Esmaspäev, 25. mai 2020

Linda Geddes. PÄIKEST PÜÜDES


Kui teil on vaja ette kujutada päikese üüratut võimsust, on Mojave kõrb hea paik alustamiseks. Suvel, kui temperatuur on sageli 49 C, on toast välja astudes tunne, nagu oleks avatud hiigelsuure ahju uks. Aegade jooksul on  tsivilisatsioonid austanud päikest kui loojat ja hävitajat ning seesugune suhtumine kestab tänapäevani. Meie  suhe loomuliku valgusega on aegade jooksul muutunud väga palju.

Kuidas on elu tekkimine Maal seotud Päikesega? Kuidas ravitakse haigusi päikesevalguse abil? Iidsed meedikud avastasid Päikese tervendava mõju peaaegu 4000 aastat tagasi. Inimesed on näinud päikesevalguse aastases ja ööpäevases tsüklis võtit maailmaruumi mõistmiseks.

Tänu päikesevalgusele on meie kehas välja arenenud „rakukellad“ ja nende tekitatud seesmisi rütme nimetatakse tsirkadiaan-rütmideks. Kuidas need on seotud planeedi pöörlemisega, sellest annab raamat põhjaliku ülevaate.

Juttu tuleb ka amišitest, kelle majapidamised on ilma elektriühenduseta, nad jälgivad nn Ordnungit. Hooajalise meeleoluhäire all kannatavad amišid kõige vähem. Milline on meie side valgusega rakutasandil, seda on teadlased uurinud kaua aega.

Kuidas paistab meie planeet kosmosest vaadatuna ja missugune on valgusreostuse ulatus ning mis jääb inimesel nägemata tänu rohkele kunstlikule valgusele? Kuidas eksitab valgusreostus linde ja putukaid? Tutvustatakse ka seda, kuidas uuritakse une tegelikku eesmärki.

Et ajavahestressist rohkem teada saada, sellest räägib allveelaeva kapten. Kuidas meeskond sellega toime tuleb ja milline on elu allveelaevas kunstliku valgusega. Väidetakse, et peamiselt öösiti ründavad piraadid kannavad silmasidet, et silmad harjuksid pimedusega.

Päikesevalgusel on ka raviomadused. Mitme klaasläätse filtreeritud ning veega täidetud torus jahutatud ultraviolettkiirgus suunatakse haigele kohale inimese kehal. Valgus tapab baktereid. Kõrgmäestiku päikesevalgusega ravitakse ka kopsutuberkuloosi. Looduslikku valgust peetakse lausa elueliksiiriks.

Aga valguskambrite ja raviruumide kõrval on skandinaavlased leidnud teise viisi, kuidas saavutada morfiinisõltuvusega sarnane meeleolutõus ja võimas kaitse talvemasenduse vastu – need on vabaõhu ujulad, ka talvel. Saunakuumusest külma vette sukeldumisel kasvab endorfiinitase hüppeliselt.

Skandinaavlased on saunatanud vähemalt tuhat aastat. Nagu päikesepaiste, edendab ka saun lämmaastikoksiidi tootmist organismis, see võimaldab selgitada, miks kuumas saunas viibimine on nii meeldiv.

Kuidas tullakse toime polaarööga? Põhjas hindavad inimesed sellele aastaajale iseloomulikku väga erilist valgust, mis tekitab soojuse ja hubasuse tunde. Millest tuleb seesugune positiivne meelestatus külma ja pimeduse suhtes? Seda kirjeldab autor oma elamustele tuginedes.

Linda Geddes seletab lahti, miks on Stonehenge ehitatud just selliseks, nagu ta on säilinud iidsete päikesekummardajate päevilt ja kuidas päikesevalgus liigub muinasjutulises hauakambris aasta kõige lühemal ja pimedamal päeval. Aga pikaajalise valguse käes viibimine on samuti kahjulik, eriti kaugel põhjas ja kaugel lõunas, Antarktikas viibivatel töötajate on uneprobleemid nii tavalised, et kergel deliiriumitaolisel olekul on oma nimi: „suur silm“.

Raamatus on juttu sellest, kuidas näevad meie planeeti ja päikesetõusu astronaudid. Rahvusvahelise kosmosejaama astronautidele avaneb see vaatemäng kuusteis korda ööpäeva jooksul sest nad tiirlevad ümber Maa kiirusega 27 743 kilomeetrit tunnis, et mitte taevast alla kukkuda.

Alates 1884. aastast on maailm jagatud kahekümne neljaks ajavööndiks, kõik suhestumas Londonis asuvat Greenwichi observatooriumi läbiva meridiaaniga, millest tuleneb ka nimetus „Greenwichi kohalik keskmine päikeseaeg“ (GMT). Umbes veerand maailma elanikest – sealhulgas enamik Lääne-Euroopa maid, keeravad kella kaks korda aastas. Mis põhjusel seda tehakse? Ja millised plaanid on teadlastel luua paremaid viise inimeste seesmiste rütmide hoidmiseks neid kooskõlas Päikesega, ka sellest saab raamatus hea ülevaate.

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.
Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1944313

Reede, 22. mai 2020

Jorn Lier Horst. KULDSE KELLA MÕISTATUS


Varrak, 2020
160 lk.
 "Cecilia Gaathe ärkas mingi heli peale. Ta ei teadnud, mis see oli, mida ta oli kuulnud, lihtsalt miski oli teda üles äratanud....."
Nii lõppes CLUE sarja esimene raamat "Salamandri mõistatus" ja samade sõnadega algab selle sarja teine raamat "Kuldse kella mõistatus".
Mis või kes on CLUE? CLUE ühendab endas raamatu peategelaste Cecelia, Leo, Une ja Egoni eesnimede esitähti. Cecilia elab koos isaga, kes on pansionaadi Pärl omanik, pansionaadis. Leo just kolis samasse pansionaadi koos ema Rebekkaga, kes on pansionaadi juhataja. Una elab koos vanemate ja kahe vennaga Paadisadamas ja Egon on Una koer.
Oslos röövitakse suurimat kullassepaäri. Röövlid on ära viinud suure hulga väärisesemeid ja väga haruldase miljoneid maksva kullatud Malta kella. Politsei saab küll röövlid kätte kuid endiselt jääb kadunuks suurem osa saagist. Aasta hiljem põgeneb vanglast kaks vangi, kellest üks on kullasepaäris vargil käinud mees. Pansionaati Pärl ilmuvad järjest kahtlased külalised- päikeseprillidega mees, kuldehetega naine, õlitatud juustega mees. Laste erinevad leiud ja kuuldud-nähtud vihjed viivad lapsed mõttele, et ehk on kuld ja kell peidetud kuskile Paadisadamasse ja ehk on keegi nendest kahtlastest külalistest selle rööviga seotud. Nad hakkavad omal käel asja uurima ja jäljed viivad vanasse sõjaaegsetesse punkritesse.                         
Paar tundi ladusat ja põnevat lugemist, ning selgub, kes on salapärane L, kas Levi Hildonen on röövi taga, kas väärtuslik kell leitakse ja miks Frank Kobolt loeb aasta vanust ajalehte. Head lugemist ja jäme ootama kolmandat raamatut.
Raamatut luges: Kalli Hendrikson
Raamatuga saab tutvuda:  laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1947622

Kolmapäev, 20. mai 2020

Simon Sebag Montefiore. ROMANOVID 1613-1918


Varrak, c2016, 2018
916 lk.

Ajaloolane, ajakirjanik, saatejuht – S. S. Montefiore avaldas selle mahuka teose (916 lk) 2016. aastal. Raamat on leidnud palju kõlapinda, nii kiidusõnu ja auhindu kui ka negatiivseid arvustusi, enamus neist Venemaal, mis on ka üsna loogiline, arvestades raamatu sisu. Romanovid olid tänapäeva edukaim dünastia, valitses kuuendikku kogu maailma pinnast. Kuidas muutis üks suguvõsa sõja laostanud vürstiriigi maailma suurimaks impeeriumiks? Ja kuidas nad selle kõik kaotasid?

Raamat on ilukirjanduslik-ajalooline ülevaade Romanovite dünastiast, alates esimese tsaari Mihhail Romanovi troonile tõusust kuni Nikolai II ja tema pere õnnetu lõpuni. Autor toetub väga paljus arhiividokumentidele, päevikutele ja seni avaldamata allikatele. Viimaseid tasub tähelepanelikult lugeda, need on väga huvitavad.

See on lugu kahekümnest tsaarist ja tsarinnast, mõned neist olid geeniused, mõned neist hullumeelsed, kuid nende kõigi eesmärgiks oli seda suurt impeeriumi üles ehitada- ja laiendada. See aga omakorda oli segatud vägivalla, vandenõude, rivaalitsemisega. Raamat ei ole akadeemilise stiiliga, vastupidi. Usun, et autor kirjutas seda pidades silmas laiemat lugejaskonda. Jälgimine on lihtsamaks tehtud erinevate moodustega – sugupuu, kaardid, joonealused selgitused jne. Peatükid on jagatud vaatusteks ja stseenideks. Kui Venemaa ajalugu, dünastiate ajalugu huvi pakub, siis soovitan lugeda, seda raamatut jagub nädalateks.

„“Troonide mäng“ tundub sellega võrreldes nagu külakirikuõpetaja teeõhtu.. Montefiore oivalist kirjeldust lugedes on raske ette kujutada, kuidas monarhia nende katastroofilisel juhtimisel üldse võis püsima jääda“ (Anton Beevor, Financial Times).

Raamatut luges: Valli Tammsalu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: hthttps://www.lugeja.ee/record/1405122

Muljeid ja meeleolusid Viljandimaa noorte omaloominguvõistlusest


Teksti autor: Veronika Raudsepp Linnupuu

Mis saab olla veel toredam, kui see, et inimene oskab end selgelt, värvikalt ja imetabaselt väljendada? Ega me muidu oleks kirjutatud sõnast sõltuvuses. Lausa nii sõltuvuses, et kogume iga ilusamalt vormitud mõtte kokku ja püüame seda kaante vahele vangistada. Ja ilmaski ei saa küll, sest iga päev, iga hetk, iga unistus on unikaalne. 

Oskus unikaalset niimoodi tabada, et keegi seda veel aegu hiljem naudib, on väärtus. Aga kuidas neid sõnameistreid julgustada, ärgitada, üles leida? Kust tulevad uued Jaan Krossid, Salme Ekbaumid, Nikolai Baturinid ja Minni Nurmed, kui nende fantaasialendu kellelegi näidata ei saa?

Kunagi kahe õe, Minni Nurme ja Salme Ekbaumi mälestuseks algatatud võistlus on Viljandi Linnaraamatukogu eestvedamisel 23 aasta jooksul kohanenud ja elab edasi. Projekti eesmärk on algusest peale olnud julgustada noori ennast kirjandusliku omaloomingu kaudu julgemalt väljendama. Mõnigi võistlusel osalenu on hiljem seda oma arengus olulise osana välja toonud. See on julgustav tagasiside korraldajale. 

Olen omaloominguvõistluse korraldamise taga 2009. aastast alates. See on päris korralik aeg, et millessegi kiinduda ja järeldusi teha. Kui algusaegadel oli mõne teksti puhul tunda, et õpetaja on andnud klassi ees teema ning siis on käskinud parematel oma tööd võistlusele esitada, siis viimastel aastatel iga sõna siiras ja noore päris enda oma. Eks on aru saadud, et žürii koolikirjandeid antud kontekstis ära märkima ei hakka. Korraldajana mu postkasti saadetud töid lugedes veendun, et iga aasta on teemade poolest eristuv. On aastaid, mil on tunda rõhuvat angsti ja saab noore kirjutaja väljendatud tunnete emapatialaines pisaraid valada. On aastaid, kus on absurdi ja huumorit. On aastaid, kus on kohalolek ja realism. Noor täiskasvanu pole lihtne olla, see on selge. Kuid end väljendada oskavad võistlejad väga lugemisnauditavas vormis ja pakuvad minule isiklikult teraapilist võimalust omal ajal maha surutud noorpõlvetundmusi uue rakursi alt vaadata. 

Igal sügis algab minu jaoks vaikse ootuse ning projektitaotluste ankeetide täitmisega. Talve lõpuks saabuvad vastused, kas toetajad toetavad ja raha jätkub. Ning siis hakkame hoolega Viljandi maakonna 15-21-aastastelt noortelt luuletuste ja lugudega kirju ootama. 

Kuna nemad on kõik 2-8 aastat nooremad, kui võistlus ise, püüame nendeni jõuda plakatite, ajaleheartiklite ja sotsiaalmeedia vahendusel. Ja saame parimatest parimad ka õnge otsa. Tänavu laekus töid kolmeteistkümnelt noorelt neljateistkümne erineva pseudonüümi alt. Kaks võistlejat on noormehed. Kokku saadi viiskümmend seitse luuletust ja seitse proosateost.

23. Viljandimaa noorte omaloominguvõistluse lõpetamine toimus erilisele kevadele kohaselt 14. mail (2020) veebikohtumisena, kus kõik liitunud said tagasisidet ning avalikustati laureaadid.
Eriline kevad nõuab erilisi lahendusi ning seekord said noored autorid tagasisidet keskkonnas 8x8

Kohtumine oli tavalisest harjumatum. Natuke jäi puudu võimalusest üksteist pilkude ja miimikaga toetada, kehakeeles julgustada ning paluda mõnel autoril oma luuletus ise ette lugeda. See viimane oli teoorias küll võimalik, kuid praktikas hakkas tehnika tõrkuma ja lugeja hääl kadus teadmata digiavarustesse. Teist korda me seda palvet ei julgenud esitada, kuigi muud jutud jõudsid kenasti kohale. Loodetavasti said aga kõik noored küsida ja kuulda seda, mis neid edasi looma julgustab. Kindlasti said nad teada, millised kirjanduslikud võtted žürii arvates toimisid ja mida oleks vaja arendada. Mõned märksõnad ja selgitused žürii seisukohtadest jõuavad ka raamatukogu kodulehele. Need võistlejad, kes olid mõne muu veebikohtumise tõttu eemal, said oma personaalse tagasiside hiljem meili teel. Ei ole ju võistluse peamine väärtus jagatavas auhinnarahas, vaid võimaluses end kuuldavaks teha ja vastust kuulda.

Ma loodan paljusid neist tuleval aastal uuesti kohata. Kuidagi armsaks saavad need kirjutajad ning väga hea meel on hiljem, kui nad on juba "suured" ja täiskasvanud, avastada, et neil läheb hästi ja nad on õnnelikud. 

Siinkohal kasutan võimalust ja tervitan meie võistluse "vilistlasi"! Olete imelised!


Palju õnne kõikidele osalejatele! Ootan Teid järgmisel aastal tagasi!

Noorte töid hindas kolmeliikmeline žürii, kuhu kuulusid kultuuriajakirjanik Margus Haav, võistluse kunagine laureaat ja praegune lavastaja Laura Jaanhold ja Viljandi Linnaraamatukogu esindas raamatukogu teenindusjuht Rene Vahtra. Eelarvamusevaba hinnangu saamiseks esitati kirjutised žüriile lugemiseks pseudonüümidega autoriseeritult. Žüriiliikmete individuaalne hinnang võistlusele laekunud töödele saadeti korraldajale elektrooniliselt ning kummagi žanri pingerida kujunes arutelu tulemusel. Laureaate hinnati luules ja proosas eraldi.


Lisakuulamist, -lugemist:

20. mai - Ferdinand Linnus 125

Ferdinand Linnus
Fo 3845:13A.
URL: 
https://utlib.ut.ee/kogud/omeka-s/s/rahvusulikool100/item/6675

Kuni 24.09.1935 Leinbock
20.05.1895 Kalma talu, Riidaja vald, Helme kihelkond, Viljandimaa (hiljem Valgamaa) – 23.02.1942 UnžLag, Suhhobezvodnoje, Gorki oblast, Venemaa
Eesti etnoloog ja sõjaväelane. Eesti vanema mesinduse ajaloo uurija


Sündis 20. (vkj 8.) mail 1895 Viljandimaa Helme kihelkonna Riidaja valla Kalma talus rätsepa peres. 

Õppis aastatel  1903–1905 Riidaja vallakoolis, 1905–1909 Kärstna ministeeriumikoolis, 1909–1911 Viljandi linnakoolis, 1912–1915 Tartu Aleksandri gümnaasiumis, 1915–1916 Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas (jäi pooleli). 

Töötas juunist 1916 Ülevenemaalise Linnade Liidu toitlustuspunkti juhatajana Peeter Suure merekindluses Aegna saarel.


Ferdinand Linnus sõjaväelasena 

Mais 1917. aastal mobiliseeriti tsaariarmeesse 1. tagavarapataljoni Nižni Novgorodis ja saadeti juunis Peterhofi lipnike kooli, mille lõpetanuna ülendati oktoobris 1917 lipnikuks. Osales poliitilises elus, kuuludes Petrogradi sõjaväeringkonna kadettide sotsialistliku liidu eestseisusesse ning ajutisse sõjakomiteesse. Alates novembrist 1917 kuni teenistusest vabastamiseni teenis ohvitserina Eesti tagavarapataljonis Tartus. Saksa ajal elas Leebikus isakodus.

Vabadussõjas osales 1918. aasta 24. novembrist 4. jalaväepolgu adjutandi abina. Juulis 1919 määrati polgu jalamaakuulajate komando vanemohvitseriks, augustis komando ajutiseks ülemaks ning detsembris ülemaks. Võttis osa lahingutest Punaarmee vastu Narva rindel. 

Abiellus 22. mail 1920 Tallinnas Olga-Elisabeth Mirkaga (1896– 1968). Lapsed: Karin (1920) ja Jüri (1926– 1995). Sõjaväeteenistusest demobiliseeriti juulis 1920.

Tunnustati augustis 1920 Vabaduse Ristiga. Vabaduse Ristile lisandusid 40 000 marka, prii kool kuni kõrgkooli lõpuni ja Vabadussõja Mälestusmärk. Sai maist 1923 Viljandimaa Riidaja mõisast 19,66-hektarise maatüki. Järve taluks ristitud krundil olid elumaja ja kõrvalhoone. Müüs kevadel 1928 koha ära.

VR II/3, nr 439/17.08.1920 „4 jalawäe polgu leitnandile Ferdinand Mattu p LEINBOCK’ile hinnates wahwust, mis ülesnäitanud lahingus 22 nowembril 1919 a. Wolkowo külas“

Töötas septembrist 1920 kuni veebruarini 1922 ametnikuna Tallinnas Põllutööministeeriumi Metsade Peavalitsuses.


Töö etnograafina

1921. aastal jätkas õpinguid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, peaaineteks kujunesid etnograafia ja arheoloogia. Töötas õppimise kõrvalt 1922. aastast Eesti Rahva Muuseumi rahvateaduse osakonnas assistendi ja etnograafiaosakonna juhatajana.

Juulist 1927 kuni oktoobrini 1929 oli Tartu ülikooli teaduslik stipendiaat. Kaitses mais 1927 magistrikraadi etnograafia alal tööga „Uste ja väravate sulused Eestis“. Suviti tegi uurimis- ja kogumisreise Saaremaale, Muhusse, Hiiumaale, Läänemaale, Põhja-Eestisse ja Ruhnu saarele. Aastatel 1927-1929 kogus etnograafilist ainest Kuramaa Liivi külades.

1929. aastal määrati ERM-i ulatusliku ümberkorraldamise käigus direktori kohusetäitjaks. Seni seltsina tegutsenud muuseum reorganiseeriti põhiliselt riigi toetuse alusel tegutsevaks sihtasutuseks, millega ühtlasi laienesid ka muuseumi ülesanded ja avardus seniste põhiosakondade iseseisvus. Aastatel 1938-1941 oli direktor. 

Linnusel on suuri teeneid ERM-i teadusasutuseks ning tugevaks vajaliku muuseumiainese, teatmekataloogide ja bibliograafiliste kogude etnograafilise uurimistöö baasiks arendamisel. Ferdinand Linnuse juhtimisel pandi alus muuseumi tänini tegutsevale kirjasaatjate võrgustikule, asutati Eesti Kultuurilooline Arhiiv, arendati välja rahvusvahelise koostöö võrk enam kui 200 partnerasutusega 36st riigist, käivitati välisnäituste programm. 1930ndate II poolel osales muuseum riiklikult juhitud ja ülesandepüstitusega rahvakultuuri propagandas ja identiteediloomes.

Linnus täiendas end erialaselt nii Soomes kui Rootsis, osales rahvusvahelistel konverentsidel ning kuulus erialase ajakirja „Folkliv“ toimetusse ja mitmetesse erialaühendustesse. Teadustöös pidas ta tähtsaks laiapõhjalise allikabaasi arvessevõtmist, süvendatud temaatilisi uurimusi vanast rahvakultuurist, kuid samas juhtis ta tähelepanu ka kaasaegse ühiskonna uurimise vajadusele. Tema toimetamisel ilmusid ERM-i aastaraamatud, etnograafia osad EE-s ja ÕES-i kogumikes. Ta on koguteose „Eesti ajalugu“ autoreid. Algatas koostöös „Eesti Kultuurfilmiga“ etnograafiliste filmide tegemise.

Ferdinand Linnus õpetas Tartu Ülikoolis etnograafiat 1930ndatel. Tema sulest on ilmunud esimene võõrkeelne eesti rahvakultuuri ülevaade „Die materielle Kultur der Esten“ (1932).

Kaitses 1938 Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja „Eesti vanem mesindus. I, Metsamesindus“ ja sai Eesti esimeseks etnoloogiadoktoriks. See töö, mis tõi noorele teadlasele rahvusvahelise tunnustuse, paistab silma oma võrdleva haardeulatuse ja naaberteaduste kasutamise poolest, olles niiviisi esimese kompleksse uurimismeetodi praktilisi tulemusi. 

Museoloogina armastas korrastatust kogudes, arendas lõplikult välja muuseumikogude teadusliku korrastatuse süsteemi, propageeris üle-eestilist muuseumialast kartoteeksüsteemi loomist, rääkis esemekogude väärtuse, täiendamise ja uurimise poolt, mõistes nende väärtust eesti rahvakultuuri säilitamisel ja propageerimisel/olulise alusena.

Ta oli mitme teadusliku ühingu liige ja esindas eesti etnograafiat paljudel rahvusvahelistel nõupidamistel. Oli Eesti Rahvakunsti Komitee esimees, Eesti Kirjanduse Seltsi, Õpetatud Eesti Seltsi juhatuse ja Tartu Rotary klubi liige, samuti mitme teadusliku seltsi liige. Kuulus 1924–1927 Kaitseliitu ning VRVÜ Tartu osakonda. Ajakirjade „Eesti Kirjandus“ ja „Mesila“ toimetuse liige. Temalt on ilmunud ajakirjanduses ja koguteostes ligi 100 artiklit või ülevaadet etnograafia, museoloogia, kodu-uurimise ja rahvakunsti taaselustamise vallast.

Esimesel okupatsiooniaastal langes Linnuse osaks juhtida Eesti Rahva Muuseumi poolitamist ja riigistamist, 1940. aastal keelustatud ja likvideeritud organisatsioonide vara vastuvõtmist, muuseumikogude ümberjaotamist Eesti muuseumide vahel, aga ka uue võimu suuniste järgi uute ülesannete püstitamist. Augustis 1940 läkitati Linnus Tallinna ENSV Hariduse Rahvakomissariaadi ajutiseks ametnikuks ning ta korraldas eramuuseumide natsionaliseerimist. Novembrist 1940 vabastati Eesti Rahva Muuseumi juhi kohalt ja määrati Riikliku Etnograafilise Muuseumi direktoriks.

Valesüüdistuse alusel arreteeriti Linnus 25. juunil 1941 ning ta suri tüüfusesse eeluurimisvanglas Venemaa Gorki oblasti UnžLagis 23. veebruaril 1942. Matmispaik teadmata.


Mälestuse jäädvustamine

Tema sünnikohta Kalme talu asemele Põdrala vallas püstitati veebruaris 1992 mälestussammas, mis avati pidulikult mais 1995.

Eesti Üliõpilaste Seltsi majas Tartus avati novembris 2004 Vabaduse Risti kavaleride mälestustahvel, millel on tema nimi. Tema nimi on ka veebruaris 2004 Tori kirikus avatud Teise maailmasõja ohvritena hukkunud Vabaduse Risti kavaleridele pühendatud mälestustahvlil.

Poeg Jüri Linnus oli Tartu ülikooli etnograafiaõppejõud ning ülikooli klassikalise muinasteaduse muuseumi direktor.

 

Allikad:

Laupäev, 16. mai 2020

Julian Clary. PEREKOND JULGED

Tammerraamat, 2018
272 lk

See on väga naljakas ja imelik lugu, aga täiesti tõsi. Viimane kui üks sõna. Mis saaks olla parem kui raamat loomadest, kes teeskleksid, et nad on inimesed - seljas riided ja peas kübarad. See lugu sai alguse aastaid tagasi kaugel Aafrikas. iisiis. Elas kord Masai Maras (mis on tohutu suur rahvuspark Aafrikas) suur hüäänikari. Nad elasi ühe safarilaagri lähedal kuhu paljud turistid tulid vaatama loomi nende loomulikus keskkonnas. Hüäänid harjusid inimestega, muutusid julgemaks ja aja jooksul õppisid mõistma inimeste keeli.
Ühel ilusal päeval uitas üks mesinädalaid pidav paarike üksinda põõsastikku. Peagi hakkas neil palav ja nad otsustasid end lähedal asuvas tiigis värskendada. Kuid suplema minek oli viga. Näljased krokodillid tegid naks, naks, nämm, klõnks! Seda nägid pealt kaks hüääni Kriim ja Krääm. Muuseas nad olid teineteisesse väga armunud. Nad nuuskisid omanikuta jäänud asjades kus olid: lennukipiletid(2tk) ,juhiluba, autovõtmed, majavõtmed ja aadress: Pargiveere pst.41.Karuküla, Maasikmäe. Kriimul ja Kräämul tuli väga uljas mõte alustada uut elu!

Põnevust, saladust ja sekeldusi hüääniperel jagub. Kes loeb, saab teada kuidas sündmused edasi arenevad ja millega kõik lõpeb.

Raamatut luges: Mare Kalda
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1856697

Reede, 15. mai 2020

Heinz Valk. OLI SUL ASJA KA?: ÜHE KIRGLIKU VANAVARAKOGUJA MEENUTUSI POOLE SAJANDI PIKKUSELT KOGUMISTÖÖLT

Tammerraamat, 2020
160 lk.


Heinz Valk oma raamatus kirjutas, kuidas sai alguse tema suur huvi ja kogumiskirg vanade esemete ja asjade juurde. See hobi on viinud Heinzi paljude talude vanadesse taluaitadesse, lakapealsetesse, rehetubadesse jpm kohtadesse, kus leidus veel vanu meie esivanemate esemeid/asju. Kogutud esemeid/asju on ta andnud ka oma sõpradele ja muuseumidesse, et see kogutu saaks jätkata oma elu ja säilida. 

Autor rikastas oma kogumistegevusest kirjutades lustlikke või dramaatilisi juhtumisi läbipõimituna  külade saatusega ning taludes elavate või elanud värvikirevate inimestega.

Lugedes ja mõeldes kõigi nende erinevate esemete või asjade peale, mida raamatust läbi kollektsionääri tegevuse ja silmade teada sain, oli nagu väikene meenutus ajalootundi. Samas ka  üheks heaks võimaluseks vaadata tagasi ning mõelda, et nagu olen sattunud ERM-i nende esemete/asjade juurde, mille nime ja otstarvet enne ei teadnud või ei mäletanud.

Head lugemist!


Raamatut luges: Ülle Aaren
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: 
https://www.lugeja.ee/record/1944376

Teisipäev, 12. mai 2020

Amy Stewart. KURJAD TAIMED


Taim, mis tappis Sokratese ja teised botaanilised kurikaelad

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“
Tänapäev, 2017
268 lk.

Autor ei kirjutanud seda raamatut selleks, et hirmutada inimesi loodusest eemale hoidma. Tegelikult on eesmärk hoopis vastupidine. Kõigile teeb rohkem looduses viibimine head – ent peaksime alati aru saama, et loodus on võimas. Ja ühel päeval võib taimeriigi tumedam pool end meile ilmutada ja kui see juhtub, peaksime olema selleks valmis.

Taimed väärivad valvsat austust. Nad võivad meid toita ja tervendada, ent ka hävitada. Mõne selles raamatus esineva taimega on seotud üsnagi skandaalsed lood. Üks taim, surmaputk, tappis Sokratese, ning kõige pahelisem taim kõigist – tubakas – on nõudnud 90 miljoni inimese elu. Milline väike stimuleeriva mõjuga põõsas põhjustas sõja?  Upsujuurt kasutasid Vana-Kreeka elanikud ühes kõige varajasemas keemiasõjas.

Võite aastaid oma aeda harida, ilma et kunagi tunnetaksite sellise taime  nagu käoking halba mõju – selle taime rõõmsailmelised sinised õied sisaldavad mürki, mis toob kaasa lämbumissurma. Tuntus nõiajoogina keskajal kindlustas taimele staarirolli Harry Potteri lugudes, kus professor Snape seda pruulib oma abilise jaoks.

Milliseid taimi kasutavad Lõuna-Ameerika ja Aafrika pärismaalaste hõimud noolemürkidena praegugi? Milleks kasutatakse Amasoonase kaapivääti? Millise puu otsas kasvavad beetlipähklid? Beetlipähkli mälumise komme ulatub tuhandete aastate tagusesse aega. Ja mis on riitsinus ning kuidas seda kasutatakse?

Miks on surmavad mais, rabarberi lehed, aeduba e. türgi uba, india pähkel ja kartul? Milliseid tervisehäireid tekitab tungaltera, mida teravailjapõldudelt ikka püütakse eemaldada? Tungalteri on erinevatel rohttaimedel ja teraviljal üle 50 liigi.

Kui mängu tuleb päike, siis fototoksilised taimed rakendavad teda oma laastamistöös – nende mahl kõrvetab nahka siis, kui see on päikese käes. Mõnel puhul teeb taime või selle viljade söömine inimese tundlikuks päikesepõletuse suhtes. Üks kõige fototoksilisemaid taimi on hiid-karuputk.

Üsna laialdaselt kasvatatav inglitrompet tekitab nägemisprobleeme, mistõttu tuleks taimest eemale hoiduda. Alraun ei pruugi olla maavitsaliste sugukonna kõige hullem kõrilõikaja, ent kindlasti on tal kõige hirmsam kuulsus. Milline on alrauni e. mandragora mõju inimesele? Oli levinud uskumus, et alraun kisendab, kui ta maa seest välja tõmmata- mõnikord nii valjusti, et karjed tapsid igaühe, kes neid kuulis.

Taimed, mis on koletislikult halbade kommetega, väärivad samuti, et neid tuntaks – pueraariad on Ameerika lõunaosariikides õginud sõidukeid ja hooneid. Kohutav laibalill haiseb surnukehade järele, lihasööja kanntaim on suuteline nahka pistma hiire. Vilistav okkaline akaatsia pakub peavarju agressiivsete sipelgate armeele, kes ründavad kõiki, kes puu lähedale satuvad.

Kui raamat teid lõbustab, ehmatab ja valgustab, on autor oma ülesandega hakkama saanud. Ta pole botaanik ega teadlane, pigem kirjanik ja aednik, kes on loodusmaailmast võlutud. Siit raamatust leiab kõige põnevamad ja kurjemad taimed tuhandetest, mis maailmas kasvavad. Ja lõpuks – ärge eksperimenteerige tundmatute taimedega ega alahinnake taimede väge.

Kasutage mürgiste, raviotstarbelist ja söödavate taimede määramiseks usaldusväärseid allikaid. (Internetis ringleb suur hulk valeinfot, selle usaldamisel võivad olla traagilised tagajärjed.) Autor ei kohkunud raamatus kirjeldamast ka joobnustavaid taimi, ta tegi seda hoiatamise eesmärgil.

Amy Stewart kinnitab, et on taimeriigi kriminaalsest elemendist lummatud. Talle meeldivad head võllaroad, olgu siis tegemist aianäitusel välja pandud tohutu kütus-piimalillega, söövitava mahlaga pliiats-kaktusega, mis tekitab nahale rante, või kõrbes õitseva hallutsinogeense sortsi-ogaõunaga. Ja need saladused ei hiili ringi kusagil kaugel džunglis, need on peidus meie endi aedades.

Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1415323

Esmaspäev, 11. mai 2020

Kristi Piiper. ARMUNUD KELDRIKOLL, VEGAN VERIKÄKK JA TEISED

Tänapäev, 2019
111 lk.

Kodu on iga inimese kindlus. Seal on kõik tuttav ja tervel perel hea olla. Aga kas me ikka teame, et meie kodu võib olla ka kellegi teise kodu? Kuidas nemad end meie juures tunnevad? Kus on tolmurulli kodu meie kodu sees või kuidas tunneb end vihmavari kui teda ei ole kaua kasutatud? Kuidas tunneb ennast porgand, kes tahetakse viia kooli sügisandide näitusele või verikäkk vales külmkapis? Kes elavad meie riidekapis ja kes neist on süüdi, et riided meile väikeseks jäävad? Neile ja paljudele teistele küsimustele leiab vastuse just sellest raamatust. See on hea raamat nii lapsele kui täiskasvanule, hea lugeda üksi või kellelegi ette!

Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1940421 

Reede, 8. mai 2020

8. mai - Jaan Reinet 115

Jaan Reinet

Aastani 1937 Reinert
8.05.1905 Lüüsi, Tarvastu vald, Viljandimaa – 29.11.1991 Tartu
Eesti füüsik ja geofüüsik, leidur

Sündis 8. mail 1905 Tarvastu vallas Lüüsil riigimetsavahi pojana.

Oma 1975. aastal kirjutatud autobiograafias saab aimu füüsiku lapsepõlvest ja kooliteest:

Kuna vanemad olid vaesed ja perekond suur (5 last), siis tuli lastel juba enne kooliaega rakenduda töhe. Kaheksa-aastaselt saadeti mind Mustla alevi algkooli, kuhu mind võeti vastu II klassi. Suvel karjas käies ja talvel koolis olles lõpetasin Mustla algkooli ja 1915. a. sügisel jätkasin õppimist Tarvastu kihelkonnakoolis, kus minu edasiõppimise huvidele andis tõuke õpetaja Johannes Muinaste , kes oli väga laialdase silmaringiga iseõppija. Lõpetasin kihelkonnakooli üsna noorelt ja pääsesin sügisel eksamiga Viljandi Linna Kõrgemasse Algkooli (kreiskooli) III klassi. Siin sain õppida vaid ühe semestri. Kuna olin aastatelt noor ja üleliigne pingutus mõjus halvasti minu tervisele, soovitati mul arstide poolt õppimine katkestada. 1918. a. detsembris läksingi tagasi vanemate juurde maale. Isa haigestus raskekujuliselt reumasse ja polnud enam suuteline küllaldaselt töötama. Kuna meie perekond oli suur (2 venda minust vanemad ja 2 õde minust nooremad), siis tuli abistada koduseid.

(Jaan Reineti 1975. aastal kirjutatud autobiograafia. URL: https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/62253/ylevaade_jaan_reinet.pdf?sequence=1&isAllowed=y) 

1920. aasta sügisel õnnestus pääseda Tartu Õpetajate Seminari, kus vaestest perekondadest tulnud õpilased said toetust koolilt internaadi ja abiraha näol. Seal tekkis tänu klassijuhataja ja eesti kirjanduse õpetaja Mihkel Kampmannile ning eesti keele õpetajale Albert Saarestele huvi lisaks matemaatikale ja loodusteadustele ka eesti keele vastu. Suure mõjutajana eesti keelelise tegevuse osas on nimetanud ka Tarvastu kihelkonnakooli õpetaja Johannes Muinastet. Kui Jaan Reinet kahekümneselt sai valmis uue eesti keele grammatika õpiku käsikirja, näitas ta seda kõigepealt J. V. Veskile ja Andrus Saarestele. Veski kiitis, aga Jaan Reinet suurim autoriteet Saareste arvas, et senine O. Looritsa õpik on hea küll ning uut pole tarvis. Siitpeale hakkavad Jaan Reinet huvid pöörduma üha rohkem loodus- ja reaalteaduste poole. Oma 25-ndal sünnipäeval (1930) oli juba otsustanud fookust vahetada ning õppis Tartu Ülikoolis matemaatika-loodusteaduskonnas.

Lõpetas Tartu Õpetajate Seminari 1925. aastal, misjärel töötas 1925-1928 Viljandi 3. algkooli õpetaja, 1928-1932 Tartus eratunniandja ja õpetajana.

1935. a. kevadel lõpetas Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna matemaatika osakonna cum laude, olles samal ajal Tartu Linna XI (raskeltkasvatatavate poiste) Algkoolis õpetaja. 1936. aastal lõpetas ka ülikooli juures üheaastase didaktilis-metoodilise seminari, omades seega kesk- ja kutsekoolide õpetaja kutse matemaatika, füüsika ja kosmograafia alal.

1. augustil 1936. a. määrati Jaan Reinet Tartu Pedagoogiumi keskkooli õppejõuks ja sama aasta 1. septembril valiti veel Tartu Ülikooli füüsikainstituudi ajutiseks abijõuks. 1937. aasta sügisel asus Tartu Eesti Noorsoo Kasvatusseltsi Tütarlaste Eragümnaasiumi õpetajaks.

Määrati 1. oktoobril 1937. aastal Võrumaa koolide inspektoriks, kus töötas edasi ka Nõukogude korra ajal 1940/41. õppeaastal.

Võrumaa koolide inspektori kohal töötamise ajal hakkas organiseerima Fr. R. Kreutzwaldile kuulunud majade omandamist Haridusministeeriumi poolt. 1941. a. suvel avas Võrus Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi Haridusministeeriumi esindajana. Saksa okupatsiooni ajal (7.07.1941-19.12.1944) tuli tal Võrumaalt lahkuda. Võrust lahkumise järele töötas Viljandimaal Tarvastus põllutööl.

Ado Reinvald'i Ilissa Tarvastus. KM EKLA, A-37:849

Vana-vanaema õepoeg Ado Reinvald oli tolleks ajaks kirjutanud pea kõik enda tuntuks saanud luuletused, aga jõudnud ka talle kuulunud suure Ilissa talu pankrotti viia ja käest anda. […]

Reinvaldi mälestuse jäädvustamine oli üks noore Jaan Reinet unistusi. Selleks oleks pidanud ära ostma Ilissa talu. Nii palju raha polnud kusagilt võtta. Nõukogude võimu esimesil päevil otsustas aga senine omanik Jaan Tõllassepp põgeneda ja müüs talu võileivahinna eest. Ostis Jaan Reinet. Seitse päeva oli ta suure talu peemees. Siis anti Jaan Reinetile Ilissa talust 10-hektariline uusmaasaaja krunt, talu pidama hakkas poolvend. Siin elaski Jaan Reinet üle saksa okupatsiooni. Päeval, kui sündis II maailmarahu, pidas Jaan Reinet sünnipäeva. Sel päeval oli ta täpselt kaks korda noorem kui täna. Jaan Reinet tuli ülikooli tööle, korterit Tartus polnud, pere jäi maale ja abikaasa astus koos taluga kolhoosi. Alles siis kui Jaan Reinet sai Tartus vanaonu Jaan Pehapi majas korteri, tuli perekond.

(Jaan Reineti elust ja tegevusest. Hannes Tammeti ettekanne Jaan Reineti 80-ndal sünnipäeval Tartus 8. mail 1985. a. URL: https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/62253/ylevaade_jaan_reinet.pdf?sequence=1&isAllowed=y)

 1. augustil 1942. aastal sai matemaatikaõpetaja koha Viljandi I Gümnaasiumis. Kuigi oli koolis ainuke kutsega matemaatikaõpetaja, vallandati ta õppeaasta lõpul Nõukogude aegse tegevuse pärast. Pärast teistkordset kõrvaldamist koolitöölt ei õnnestunud haridusvaldkonnas tööd saada. Alles Nõukogude võimu taaskehtestamisel Eestis määrati Jaan Reinet 16. oktoobril 1944. aastal tagasi siis juba Viljandi I Keskkooli nime kandva kooli füüsikaõpetajaks.

15. augustil 1946. aastal kinnitati Jaan Reinet Tartu Riikliku Ülikooli füüsika kateedri assistendi kohale. 1. märtsil 1947. aastal määrati ta sama kateedri vanemõpetaja kohale, kus töötas kuni 31. augustini 1960. aastal, olles vahepeal 15. detsembrist 1947 kuni 31. augustini 1948 üld- ja eksperimentaalfüüsika kateedri juhataja ajutine asetäitja.

1959. aastal kaitses Tartu Riiklikus Ülikoolis füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi väitekirjaga "Об изменениях ионизации атмосферы в г. Тарту".

1.09.1960 – 1.09.1961 oli üldfüüsika kateedri juhataja, seejärel kuni 31.08.1971 üldfüüsika kateedri dotsent ning alates 1.09.1971 töötas Tartu riikliku Ülikooli Aeroionisatsiooni ja Elektroaerosoolide Probleemlabori juhataja ja teadusliku juhendajana. Sama probleemlaboratooriumi teadusliku juhendajana töötas alates probleemlaboratooriumi rajamisest 1964. aastal kuni 1974. a. 1. septembrini. Labor kasvas juhtivaks asutuseks atmosfääri ionisatsiooni uurimise ja elektromeetria alase teadusliku aparatuuri konstrueerimise alal NSVL-s ja oli tuntud ka välismaal.

Jaan Reinet katsetamas uut aerosooli ionisaatorit 1960. aastal
EFA 204-0-34866
Jaan Reinet meenutab:

Kuna teadusliku uurimistööga tegelevas probleemlaboratooriumis uurimistöödeks oli vaja väga mitmesuguseid aparaate, mida kahjuks ei olnud varem välja töötatud selle ala spetsialistide poolt, siis tuli hakata ise unikaalseid aparaate konstrueerima ja TRÜ-s oma jõududega valmistama. Kuna paljud neist aparaatidest olid uudsed, siis anti nende kohta välja minule veerandsada autoritunnistust ja nende aparaatide eksponeerimise eest alates 1956. aastast Üleliidulisel rahvamajanduse saavutuste näitusel olen saanud kümmekond medalit ja ühe audiplomi. Kuna mitmeid leiutisi kasutatakse edukalt NSV Liidus rahvamajanduses andes sadu tuhandeid rublasid aastast ökonoomiat, siis 30. augustil 1974. a. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi Seadlusega omistati mulle Eesti NSV teenelise leiutaja aunimetus. 
(Jaan Reineti 1975. aastal kirjutatud autobiograafia. URL: https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/62253/ylevaade_jaan_reinet.pdf?sequence=1&isAllowed=y)

Aastatel 1959–1964 rakendati aero- ja elektroaerosoolteraapiat 1050 haigele, kes põdesid poliomüeliiti (lastehalvatus), entsefaliiti ja teisi neuroloogilisi haigusi. Elektroaerosooli teraapia põhines uuringutel, mis väitsid, et inimese koed reageerivad hästi negatiivse laenguga õhu ioonidele. Koerakud hakkavad paremini tööle erinevate võõrkehade (bakterid, tolm) väljutamiseks organismist ja patsient paraneb.

1975 Tartu Ülikooli vanemteadur ja 1976–1880 samas geofüüsikaliste vaatluste sektori juhataja.

 

Teadustöö

Uurimisvaldkond: aeroionisatsioon; elektroaerosoolid ja nende rakendamisvõimalused meditsiinis, konstrueerinud selleks vajalikke aparaate.  Tartu Ülikooli aeroionisatsiooni ja elektroaerosooli koolkonna rajaja. 

Uurimusi ka eesti keele grammatika ja kirjanduse ning koolihügieeni alalt. 

Rahvusvahelise Biometeroloogia Ühingu liige. 

Üle 200 teadustrükise ja 30 autoritunnistuse.

 

Tunnustused

  • 1967 Nõukogude Eesti preemia (kollektiivi juht) atmosfääriionisatsiooni ja elektroaerosoolide alase uurimistööde eest
  • 1974 Eesti NSV teeneline leiutaja

  

Allikad

Kolmapäev, 6. mai 2020

Sarah Orne Jewett. NOOLJATE KUUSKEDE MAA

Tartu Ülikooli kirjastus, 2020
233 lk
Lugesin värskelt ilmunud raamatut „Nooljate kuuskede maa“, mille on kirjutanud USA kirjanik Sarah Orne Jewett (1849-1909). Tema sulest, nagu selgus, on ilmunud seitse romaani ja kümme novellikogu. Seda, senini eesti keeles ainsana ilmunud raamatut peetakse Jewetti kuulsaimaks teoseks. Siia on koondatud lühiromaan ja neli novelli, mille tegevus leiab aset Uus-Inglismaal ühes rannikulinnakeses ja selle ümbruses.
Minajutustaja, kelleks on noor naine, kaudu annab autor edasi sealsete inimeste alalhoidliku ja loodussõbraliku elu põhjamaiselt kargetes oludes.

Midagi erilist nagu ei juhtugi. Minu jaoks tegi raamatu nauditavaks just autori oskus nende lihtsate inimeste olemuse ja tegemiste edasiandmine mõistmise ja sooja, vaoshoitud huumoriga, millega käib kaasas autori võrratu sõnaseadmise oskus.

Mõnikord on hea lugeda raamatut, mis ei anna enne asu, kui oled temaga ühele poole saanud, teinekord just taolist nagu see - nautisin selle lugemist ja päris kahju oli, kui raamat läbi sai.


Raamatut luges: Liivi Metsamaa
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1944699

Teisipäev, 5. mai 2020

Geralin Thomas. PAHNAST VABAKS! KODU ARUKAS KORRASTAMINE


Varrak, 2016
176 lk.

Raamatu autor Geralin Thomas on elukutseline kodu ja kodukontorite korrastaja, kes  on aastate jooksul jaganud oma ametisaladusi, soovitusi, vahendeid, taktikaid, võtteid ja tulemusliku korrastamise ideid mitmetes blogides, raamatutes ja teleesinemistes.

Mõned aastad tagasi näidati ka meie telekanaliste telesarja “Hoarders” (tagavarade koguja),  kus käesoleva raamatu autor külastas kõige korratumaid kodusid ja aitas sealsete elanike elu elamisväärsemaks muuta.

Raamatust “Pahnast vabaks!”  leiab lugeja  toredaid, loovaid nippe ja soovitusi, kuidas luua kord oma kaoses ja segamini asjades – kalendritest kollektsioonide, garderoobide ja uitavate mõteteni.

Autor jagab raamatus rohkelt asjalikke nõuandeid, mis on jagatud kergesti haaratavatesse peatükkidesse:
  • “Pahn kõikjal” on raamatu vundament. Mis on pahn, kus, miks, millal see tekib ja kuidas see meid mõjutab? Siit leiab ka huvitava pahnakoguja-tüüpide testi, mille tulemusest selgub, kuidas sinu tüüpi inimestel tavaliselt pahn kuhjub ja milline lahendus sinu olukorrale kõige paremini sobib.
  • “Pahn majapidamises”- see on kõige mahukam peatükk , kust lugeja saab kasulikke näpunäiteid, kuidas kodu korrastada ja ruumide kaupa pahnast vabaneda. Suured üksikasjalikud fotod selgitavad ideid.
  • Peatükk “Digitaalne pahn”  keskendub digitaalse elu korrastamisele ja tegeleb tehnikat puudutava pahnaga. Oma digitaalse elu korrastamine võib olla veelgi hirmuäratavam kui kodude füüsiline korrastamine. Aga, kui sellega hakkama saadakse, saadakse tulemus, mis annab samasuguse positiivse tulemuse.
  • Peatükk “Pahn kalendris”  juhib tähelepanu eeslistuste tegemisele, kuidas öelda “ei” , omandada rutiin ja vältida tööde edasilükkamist. Lisaks käsitleb autor kogu peret puudutavaid tavapäraseid aja planeerimisega seostuvaid ülesandeid ja tegevuskavasid.
  • “Korra säilitamine” on oluline peatükk, kus jagatakse  teavet selle kohta, kuidas korrastamisega saavutatud edu säilitada. Vajalik on jääda motiveerituks, luua uusi harjumusi, kogu pere kaasamine. Olulised on ka soovitused, kuidas toime tulla, kui tekib tagasilangus.
  • Raamatu lõpus on peatükk “Kontrollnimekirjad ja plaanid”, kus on kasulik kogumik tabeleid, näidiseid ja kontrollnimekirju, mis on korrastamisel abiks kõigis eluvaldkondades.
Mulle raamat “Pahnast vabaks! Kodu arukas korrastamine” mõjus inspireerivalt, sest see annab uusi ideid, kuidas sisustada täiesti rutiinivabalt oma vaba aega. Lisaks järgneb igasugusele korrastamisele kohe silmaga nähtav tulemus.  No, mida veel tahta!

Raamatut luges: Marju Must
Raamatuga saab tutvuda:  teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1623848

Laupäev, 2. mai 2020

2. mai – Elmar Jaska 110


Põllumjandusteadlane, agronoom
Elmar Jaska 110
2.05.1910 Kärstna v, Viljandimaa - 8.10.1980 Ottawa, Kanada

Lõpetanud Kärstna 6-kl. algkooli ja seejärel Tõrva Ühisgümnaasiumi 1928. a., asus ta agronoomiat õppima Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas. 

Põllumajandusteaduskonna agronoomia eriala lõpetas E. Jaska 1934. a. kaitstud diplomitööga. 1937. a. omandas E. Jaska agronoomiamagistri kraadi. 1938. a. sai Elmar Jaskast Konjunktuuriinstituudi nõunik-referend, hiljem Põllumajanduslike Ühistute abidirektor ja ajakirja “Ühistu” toimetaja Tallinnas. Oli ajakirja “Põllumajandusturg” turgu käsitleva ainevaldkonna toimetaja. 1938. aastal kaitses E. Jaska ühe eesti noorima doktorandina 28-aastaselt doktoriväitekirja “Agraarkriisi mõjutusi Eesti põllumajandusele”. 

1944. aastal emigreerus E. Jaska Saksamaale. Seal töötas ta Jena Ülikoolis. 1949. a. siirdus Kanadasse. Aastail 1949-1979 oli ta Kanada Põllumajandusministeeriumi Ida-Euroopa põllumajanduse ekspert, hiljem Rahvusvahelise Koostöö Talituse põllumajanduse sektsiooni juhataja. Aastatel 1952-1954 töötas E. Jaska Ottava ülikoolis, 1954. aastast Chicago ülikoolis. E. Jaska oli Ameerika Põllumajandusökonomistide Assotsiatsiooni ja Põllumajandus-ökonomistide rahvusvahelise assostsiatsiooni liige. Aastail 1968-1978 toimetas ta ajakirju “Agriculture Aboard” ja “L`agriculture à l`etranger”.

Suri 8.oktoobril 1980 Ottawas, Kanada.

Allikad:



Biograafia koostas: Valli Tammsalu

Reede, 1. mai 2020

1. mai - Jüri Kukk 80

Jüri Kukk

1.05.1940 Pärnu – 27. 03. 1981 Volgoda (25.11. 1989 ümber maetud Kursi kalmistule)
Eesti keemik ja vabadusvõitleja

Jüri Kukk sündis 1940. aastal Pärnus õpetajate pojana.

5. nov. 1958
Vanemate töölt vallandamise lugu
(Jüri isa Albert oli olnud Mõisakülas kooli direktor. Lapsepõlvekodu hävis vene pommirünnakus, päev enne punaväe sissetungi septembris 1944.) 
…olin siis kas 4. või 5. klassis. Isa ja ema tulid koolimajast, kust nad said lõplikult vallandamispaberid. Ma ei osanud midagi aru saada, nutsin vaid koos emaga. Nüüd ma mõistan, et see oli õhtu, millest algas minu alateadlik elu jälgimine. /-/ Milline valu oli emal, kui ta peale 24 aastast õpetajaks olemist jäeti ilma võimalusest teha oma armastatud tööd. Mõistan isa, kelle tunnikonspekte ma nüüdki aeg-ajalt kapist võttes lehitsen – need on nii hoolega kirjutatud. (Kartau, Salme. Kirjad minevikust // Kultuur ja Elu (2004) nr. 2. URL: http://kultuur.elu.ee/ke476_kukk.htm)

Õppis Mõisaküla Keskkoolis, kuid aprillis 1958 sürjutati ta Mõisaküla Keskkoolist ja oli sunnitud jätkama kooliteed Abja Keskkoolis, mille ta lõpetas kevadel 1958.

Kooli vahetamise põhjuseks olevat olnud, nii ta hiljem mulle jutustas, lahkhelid mõnede õpetajatega. Teda olevat nimetatud nihilistiks, anarhistiks, egoistiks. Mitte kõikidest õpetajatest ei rääkinud ta halvustavalt. Head suhted olid tal oma klassijuhataja ja matemaatikaõpetajaga. (Kartau, Salme. Kirjad minevikust // Kultuur ja Elu (2004) nr. 2. URL: http://kultuur.elu.ee/ke476_kukk.htm)

Aastal 1958. Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) keemiaosakonda astunud Kukk spetsialiseerus elektrokeemiale. Pärast kohustuslikku armeeteenistust Kesk-Aasias Turkmenistaanis (1963-1965) sai Kukest NLKP liige ja Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud, kes avaldas enda karjääri jooksul paarkümmend erialast teadustööd.

Jüri Kukk abiellus juunis 1967 Silvi Näroga. Sündisid poeg Andres ja tütar Liis. 1969-1971 oli Jüri aspirantuuris. 25. okt. 1972 kaitses ta kraadi. Sellele sündmusele oli palutud ka keemiaõpetaja pr Kartau. Nagu kirjutas Jüri oma kirjas 6. 10: “Tahan sel päeval olla koos inimestega, kes minu eluteel ei unune. Kui järele mõtlen, polegi neid nii vähe.” Kandidaadidiplomi sai ta kätte 6. märtsil 1973. 
(Kartau, Salme. Kirjad minevikust // Kultuur ja Elu (2004) nr. 2. URL: http://kultuur.elu.ee/ke476_kukk.htm)

Oktoobrist 1975 kuni 1976. aasta septembrini stažeeris Prantsusmaal Pariis lähedal Bellevues keemikuna.

Sealpool raudset eesriiet elamine muutis põhjalikult Kuke tõekspidamisi ja maailmavaadet. Tulnud tagasi kodumaale, jutustas ta kõigile avameelselt elust-olust kapitalistlikus riigis. Näiteks sellest, kuidas Prantsusmaal saavad samas laboratooriumis rahumeelselt koos töötada keemikud, kellest üks on fašist ja teine kommunist.

Seesugune avameelsus ei meeldinud mõnedele kolleegidele Tartus ega ka TRÜ tolleaegsele administratsioonile. Hakati otsima ettekäändeid ja võimalusi, et ebasoosingusse sattunud keemikust lahti saada. Kukk otsustas lahkuda komparteist, pannes 1978. aastal oma liikmepileti lauale, mis oli pretsedenditu samm NLKP ajaloos. 

11. juulil 1979 vabastati Jüri Kukk otsitud põhjustel anorgaanilise keemia dotsendi kohalt ja ta liitus lõplikult dissidentidega, avaldas soovi loobuda NSV Liidu kodakondsusest ja koos perega lahkuda. Aastal 1980 käis ta Moskvas ning andis välisajakirjanikele üle Eesti, Läti ja Leedu vastupanuvõitlejate protestikirja Nõukogude vägede tegevuse ja viibimise vastu Afganistanis.

Ta vahistati dissidendina Eesti NSV Prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Erich Vallimäe ja KGB Tartu osakonna juhi Anti Taluri eestvõtmisel 13. märtsil 1980. aastal ja heideti Patarei vanglasse. Protestiks kinnipidamise vastu alustas ta koos Mart Niklusega 1980. suvel näljastreiki.

Pärast ligi pool aastat kestnud eeluurimist Tallinnas korraldati järgmise aasta 5.–8. jaanuarini Eesti NSV ülemkohtus Kuke ja Nikluse üle kohtulavastus. Pealtnäha avalikel, kuid tegelikult suletud istungitel täitsid kohtusaalis istekohti enamasti KGB-lased. Kohtualused pidasid arveteõiendust justiitsjanditamiseks. Kumbki ei tõusnud istungitel püsti, mõlemad keeldusid kohtu küsimustele vastamast ega tunnistanud ennast ka süüdi. Kukke karistati kaheaastase vabadusekaotusega.

Eluohtlikus seisundis saadeti ta peatselt Eestist välja karistuse kandmiseks Venemaale Volgoda vangilaagrisse, kus ta suri 27. märtsil 1981.

Jüri Kukk ei kandnud talle kohtu poolt määratud kaheaastast karistust ära. Ta suri 41aastaselt 27. märtsil 1981 Vologda laagrihaiglas ja maeti kohalikule kalmistule (nimetusse hauda nr 23781). See kalmistu jäi tema puhkepaigaks ligemale kaheksaks aastaks. 25. novembril 1989 toodi Jüri Kuke põrm perekonna, Tartu Ülikooli ja sõprade taotluste ja töö tulemusel Eestisse ja maeti Kursi kalmistule. Ümbermatmise tseremoonial olles asetasin lilled tema kirstule mõttega Lydia Koidula sõnadele: “Eesti muld ja eesti süda, kes neid suudab lahuta.”
Praegu teame, et Jüri Kukk on “süü tõendamatuse” tõttu postuumselt rehabiliteeritud. Kirjad andsin okupatsioonimuuseumile. (Kartau, Salme. Kirjad minevikust // Kultuur ja Elu (2004) nr. 2. URL: http://kultuur.elu.ee/ke476_kukk.htm)

Süü tõendamatuse tõttu asjaosaline postuumselt detsembris 1988 täielikult rehabiliteeriti.

Poliitvangistuses surnud Kuke mälestuseks on USA välja andnud tema portreega suveniirmargi. Kuke auks on nimetatud ka üks täht Draakoni tähtkujus.

Aastast 1997 korraldab akadeemiline mälestuskeskus Hereditas märtsi lõpul Tartu ülikoolis Jüri Kuke mälestuskonverentse. Tänavune konverents oleks pidanud olema juba kahekümne neljas, kuid eriolukorra tõttu jäi see ära.

Allikad:

David Mitchell. PILVEATLAS


Varrak, 2006
580 lk.

Sari Moodne aeg

Et tutvustada seda raamatut, pean alustama kaugemalt. Osalen Lugemise väljakutses 2020, kus punkt 24 ütleb, et tuleb lugeda raamatut, mille tegelaseks on kirjanik või tegevus toimub raamatupoes. Valisin Cath Crowley “Sõnad sügavas sinises”. Kuid see on hoopis teine teema.  

Lugemise väljakutse 2020 punkt 18 ütleb, et tuleb lugeda raamatut, mis tuleb mõnest teisest raamatust ja nii ma leidsingi „Pilveatlase” „Sõnad sügavas sinises” kaante vahelt.

„Pilveatlast” ei tasu võtta öökapiraamatuks. See on nii mitmekihiline, et lugemise edenedes tekib aina enam vajadus lehti tagasi lapata ja loetut üle korrata. Raamat koosneb kuuest jutustusest, mis moodustavad  justkui püramiidi, mille üht külge pidi lugeja üles rühib ja siis teiselt pool alla laskub. Lood on erinevatest ajastutest ja täiesti eri stiili: päevikusissekanded, kirjad, ülestunnistused, meenutused. Tegelased on samuti igaüks eri masti. Kuid lisaks kummalisele sünnimärgile seob neid kõiki veel midagi. Ja just see „midagi” ongi see, mida lugeja hakkab eelmistest peatükkidest uuesti taga otsima. Raamatut lugedes tekkib sügavam aim sellest, kuidas kõik siin maailmas on omavahel seotud, nii eri ajastutel elanud inimesed kui sündmused, mille toimumise alge pandi idanema juba sadu või tuhandeid aastaid tagasi. Ja nende tuhandete aastate jooksul on tegelikult kõik sama- armastus, saamahimu, võimumängud, soov talletada olnut.

Sügava mulje jättis suurepärane tõlge (Aet Varik). Osa teksti on „murdeline”, osa tulevikukeeles, kuid see kõik kõlab nii hästi, nagu me iga päev räägiksimegi niimoodi. Lugege „Pilveatlast”, kui teil on aega mõtiskleda, nautida teksti ning luua kujutluspilte minevikust ja tulevikust.


Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram:
 https://www.lugeja.ee/record/349604