26. juuli - Enn Kose

ETBL
URL: http://etbl.teatriliit.ee/meedia/kose_enn2/kose_enn_(portreefoto)1

Enn Kose

Näitleja ja teatrijuht, Ugala teatri direktor 1973-2000

26.07.1939 Tartus

Ugala teatri näitleja ja teatri direktor Enn Kose on sündinud 26. juulil 1939. aastal Tartus. Tema isa oli pärmivabriku tööline.

Lõpetanud 1959 Tartu 3. keskkooli, 1963 Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudio (töötades õpingute ajal tislerina) ja 1978 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna.

Keskkooliõpingute ajal oli aktiivne korvpalliharrastaja. Ta kuulus Eesti NSV koolinoorte koondisesse kergejõustikus ja korvpallis oli tal I spordijärk. Keskkooli järel ei saanud ta kehakultuuriteaduskonda sisse ja hakkas konservivabrikus tööle. Töö kõrvalt oli aktiivne tehase näiteringi liige ning juhendaja innustusel astus „Tallinnfilmi“ õppestuudiosse.

Pärast õppestuudio lõpetamist asus 1963. aastal näitlejana tööle Viljandi Draamateatrisse Ugala, kus töötas üle 45 aasta, aastatel 1973-2000 Ugala direktorina ja 2000-2009 teatri majandusjuhina, jätkates samal ajal näitlejatööd. Direktorina valmis tema käe all Ugala uus maja, mille heaks hoidjaks jäi ta oma tööaja lõpuni, luues samal ajal Ugala laval u 80 rolli.

Enn Kose on aastast 1964 abielus Elgi Kosega (Ugala teatri tehniline töötaja ja näitleja). Neil on kaks last.

Eesti Teatriliidu liige (1966).

Tunnustused:

• 1985 ENSV teeneline kunstitegelane
• 1997 Viljandi teatripreemia (oli esimene, kes selle preemia pälvis)
• 2020 Valgetähe IV klassi teenetemärk

Ühele väljasõidule võttis Enn korvpalli kaasa. 

«Seal on spordisaal,» selgitas ta. 

Kui kohale jõudsime, viskas Enn kuue maha ja tormas kohe palli põrgatades korvi alla. 

Hoogne jooks, hüpe ja pall libises korvi. 

... Uued põrgatused, uued korvid ... 

«Mängime punktidele!» 

«Mängime!»

Jäin  Ennuga ühele poole,' sest olen korvpallis kehvavõitu. 

Algas mäng. 

Ennu läbimurre ja avasime skoori 2:0. 

Ligemale kümme aastat tagasi, kui Enn Tartu 3. keskkoolis õppis, oli talle nagu teiseks koduks spordiplats ja korvpalliväljak. Ta kuulus Eesti NSV koolinoorte koondisesse kergejõustikus ja korvpallis oli tal I spordijärk. 

Aga kuidas sai spordipoisist «Ugala» näitleja? 

Keskkoolis tegi ta küll estraadi, kuid sellest mingisuguseid teatrimõtteid ei siginenud. Pärast kooli lõpetamist otsustas Enn õppida ülikoolis kehakultuuriteaduskonnas, kuid ei saanud sisse ja hakkas konservivabrikus tööle. Seal tegigi Enn saatusliku sammu — astus näiteringi liikmeks. Tehase näiteringi juhendaja märkas noormehes sädet ja soovitas tal astuda teatrikooli. Ka teda ennast hakkas meelitama raske, kuid imepärase võluga kunst. Enn Kose astus «Tallinnfilmi» õppestuudiosse ja oli nende 20 õnneliku hulgas, kes mitmesajast soovijast vastu võeti. Algasid pingerikkad õpingud, mille jooksul noormehele sai selgeks, et näitekunst nagu sportki nõuab higi ja vaeva. 

Õppestuudiost tuli ta «Ugalasse» ja rakendati kohe vastutusrikastesse osadesse, nagu Kulmar («Inimesed valges»), Qaly-lay («Mees on mees») ja Rain («Noorukid omapead»). Viie aastaga kakskümmend kuus rolli. 

Kolmandat aastat järjest valiti Enn ka ametiühingukomitee esimeheks. Tema energiat jätkub proovidele, koosolekutele ja näitlejate korteritingimuste parandamiseks. 

Enn ei soovi tulevikus Hamletit mängida, nagu paljud noored mehed, vaid hoopiski vastuoksalist Shylock’it. Tal ei lähe meelest Lauteri nüansirikas ja meisterlik mäng. 

Aga igas rollis on võlu. 

Hurraa! Meie võitsime. Ja Enn viskas kõik korvid ...

Sarapuu, J. Enn Kose // Tee Kommunismile (1968) 12. märts, lk. 2. URL: https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1968/03/12/12

Kiiler, Gert. Enn Kose – laevaehitajast kapten // Sakala (2020) 1. veebr., lk. 3. URL: https://dea.digar.ee/article/sakala/2020/02/01/4.1

Enn Kosel on vedanud. Temast pole avalikkuse ees püütud «imet» teha ja see on teda säästnud enneaegse enesekindluse vohamisest, mis on näitlejale nagu vähktõbi. Teda pole ka eriti kõvasti sarjatud ning see on teda hoidnud psüühilistest traumadest ja pessimismimeeleoludest. Tõsi küll, kord nõudis üks vihane kriitik kogu näidendi «Kes päästab külapoisi?» lavastuse koosseisu saatmist teatrikooli. Varsti pärast seda läkski Enn Kose õppima. Aga mitte teatrikooli, vaid hoopis Tartusse õigusteadust tudeerima. Nagu Kose ise kinnitab, ei teinud ta niisugust valikut selleks, et pärast lõpetamist kriitikut käsile võtta, vaid et kui kord teatrist ära tuleb minna, siis oleks ka mõni teine elukutse olemas. Seda mõtteavaldust võib puhta kullana võtta inimene, kes ei tunne Kose omapärast huumorimeelt, mis kõige ootamatumatel kohtadel surmtõsise maski all võib lõkkele lüüa. Pigem on põhjus vajaduses läbi murda sellest uksest, mis takistab uuele tasandile jõudmist, õigusteadus ei ole halb variant. Maailmas on palju kultuuri- ja teatritegelasi, kes on erialalt juristid. Kose suurendab seda arvu veel ühe võrra, õppimine töö kõrvalt nõuab jälle tööd, tahtejõudu ja enesedistsipliini.

Torga, Heino. Mees ja tema töö // Tee Kommunismile (1975) 8. juuli, lk. 2. 

URL: https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1975/07/08/10.2

Allikad ja viited:

• ETBL, 2000. URL: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/kose_enn2
• Viljandi esimese teatripreemia saab Enn Kose // Eesti Päevaleht (1997) 5. juuni. URL: https://dea.digar.ee/article/eestipaevaleht/1997/06/05/15.3
• Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Enn_Kose

29. juuni - kunstnik Peet Aren

Teatrileksikon

Peet Aren
29.06.1889 Oidiste k, Võisiku v, Viljandimaa - 26.01.1970 New York, USA
Maali- ja teatrikunstnik, graafik

Peet Aren oli Eesti maali- ja teatrikunstnik ning graafik.  Ta sündis 29. juunil 1889 Oidiste külas Võisiku vallas Viljandimaal renditalunike peres.

Lõpetanud õpingud kohalikus ministeeriumikoolis asus õppima Tartu Õpetajate Seminaris. 1905. aastal katkesid Tartus õpingud. Aastatel 1908–1913 omandas kunstihariduse joonestamise, maalikunsti ja dekoratsioonimaali erialal Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis N. Roerichi juures. N. Roerich on vene kunstis tuntud muinasteemade käsitlejana ja dekoratiiv-stiliseeriva laadi viljelejana. Oli rahvusromantilise suuna peamisi esindajaid vene kunstis. Lisaks on Peet Aren nimetanud oma õpetajatena I. Bilibinit ja A. Rõlovi.

Alates 1909. aastast osales pidevalt erinevatel kunstinäitustel. Tema tööd olid väga stiilitundlikud ja mõjutatud saksa ekspressionismist ning art déco’st.

1914. aastal suundus koos Paul Burmaniga Krimmi, sealt Viini ning Münchenisse end täiendama. Pärast sõja puhkemist interneeriti, oli Kemptenis ja Traunsteinis vangis. Vabanes vangistusest 1915. aastal ja pöördus peale seda kodumaale tagasi. Elas peale naasmist aastatel 1916–1918 Narvas. Vabadussõja ajal töötas Tallinnas Vabadussõja muuseumis joonestajana.

Aastail 1920–1925 oli Riigi Kunsttööstuskooli dekoratiiivmaali- ja akvarelli õppejõud. Aastast 1921 ka Draamastuudio ning 1926–1930 Tartus “Pallase” maali- ja graafikaõppejõud.

1944. aastal läks Saksamaale, alates 1949. aastast elas Ameerikas.

1930-ndail töötas Tallinnas ja lõi sel ajal peamiselt sisekujundusi sh erinevatele kohvikutele ja kinodele nii Tallinnas kui Tartus, samuti Pärnu rannahotellile. Peet Aren viljeles tahvel- ja monumentaal-dekoratiivmaali ning vaba-, raamatu- ja tarbegraafikat, lisaks tegi lava- ja sisekujundusi.

Tegi ka raha- ja postmargikavandeid ning osales 1918–1919 Eesti postmargikavandite võistluses, kus pälvis II koha auhinna. Rahvusvaheliselt leidis tunnustust margisari “Viikingilaev” (1919). Lisaks sellele kavandas linnavaadetega nahakunsti esemeid. Tema kujundatud on Eesti Vabadusristi autasu ja Eesti Draamastuudio teatri, hilisema Eesti Draamateatri embleem.

Peale teist maailmasõda maalis peamiselt maastikke. On loonud hulga plakateid, karikatuure ja eksliibriseid. Tema teoseid on ka Teatri- ja muusikamuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis lisaks Eesti kunstimuuseumile.

Tema tegevus hargnes peamiselt rakenduskunstiliste ja kujunduslike ülesannete alal. Lisaks eelmainitule lõi ta kujundusi Eesti osakondadele rahvusvahelistel messidel Königsbergis ja Berliinis. Fantaasiarikkus ja dekoratiivne komponeerimisnärv tegid temast paindliku ja kiiresti töötava kujundaja, mis võimaldas operatiivselt töötada ning vastas seeläbi ka kirjastajate ja autorite soovidele.

Oli nii kunstnikeühingu “Pallas” kui Rakenduskunstnike Ühingu liige ja Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu üks asutajaid ning „Fraternitas Artis“ auvilistlane.

Peet Aren suri 26. jaanuaril 1970 Ameerika Ühendriikides.

Tutvu kunstniku teostega Eesti Kunstimuusemi digitaalkogus  

Allikad:

• Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafiline leksikon. 1996. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
• Eesti Entsüklopeedia 14. Eesti Elulood. 2000. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
• Juske, A. 2013. Eesti maal läbi aegade. Tallinn: Printon Trükikoda.
• Läti, H. 1974. Peet Areni loomingust. – Kunst 1974 nr. 45/1, lk 21-25.
• Wikipedia: Peet Aren. https://et.wikipedia.org/wiki/Peet_Aren  (05. juuli 2024).
• Väike Mapp I Eesti maalijad: kuus värvilist ja neli ühetoonilist reproduktsiooni. 1923. Roman Espenberg.  (Fotod neist mapis olevatest maalidest on leitavad ka kunstimuuseumi digikogust.)
• Eesti Kunstimuuseumi digikogu veebileht. https://digikogu.ekm.ee/authors/author_id-438 (05. juuli 2024)
• Enn Kunila kunstikollektsioon. https://kunilaart.ee/et/artist/peet-aren/?width=1263&height=0 (05. juuli 2024)
• Kumu blogi. https://kumublogi.ekm.ee/2020/06/04/nadala-teos-peet-aren-autoportree/ (05. juuli 2024) (autoportree)
• Eesti Teatriliit. http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/aren_peet1   (05. juuli 2024)

Biograafia koostas: Ingel Vossmann-Treial

Mariana Leky. MIDA SIIT NÄHA VÕIB

Varrak, 2022 
Sari „Moodne aeg“
263 lk.

Lugemisbingo 3. mängulehe soovitus: Raamat, mille tegevus toimub Euroopas / Raamat, mis paneb nutma 
*Lugemisbingo kohta saad infot meie kodulehelt ja raamatukogu saalidest

Luise, kes on loo alguses 10-aastane ja raamatu lõpus 35, on üles kasvanud eraldatud väikeses külakeses ja elab tagasihoidlikku tööelu maakonnalinnas. Teda ümbritseb pisut omamoodi perekond ning külaelanikud, kes on samuti kõik oma hädade ja veidrustega. Kuid see, mis seda lugu koos hoiab, on hoolivus. Kuidas väike kogukond kokku hoiab, märkab ja hoolib, on südamepõhjani liigutav. Armastus selles loos on tunne, mida on palju, kuid millest vähe räägitakse. Armastus näidatakse välja väikeste tegudega, sahtlipõhja jäänud kirjadega, köögipõrandale joonistatud ringidega, lausega, millega Luise teatab oma isale kadunud koera leidmisest: „Ma leidsin ta, paps, ja koera ka“.

Raamatu peakiri võibki vihjata sellele, mida me võime näha siis, kui me hoolime lähedastest ja oleme olemas alati, mure, rõõmu ja segaduste aegadel.

Muidugi juhtub ka humoorikaid seiku, nagu elus ikka. Luise on raamatu minategelane, kuid tema tundlik meel ei jäta kedagi teist kõrvalossa. Loomi leidub samuti: metskits, juba eelpool mainitud porise lume karva koer Alaska, salapärane okaapi. Ka neil on külakese elus-olus oluline roll.

Raamatu keel ja tõlge paitavad lugeja silma ja meelt. Kõige traagilisem sündmus Luis elus on kirja pandud järgmiste sõnadega: „Surm astus sisse väikese hilinemisega, ja seda sõna otseses mõttes: ta tuli uksest. Võib-olla hilines ta sellepärast, et oli pikalt kõhelnud, kuni viimase hetkeni.“ Kuid surm on elu osa, Luise elab imeilusas maailmas, mida siit näha võib.

Raamatut luges: Marju Roosileht

Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2023788