põhiosa moodustab vormilt mitmekesine, traditsioonilist meetrikat ja vabavärssi kasutav luule. Sõjaaegsed luuletused vahendavad koduigatsust (esikkogu „Sünnimuld”, 1945, kogu „Pikalt teelt”, 1947). Isikupära pääseb mõjule hilisemas naiselikku loodus- ja tundelüürikat ning filosoofilisi eluvaatlusi sisaldavas luules („Juured mullas”, 1957, „Esmaspäeva künnisel”, 1960, „Metsõunapuu”, 1963).
 
Minni Nurme luulet on tõlgituna ilmunud vene („Мост над потоком дней”, Moskva 1977) ja saksa keeles („Mondwein”, Leipzig 1976), lisaks neile sisaldavad tema värsse (ja ka proosat) soome, läti, leedu, ukraina, kasahhi, usbeki, tadžiki, armeenia, moldova, mari, udmurdi ja teistes keeltes avaldatud antoloogiad ja perioodikaväljaanded.
 
Ta ise on tõlkinud ameerika (Harriet Beecher-Stowe, Eugene O'Neill, Robert Frost), inglise (George Gordon Byron, Percy Bysshe Shelley) ja soome kirjandust (Paavo Haavikko).

Luulekogud 

  • Esmaspäeva künnisel (1960) 
  • Juured mullas (1957)
  • Kuuvein (1974)
  • Marjahein (1967)
  • Merel (1953) 
  • Metsõunapuu (1963)
  • Pikalt teelt (1947) 
  • Pilvede pisarad tärkamisse (1978)
  • Puud varjulised (1987) 
  • Päevapuri (1981) 
  • Sookailudes on loitsud (1971) 
  • Sünnimuld (1945)
  • Tuules lendlev seeme (1976) 
  • Valgevalul(1983)

Proosateosed 

  • Kentaurid (1939)
  • Lämbumine (1946) 
  • Ratastool(1941) 
  • Rähni laastud (1966) 
  • Valus küsimus (1962) 
  • Värvirikkad kirjalõimed (1967)

Loe lisaks:


Allikad:
• EE 14, 2000; muudetud 2013 URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/nurme_minni
• Minni Nurme. Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Minni_Nurme

reede, 28. oktoober 2022

28. oktoober - Helmi Neggo 130

Aastani 1916 Reiman; 28. okt. 1892 Kolga-Jaani – 2. dets. 1920 Tartu
Eesti esimesi kutselisi etnograafe, Villem Reimani tütar
Pani aluse meie rahvakunsti süstematiseerimisele

Helmi Neggo oli üks huvitavamaid ja haritumaid naisi XX sajandi teisel aastakümnel. Tal oli õnn ja õnnetus sündida Villem Reimani vanima tütrena. Isalt, kes kindlasti oli tema suur eeskuju, päris ta nii süsteemse teadusliku mõtlemise ja suurepärase kirjutamisoskuse kui ka kehva tervise. Villem Reiman saatis tütre juba kaheksa-aastaselt Helsingisse kooli. See oli rahvusluse ja hõimumeelsuse ning saksa- ja venevaenulikkuse avaldus.
 
1911 lõpetas ta Helsingi Soome Tütarlastekooli täienduskursused ja 1916 Helsingi ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloo-keeleteaduse osakonna. Tema põhiõppeaineks oli soome-ugri rahvateadus ning laudatur’i tasemel Soome ja Põhjamaade ajalugu, approbatur’i tasemel kunstiajalugu ja maateadus.
 
Eesti Rahva Muuseumi (ERM) liikmena aastast 1913 osales Helmi Reiman-Neggo muuseumi välitöödel. 1912. ja 1913. suvel käis ta läbi peaaegu terve Kolga-Jaani kihelkonna ja korjas nii ERMile 215 eset. Tema reisipäevikut – nimekirju ja kirjeldusi kogutud või kogumata jäänud asjade, marsruudi, ilmaolude, kohatud inimeste ja nende suhtumise kohta korjajatesse – hoitakse ERMi topograafilises arhiivis.
 
Aastatel 1916–1919 töötas ERMis, kuulus algul korjamis- ja kõne-, hiljem ka uuema kunsti toimkonda. Teadustöö vallas oli Helmi Neggo otsese kureerimise alla rahvakunst. Ta organiseeris muuseumi esemete ja nende mustrite joonistamist. 1917–1918 elas Tallinnas, tegutses ajakirjaniku ja rahvaülikooli lektorina.
 
Viis rahvakunsti käsitluse territoriaalselt süstematiseeritud ja võrdleva teaduse tasemele. Temalt pärinevad määratlused ja üldistused kohalikest geograafilistest rühmadest. Haaravad on ka eesti rahvakunsti kui ühtlase stiili määrangu katsed.
 
Helmi Reimann-Neggo oli abielus Gundemar Neggoga (21. märts 1888 Jursi mõis, Saaremaa – 26. sept 1933 Detroit), arsti ja diplomaadiga.
 
Helmi Reiman-Neggo suri 28-aastasena 2. novembril 1920 Tartus.

Allikad:
• EE [online] loodud 2013 URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/reimann-neggo_helmi1
• Õunapuu, Piret. Ta isik oli ta meistritöö. Sirp online 18.03.2005. URL: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/ta-isik-oli-ta-meistrit/
• Vikipeedia https://et.wikipedia.org/wiki/Helmi_Neggo

Foto: Reiman-Neggo, Helmi. Rindportree URL: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/50783/fo3972b_helmi_reiman_neggo_1910_ndad.jpg?sequence=1&isAllowed=y

teisipäev, 25. oktoober 2022

Alessandra Torre. MUSTAD VALED

Päikese kirjastus, 2017
303 lk

Layana kohtub heategevusüritusel ITgeenius Brantiga ja alates sellest päevast ei suuda noored käsi üksteisest eemal hoida. Nende kuumale suhtele viskab iga natukese aja tagant kaikad kodarasse Branti tädi, kes on orienteeritud perefirma kasumile.

Aegajalt uppub Brant töösse ja kaob vaateväljast, siis aga on jälle platsis, sõidetakse eralennukiga siia-sinna ja igas vähegi romantilises paigas teeb Brant Layanale abieluettepaneku. Kuid Layana teab nüüd Branti saladust, vastab järjekindlalt eitavalt ning alustab kõrvalsuhet Lee’ga, keda kohtab justkui juhuslikult bensiinijaamas.

Tsiteerides üht raamatublogijat on „suur osa raamatust on nii halb, et see on tegelikult hea“.

Tõsi, teoses ei hoita tagasi intiimsete seikade üksipulgi kirjeldamisega. Kes seda ei kannata, sel ei tasu raamatut lugema hakata. Teisi ootab eest niisugune puänt, et ka mina julgen seda heaks raamatuks nimetada.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1432096

reede, 21. oktoober 2022

21. oktoober - Salme Ekbaum 110

Aastani 1941 Neumann; 21. okt. 1912 Aidu v – 10. sept. 1995 Toronto
Prosaist, luuletaja ja näitekirjanik

Sündis Viljandimaal Paistu kihelkonnas Aidu vallas lasterikka Kiini talu peremehe tütrena. Õppis kohalikus Taki ja Kõpu algkoolis, 1925–1930 Viljandis Eesti Haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumis.
 
Lõpetas 1936 farmatseudina Tartu Ülikooli. Üliõpilasena praktiseeris Viljandi ja Abja-Paluoja apteegis, pärast lõpetamist töötas Võhma apteegis, vahepeal 1937–1939 haiglaravil. Edaspidi tegutses farmatseudina Kuressaare, Läänemaa, Karuse ja Tallinna Tõnismäe apteegis.
 
Perenaisekalduvusi tal ei olnud, talutööd jäid seetõttu võõraks, aga lugemine oli peres oluline küllaltki varasest east alates. Nii saidki Juhan Neumanni kahest nooremast tütrest lõpuks kirjanikud - Salme Ekbaumi noorem õde on Minni Nurme.
 
1944. aastal põgenes Salme Ekbaum Rootsi, kus töötas edasi õpitud erialal. Viis aastat Rootsis elanud, siirdus koos mehega edasi Kanadasse. Abikaasa Artur Ekbaum oli Eesti põllumajandus-, pangandus- ja ühiskonnategelane. Pere elas Torontos, seal loobus Salme Ekbaum apteekriametist ja tegutses edasi juba kutselise kirjanikuna.
 
Välismaise Eesti Kirjanikkude Liidu ja PEN-klubide liige. Suri 1995. aastal Torontos, tema põrm on maetud Paistu kalmistule.

 
Salme Ekbaumi ja Minni Nurme mälestusele pühendatud üritustest
 
1997. aastal algatasid õdede Salme Ekvaumi ja Minni Nurme sugulased mõtte korraldada maakonna õpilastele omaloominguvõistlus. Algselt korraldasid võistlust koostöös C. R. Jakobsoni Gümnaasium ja Viljandi Linnaraamatukogu. Hiljem võttis korraldamise üle Viljandi Linnaraamatukogu. Ajapikku on võistluse seos Minni Nurme ning Salme Ekbaumiga vähenenud.
 
Alates 2003. aastast annab Paistu vald (nüüd Viljandi vald) välja Salme Ekbaumi ja Minni Nurme mälestuseks loodud kirjanduspreemiat. Kõnealuse koduloopreemiaga tunnustatakse kodukanti ja sellest kirjutavaid luuletajaid.

Luulekogud 

  • Ajatar (1974)
  • Indiaani suvel (1951)
  • Kivi kiljatas aknasse (1967) 
  • Lupiinid, lupiinid (1979) 
  • Talioras (1988) 
  • Õhtu tiiva all (1992)
  • Õhumärgi all (1983) 

Proosateosed 

  • Arm ja ahnus (1972) 
  • triloogia: 
    • Ilmapõllu inimesed (1948) 
    • Lindprii talu (1951) 
    • Külaliseks on ootus (1952) 
  • Inimene Ingel (1983) 
  • Jälgkiri tormiuksel (1987) 
  • Kohtumine lennujaamas (1979) 
  • Kontvõõras (1966) 
  • Kärestik (1955) 
  • Maja Karineemel (näidend.196?) 
  • Ristitants (1970) 
  • Siniste silmadega lumememm (2011) 
  • Süteoja (1957) 
  • Valge maja (1946) 
  • Vang kes põgenes (1975)
  • Varjude maja (1959)
  • Veimevakk (1964) 
  • Õigusenõudja (1962) 
  • Ühistegevus on päike (1977)
 
Allikad:
• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 76
• Salme Ekbaum – 100. – Orissaare Raamatukogu kodulehel URL: http://orissaareraamatukogu.onepagefree.com/files/SALME%20EKBAUM.pdf
• EE 14, 2000; muudetud 2013 URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ekbaum_salme

esmaspäev, 17. oktoober 2022

Lenna. ELU ILMAVEEREL

JES Kirjastus, 2022
224 lk.

Kellele käredahäälne ninjatüdruk, kellele tuttav nägu jäätisepakendilt…

Lenna Kuurmaa on kirjutanud raamatu, mis paitab südant.

Lauljanna ostis talu Setomaale siis, kui oli 25 aastane. Päriselt maale kolis naine koroonakevadel, siis juba koos kahe tütre ja elukaaslasega. Selles raamatus on vähe glamuuri ja säravat lavaelu. Vaid riivamisi mainib autor esinemisi ja elukaaslase teatriprojekte. Imetledes lugesin, kui kindlalt seisab see noor naine sõna otseses kui kaudses mõttes kahe jalaga maa peal. Mõnusa huumoriga on kirjeldatud maaeluga kaasnevaid äpardusi või siis pigem valearvestusi, sõnu ilustamata broilerite kasvatamise iseärasusi. Kuidas lastele selgitada koduloomade haigestumist ja hukka saamist, et nad võtaksid seda loomuliku elu osana? Lenna teab. Mitmel korral on mainitud kartust, kuidas kogukond linnavurled omaks võtab, sest kes pole Setomaal sündinud, setoks ei saa. Ometi kasvab peres nüüd väike Kusti, kes on sünnilt seto, Lenna on teinud tööampse kohaliku kooli kokana ja laulab seto leelot külakooris. Kõik on võimalik.

Nagu juba alguses mainisin, on see üks südamlik lugu. Moodsas köites raamatut illustreerivad armsad mustvalged fotod lauljanna igapäevaelust Setomaal.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2026471

pühapäev, 16. oktoober 2022

16. oktoober - Velli Verev 90

16. okt. 1927 Viljandi – 3. veebr. 1987 Tartu
Luuletaja

Sündis Viljandis sõjaväelase tütrena. Õppis Narva 2. Algkoolis 1934-1938, Narva 1. Progümnaasiumis 1938-1940, Valga Keskkoolis 1942-1943, lõpetas Tartu 1. Töölisnoorte Keskkooli 1952. aastal. Kõrghariduse sai Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonnas aastail 1952-1958, lõpetas eesti kirjanduse alal.
 
Töötas Tartus kindlustusinspektuuris 1945-1946, arveametnikuna Tartu metallkaupade vabrikus 1946-1947 ja Kavastu piimaühistus Koosal, 1950-1957 laborandina Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedris 1957-1976 ja teadurina Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreuzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas 1976-1986.
 
ENSV Kirjanike Liidu liige 1979. aastast. Luuletusi hakkas kirjutama kooliõpilasena. Trükidebüüt „Noorte Hääles“ 1946. Peamiselt kirjutanud loodus- ja lembelüürikat.
 
Suri 1987. aastal Tartus, maetud Raadi kalmistule.
 
Allikas: Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 657
Fotol: M. Seping, V. Verev, üks soome kirjanik, J. Semper, U. Laht ja A. Smuul Karksis 1958. a. Allikas: KM EKLA, A-179:9

kolmapäev, 12. oktoober 2022

Andrus Kasemaa. EMA TUBA: tulekahjufantaasia

EKSA, 2022
151 lk.

Kohe loo alguses pöördub raamatu peategelane oma lähedaste poole ideaalse plaaniga, leida väljakannatamatuks muutunud olukorrale kiire lahendus. Kiri on mõeldud tema vanematele ja õdedele. Juba loo alguses annab minategelane teada, mis plaan tal teoksil on:

„Ma tean, et see mõte ja plaan on hullumeelne, aga erakordsed ajad nõuavadki hulljulgeid samme. Kuna te isegi näete, et me pole selle 30 aastaga, mil Eesti on olnud vaba, suutnud rikkaks saada, vaid pigem aina vaesemaks jäänud ja häda on aina suuremaks läinud, siis tulin ühele mõttele, mida tahaksin teile siinkohal tutvustada.“ (lk. 5)

Hullumeelse plaani tutvustamise järel algab pikk-pikk selgitustöö, kuidas ta sellise mõtteni jõudis. Kirja kirjutaja on terve elu kannatanud üksilduse ja ilmajäetuse all. Kõik on tema elus halvasti, paremaks ei lähe enam kindlasti mitte midagi. Lapsepõlves saadud traumad on tekitanud temas tõsise alaväärsuskompleksi, mis ei lase tal ka täiskasvanuna uskuda endasse piisavalt. Selle asemel on ta hoopis terve ilma peale vihane, kade ja trotsi täis. Keda või mida selles kõiges süüdistada? Keegi peab ju ometi süüdi olema?

Kasemaa kirjutatud ühiskonnakriitiline lugu tekitab igal juhul tundeid – kord paneb lugeja peategelasele kaasa tundma, kord kulmu kortsutama. Igatahes külmaks ei jäta see lugemine kedagi.

Kogu raamatu lugemise vältel on õhus küsimus – kas ta tegelikult ka tegi seda?

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2029547

pühapäev, 9. oktoober 2022

9. oktoober - Ants Simm 145

9. okt. 1877 Kivilõppe k., Vana-Suiselpa v. – 14. märts 1946 Vana-Suislepa v.
Näitleja, lavastaja, diplomaat ja ajakirjanik

Ants Simm sündis Simmi talus Jaan Simmi ja Ann Simmi (sündinud Jaas) peres. Tema noorem vend oli Juhan Simm. Õppis Vana-Suislepa vallakoolis ja Tarvastu kihelkonnakoolis. Jätkas õpinguid Tartus gümnaasiumis 1891–1899. Õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust 1899–1905.
 
Lavategevust alustas 1900. aastal A. Wiera Vaenemuise trupis ja 1901. aastal Taara seltsis. Oli Taara Seltsi juhatuse liige; Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisuse nõukogu liige 1910–1920, Vanemuise Seltsi esimees 1932–1934, Eesti Rahvapanga nõukogu liige aastast 1937.

Töökäik
• 1902–1908 Postimehe toimetuse töötaja
• 1906–1921 Vanemuise näitleja ja lavastaja, 1914–1921 direktor
• 1919–1920 Tartu linnapea
• 1921–1922 Postimehe toimetaja
• 1922–1924 Berliini saatkonna vanemametnik ja konsul
• 1925–1940 Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisuse juhatuse esimees
• Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees 1903–1906

Abiellus 19.02.1905 Linda Kaartiga (16.12.1882 – 8.12.1958 Tallinn). Lapsed: Eha Simm (Kitsapea); Jaan Simm, Anneliis Simm.

Autasud: Kotkaristi V klass 1930

Allikad:
• Eesti Teatri Biograafiline leksikon. Tallinn, 2000. Lk. 622
• Ants Simm. Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Ants_Simm (vaadatud 06.10.2017)

Foto allikas: Simm, Ants. Rindportree. Laua taga istumas, raamatuga 1900 URL: http://dspace.ut.ee/handle/10062/45580

kolmapäev, 5. oktoober 2022

5. oktoober - Helgi Muller 85

Helgi Muller

Aastani 1952 Orr
5. okt. 1932 Viljandis – 6. dets. 1971
Luuletaja, tõlkija ja lastekirjanik

Sündis Viljandis töölisperekonnas. Läks kooli 1940. aastal ja lõpetas Viljandi 1. Keskkooli 1951. aastal. Astus samal aastal Tartu Riiklikku Ülikooli, kus õppis algul õigusteadust, siis ajaloo-keeleteaduskonnas loogikat ja psühholoogiat, hiljem rahvaluulet. Lõpetas kaugõppes žurnalistika alal 1963. aastal.
 
Töötanud Tallinnas teatri- ja muusikamuuseumis, hoiukassa sekretärina 1960-1961, ajalehe „Kodumaa“ kaastöölisena, trikotaaživabrikus Marat 1962-1963 laohoidjana ja etikettijana.
 
Aastast 1963 kutseline literaat. Värsse hakkas avaldama 1954. aastal. Helgi Mulleri laulutekste on sageli viisistatud, ta oli Ülo Raudmäe opereti "Kiri nõudmiseni" kaasautor. Ta on tõlkinud näidendeid, ooperi- ning laulutekste ja luulet.
 
Oskar Kruus on kirjutanud artiklis „Eesti kirjanikud lähevad pigem hulluks kui tapavad enda“ Helgi Mulleri kohta järgmist:
Järk-järgult jõudis masendavasse ummikusse kolme luuletuskogu autor Helgi Muller (1932–1971). Raskusi tekkis nii ülikooliõpinguis, abielus kui laste kasvatamisel. Pärast arstist abikaasast lahutamist ei leidnud ta endale püsivat elukaaslast. Kui viimane armastuslugu ühes Moskva lähedases loomingumajas nurjus, kirjutas ta enne tagasisõitu kodumaale 3. detsembril 1971 järgmise nukrameelse luuletuse: Tahaks naerda, tahaks nutta,/ kui su poole jälle ruttan, / minu väike, kallis maa./ Võõrsil nägin mitu und ma,/ igatsust sain palju tunda./ Nüüd võin emmata sind taas./ Ööl ja päeval oled meeles./ Juba homme asun teele,/ ehkki taevas sul on tume,/ käin su puhtas valges lumes./ Tulen, tulen.// Millegipärast ei ole Helgi Mulleri viimane luuletus sattunud tema postuumsesse kogumikku "Valik luulet" (1983) ja ilmub siin esmakordselt. Muller ei informeerinud kedagi oma kojutulekust, rong tõi ta lihtsalt Moskvast Tallinna. Ka siin ei teatanud ta saabumisest kellelegi. Keegi ei juhtunud sel õhtul tema ukse taga helistama või talle telefoneerima. Masendusmõtteis möödunud öö järel poos Helgi Muller ennast vannitoas üles. Kella nelja-viie vahelist aega peetakse enesetaputunniks.“

Luulekogud 

  • Laulud ratastel (1966) 
  • Linnulina (1970) 
  • Saialill ja leivalill (1970) 
  • Tähesärk (1963)
  • Valik luulet (1983)
  • Vigurivänt (1971)
 
Allikad:
• Eesti kirjanike leksikon. Eesti raamat, 2000. Lk. 347
• Kruus, Oskar. Eesti kirjanikud lähevad pigem hulluks kui tapavad enda // Eesti Päevaleht online 13.05.2000. URL: http://epl.delfi.ee/news/melu/eesti-kirjanikud-lahevad-pigem-hulluks-kui-tapavad-enda?id=50787261 (vaadatud 06.10.2017)
• Helgi Muller. – Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Helgi_Muller

teisipäev, 4. oktoober 2022

Gert Kiiler. ERANUHKE EI ARMASTA KEEGI

Postimees Kirjastus, 2022
271 lk.

Klassikalise krimiromaani reeglite järgi kirjutatud teos on mõnus lugemine. Kõik tegevuspaigad on igale Viljandis käinud inimesele äratuntavad ja väljamõeldud hoonetele leiab igaüks enda mõtetes õige koha, sest nende asukohad on imeliselt kirjeldatud. Imeline Viljandi linn on raamatus väga olulisel kohal ja meelitab raamatus kirjeldatud kohti päriselt uuesti üle vaatama.

Pikka sissejuhatust teemasse ei ole, sest kohe esimeses peatükis toimub mõrv ja algab mõrvari selgekstegemine. Tegevuse toimumine 1961. aastal annab lugejale võimaluse sisse elada nutivahendite-eelsesse aega ja mõelda kuidas siis kurjategijaid taga aeti. Raamatus on argipäevade askeldusi ja glamuuri, ülbeid ärimehi, kes oma tegemisi just kõige ausamalt ei aja ning meie oma armas Sakalagi on leidnud oma koha. Raamatu lugemiseks on mõistlik veidi aega võtta, sest enne mõrvari selgekstegemist ei saa seda kuidagi käest panna.

Head lugemist!

Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2032105