29. juuni - kunstnik Peet Aren

Teatrileksikon

Peet Aren
29.06.1889 Oidiste k, Võisiku v, Viljandimaa - 26.01.1970 New York, USA
Maali- ja teatrikunstnik, graafik

Peet Aren oli Eesti maali- ja teatrikunstnik ning graafik.  Ta sündis 29. juunil 1889 Oidiste külas Võisiku vallas Viljandimaal renditalunike peres.

Lõpetanud õpingud kohalikus ministeeriumikoolis asus õppima Tartu Õpetajate Seminaris. 1905. aastal katkesid Tartus õpingud. Aastatel 1908–1913 omandas kunstihariduse joonestamise, maalikunsti ja dekoratsioonimaali erialal Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis N. Roerichi juures. N. Roerich on vene kunstis tuntud muinasteemade käsitlejana ja dekoratiiv-stiliseeriva laadi viljelejana. Oli rahvusromantilise suuna peamisi esindajaid vene kunstis. Lisaks on Peet Aren nimetanud oma õpetajatena I. Bilibinit ja A. Rõlovi.

Alates 1909. aastast osales pidevalt erinevatel kunstinäitustel. Tema tööd olid väga stiilitundlikud ja mõjutatud saksa ekspressionismist ning art déco’st.

1914. aastal suundus koos Paul Burmaniga Krimmi, sealt Viini ning Münchenisse end täiendama. Pärast sõja puhkemist interneeriti, oli Kemptenis ja Traunsteinis vangis. Vabanes vangistusest 1915. aastal ja pöördus peale seda kodumaale tagasi. Elas peale naasmist aastatel 1916–1918 Narvas. Vabadussõja ajal töötas Tallinnas Vabadussõja muuseumis joonestajana.

Aastail 1920–1925 oli Riigi Kunsttööstuskooli dekoratiiivmaali- ja akvarelli õppejõud. Aastast 1921 ka Draamastuudio ning 1926–1930 Tartus “Pallase” maali- ja graafikaõppejõud.

1944. aastal läks Saksamaale, alates 1949. aastast elas Ameerikas.

1930-ndail töötas Tallinnas ja lõi sel ajal peamiselt sisekujundusi sh erinevatele kohvikutele ja kinodele nii Tallinnas kui Tartus, samuti Pärnu rannahotellile. Peet Aren viljeles tahvel- ja monumentaal-dekoratiivmaali ning vaba-, raamatu- ja tarbegraafikat, lisaks tegi lava- ja sisekujundusi.

Tegi ka raha- ja postmargikavandeid ning osales 1918–1919 Eesti postmargikavandite võistluses, kus pälvis II koha auhinna. Rahvusvaheliselt leidis tunnustust margisari “Viikingilaev” (1919). Lisaks sellele kavandas linnavaadetega nahakunsti esemeid. Tema kujundatud on Eesti Vabadusristi autasu ja Eesti Draamastuudio teatri, hilisema Eesti Draamateatri embleem.

Peale teist maailmasõda maalis peamiselt maastikke. On loonud hulga plakateid, karikatuure ja eksliibriseid. Tema teoseid on ka Teatri- ja muusikamuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis lisaks Eesti kunstimuuseumile.

Tema tegevus hargnes peamiselt rakenduskunstiliste ja kujunduslike ülesannete alal. Lisaks eelmainitule lõi ta kujundusi Eesti osakondadele rahvusvahelistel messidel Königsbergis ja Berliinis. Fantaasiarikkus ja dekoratiivne komponeerimisnärv tegid temast paindliku ja kiiresti töötava kujundaja, mis võimaldas operatiivselt töötada ning vastas seeläbi ka kirjastajate ja autorite soovidele.

Oli nii kunstnikeühingu “Pallas” kui Rakenduskunstnike Ühingu liige ja Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu üks asutajaid ning „Fraternitas Artis“ auvilistlane.

Peet Aren suri 26. jaanuaril 1970 Ameerika Ühendriikides.

Tutvu kunstniku teostega Eesti Kunstimuusemi digitaalkogus  

Allikad:

• Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafiline leksikon. 1996. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
• Eesti Entsüklopeedia 14. Eesti Elulood. 2000. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
• Juske, A. 2013. Eesti maal läbi aegade. Tallinn: Printon Trükikoda.
• Läti, H. 1974. Peet Areni loomingust. – Kunst 1974 nr. 45/1, lk 21-25.
• Wikipedia: Peet Aren. https://et.wikipedia.org/wiki/Peet_Aren  (05. juuli 2024).
• Väike Mapp I Eesti maalijad: kuus värvilist ja neli ühetoonilist reproduktsiooni. 1923. Roman Espenberg.  (Fotod neist mapis olevatest maalidest on leitavad ka kunstimuuseumi digikogust.)
• Eesti Kunstimuuseumi digikogu veebileht. https://digikogu.ekm.ee/authors/author_id-438 (05. juuli 2024)
• Enn Kunila kunstikollektsioon. https://kunilaart.ee/et/artist/peet-aren/?width=1263&height=0 (05. juuli 2024)
• Kumu blogi. https://kumublogi.ekm.ee/2020/06/04/nadala-teos-peet-aren-autoportree/ (05. juuli 2024) (autoportree)
• Eesti Teatriliit. http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/aren_peet1   (05. juuli 2024)

Biograafia koostas: Ingel Vossmann-Treial

20. aprill - Peep Aru

Poliitik

Peep Aru
20.04.1953 Abja-Paluoja

Sündis Abja-Paluojal. Lõpetas 1968. aastal Tuhalaane 8-klassilise kooli, 1971. aastal Elva Keskkooli. Kõrghariduse omandas 1978. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia majandusteaduskonna põllumajanduse ökonoomika ja organiseerimise erialal.

Akadeemia järel töötas 1980. aastani Kalju kolhoosis ökonomistina, seejärel ELKNÜ Viljandi Rajoonikomitees ja EKP Viljandi Rajoonikomitees ning aastatel 1985-1989 Viljandi Agrotööstuskoondise aseesimehena. Oli 1996-1997 Tallinna Panga Viljandi filiaali juhataja ja AS Eesti Posti Edela regiooni juhataja 2005.

Peep Aru on olnud Viljandi aselinnapea 1993–1996, Viljandi abimaavanem 1989–1993 ning Viljandi linnapea 1999–2003 ja 2005–2007. Ta oli regionaalminister Mart Siimanni valitsuses 1997–1999.

Aru oli X Riigikogu liige 2003–2005, XI Riigikogu liige 2007–2011 ja XII Riigikogu liige. 7. juulil 2016 sai ta seoses Riigikogu liikme Martin Kuke tagasiastumisega XIII Riigikogu liikmeks. Ta oli XIII Riigikogu liige 23. novembrini 2016. Peep Aru sai XIII Riigikogu asendusliikmeks taas 2018. aasta 7. mail pärast Remo Holsmeri lahkumist riigikogust.

Aru oli 1995–2001 Koonderakonna liige ja on 2002. aastast Eesti Reformierakonna liige. Kuulunud Reformierakonna volikogusse.

Kuulunud Eesti Raudtee nõukokku, Ugala teatri nõukokku, Viljandi Rotary Klubi juhatusse ja Viljandimaa Kogukonna Fondi nõukokku. Peep Aru kuulus Viljandi haigla nõukogusse 2010. aasta algusest 2016. aasta detsembrini. 1998–2002 Eesti Maaspordi Liidu Jõud juhatuse esimees, 1999–2002 Võrkpalliföderatsioonii juhatuse liige ja 2001–2015 Võrkpalliklubi Amer juhatuse liige. A-st 2019 Viljandimaa Spordiliidu juhatuse liige.

 

Allikad:

• ESBL https://www.esbl.ee/biograafia/Peep_Aru
• Vikipeedia https://et.wikipedia.org/wiki/Peep_Aru
• Eesti Entsüklopeedia http://entsyklopeedia.ee/artikkel/aru_peep
• Kuulsad mulgid https://www.mulgimaa.ee/mulgi-keel-ja-meel/kuulsad-mulgid/peep-aru/
• Muudatus Viljandi Haigla nõukogu koosseisus https://vmh.ee/muudatud-viljandi-haigla-noukogu-koosseisus/
• Pilt http://entsyklopeedia.ee/meedia/aru_peep/aru_peep

19. detsember - agronoom Olev Aru

Agronoom
Olev Aru
19.12.1927 Aidu, Vardja—11.07.1992 Rõhu, Tartumaa

Isa Jaan, ema Juuli, neiuna Sarv.

Hariduselt EPA agronoom, Äksi ja Mäeotsa sovh. aiandusagronoom ja direktor 1952-1958, rajas Rõhul Lõuna-Eesti Puuvilja- ja marjakultuuride Sordikatsepunkti, selle juhataja 1958-1987.

Allikas: Kuulsad mulgid. Koostanud Mati Laane. URL: https://matilaane.files.wordpress.com/2016/06/mulgitegelased.pdf (vaadatud 18.01.2018)

3. juuni - Helma Annilo

3.06.1927 Viljandi — 26.04.2013 Viljandi

Kodu-uurija, pangandustegelane
Aastani 1935 Bachman

Isa Jüri Annilo (enne 1935. aastat Georgi Bachman). Uus perekonnanimi tuletati isa kodutalu nimest. Ema Marta Annilo (snd Mägi) oli algkooliõpetaja.

Õppinud 1935. aastast Viljandi 3. algkoolis ja haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumis. Lõpetanud viimase 1946, mil kooli nimi oli juba Viljandi 1. keskkool.

Tallinna rahandustehnikumis õppinud panganduse erialal, mille ka lõpetas. 1947. aasta juulis asunud tööle Viljandi hoiukassa kontrolörina, hiljem edutati inspektoriks. Pärast raamatupidajate kursuste lõpetamist töötanud Suure-Jaani rajooni hoiukassa pearaamatupidajana. Järgnes töö inspektorina Viljandi hoiukassas ja hiljem Riigipanga Viljandi osakonnas.

Pensionieas vanemate parema abistamise eesmärgil töötanud kolhoosi pearaamatupidajana. Töökohti vahetanud kolhooside liitumise tõttu. Pensionile jäänud „Võidu“ kolhoosis 1990. aasta lõpul.

Helma Annilo oli Eesti Genealoogia Seltsi liige selle moodustamisest alates. Viljandi osakonna esimees olnud 7 aastat. Eesti Looduskaitse Seltsis olnud 1989-1996, ka juhatuses. Osa võtnud Halliste kiriku ümbruse korrastamisest K. Raave ajal ja Pilistvere küüditatute memoriaali ehitamisest pastor V. Salumi juhendamisel.

Eesti Kodu-uurimise Seltsi liige 2002. aastast. On juhendanud õpilasi uurimisteema kohta algmaterjali leidmisel. Aidanud korraldada kursusi genealoogiast huvitatuile, avaldanud kirjutisi osakonna laualehes Genealogus.

Kogunud sugulastelt vanavara perekonnas säilitamiseks.

1995. aasta märtsist alates pidas Helma Annilo Viljandi Pensionäride Vastastikuse Abistamise Ühingu esimehe ametit.

Tubli töö eest autasustatud aukirjadega.

Suri 26. aprillil 2013 Viljandis.

Allikas: Viljandimaa koduloolasi. – 2009

1. veebruar – Leili Andre

1.02.1922 Soosaare vald – 4. 10. 2007 Kolga-Jaani 
Luuletaja, lastekirjanik, pedagoog

Foto allikas: TEA pildipank

Aastani 1949 Rimmel, aastast 1963 kodanikunimega Jõesaar, Eedo Jõesaare abikaasa.

Sündis Viljandimaal Soosaare vallas Mardi talu kingsepa tütrena.

Õppis
1929-1933 Soosaare algkoolis
1933-1935 Kolga-Jaani algkoolis
1935-1938 Põltsamaa Progümnaasiumis
1939-1943 Tartu Õpetajate Seminaris
1948-1951 kaugõppijana Tartu Õpetajate Instituudis
1956-1959 E. Vilde nimelises Tallinna Pedagoogilises Instituudis (eesti keele ja kirjanduse alal)

Töötas
1943-1944 Päinurme koolis
1944-1945 Lalsi koolis
1945-1957 Järtsaare mittetäiliku keskkooli (direktor)
1957-1963 Kolga-jaani 7-kl. kooli
1963-1964 Rakvere I keskkoolis
1964-1973 Väätsa 8-kl. koolis
1973-1985 Paide kaugõppekeskkooli Järva-Jaani konsultatsioonipunktis

Viimased eluaastad veetis Leili Andre Kolga-Jaanis, kus suri 4. oktoobril 2007.

Loomingust

Leili Andre alustas luuletuste avaldamist ajakirjas „Tuleviku Rajad“ 1940. Ta kuulus Tartu kirjandusrühmitusse Tuulisui koos sõja ajal pagulussse siirdunud Raimond Kolgi, Kalju Lepiku ja Ilmar Talvega.

Oli loominguliselt aktiivne II maailmasõja aastail, mil ta värsse valdasid „Ammukaar“ II, "Eesti Sõna“, „Eesti Pildileht“, „Ajakiri Naisele“ ning pärast sõda Stockholmi ajakiri „Kodukolle“, mistõttu sattus Andre looming Eestis põlu alla ja tema loomingut ei avaldatud mõnda aega.

Alles almanahhis „Võitlev Sõna“ IV (1957) ja V (1958) tutvustas teda rohkem, kuid luuletuskogud ei pääsenud käsikirjast kaugemale. Hiljem ilmus tema värsse ajakirjades ning Viljandi, Paide, Rakvere ja teistes rajoonilehtedes.

Esimene oma luulekogu «Hõbedakirjaga kruus» ilmus alles 1979. aastal, tublisti hilinenult, mistõttu Andre luulestiil tembeldati kriitikute poolt vanamoodsaks. 1980ndatel aastatel ilmusid Leili Andre lasteluule kogud «Kes selle tamme istutas?» ja «Päike õunas» ning tunde– ja looduslüürika kogumiku «Lumeliiliad».

Andre on kaasautor Heljo Männi koostatud valimikus „Minu väike õunapuu“, ta luuletusi on lugemikesse valitud ja viisistatud (Eugen Kapp, Gustav Ernesaks, Olev Sau, Edgar Arro, Raimond Lätte, Ester Mägi jt.). Oma hilisluulet avaldas Leili Andre 1997. aastal kogus «Ma usun kevadet».

Allikad:
Leili Andre // Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Leili_Andre
Andre, Leili // Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 200. Lk. 32-33

16. jaanuar - Ivvo Ama

Foto: geni.com

Ivvo Ama

Kuni 1934. aastani Johan Haamann, siis võttis perekonnanimeks Ama. Eesnimi Ivvo 1936. aastast
16.01.1902 Väike-Kõpu, Puiatu vald - 2.04.1989
Kõpu raamatukogu juhataja, kodu-uurija

Sündinud müürissepp Juhan ja Juula Haamanni (ema neiupõlve nimi Johanson) perre 16. jaanuaril 1902. aastal. Õppis Taki ja Supsi koolis ning töötas pikemat aega Kõpu metskonnas raamatupidajana.

Siseminister otsustas 9. juulil 1934 määrata Suure-Kõpu vallas elutsevale Johan Haamann'ile (Aman'ile) ühes abikaasa Idaga ja poja Okoga senise perekonnanime asemele uueks perekonnanimeks Ama". (RTL 1934, 51, lk. 1579, 13. juuli 1934)

1941. aastal oli maksuinspektor ja kuulus valla täitevkomitee aktiivi hulka. Hiljem kauaaegne Kõpu raamatukogu juhataja. Jäi pensionile 1962. aastal. 

Huvi kodupaiga aja- ja kultuuriloo vastu viis ta kontakti ii Viljandi, Tartu kui ka Tallina kodu-uurijatega. Kodukandis teati teda hoolsa raamatukoguhoidjana, koduloo-nurga rajajana, näidendite lavastaja ja dekoraatorina, andeka jooonistaja ja skulptorina, värsimeistri, lektori ja propagandistina. I. Ama osales ka muinsuskaitses.

Raamatukogu juurde asutas ta koduloo-ringi, mida ise juhendas. Kogus ligi 300 mitmesugust eset ning kirjalikku materjali Kõpu rahva elust. Esemed on antud muuseumitesse. Tema koostatud "Kõpu kronoloogia" on kaduma läinud, hävinud on ka kirjalikud materjalid.

I. Ama oli külanõukogu saadik, kohaliku parteiorganisatsiooni sekretär ja agitpunkti juhataja. Agitatsioonibrigaadi tarbeks on ta kirjutanud hulga vemmalvärsse, mida lauldi mõnel tuntud viisil. Näiteks 1954. valminud "Siis kui meil kolhoose loodi", levis üle Viljandimaa ja kaugemalegi. Näide 2. salmist:

Magatakse suures majas

üheskoos kui silgud reas

Inimestel õhtu ajal

traktor teki peale veab

Teda autasustati aukirjadega ja rinnamärgiga "Haridustöö eesrindlane" kohalikus koolis mõningate tundide andmise eest.

1957. aastal ilmus I. Amalt trükis raamatuke "Järele jõuda Ameerika Ühendriikidele..."

Allikas:

• Estopeedia Viki
• Viljandimaa koduloolasi.—2009.—Lk 8-9

6. oktoober – Hendrik Adamson 130

6.10.1891 Kärstna vald – 7.03.1946 Kärstna

Luuletaja

Hendrik (ka Henrik) Adamson sündis 6. okt. 1891 Viljandimaal Kärstna vallas Metsakuru külas Patsi talus rätsepa pojana. Õppis Kärstna valla- ja ministeeriumikoolis ning Tartu Õpetajate Seminaris. Pärast lõpetamist töötas aastaid õpetajana. Hiljem oli Adamson lühemat aega õpetaja Valgamaal Lõvel (1940) ja seejärel taas Kärstnas (1944). 1927 sai temast kutseline kirjanik.

Adamson suri 7. märtsil 1946 Kärstnas ning on maetud Helme kalmistule.

Hendrik Adamsoni murdeluulepreemia on Hendrik Adamsoni auks alates 1994. aastast igal teisel aastal väljaantav murdeluuleauhind. Preemia asutamise ettepaneku tegi kirjanik Nikolai Baturin. Aastatel 1994–2016 andis seda välja Tarvastu vald. 2018. aastast korraldab võistlust Mulgi Kultuuri Instituut. Murdeluulevõistlusele tuleb esitada vähemalt kolmest luuletusest koosnev luuletsükkel. Kirjutada võib autori valitud murdes. Võistluse kokkuvõtted tehakse eraldi täiskasvanute ja õpilaste osas. Preemia ja tunnistus täiskasvanud luuletajale ning tunnistus parimale õpilasele antakse üle Hendrik Adamsoni sünniaastapäeval 6. oktoobril. Parimate väljakuulutamine toimub traditsiooniliselt Helme kihelkonnas Kärstnas.

Allikad: TEA entsüklopeedia, Viljandi Linnaraamatukogu koduloo kartoteek, Vikipeedia

Katkendeid Ingrid Kustavuse lõputööst „HENDRIK ADAMSONI BIBLIOGRAAFIA 1913 – 2008“ http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/10155/kustavus_2009_vka_loputoo.pdf?sequence=1

Hendrik Adamson (6. 10. 1891 - 7. 03. 1946) oli Mulgimaa kirjanik, kelle luule tähtsust on võrreldud Juhan Liivi ja Ernst Ennoga (Baturin 2006). Lisaks värsiloomingule on Hendrik Adamson kirjutanud jutustusi, novelle, groteske, miniatuure, dialooge, vesteid. Tema loomingut on avaldatud paljudes ajakirjandusväljaannetes. Hendrik Adamsoni tuntakse ka esperantisti ja kooliõpetajana. Maailm oma lihtsuses ja probleemides on tema loomingus seotud Eesti looduspiltide ja külakultuuriga ning sageli väljendatud Mulgi murdes.

Hendrik Adamsoni luuletajatee algas Kärstna Ministeeriumikoolis esimeste riimide loomisega külarahva palvel. Nimelt oli külas kombeks tuttavatest pilkelaule kirjutada. „Peasüüdlaseks“ ohakasele luuleteele sattumisel pidas H. Adamson oma vanaema, kes oskas rahvalaule leelotada. Siit oli pärit ka kirjaniku viimase luulevalimiku pealkiri “Laululauda”, mis kahjuks tervikteosena jäi ainult käsikirja. Mõjutusi loometegevusele avaldas ka laululahke koduümbrus Kärstnas. Moes olid tögamislaulud ja nende sepitsemisega Adamson alustaski. Tõuke aktiivse kirjandustegevuse suunas andis juba algkoolis loetud Gustav Suitsu „Elu tuli” ning emakeeleõpetaja Andres Allast. Seminaripõlves luges Adamson lisaks lääne autoritele palju Jakob Liivi loomingut ja tundis poolehoidu Ibseni ja Hamsuni tekstidele (Kuningas 1942. Postimees, lk. 3).

Esimese avaldatud luuletuse „Mina ja mu väiksed mõtted” leidis käsikirjadest F. Tuglas, kelle toimetamisel ilmus 1919. aasta lõpul ka H. Adamsoni esimene luulekogu „Mulgimaa”. 1936. aastal avaldati kordustrükk „Mulgimaast“, mis sisaldas lisaks esikväljaandele luuletsüklit „Mulgimaa intermezzo“. Et tegemist oli seega täiendatud kordustrükiga, tuleks sellekohane märge lisada ka Eesti raamatukogude andmebaasidesse.

Adamsoni eluajal ilmus temalt kuus luulekogu. Lisaks „Mulgimaa“ kahele trükile „Inimen“ “Tõus ja mõõn“, “Kolletuspäev“, “Mälestuste maja“, “Linnulaul“. Viimane, senini käsikirjas olnud, luulekogu „Seitsmes” on avaldatud H. Adamsoni kõige uuemas raamatus „Om maid maailman tuhandit”, mille koostajaks on Hando Runnel.

H. Adamson luuletas ja kirjutas proosat ka esperanto keeles, mida avaldati esperanto ajakirjades. Kümme aastat pärast luuletaja surma kirjastati luulekogu „Vesperkanto” (Õhtulaul), mille koostamisel tehti valik ligi 150 H. Adamsoni esperantokeelsest luuletusest. Esperantokeelsetena on H. Adamson avaldanud novellid „Roheline sisalik” ja „Metsatalu” ning jutustuse lastele „Auli”. Hendrik Adamsoni üksikud luuletused on eesti luule ülevaadetes tõlgitud itaalia ja inglise keelde.

Hendrik Adamson jõudis oma eluajal välja anda kolm proosaraamatut: „Roheline sisalik”, “Kuldblond neitsi” ning autobiograafilise sisuga jutustuse „Kuldsel elukoidikul”. Lisaks avaldati kahes osas ajakirjanduse vahendusel jutustus „Auli“.

Hendrik Adamsoni loomingu esimesed avaldused nii proosas (1913) kui luules (1918) olid ajalehes „Postimees”. Esimese ajakirjana avaldas Hendrik Adamsoni loomingut „Meie Mats“. Kirjaniku tööd ilmusid ajakirjanduses tihti kõlavate ja omapäraste pseudonüümide all.

Nõukogude perioodi algusaastail oli H. Adamsoni luule avaldamine Eestis pea olematu. 1965. aastal ilmus A. Kaalepi koostatud „Väike luuleraamat”. Taasiseseisvunud Eestis on Adamsoni luulekogusid koostanud Hando Runnel, kes on muretsenud Adamsoni kirjandusliku pärandi täieliku avaldamise pärast juba aastakümneid. Tänu temale on trükivalgust näinud aastakümneid EKM kogudes seisnud Adamsoni käsikirjaline looming.

Proosakirjanduse avaldamine perioodikas ja kogumikes seiskus nõukogude perioodil pooleks sajandiks. Hulk käsikirju on sõjategevuse ja poliitilise olukorra keerukuse tõttu jäänud igaveseks kadunuks. Agaramalt anti Hendrik Adamsoni luuleloomingut välja väliseestlaste abiga. Järjest enam on Adamsoni loomingulist pärandit teadvustatud taasiseseisvunud Eestis. Konkurentsitult kõige enam on trükitud H. Adamsoni luuletustes „Mulgimaa“. Palju on avaldatud kogumikes ja ajakirjades luuletust „Kodule“.

„Eesti Entsüklopeedia“ 14. köites väidetakse, et „Auli“ ilmus eesti keeles 1991. aastal, mis kindlalt ei ole tõene, sest raamatusse on de fakto kirjutatud: „Tallinn, Eesti Raamat, 1989“. Seega tuleks uue trüki väljaandmisel teha vastav parandus.

Et tutvustada ja säilitada kodukoha murdeluulepärandit korraldab Tarvastu vald 1994. aastast Hendrik Adamsoni nimelist murdeluulevõistlust.

Kärstnas sündinud ja tegutsenud Hendrik Adamson avaldas aastail 1919-1937 kuus luulekogu ja kolm proosaraamatut. Hilisemal ajal lisandus kuus luulekogu ja jutustus „Auli“. Rohkem kui Adamsoni proosalooming on eesti kirjandusmaastikul tuntud Adamsoni luule, eelkõige murdekeelne. Mulgi murre oli Adamsoni emakeel. Hendrik Adamsoni tunnustati ja austati tema eluajal, samas jäi ta Eestis kõiges ja kõikjal salongiväliseks suuruseks. Tänapäeval võime tema kirjandusliku pärandi põhjal väita, et Hendrik Adamson oli kirjanik, kes ei mahtunud Mulgimaale.

Hendrik Adamsoni pseudonüümide loetelu

A. H.

Antropos

As Vosdam

Aspirantus Alfa

Coco

H. A.

H. A-n.

Henry

Markii Labardan

Nostradamus

Pifferaro-Antananariwo

Rococo

5. september – Friedrich Karl Akel 150

5.09.1871 Halliste kihelkond – 3.07.1941 Tallinn
Arst ja riigitegelane

Eesti riigitegelane, diplomaat ja arst Friedrich Karl Akel sündis 1871. aastal Kaubi karjamõisa omaniku pojana, praeguses Halliste vallas Viljandimaal.

Ta omandas üldhariduse Viljandi elementaarkoolis 1881-1883 ja Viljandi kreiskoolis 1883-1887, siis jätkas õpinguid Tartu Aleksandri gümnaasiumis 1889-1892 ning Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas 1892-1897.  Täiendas end ülikooliõpingute järel Riias, Varssavis, Berliinis jm.

Alates 1902. aastast töötas silmaarstina Tallinnas, kus avas 1912. aastal oma erasilmakliiniku. Võttis arstina osa Vene-Jaapani sõjast 1904-1905.

Friedrich Karl Akel abiellus 12. märtsil 1906. aastal Adele Karoline Tenziga. Perre sündis neli last: tütred Vilma, Asta ja Lia ning poeg Friedrich. Eluasemeks sai Tallinnasse Roosikrantsi 10 maja, mille ostuks raha saadi Kaubi karjamõisa müümisest. Samas Roosikrantsi tänava majas avaski dr. Akel 1912. aastal erasilmakliiniku. Juba 1907. aastal oli Fr. K. Akel koos teiste rahvuskaaslastest arstidega avanud Tallinnas Eesti Arstide Haigemaja, millest sai edukalt toimiv raviasutus.

Ühiskondlik tegevus

Friedrich Karl Akel oli väga aktiivne ka ühiskondlikult. Juba 1892. aastal astus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi ning oli mõnda aega 1897. aastal ka seltsi esimees. 1907. aastal aga oli üks korporatsiooni Fraternitas Estica asutajaid ja vilistlane, kes valiti 1932. aastal auvilistlaseks. 

1907. aastal valiti Akel ka spordiseltsi Kalev etteotsa, 1924. aastal juba Eesti Olümpiakomitee esimeheks ja 1927-1932 oli ta Eesti esindaja Rahvusvahelises Olümpiakomitees. 

Akel oli ka Põhja-Balti Arstide Seltsi ja Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige, teatriosaühingu Estonia ja Tallinna Eesti Seltsi Estonia juhatuse esimees ning Tallinna Vastastikuse Krediidiühisuse, hilisema Krediitpanga nõukogu liige ja esimees. 

Samuti kuulus ta Tallinna linna volikogusse ning oli selle juhatajaks.

Poliitiline tegevus

Poliitiliselt kuulus ta algul koos Jaan Tõnissoniga Eesti Rahvameelsesse Eduerakonda, millest sai hiljem Eesti Demokraatlik Erakond ja ühinedes Rahvaerakond. Vabadussõja ajal oli Akel üks Kristliku Rahvaerakonna asutajaist ning hiljem selle kandvamaid jõude. Aastatel 1920-1922 tegutses ta värskelt ellukutsutud EELK Konsistooriumi abipresidendina. Friedrich Karl Akeli diplomaadikarjäär algas 1922. aastal, kui ta määrati Eesti saadikuks Soome asukohaga Helsingis.

Aasta hiljem saabus ta tagasi Tallinna ning sai esimest korda välisministriks riigivanem Konstantin Pätsi juhitud valitsuses augustis 1923. Juba märtsis 1924 asus aga Akel ise riigivanemana juhtima Kristliku Rahvaerakonna, Tööerakonna ja Rahvaerakonna liikmeist moodustatud valitsust.

1924. aastal, seal hulgas ka 1. detsembri mässu ajal oli Akel Eesti Vabariigi riigivanem (valitsuse juht). Kolm korda oli ta erinevates valitsustes välisminister (1923-1924, 1926-1927, 1936-1938) ning kuulus Riigikogu (1926-1928, 1938-1940) ja Rahvuskogu (1936-1937) koosseisu.

Akel oli pikalt välisteenistuses, esindades Eestit saadikuna Soomes (1922-1923), Rootsis, Norras ja Taanis (1928-1934) ning Saksamaal ja Hollandis (1934-1936).

Ka majandusvallas jätkas ta tegutsemist olles 1939-1940 AS Esimene Eesti Põlevkivitööstuse juhatuse esimehe asetäitjaks ning jätkas oma arstipraksist.

Nõukogude okupatsioon hävitas nii Akeli töö kui ka tema enda ja tema perekonna. Friedrich Karl Akel arreteeriti 17. oktoobril 1940 oma kodutrepil ja paigutati Tallinna Patarei vanglasse. Ta hukati 3. juulil 1941 Tallinnas. Tema abikaasa Adele ja tütar Asta küüditati, poeg Friedrich arreteeriti, tütred Vilma ja Lia pidid elama paguluses.

Mälestuse hoidmine

Riigivanem Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäeva tähistamiseks avati 5. septembril 2011 Riigikantselei eestvedamisel tema sünnikohas Halliste vallas Viljandimaal mälestuskivi. Lisaks peeti Halliste koolimajas ka kõnekoosolek ning korraldati koostöös Eesti Postiga postmargiseeria „Eesti Vabariigi riigipead 1918-2018" raames Akelile pühendatud postmargi esitlus.

Halliste koolimajas oli avatud ka Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäevale pühendatud näitus, mille Riigikantselei tellimusel koostas Tiit Noormets Riigiarhiivist ning kujundas Einike Soosaar. Näitusega saab tutvuda ka Riigikantselei kodulehel.

Allikad: 

• Hallistes tähistati riigivanem Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäeva // Maaleht (2011) 5. sept. 
• Korp! Fraternitas Estica koduleht

20. juuni – Andres Aavik

Mälestuskivi Paistu kalmistul

20.06.1851 Vana-Suislepa (Suistle) vald – 27.12.1918 Paistu
Koolmeister, laulu- ja puhkpilliorkstri juht, dirigendi, helilooja ja muusikategelase Juhan Aaviku isa

Andres Aaviku kodukoht oli Vana-Suistle vallas Kingu metsavahitalus. Õppis kohalikus vallakoolis ja seejärel Tarvastu kihelkonnakoolis (õpetaja Hans Wühner), 1869 sooritas vallakooliõpetaja kutseeksami. Töötas abikoolmeistrina Helme kihelkonnas Riidaja vallas, aastast 1871 Paistu kihelkonnas Heimtali vallakooli juhatajana. 

Ta tuli Holstre Pulleritsu koolmeistriks Jaan Adamsoni surma järel 1879. aastal, töötas seal 1884. aastani, mil ta vallandati mõisnike survel.

Juba Heimtalis juhatas Andres Aavik "mängukoori" ning jätkas ka Holstres innukalt koorilaulu viljelemist. 1880. aastal asutas sinna ka pasunakoori, "mis sajandi lõpus kujunes oma ala parimaiks kogu meie kodumaal". Holstre pasunakoor saavutas tema juhatusel 5. üldlaulupeol Tartus (1894) esimese koha.

Holstres leidis Andres Aavik endale kooriliikmete hulgast elukaaslase, kelleks oli põline holsterlane, neiupõlvenimega Ainson ja pärines Massumõisa talust. Nende esimene poeg sündis 29. jaanuaril 1884 ja ta ristiti Juhaniks.

Oli 1885–1888 õigeusu kirikukooliõpetaja Vasila karjamõisasas, seejärel rentnik Larmi-Tossu talus Tarvastu vallas ja 1891–92 Aidu vallas Laanekuru erakooli õpetaja-juhataja. 1892 sai õpetaja ametiõiguse tagasi, töötas kuni 1912. aastani Pirmastu algkooli juhatajana. 

Tema elutöö oli haridus- ja kultuurielu edendamine Holstre piirkonnas, kus asutas ja juhatas laulu- ja mängukoore. 

Jaan Hansson Holstre pasunakoorist meenutas 1944. aastal ajalehes "Eesti Sõna": 

Andres Aaviku asutatud Holstre pasunakoor on üldlaulupidudelt kaasa toonud kaks esimest ja ühe teise auhinna - juba see märgib tolleaegse orkestri kõrget taset. Juhan Aavik hakkas isa orkestris varakult kaasa mängima, kuid peamiselt tegi ta seda Viljandis õppimise ajal ja konservatooriumi-õpilasena, jutustab hallpäine orkestrant. 

Andres Aaviku iseäralduseks oli see, et ta nõudis niihästi laulukoorilt kui ka orkestrilt piinlikult ilusat tooni ja puhast mängu. Puhas mäng ja ühtlane toon oligi see, millega me kõiki võlusime. A. Aavik oli ise väga hea kornetimängija, ka mängis ta sageli soolot. Meil oli üks pala, mille nimi oli "Eksija metsas", mida solist mängis orkestrist eemal. See pala tekitas igal pool suurt vaimustust. Kord konservatooriumi vaheajal mängis ka noor Juhan ühel metsapeol Holstres seda soolot. Orkester asus peoplatsil, kuna solist mängis eemal põõsaste vahel.

Holstre mängukoor sai üldse väga palju kutseid esinemiseks. Mängisime Viljandi ja Valga väljanäitustel, mõisnike pallidel, Aleksandi koolimaja pühitsemisel, prof. Köleri matustel jne. Kõiki kutseid ei suutnud ajapuudusel kunagi täita. Kui Juhan oli konservatooriumist kodus, andis see orkestri esinemistele alati hoogu, isa lausus sel puhul: "No nüüd on Juhan kodus, nüüd võtame kutsed vastu."

Lõbus vahepala juhtunud kord, kui orkester kutsutud „Ständcheni" viima Abja parunile, keda kogu Mulgimaa tundis tema omapärase kõneviisi tõttu. Parun ilmunud särast mängimist orkestri juure ja ütelnud: "Mängisite ikka ilusasti kah!" Ja silmates orkestri keskel väikest Juhanit, imestanud parun: „Teil on väikesi poisse kah? Temal on pill kah? Ja ta mängib kah!?"

Meie lugupeetud muusikamehe isa Andres Aavik puhkab juba üle 25 aasta Paistu kalmistul. Tema elu ei olnud kerge. Kuigi ta oli väga tagasihoidliku iseloomuga ja väga hea inimene, sattus ta vastollu kiriku juhtidega, kes vallandasid ta ametist ja tegid takistusi uue koha leidmisel.

Allikad:

• Eesti Entsüklopeedia 
• Valgemäe. P. Juhan Aaviku noorusmaalt // Eesti Sõna (1944) 30. jaan.
• Valgemäe, P. Prof. Juhan Aavik 60-aastane // Sakala (1944) 29. jaan. 

18. detsember - VLRK 100: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija HEINRICH AVIKSOO

Heinrich Aviksoo (a-ni 1936 Avikson)

18.12.1880 Tori vallas, Pärnumaal - 10.04.1942 Sosva laager, Sverdlovski oblast

Ajakirjanik, ühiskonnategelane. Viljandi Tuleviku asutajaid ja esimene esimees. Rakvere linnapea 1930-1940

VEL liikmeks registreerimise kanne protokolliraamatus aastast 1912 ütleb, et isik on "ajakirjanik Wiljandis" ning aastast 1913 on nime juures täpsustus ""Sakala" toimetus".

Valiti 23. septembril 1912. aastal ning 2. veebruaril 1913. aastal VEL revidendikomisjoni liikmeks, samuti esindas oma spordiseltsi VEL eestvedamisel korraldatavate suvekursuste korraldamiskoosolekutel 5.04.1913 ja 26.03.1914.

***

Heirich Aviksoo (Avikson) oli Viljandi Tuleviku ja Vändra karskusseltsi "Hallik" spordiosakonna asutajaid ja esimene esimees. 

Töötas 1899–1909 algkooliõpetajana ja koolijuhatajana. Oli 1909–1914 ajalehtede toimetaja ja Peterburi polütehnikumis raamatupidaja, 1919–1924 Viru maavalitsuse liige, 1924–32 Maaomavalitsuste Liidu sekretär ja 1930-1940 Rakvere linnapea. (ESBL)

VLRK110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegijad AKELBERG ja kaks P. AKERBERGI

AKERBERG

Aitas kaasa peo toimumisele. Määrati 31. oktoobril 1911 planeeritud peole platsi kättenäitajaks samal päeval toimunud eestseisuse koosoleku otsusega (VEL protokolliraamat lk. 7). Kahjuks ei ole isiku kohta protokolliraamatus rohkem vihjeid, küll aga on põnev fakt, et Viljandi Posti tänav 14 maja nimetati omal ajal "Akelbergi majaks". (Allikas: Mirov, Ruth. Mälestuskilde lapsepõlvest Viljandis // Mäetagused nr 42. URL: https://www.folklore.ee/tagused/nr42/mirov.pdf) 

AKERBERG, P.  / PEETER

VEL liikmeks registreerimise kanded protokolliraamatus:

• Kaks erinevat isikut P. Akerberg nimega on üksteise järel kantud 1912. a. liikmete nimekirja:  Wiljandi w. Lõmsie (nr 64, lk. 19/1) ja Wiljandis (nr 65, k. 19/1)
• Peeter Akerberg nimega: 1913 (nimetäiend: noorem) - Weski uul., Eigo m.; 1914 - Leisleri kaupl.; 1917 - Viljandi vald

1912. aastal nr 65 registreeritud isik võib olla Karksi kihelkonna ärgas põllumees ja ühistegelane Peeter Aasamäe (Akerberg), kes sündis  9. juunil 1894 aastal Tätta talus, Pöögle vallas omaniku pojana. Tätta talu on vanim säilinud mulgi talukompleks Eestis (loe lisaks: EE). Hariduse omandas Pöögle valla ja Karksi kihelkonnakoolis. Osales I maailmasõjas liinisõdurina ja Vabadussõjas soomusrongil teenides ning oli aktiivne Pöögle piimaühigu tegelane.  Asus peale isa surma 1920. a. pidama isatalu. Ehitanud uued hooned, rajanud aia, seadnud tallu veevärgi ja arendanud põllu, eriti uudismaa kultuure. Abielus Ida Rõigasega 1925-aastast. Võtnud pikemalt osa Pöögle vallavalitsuse tööst v. volinikuna ja Pöögle 6-kl. algk. hoolekogu liikmena. Suri 16. juulil 1951 küüditatuna Siberis. (Allikad: Peeter Akerberg 40-ne aastane // Ühistegelised Uudised (1934) 9. juuni; Pärnumaa tegelaste bigraafiad. Sõna, 1937. Lk. 3-4; Geni.com)

Viljandi kunstiklubi asutajad:
Eduard Timberman, Gustav Mootse, Lydia Nirk-Soosaar, 
Peeter Akerberg-Põldmaa ja Juhan Kangilaski.
Foto on võetud 13. oktoobril 1934. aastal.

1912. aasta liige nr 64 on suure tõenäosusega talupidaja ja kunstnik Peeter Põldmaa (Akerberg), kes sündis 5. aprillil 1983 Lõmsil, Kärksi külas, Viljandi vallas. Suri 22. augustil 1966. Mükoloog Peeter Põldmaa (1929-1990) isa. Kunstniku elu kohta on raske midagi leida.  On teada, et ta asutas koos Eduard Timbermani, Gustav Mootse, Lydia Nirk-Soosaare ja Juhan Kangilaskiga Viljandi kunstiklubi. (Allikad: Geni.com; Talts, Mait. Timberman unistas Viljandi kunstimuuseumist // Sakala (2005) 29. okt.; Kunstnik Põldmaa (Akerbergi) elumaja põles maha // Sakala (1938) 7. märts)

28. septembril 1913 toimunud peakoosolekul pidas P. Akerberg kõne "Mönda kujutavast kunstist" (protokolliraamat lk. 32): "Kõneleja wiibib maalikunsti juures ja karakteriserib Noor-Eesti kunstnikkude rühma püüdeid. Olgugi, et kõneleja arwates Noor-Eesti kunstnikkude hulgas kõrgeandelised kunstnikud puuduwad, näitawad nende kunstnikkude püüded siiski rada, kuhu Eesti kunst minema peab." Koosolek lõppes kell 12 öösel ja allakirjutajate seas oli ka "Peter Akerberg".

15. märts - poliitik Hendrik Allik 120 ja arstiteadlane Jaan Uudelt 140

Hendrik Allik

15.03.1901 Abja vald – 8.05. 1989 Tallinn
Poliitika- ja ühiskonnategelane

Sündis 15. märtsil 1901 Abja vallas sulase Hans ja Leena Alliku perre. Alghariduse sai Pöögle ja Abja vallakoolis, 1910-1915 õppis Halliste kihelkonnakoolis. Kihelkonnakooli lõpetamise järel töötas 1915-1916 Abjas.

Töötas 1916-1922 Tallinnas Balti Puuvillavabrikus. 1917. aastal astus ÜK(b)P liikmeks, 1923 koopteeriti ta EKP ja EKNÜ KK liikmeks. EKP KK-sse kuulus ta ka 1941-1950 ja 1958-1976. 1918. a.. lõpul oli Allik Tallinna Töörahva Saadikute Nõukogu liige. Ta valiti Töörahva Ühise Väerinna saadikuna II Riigikogusse.

Aastatel 1917–1918 oli töölisnoorte ajakirja "Noor Sotsialist" toimetuse liige koos J. Kulli, J. Linderi ja A. Turroga, aastatel 1922–1924 töötas töölisajalehtede toimetustes.

 

1924 mõisteti Allik 149 kommunisti protsessil eluks ajaks sunnitööle. Vanglas toimetas ta ajalehte "Vangimaja Kiir". 1938. aastal vabanes amnestiaga.

 

Pärast vanglast vabanemist asus ta uuesti tegelema Eesti Vabariigis illegaalse poliitilise tegevusega ning valiti 1938-1940 EKP Illegaalse Büroo sekretäriks.

 

Hendrik Allik oli üks 1940. aasta enamlikujuunipöörde juhttegelasi. 1940-1941 oli ta Eesti NSV kaubanduse rahvakomissar, 1942-1943 Eesti laskurkorpuse poliitosakonna ülem, 1943-1950 ENSV Ministrite Nõukogu aseesimees.

 

1948 omandas ta Tallinna Pedagoogilise Instituudi majanduse alal kõrghariduse.

 

1950 arreteerisid julgeolekuorganid Alliku. 1952. aastal mõisteti talle 25+5 aastat vanglakaristust ja saadeti asumisele Siberisse, kust vabanes amnestia alusel viis aastat hiljem. Kokku oli Allik vangis Eestis 15 aastat ja Nõukogude Liidus 5 aastat.

 

1957-1961 oli ta ENSV Ministrite Nõukogu Plaanikomisjoni esimehe asetäitja, 1961-1973 selle esimees ning ühtlasi ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja. 1966-1970 oli valitud NSVL Ülemnõukogu ning 1947-1950, 1959-1967 ja 1971-1975 ENSV Ülemnõukogu liikmeks.

 

Tunnustus

• Lenini orden (1950 ja 1965)
• Oktoobrirevolutsiooni orden (1971)
• Punalipu orden
• Isamaasõja I ja II järgu orden
• Rahvaste Sõpruse orden
• Tallinna aukodanik (1980)

Oli abielus Olga Lauristiniga, nende poeg on Jaak Allik.

Foto allikas: Eesti Filmiarhiiv 0-132984
Portreefilmi revolutsiooniveteranist Hendrik Allikust(vasakult)režissöör-operaator Andres Sööt, helioperaator Silvi Pruul, Hendrik Allik, stsenarist Ene Hion (Foto: R.Kotov 1986)

Allikad:

• EE 14. Lk. 16
• EESTLASED VENE SÕJAVÄES 1940-1945 Memento-Raamat-9.pdf
  
• Andmebaas ISIK http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=68
  
• Vikipeedia Hendrik Allik – Vikipeedia (wikipedia.org)

Jaan Uudelt

15.03.1881 Vastemõisa vald – 2.12.1989 USA

Arstiteadlane, Võru Teataja asutaja ja toimetaja

Jaan Uudelt sündis taluniku pojana, õppis kohalikus algkoolis, Viljandi linnakoolis, H. Treffneri eragümnaasiumis ja sooritas eksternina 1906 küpsuseksamid Tartus. Õppis arstiteadust Tartu ülikoolis 1900-12, oli 1812-17 tegelik ja kooliarst Võrus, siis polguarst Vene sõjaväes, Tallinna kaitsepataljoni arst Eesti Vabadussõjas, Eesti Punase Risti Võru osakonna haigla juhataja ja võru garnisoni arst. Aastail 1920-21 oli Uudelt 2. suurtükiväe rügemendi arstiks ja 1921-30 Tartu ülikooli silmakliiniku vanemaks assistendiks. Omandanud 1929 dr. med. Astme, sai ta 1930 eradotsendiks silmahaiguste alal Tartu ülikoolis. Uudelt on juhatanud ühtlasi Tartu ülikooli silmakliinikut. Ta oli aastast 1931 dotsendiks silmahaiguste alal ja toimis aastast 1934 korralise professorina oftamoloogia õppetoolil.

Uudelt oli ajalehe „Võru Teataja“ asutajaid ja algusest aastail 1913-17 selle vastutav toimetaja ning 1914-18 ka Võru Hariduse Seltsi esimees. Ta on olnud 1926-34 Tartu Eesti Arstide Seltsi juhatuse liige, teotsenud aktiivselt „Pimedate Abi“ seltsis, Akadeemilises Itaalia-Eesti Ühingus, osa võtnud Balti riikide silmaarstide kongresside organiseerimistööst ja juhatamisest. Samuti on ta reisinud korduvalt teaduslikul otstarbel välismail. Soome arstide seltsi Duodecim kirjavahetajaliige on ta aastast 1938. Uudelt on avaldanud kodu- ja välismaa ajakirjus („Eesti Arst“, „Zeitschrift für Augenheilkunde“, „Klinische Monatsblätter für Augenheilkunde“ jm. ) teaduslikke töid, mis käsitlevad esmajoones trahhoomi. Neist on tähtsaim „Über das Blutbilt Trachomkranter“ 

Allikas: 

• Acta A XIX, Tartu, 1930

19. jaanuar – Ingrid Agur 90

Autor: Endel Veliste

Ingrid Agur

Aastani 1965 Kiivit
19.01.1931 Polli vald
Eesti teatrikunstnik

Sündis talupidajate Asta ja Hans Kiiviti (Jaan Kiivit seeniori vend) perre. Tema isapoolne vanaema oli suure ja rikka Kiini talu tütar, kes jäeti sellepärast kaasavarast ilma, et ta abiellus popsipoisiga. Ingrid Aguri isa Hans Kiivit läks Vabadussõtta 1919. aasta aprillis, olles 16 aastat vana ja Viljandi I Poeglaste Gümnaasiumi viimase klassi õpilane. Ingrid Aguri ema oli sündinud Pärnus, tema linakaupmehest isa oli osaliselt läti päritolu.

Ingrid Aguri lapsepõlv möödus Polli ja Karksi vahel Kiivita talus. Haridustee algas Longi koolis 1938. aastal õpetaja Joandi käe all.

Pere küüditati 1941 juunis. Isa Sosva külla, kus ta hukati 5. mail 1942. Ema Asta laste Ruthi (12), Ingridi (10), Reinu (6), Leena (1) ja vanaema Leenaga sattusid Tomski kanti Kozotjapka külla. Väike õde Leena suri 1942. aasta aprillis, Mamma (vanaema Leena) suri kõhulahtisusse 1943. aastal, väikevend Rein 10. veebruaril 1945. aastal. Vennale kaevas haua Ingrid ise, kuna „polnud ühtki meest, kes läheks hauda kaevama“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 54).

Sõja lõppedes lubati perel elupaika vahetada ning nad kolisid naaberkolhoosi, mis oli paremal järjel. Seal said endale muldonni, kus varem oli elanud Viljandimaalt Savikoti talust pärit perekond Kurrikoff. 1947. aasta sügisel said Ingrid ja Ruth loa Eestisse sõita, sest oli tulnud määrus, mis lubas koju sõita lastel, kes olid küüditamise ajal alaealised. Kodus oli vanaema õde Ann Schütz üksinda talu pidamas. Tema mees Märt istus parajasti Lasnamäel võlavanglas. Tädile kulus nüüd tüdrukute abi kangesti ära, aga nad saime talutööde kõrvalt ka terve aasta koolis käia – kuni meid uuesti kinni võeti ja nüüd juba läbi seitsme vangla Siberisse tagasi veeti.

„14. juuni 1949 on nagu kordus halvast unenäost, 14. juunist 1941. Isegi rukkipõld oli taaskord samal põllul, ära sõites hakkas peent vihma tibutama, ainult et nüüd olime õega kahekesi.“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 61).

Tagasi Siberisse jõudnuna said õed õppima – õde Ruth kui vanem, Podgornojesse kaheksandasse klassi, Ingrid läks jõukasse peresse koduteenijaks, et saada õhtukooli. 1949. aasta detsembris kutsuti Ingrid komandantuuri ja sunniti „vabatahtlikuna“ 1. jaanuarist 1950 metsatööle minema ning sama aasta aprillist pääses komandandi loal metsatöödelt. Seejärel sai töö kohalikus tööstusartellis, kus töötas palju eestlasi. Pärast mitmeid töö- ja elukohavahetusi sai 1951 aastal loodud õhtukeskkooli juures jätkuda Ingrid Aguri õppimine 7. klassis. See polnud lihtne, sest talviti oli tema põhitöö ikka metsatöö. Õhtukooli õpilaste vähesuse tõttu sai Ingrid Agur lõpueksameid teha alles 1954. aastal. 7. klassi lõpetamisele oli kulunud neli aastat.

1954. aasta suvel otsustas Ingrid minna Tomski, ehkki senise rajoonikeskuse ülemus helistas perekonnaseisubüroosse ning keelas neil talle sünnitunnistuse dublikaati anda. Dokumentide puudumine tegi edasiõppimise keeruliseks. Juhuse tahtel oli samal aastal kehtima hakanud seadus kohustusliku keskhariduse kohta ning lõpuks sai Ingrid Agur Tomski 1. Töölisnoorte keskkooli õpilaseks ning lõpetas selle 1957. aastal.

„Vabastuse saime emaga mõlemad 1957. aasta veebruaris. See oli rõõm, kuid jätsime kojusõidu juunikuusse, kuna tahtsin lõpetada 10. klassi.“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 77).

„Jõudes koju Karksisse, leidsime eest Vana-Märdi, ja kolmes toas võõrad, suhteliselt vaenulikult meelestatud inimesed. Neil tuli nüüd hakata uut elukohta vaatama. Seintel narmendas tapeet, aknaraamid olid mädanenud, katus oli hakanud läbi laskma. Laut oli enamjaolt maha tõmmatud ja sellest saadud laudu-palke põletatud kütteks. Nii nagu igal pool, kus elasid võõrad ega pidanud ajutist elamist oma koduks. Ega seda lauta kellelegi ka vaja polnud. Keegi ei pidanud loomi, kasvatati ainult kanu. Talu maad olid antud osalt Polli Katsebaasi, osalt Karksi Metskonna omandusse.“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 80).

Kohe samal aastal läks Ingrid Agur aastaks õppima Tartusse kunstikooli, misjärel astus ERKIsse (Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut) õppima. Lõpetas ERKI 1964. aastal teatrikunsti erialala, juhendajaks oli Voldemar Haas. 

„Õppetöö kulges sujuvalt, vahelduseks suvised kunstilaagrid, õppereisid või praktikaõppused. Praktikaõppus Moskva Suure Teatri juures. […] Kõik need kuus aastat ERKI ajal elasin onu Jaani peres kui kuues laps. Ja seda tingimustes, kus neil enestelgi oli väga kitsas. Onu korter paiknes Toompeal EL kiriku Konsistooriumi majas.“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 82-83).

Kunstnik Ingrid Agur ja Ugala lavastusala juhataja Teet Ehala.
Autor: Endel Veliste
Allikas: Eesti teatri- ja muusikamuuseum

Õpingud viisid diplomilavastuseni ja töökohani Mulgimaa pealinna teatris. Töötanud 1964–2002 Ugalas, oli 1965–1994 peakunstnik. Algusaastate töötingimused on praegustele kunstitudengitele kujuteldamatud. Agur meenutab oma esimesi tööaastaid: „Ugalas puudusid lavastusala juhataja, butafoor, teostaja-kunstnik, riietur, kostüümiala juhataja, kirjakunstnik, pesupesija. Polnud ka reklaamiala inimest […] Kõik see sadas mulle kaela.“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 90).

Teatris polnud ka maalisaali, dekoratsioone pidi ehitama ja värvima öösiti lavapõrandal. Tollase kombe kohaselt tuli ainsal koosseisulisel kunstnikul kujundada kõik repertuaari tulevad lavastused, küsimata, kas need tekstid, lavastajast rääkimata, äratasid temas mingitki loomehuvi. 1964–1978 kujundas (ja teostas) Agur Ugalas järjepanu 74 lavastust (ning tõi ilmale ka kaks poega). Juhtkond varjas ta eest, et kunstniku töönormiks on viis lavastust aastas: saanud sellest teada alles 1970. aastate alguses, pidi ta kahe viimase aasta ülenormi tasu teatrilt kohtu kaudu sisse nõudma.

Nii Ugala kui ka Ingrid Aguri elus pöördus uus lehekülg Jaan Toominga saabumisega (1979) ja uue maja valmimisega (1981). Ingrid Agur on teinud koostööd Aleks Satsi, Heino Torga, Jaan Toominga, Lembit Petersoni, Priit Pedajase, Kaarin Raidi, Merle Karusoo, Vjatšeslav Gvozdkovi ja Peeter Tammearuga. Esinenud teatrikunstnike näitustel.

Ingrid Aguri abikaasa Jaak Agur oli Viljandi haigla arst ja poeg Hendrik Agur on koolidirektor, lendur ja kitarrist; abikaasa vend Rein Agur on lavastaja.

 

Valik lavakujundusi

• 1964 W. Shakespeare “Tõrksa taltsutus”, Ugala
• 1972 D. Gilroy “Kes päästab külapoisi?”, Ugala
• 1974 F. Bruckner “Kangelaslik komöödia”, Ugala
• 1980 G. Büchner “Woyzeck”, Ugala
• 1980 J. Smuul “Kihnu Jõnn”, Ugala
• 1980 Van Gulik “Kohtunik Di”, Ugala
• 1981 O. Tooming “Rahva sõda”, Ugala
• 1982 E. Albee “Kõik aias”, Ugala
• 1983 M. Gorki “Põhjas”, Ugala
• 1983 A. H. Tammsaare “Juudit”, Ugala
• 1983 T. Ajtmatov “Ja sajandist on pikem päev”, Ugala
• 1983 A. Kallas “Mare ja ta poeg”, Ugala vabaõhulavastus
• 1986 W. Shakespeare “Othello”, Ugala
• 1986 P. O. Enquist “Vihmausside elust”, Ugala
• 1986 N. Baturin “Kuldrannake”, Ugala
• 1988 J. Kruusvall “Vaikuse vallamaja”, ED
• 1988 T. Capote “Rohukannel”, Ugala
• 1991 O.Wilde “Salome”, Ugala vabaõhulavastus
• 1993 J. Stenbeck “Hiirtest ja inimestest”, Ugala
• 1993 A. Töehhov “Kirsiaed”, Ugala
• 1994 A. R. Gurney “Söögituba”, Ugala

 

Tunnustused

• 1978 Eesti NSV teeneline kunstnik
• 1978 Eesti NSV rahvakunstnik
• 1984 Eesti NSV Teatriühingu kunstnikuauhind
• 1987 Eesti Teatriliidu kunstnikuauhind
• 2000 Viljandi teatripreemia 160-le lavastusele kunstnikutöö tegemise eest teatris Ugala
• 2018 Valgetähe V klassi teenetemärk

 

VAATA LISAKS: 

• Ingrid Agur : elu kolm vaatust / [idee ja teostus: Hendrik Agur ... jt. ; persoonilood ja toimetaja: Svea Talving ; kujundus: Merike Pinn, fotod: Marek Metslaid, Arno Saar]. - [Polli] : Kiivita talu, 2017 (Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda). - 176 lk. : ill., portr. ; 31 cm
• Teatrikunstnik: Ingrid Agur. URL: http://arhiiv.err.ee/vaata/teatrikunstnik-ingrid-agur Saates ajame juttu pikaaegse Ugala Teatri peakunstnikuga, kes tunneb teatrikunstniku töörõõme ja -muresid läbi ja lõhki. Režissöör Margot Sepp, saatejuht ja toimetaja Anne Tuuling.

Allikad:

• Agur, Ingrid. // ETBL, 2000 (M. Urbsoo); täiendatud 2016 (T. Truuvert). Eesti Teatriliidu koduleht. URL: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/agur_ingrid2
• EESTI KOMMUNISMIOHVRID 1940–1991. URL: https://www.memoriaal.ee/otsing/?q=kiivit+leena&f=all
• INGRID AGUR – auliige. Eesti Lavastuskunstnike Liidu koduleht https://lavastuskunst.ee/est/liikmed/ingrid-agur/
• Kressa, Jaanika. Ingrid Agur Elu on olnud ilus, raskustele vaatamata // Kultuur ja Elu (2017) nr. 2, lk. 4-7. URL: https://dea.digar.ee/article/AKkultuurjaelu/2017/06/0/6.1
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Ingrid_Agur