laupäev, 31. juuli 2021

VLRK 110: Nikolai Baturin ja Viljandi Linnaraamatukogu

Kirjanik Nikolai Baturinil olid r
aamatukoguga väga südamlikud suhted. Ta kirjutas Viljandi Linna-raamatukogu 100. juubeliks, et peab seda oma raamatukoguks ajast, mil seitsme-kaheksa aastase poisikesena "tulles Lossimägedest üle Varesesilla linna poole" paiga avastas.

"Hakkasin seal kohe käima ning, lõug vaevu küündimas lauani, võtsin ülalt kellegi soojadest sõbralikest kätest vastu raamatuid, raamatuid, raamatuid . . . 
 Käin tänini Viljandi Linnaraamatukogus, mis asub nüüd mujal, kõrgemal – raamatutel on tung tõusta ülemale – ning võtan kellegi soojadest sõbralikest kätest vastu raamatuid. Tänan!" (Baturin, Nikolai. Raamatukogu (kr. bibliothèke) kui nurgakamber // Viljandi Linnaraamatukogu 100. 2011. Lk. 184)

Enne järjekordse romaani loomist käis ta ikka meie lugemissaalist selle tarvis vajalikke raamatuid või ajakirju laenamas. Hiljem, kui tervis ei võimaldanud tal enam ise nii tihti kohapeale tulla, suhtlesime korduvalt telefoni ja kirjakeste vahendusel - tema esitas päringu, meie lugemissaali naistega otsisime vastuseid ja soovitud materjali. Seda toredam oli hiljem romaanides ära tunda, et see infokild ongi see, mille kohta vastust otsisime. 


Viljandi Linnaraamatukogus on koostatud kaks Nikolai Baturini bibliograafiat: kirjaniku 50. juubeliks pani Nikolai Baturini kirjanduse soovitusnimestiku kokku Helle Valgus ja 25 aastat hiljem koostas Veronika Raudsepp Linnupuu uue nimestiku. Viimases lähtus koostaja kirjaniku tihti esitatud päringust viimasel ajal ilmunud arvustuste ja raamaatutuvustuste kohta. Nii sündiski bibliograafia, mis koondab autori teoste joetelu juurde nimekirja avaldatud retsensioonidest ja artiklitest.

Mõned katked Nikolai Baturini kirjadest:

  • Astun ikka ka ise teilt läbi, raamatuõhku hingama. (18. oktoober ? – tõenäoliselt ajal, mil „Lendavat hollandlannat“ kirjutas)
  • Me kohtumine juubelipeol oli kena, sisukas, meeldejääv. Järgneva saja aasta pärast kindlasti kordame seda. (6.06.2012)
  • Tänu veelkord, kui päevi jagub panen sellest Te poolt väljanopitud varasema perioodika jm; lavastamata näidenditest ja filmistsenaariumidest uute siduvate asjade lisadega, kokku raamatu. (Põhimõtteliselt meie väikse Viljandi suurtest meestest nagu Kondas, Tondu jt.) Ehk õnnestub. (22.06.2016)




















Mitmed raamatukogutöötajad aitasid kirjanike tekstidel trükikujule jõuda. Algul abivahendeid otsida aidates, hiljem arvutisse tippides.
"Kord lugemissaali külastades küsis Nikolai Baturin, et kas meil on äkki kusagil vanast ajast alles jäänud mõned trükimasina tahmalindid. Nimelt armastas ta oma kirjatöid trükimasinaga teha, kuid uusi linte polevat kusagilt võtta. Ma ei tea, kas me talle sobivad lindid ka leidsime, sest vanemad kolleegid võtsid ülesande üle.  Teine kord saatsime talle raamatukokku liigse dubletina jõudnud suure luubi, et oleks parem teksti lugeda." (Veronika meenutus)
Viljandi Linnaraamatukogu omaaegne bibliograaf Kalli Kuhi meenutas 21. detsembril 2013 ilmunud "Sakala" artiklis raamatukogutöötajate ja kirjanike vahelist koostööd uute teoste trükiks ettevalmistamisel: 
"Mina kogusin kokku ja sisestasin arvutisse tema «Aken allikaga aeda» tekstid. Varasemaid kirjutisi on arvutisse ümber löönud ka raamatukogu praegune direktor Reet Lubi."


Nikolai Baturin üllatas lugemissaali töötajaid jõulude ajal mitmekiloste kommituutudega. Kommid on nüüdseks ammu söödud, ent nendega kaasas olnud head soovid on siiani alles. 
Raamatukoguhoidja Veronika meenutab oma esimest kohtumist jõulukinki tooma tulnud Nikolai Baturiniga: "Mul on olnud au Nikola Baturiniga kohtuda. Esimene kord ei teadnud ma kohe, kes on see ülisuure - no ikka üle 5 kg - kommikotiga jõluajal lugemissaali tulnud soliidne pikakasvuline erilise olekuga härrasmees. Muidugi teadsin ma tema raamatuid, mul polnud lihtsalt aimugi, milline ta välja näeb."

Suurmehe lahkumise järel kirjutas tema poeg Igor Baturin raamatukogule: 
"Teie tugi on olnud asendamatu paljude isa teoste sünnis, sh auhinnatud teosed. Läbi isa loomingu on lugematu hulk teie pühendatud tunde tiksunud millekski hindamatuks ja jäävaks. (…) Ilmselt harva on mõni Eesti raamatukogu olnud ka sedavõrd kirjanduse kaas- ja kaasalooja." (21. juunil 2019)
Nikolai Baturini poolt tagastatud raamatute
juures olnud märkmeleht 

Nikolai Baturini 85. sünniaastapäeva ja Viljandi Linnaraamatukogu 110. tähtpäeva tähistamiseks saab augustis 2021 vaadata kooskulgemise teekonda illustreerivaid materjale raamatukogu trepihalli vitriinides ja virtuaalnäitusena kodulehel

kolmapäev, 28. juuli 2021

28. juuli - Helmen Kütt 60

Sündinud
 28. juulil 1961 Viljandis
Eesti poliitik, XIV Riigikogu liige ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees

Ta oli alates 26. märtsist 2014 kuni 9. aprillini 2015 sotsiaalkaitseminister Taavi Rõivase esimeses valitsuses. Aastatel 1993–2001 ja 2005–2011 töötas ta Viljandi linnavalitsuse sotsiaalameti juhatajana ning aastatel 2001–2005 Viljandi abilinnapeana. 2001 lõpetas Kütt Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaaltöö erialal ning kaitses 2003. aastal samas magistrikraadi.

Kütt oli aastatel 2006–2010 Rahvaliidu liige. Alates 2011. aastast kuulub Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. 2011. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Järva ja Viljandi maakonnas, sai 1693 häält ning osutus valituks. 2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas, kogus 3817 häält ja osutus valituks.

Kuni 2016. aasta detsembrini oli Kütt Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimees. 2016. aasta 5. detsembril valiti ta Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimeheks. Ta on Eesti Haigekassa nõukogu liige.


Allikas: 

Vikipeedia

pühapäev, 25. juuli 2021

25. juuli - Aita Parik 75

25.07.1946 Suure-Jaani - 5.03.2006 Viljandi
Jurist, arhivaar


Aita Parik sündis 25. juulil 1946 Suure-Jaanis Kabala metskonna metsavahi Juhani ning Saarde valla Kalita küla karja kontrollasistendi Helene Pariku perre. 

Õppis Villevere algkoolis, 1960-1964 aastal Carl Robert Jakobsoni nimelises Viljandi 1. keskkoolis. 1986-1988 Tallinna majandustehnikumi, kust sai juristi diplomi kiitusega. 2001. aastal asus ta Viljandi Kultuurikolledžis õppima dokumendihaldust ja infoteadusi, mille lõpetas 2005. aastal. 2002. aastal sai Aita Parik Viljandimaa Aasta Õppija tiitli.

Tema esimeseks töökohaks oli Viljandi Rajooni TSN TK Ehituse ja Arhitektuuri osakond. 1972. aastal suunati Aita Parik Viljandi Rajooni Riikliku Arhiivi juhatajaks. Viljandi Maakonna arhiivi direktorina töötas 998. aastani, 1999-2000 oli Rahvusarhiivi Viljandi maa-arhivaari kt ja 2001-2006 Viljandi Maa-Arhiivi peaspetsialist. 

1996-2006 oli ka Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli asjaajamise pedagoog. Lisaks olnud õppejõuks ka Viljandi Kutsekeskkoolis, KEA Õppekeskuses nind Sotsiaalteaduste Erakõrgkoolis Veritas. 

Kuulus Eesti Arhivaaride Ühingusse ja Eesti Dokumendihaldurite Ühingusse. Oli mõlema juhatuse liige.


Allikad:


25. juuli - Johann Wilhelm Schneider 225

Johann Wilhelm Schneider
25.07. (vkj) / 5.08.1796 Riias – 17. 04 (vkj) / 29.04.1858 Hallistes
Eesti vaimulik

Schneider õppis Riia kreiskoolis ja Riia kubermangugümnaasiumis. Tartu ülikooli usuteaduskonnas õppis ta aastatel 1816–1819. Aastatel 1819–1824 oli ta koduõpetajaks Halliste kirikumõisas Karl Ernst von Bergi juures. Ordineeriti 15. mail 1825 Riias õpetajaks.

Oli aastatel 1825–1858 (introdutseeriti 5. juunil 1825) Halliste ja Karksi Peetri koguduse õpetaja, olles aastatel 1836–1855 Pärnu praostkonna praost.

Oli abielus Agnes Dorothea Constantia von Bergiga. Peres oli 8 last, üks neis kirikuõpetaja Ernst Magnus Schneider. Tütre Marie poeg Erwin Karl Reinhold von Dehn oli samuti Halliste Püha Anna koguduse õpetajaks aastail 1889-1934.

 

    Aastal 1825 kutsuti Johann Wilhelm Scheider Halliste ja Karksi kirikute peale õpetajaks.
 Aastal 1850 sai Halliste kirikusse ilus 14 registriga orel ülesse pandud, mis selleaegse kirikuvöörmundri herrade August von Dehni ja graf Sieversi ja praust Schneideri juhatusel Tartu meister Kessler oli ehitanud.
    Kui õpetaja J. W. Schneider 17. aprillil 1957 äkitselt ära suri, siis sai tema poeg Ernst Magnus Halliste ja Karksi kirikute peale õpetajaks.

Allikad:

  • Geni.com
  • Tiideberg, Aksel. Halliste kihelkond. Meie kodu lugu, 1994. Lk. 41-42
  • Vikipeedia

laupäev, 10. juuli 2021

10. juuli - Olga Sööt 70

Sündinud Saar
10.07.1951 Kõosaare t, Turba k, Petserimaa
Raamatukoguhoidja

Sündis 10. juuli 1951 Peeter ja Maria (snd Kand) Saare perre. Kodutallu asutati sõja ajal lennuväli ja kolhoosi loomisel brigaadi keskus. Venestamine ja kodu saatus sundisid vanemaid uut kodu otsima. See leiti 1955. aastal Viljandimaal Mõnnaste külas Partsi suurtalu elumajas. 

Õppinud Mõnnaste algkoolis, Sürgavere 8-klassilises koolis ja lõpetanud 1969. aastal Adavere 8-klassilise kooli. Õpinguid jätkas Viljandi kultuurharidustöö koolis, mille lõpetas 1972. aastal vanemraamatukoguhoidja kutsega.

Kooli lõpetamise järel suunati Pärsti raamatukogu juhatajaks, kellena töötab tänini. 

Kogu elu ühele ametile ja paigale truuks jäänud raamatukoguhoidja käis kultuurikooli teisel kursusel õppides madisepäeval koos koolikaaslastega Pärsti koolis külas. Tollane direktor Adik Sepp kurtis, et nende raamatukoguhoidja jäi pensionile ja on tarvis uut.

«Kes siia poripõrgusse ikka tahab tulla,» ütles tütarlaps toona, ent valis pärast kooli lõpetamist siiski Pärsti, ehkki oli käinud vaatamas ka Viisu raamatukogu ja loobunud koguni võimalusest linna tööle jääda. (Allikas: Mölter, Kaie. Olga Sööt juhatab lugeja õige teose juurde // Sakala (2012) 19. veebr.)
Olga Söödi eestvedamisel on raamatukogus lavastatud näidendeid, peetud külapidusid, rahvakoosolekuid ja korraldatud palju muudki. Maaelu- ja olusid tundva inimesena on O. Sööt saavutanud tuntuse ka mitmes Viljandimaa ühenduses. Juba 1972. aastal asutas külade seltsi "Järvelill" jm. On olnud Pärsti vallavolikogu liige, Eesti Genealoogia Seltsi liige 1999-2002, Eesti Kodu-uurimise Seltsi kuulub 1999. aastast. Olnud Eesti Kodu-uurimise Seltsi Viljandimaa osakonna juhataja. 

Kodu-uurijana on kirja pannud Pärsti, Vanamõisa ja Kookla küla ajalugu. Koostanud Pärsti raamatukogu kroonika, rajanud koduloo toa.

Abikaasa, Kalev Sööt, peres üks laps.

Allikas: Viljandimaa Koduloolasi : teatmik. Tartumaa Trükikoda, 2009. LK. 83-84

pühapäev, 4. juuli 2021

4. juuli - August Vomm 115

Foto allikas: Geni.com
August Vomm 

4.07.1906 Sika talu, Abja Pärnumaa – 1.05.1976 Tallinn
Eesti skulptor ja pedagoog

August Vomm sündis Abja vallas põllutööliste peres. Pärast Viljandi kommertsgümnaasiumi lõpetamist 1924. aastal kolis Vomm Tartusse. 

Ta õppis 1924–1927 kõrgemas kunstikoolis Pallas ning oli selle kooli 17. lõpetaja. Esialgu õppis ta Ado Vabbe juures maalikunsti, hiljem aga Anton Starkopfi ja Voldemar Melliku juures skulptuuri. August Vomm täiendas end 1929. aastal Prantsusmaal. 

August Vomm oli abielus maalikunstnik Benita Vommiga. Aastal 1944 põgenes Benita Vomm koos lastega Saksamaale. Nende poeg on kunstnik Ants Erik Vomm ja tütar maalikunstnik Mai Reet Järve-Vomm.

1946. aastast oli ta ERKI õppejõud, aastast 1971 professor.

1953. aastal ostis Vomm endale Eesti Panga presidendi Jaaksoni õunaaia valvuri putka. Ja ehitas putkast selle maja. Kui vene ajal kunstnikele kortereid jagati, siis Vommile ei antud. 

1967. aasta suvel õnnestus professor August Vommil sõita Eestist Kanadasse oma perekonnale külla.

Vomm oli noorena kena väljanägemisega suur tugev mees. Skulptorid on alati hästi teeninud ja raha Vomm ei lugenud. Levib hulgaliselt legende tema liiderdamise ja laaberdamise kohta. Elu nautis ta täie rinnaga.

Ants Vomm suri Tallinna keskhaiglas 1976. aasta esimesel mail.


Looming

POISS KALAGA
Asukoht: Viljandi Johan Laidoneri platsil
Aasta: 1934

Purskkaevu valmimise kohta saab lähemalt lugeda:
 29. juunil 1934 ilmunud „Sakala“ artiklis „Purskkaev valmib“


Enne II maailmasõda koosnes August Vommi looming valdavalt portreebüstidest ja kümmekonnast töömahukast hauasambast. Ta on kujutanud Ruts Baumani, Ants Lauterit, Hugo Lauri, Gustav Ernesaksa, Romulus Tiitust, Ferdi Sannameest jt.

Ühena vähestest sõja-aastad kodumaal veetnud kunstnikest kohanes August Vomm uute nõudmistega kohe esimestel sõjajärgsetel aastatel. 1945. aastal liitus ta skulptorite brigaadiga, luues Estonia teatri liiduvabariike sümboliseerivad reljeefid ja skulptuurigrupp “Kaitsel”. 

1947. aastal valmis monument Viljandis Suures Isamaasõjas langenuile, 1952. aastal avati brigaadimeetodil loodud Lenini monument Tartus ning koos Lagle Israeliga Nikolai Burdenko mälestusmärk Tartu Toomemäel.  

Tema loodud on nüüdseks teisaldatud revolutsioonitegelaste Johannes Vares-Barbaruse ja Hans Pöögelmanni monumendid Tallinnas. 

Lenini juubelinäitusele 1970 lõi Vomm hiigelmõõtmetes tammepuidust V. I. Lenini portreebüsti, mille eest pälvis koos Elmar Kitse ja Avo Keerendiga riikliku preemia ja Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse, samuti üleliidulise äramärkimise ajakirjanduses.

Eriline osa oli tema loomingus ka lapsi ja loomi kujutaval skulptuuril.

1970 – Eesti NSV teeneline kunstnik


Allikad

reede, 2. juuli 2021

VLRK 110 alternatiivajalugu: Proua Smirnova

Fotol Pipa, Nele ja alati särav Linda koos tundmatu peniga

Raamatukoguhoidjaid ja koeri ühedas hirm saada
proua Smirnovalt tutakas raske kõvera kepiga

Raamatukogu vastas üle tänava elas vanapaar, kellel oli väike paks koer. Räägiti, et vanapaar pidi olema väga tordisõbralik ja ega koergi koogitükile sülitanud. 

Koer armastas peesitada ukse ees trepimademel. Trepist üles ja alla tõstis teda vanapapist peremees, sest töntsakas kere ja lühikesed jalad tegid selle kõrgemat pilotaaži nõudva manöövri loomakesele raskeks. Oma loomult oli see koerake leebus ise. Ta võis tundide kaupa trepil tukkuda või möödavoorivaid inimesi sõbraliku pilguga silmitseda. 

Ainsad korrad, kui teda väledalt liikumas nägin, olid need, kui raamatukogu külastas proua Smirnova. Proua Smirnova oli aplaagris prokurör, konksus ja üdini tige vanainimene, kelle kõverat keppi olid saanud maitsta nii mõnedki viljandlased. Ka tema käigud raamatukokku lõppesid tihti sõimu ja skandaaliga.

Lühidalt öeldes, proua Smirnovat ei armastanud keegi, ka mitte meie naabrite priske koerake. Tarvitses vaid proual tänavanurgale ilmuda, kui kohmakast vanast radikuliidihaigest koerast sai noor puuma. Ta vihises graatsilise hüppega trepist alla ja maandus lõrisedes proua jalgade ette. Põigeldes osavalt kepihoopide eest vasakule ja paremale, keerutas ta marulises masurkas ümber vehkleva ja sõimava vanaproua, seni kuni peremees välja jooksis ja oma raevuka murdja süles tuppa kandis. 

Proua Smirnova seotusest raamatukoguga veel niipalju, et kord lõi ta bussipeatuses kepiga vastu kintse Linda Sarapuule, kes kogemata talle teele ette oli koperdanud.


Meenutas: Nele Grosthal

VLRK 110: Raamatukogu asukohad seltside aegadel 1910-1940

Viljandi Esimese Lugemisringi periood


Posti 6

Viljandi karskusseltsi „Vabadus“ kirjandushuvilised liikmed koostasid ühe Riia lugemisringi eeskujul põhikirja, millele kirjutasid alla Viljandi raudteejaama ülem Aleksis Parnitsky, raamatukaupluse ja trükikoja omanik Ado Tõllasepp ja raudteeametnik Heinrich Tats. Liivimaa tsiviilkuberner Nikolai Zvegintsov allkirjastas lugemisringi põhikirja 14. aprillil 1910. Ringi nimeks sai Viljandi Esimene Lugemisring (edaspidi VEL), teisi taolisi sellel hetkel linnas polnud.

23. augusti 1910 "Viljandi Teataja" teavitas, et raamatute väljaandmisega tehakse algust 25. augustil karskusseltsi "Vabadus "ruumides Posti tänav 6. Päriselt tuli laenutustegevus seisata kuna raamatud olid arvele võtmata ja nõuetekohaselt korrastamata.


Tartu 9 ja Tartu 9a


Foto originaal: Viljandi, A. Tõllasepa maja (Tartu 9), u 1915, foto J. Riet.
Allikas: ajapaik.ee
1911-1914 - karskusseltsi "Vabadus" uutes ruumides

2. veebruari 1911 peabki praegune Viljandi Linnaraamatukogu oma sünnipäevaks. Raamatukogu asus esialgu karskusseltsi "Vabadus" uutes ruumides Tartu tänav 9.

1914-1920 - „Sakala“ toimetuse ruumides


Plaaniti leida ühisruum kolmele seltsile: lugemisring, karskusselts "Vabadus" ja spordiselts "Tulevik". Selles pidi Soome eeskujul leiduma ka tee- ja kohviruum. Väärt mõte jäi kahjuks teostamata. Ruumipuuduse mure püsis ja läbirääkimiste tulemusel õnnestus lugemisringi raamatukogul 1914. aasta märtsis leida varjupaik kõrvalolevates "Sakala" toimetuse ruumides Tartu tänav 9a. Lugemisringi kasutada olid lauad ja toolid. 



Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi periood



RÜS raamatukogu esimene asukoht aadressil Lutsu 3
(veebruar 1920-mai 1921)
Lutsu 3 (1920-1921) - 
Colongue maja


Raamatukogu aga, mis seni oli peavarju leidnud „Sakala“ talituses, avas nüüd – 1. veebruaril 1920. aastal – Lutsu t. 3 end Colongue majas avaliku raamatukoguna oma uksed.  Raamatukogu uksed avati pärast hädapärast remonti. Kahest toast üks kuulus raamatukogule, teine lugemistoale. Ruumid olid küll avarad, kuid külmad ning sünged.  Lutsu tänaval saadi olla vaid 1921. aasta maikuuni, kuna omanik vajas ise neid ruume.










Viljandi mõis (1921-1928)

Pildi allikas: https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:65701/11730
Linnavalitsuse kaasabil saadi uued ruumid Viljandi mõisa (parun Ungern-Sternbergi loss). Raamatukogu kasutada oli alumise korruse seitse ruumi. Põrandapinda oli külluses, kuid puudus vajalik küte ja ruumid kandsid alles sõjajärgset pitserit, vajades hädapärast remonti. Raha aga ei piisanud ruumide korrastamiseks, sest raamatukogu võimalused olid piiratud - sissetulekut saadi vaid liikmemaksudest ja lugemismaksust. Riiklik toetus raamatukogule polnud nimetamisväärne, millest ei jätkunud kaugeltki remondi tegemiseks.

Endises Viljandi mõisas paiknes raamatukogu pea kaheksa aastat, pakkudes oma ruume ka naisseltsi lasteiale.  Majanduskriisist tingitud marga kursi languse tõttu pidi selts 1924. aasta 1. maist hakkama samade ruumide eest maksma 6000 marka kuus. Seetõttu otsustati lasteaiale kasutada antud tubade eest võtta kuus 2500 marka üüri. Muudetud üürileping nägi ette, et juhul, kui põllutööministeerium ei soovi enam raamatukoguga lepingut uuendada, on tal õigus see kuuajalise etteütlemisega lõpetada ning selts kohustus ruumid tõrkumata vabastama. 

1928. jaanuaris saigi selts kirja, milles talle ruumid mõisahoones 1. maist üles öeldi. Kuna raamatukogu ei saanud uute ruumide puudumisel ka pärast mitmekordset nõudmist lossist lahkuda, taheti teda kohtuga välja tõsta. 5. oktoobrile määratud kohtuistung jäi siiski pidamata, kuna linnavalitsuse abiga leiti uued ruumid ning 4. oktoobril alustas raamatukogu väljakolimist.


Eha 4 (1928-1931)

Eha 4

Selts üüris Martha Martinsenilt Eha tänav 4, Rieti majas alumisel korrusel asuva seitsmetoalise korteri koos maja juurde kuuluva aiaga. Ilma aiata polnud pr Martinsen nõus korterit välja üürima. Üüriks määrati 90 krooni kuus.  Raamatukogu avati 20. oktoobril 1928. 

Kahte tänavapoolset suuremat tuba hakkasid kasutama raamatukogu ja lugemislaud, köögi kõrval asuv väiksem tuba jäi seltsi kasutusse, üks eraldi paiknev tuba sai raamatukoguhoidja eluruumiks. Kolm aiapoolset tuba koos aiaga üüriti 40 krooni eest kuus välja ühele perekonnale. Kööki, sahvrit ja keldrit hakkasid raamatukoguhoidja ja allüürnikud ühiselt kasutama.  

1931. aasta sügisel teatas majaomanik üürilepingu pikendamisel, et soovib üüri tõsta, millega selts ei nõustunud. Kuna seltsi juhatuse ja majaomaniku vahelised läbirääkimised tulemusi ei andnud, oldi sunnitud ruumid vabastama. Eha tänav 4 ruumidesse jäädi 28. oktoobrini 1931, siis alustati kolimist Oru tänav 8 majja.


Oru 8 (1931-1941)


Oru 8
Raamatukogu avati Oru tänav 8 majas 10. novembril. Toad olid küll soojad, kuid liiga väikesed. raamatute arv kasvas aasta-aastalt ja 1939. aastaks kujunenud olukorda kirjeldab 9. juuni "Sakala" artiklis "Huvi kirjanduse vastu suureneb": „Ei ole enam ruumi, kuhu mahutada uusi raamatukappe ja -riiuleid. Seepärast on tulnud paigutada osa raamatuid isegi aknalauale. Rahval on ruumide väiksuse tõttu jälle raskusi raamatute vahetamisel. Sageli täitub säälne väike ruum nii rahvast, et hilisemad tulejad peavad ukselt tagasi pöörduma ja ootama, millal osa rahvast raamatukogust lahkub.” 

Uusi avaramaid ruume ei läinudki seltsil korda soetada.

***

Sissevaade Oru 8 asunud raamatukogule
1940. aasta juunis alanud nõukogude okupatsioon tõi kaasa täieliku pöörde kõikides eluvaldkondades. Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadi korraldusel likvideeriti senised „kodanlised” vabahariduslikud seltsid, nende kirjatoimikud ja vallasvara, sh raamatukogud anti üle linnavalitsusele. 

Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu eksisteeris kuni 1940. aasta novembrini. 

Pärast arhiivi korrastamist ja arhivaalide saatmist Viljandi linnavalitsusele, tegilinnavalitsus ettepaneku anda seltsi raamatukogu linna kasutusse. Raamatukogu nimetati 1940. aasta novembrist Viljandi Keskraamatukoguks, seda nime hakati kasutama ametlikes dokumentides. Samal ajal võib näha kirjavahetuses Viljandi Maakonna Keskraamatukogu, Viljandi Linna Keskraamatukogu nimesid, vahel ka Viljandi Rahvaraamatukogu nime. Keskraamatukogusse hakati vähehaaval koondama teisigi linnas likvideeritud seltside väiksemaid raamatukogusid.

Raamatukogu asus Oru tänav 8 aadressil kuni 1941. aasta aprillini.

neljapäev, 1. juuli 2021

W. Bruce Cameron. KOERA LUBADUS

Pegasus, 2020
396 lk.

Loo peategelane on koer Bailey, kes taassünnib siia ilma põhjusega. Sarja esimene raamat on “Koera elu mõte”, kust saab täpsemalt lugeda, kuidas Bailey hing rändama hakkas ja oli toeks oma poisile, Ethanile. “Koera teekond” on sarja teine osa, kus sama hing on toeks CJ-le - tüdrukule ja hiljem naisele, kes vajab oma elus koera. Raamatus “Koera lubadus” jätkub Bailey elu Cooperina, ratastoolis oleva Burke abikoerana. Ta ei mäleta oma varasemaid elusid, kuid ta teab, et tal on elus kindel eesmärk aidata, armastada, toetada ja kaitsta oma inimest.

Raamat räägib Cooperi elust teenistuskoerana, tema soovist olla toetav ja tubli koer. Kui tema inimene hakkab peale operatsiooni ja suuri jõupingutusi järjest rohkem ise oma jalgadel liikuma, tundub Cooperile, et tal ei ole enam eesmärki. Ta ei mõista, miks ta ei saa enam teha “aitat”, “tõmbat”. Õnneks mõistab Burke´i vanaema, et koerale on vaja anda ülesandeid, et ta tunneks ennast olulise ja vajalikuna. Ta soovitab Burkel leida koerale tegevust ja õpetada uusi trikke.

Cooperi hing rändab raamatus läbi erinevate koerte kehade. Väliselt on ta küll erinev koer, kuid tema hing on sama. Uues kehas sündides leiab ta peagi tee oma inimese juurde. Samuti leiab ta igas uues elus üles oma koer-hingesugulase Lacey, sest nad kuuluvad kokku.

See raamat jutustab lugejale läbi põnevate seikluste, kuidas koerad mõtlevad, mida nad tajuvad ja mis on nende elu eesmärk. Nad oskavad lugeda inimese kehakeelest välja tema emotsioone ning vastavalt sellele käituda. Koera suurim soov on olla vajalik ja teha inimesi õnnelikuks. Kas igale koerale on vaja enda inimest? Selle küsimuse ainus õige vastus on jah! Aga võibolla peaks hoopis küsima - kas iga inimese ellu on vaja koera, kellel on täita oma lubadus?

Raamatut luges: Laura Randoja
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: 
https://www.lugeja.ee/record/1967398