VLRK 110 alteratiivajalugu: kuidas Veronika Viljandi raamatukogu omaks tegi

Viljandi oli minu jaoks täiesti võõras, kui 1999. aastal siia õppima tulin. Varasemad kokkupuuted piirdusid sellega, et sõitsime Jõgeva kooli eest bussiga Ugala ette, nautisime etendust ja pöördusime seejärel kohe koju tagasi.

Kuid Kultuurikolledži tudengi ja raamatuhaigena tuli endale esimese asjana selgeks teha, kust raamatuid saab. Üllataval moel oli see omamoodi aardejaht, sest kõik väärt kraam oli linna peal laiali ning mingist veebikataloogist ei olnud veel mõhkugi kuulnud – midagi oli Jaani kiriku juures punases majas, midagi Lossi tänavale jäänud lugemissaalis ja päris hea hulk Viljandi kohviku vastas kauni tornidega maja teisel korrusel. Tuli minna ja loota, et midagi on kohal. Lasteosakonnas olnud ahjud võtsid keskküttega korterist tulnud inimesel vaimustusest jalad ikka päris nõrgaks. Kahju ainult, et seal nii hirmus külm oli. 

Bibilid (nagu me end kutsusime) 1999-2003 arutamas ettekannet

raamatukogupäevadele "Lugemine lubatud!" aastal 2002

Laua ümber vasakult: Annika, Age, Veronika, Maire, Kristiina,

Kaidi, Reelika, Leili, Ingrid, Anne.

Taga seismas: Liina ja Ele

Õpingute alguses puutusimegi rohkem kokku Epp Raudsepa ning Kalju Lillepuuga ning saime lasteosakonnaga lähemalt tuttavaks. Epp saatis meid koolilastele tundidesse ette lugema ja nii sain ma oma esimesed fännijoonistused, mis vist siiani kuskil kastis alles on.

Unistus oli kooli lõpetamise järel Viljandi linnaraamatukogu tööka seltskonnaga liituda, kuid vanemate kursuste tudengid hoiatasid, et see pole nii lihtne. Kollektiiv oli nii tugev, et sel hetkel valitses teadmine - mõne ametikoha tekkimiseks on vaja suuri muutusi või traagilist pikseõnnetust.

Neljadal kursusel praktikal olles saime kursaõde Agega kuu aega põhjalikult äsja uude majja kolinud raamatukogus alguse rõõme ja muresid nautida. Inimestel kästi ülariided garderoobi jätta, suurte kottidega ei tohtinud edasi tulla ning seda kõike valvas turvamees. Lugejapiletid olid oranžid kokkumurtud papitükid, kuhu löödi tagastustähtaeg ning laenatud asjade nimekiri pidi lihtsalt peas olema. Ja kui juhtus, et mõni tõi raamatu tagasi, aga ei teadnud, mis talle määratud tagastustähtaeg oli, tuli mõnda aega oodata, et tema kaart üles leitaks. 

Lugejad võtsid uue raamatukogu kiiresti omaks, ent hoidku Jumal, kui keegi julges turvamehest üleriietes või suure kotiga mööda hiilida! Kohe saatsime alla tagasi!

Tagantjärele on päris kentsakas, millise kadalipu inimesed olid nõus läbi tegema, et korraks läbi astuda. Üks noormees oli eriti hämmeldunud, kui ta leti eest tagasi saatsime, sest ta oli jopega julenud turvamehest mööda lipsata. Noormees läkski pidevalt nina alla pobisedes alla ning tuli ilma jopeta üles tagasi. 

Otsisime talle soovitud raamatu välja, kuid siis selgus, et kannatused pole veel lõppenud - ta oleks pidanud uuesti minema alla ankeeti täitma, kuna ta polnud meie lugejaks registreerunud. Nüüd ei saanud noormees üldse aru, mis toimub: „Mis toimub, krt? Miks ma seda raamatut ilma registreerimata osta ei saa?“ Nüüd oli meie kord silmi punnitada ning kaldale uhutud räime kombel suud maigutada: „Aga see on raamatukogu! Me ei müü raamatuid!“ 

Järgnes äraseletatud nägudega vastastikune india draama vääriline pilkude mäng, kus kumbki ei tahtnud järele anda. Ilmselgelt ei suutnud me teda sellega veenda ja inimene uskus jätkuvalt, et nii uhke maja, suure hunniku raamatute, turvaväravate ja turvamehega kohast  peab saama raamatuid osta! Pinge maandas eksinud külalise käerehmatuse taktis paisatud valjuhäälne ebatsensuurne sõna, misjärel ta tormas jooksujalu normaalsemat poodi otsima.

Raamatukokku tööle said meie kursusel kõik vist just tänu sellele viimase aasta praktikakogemusele juba enne kooli lõpetamist. Viljandi Linnaraamatukogule eelnes väike kogemus koduküla Siimusti raamatukogus ja Viljandimaa  Noortekeskuses. Vahepeal kasvas pere ja niipea, kui laps oli ema tööle tagasiminekuks piisavalt küps ja tuli mõte direktorile igaks juhuks oma CV tuua, selgus, et kohe uuest nädalast olekski tegelikult lausa kahte inimest tarvis ning ülejäänud on juba ajalugu.

Meenutas: Veronika Raudsepp Linnupuu

Mahe nutidieet

Euroopa säästva arengu nädala puhul soovitavad Eesti raamatukogud vähendada magamisele eelnevat ekraaniaega.

Kuid lisaks une-eelsele raamatulugemisele on palju väikeseid nõkse, mis aitavad ekraaniaega vähendada. Siinkohal pakub Viljandi Linnaraamatukogu välja mitmest toredast raamatust inspiratsiooni ammutanud, kuid siiski täitsa omasoodu kokkusobitunud maheda nutidieedi.

Viljandi Linnaraamatukogu maheda nutidieedi 7-päevane programm:

• 
  ESMASPÄEVAST on sinu voodi nutivaba ala
• TEISIPÄEVAST jäta telefon söömise ajaks kaugemale
• KOLMAPÄEVAL lülita välja märguanded nutiseadmetes
• NELJAPÄEVAL seadista e-post nii, et uuendad seda käsitsi
• REEDEST ära vaata tööga seotud e-kirju vabal ajal
• LAUPÄEVITI veeda ekraanivaba tund pere või sõpradega
• PÜHAPÄEV on ekraanivaba päev
• IGA PÄEV: Tund enne und mobla peost, naudi teost!*

*Nimelt, kui une eel võtta telefoni või mõne muu nutiseadme asemel ette raamat, on sel omajagu plusse nii meie enda tervisele, elukeskkonnale kui ka kultuurile. Kel vaja, siis ekraanipaastu abivahendeid ei tule kaugelt otsida: neid leiavad huvilised oma kodulähedasest raamatukogust.

VLRK 110: Raamat lugejale lähemale!

Esimene rida vasakult Tamara Esjen, Adele Kiilaspea,
Ermiine Laan, Marie Sander, Marie Killar
Teine rida vasakult Alide Ilves, Salme Reier, Helgi Rohtla,
Marie Sülla, Nehama Prenskaja

1950. aastal korraldati maakonnad rajoonideks, ajaleht "Sakala" hakkas kandma nime "Tee Kommunismile" ning linnas olid sõjas laastatud varemed koristatud ning pisitasa hakati kahjustatud hooneid taastama, uusi ehitama. Raamatukogu ülesandeks sai nõukogude ideoloogia edastamine.

Kummalisel kombel koosnes sel veidral perioodil raamatukogu personal mitmest uue võimu silmis mitte nii eeskujulikust inimestest: raamatukogu juhataja Ermiine Laan oli küll venemaa eestlane, kuid parteitu, Maie Tavaste ja Malle Tamme olid omal ajal represseeritud, Hillar Kattai oli endine soomepoiss ja samuti represseeritu.

Ideoloogilise ümberkasvatamise saavutamiseks toimus kampaania „Kõik pered lugejaks”. Rajooniraamatukogu lugemissaal töötas kõikidel nädalapäevadel, abonement oli suletud esmaspäeviti. Raamatukogutöötajatel oli kohustus käia kodudes ja võimalikult kõik pereliikmed lugejaks värvata. Vajadusel korraldati ka raamatute kojukannet.

Nõukogude propagandamasina osadena pidid raamatukogutöötajad koostama ettekandeid ühiskondlik-poliitilistel teemadel ja neid raamatukogutöötajate seminaridel ette kandma. Seminaridel viibis kindlasti ka mõni elukutseline parteitöötaja, kes pidi ettevõtmist „õigel rajal” hoidma. Raamatukogu oli kohustatud osalema ka valimiseelses propagandatöös – 1951. aastal organiseeriti agitbrigaad, mille kooseisu kuulusid ka raamatukogutöötajad. Brigaadil tuli esineda asutustes ja kolhoosides, tegeleda ettelugemiste, vestluste, loengute ja muusikalise meelelahutusega.

1950.-1960. aastate näitusi iseloomustasid rohked plakatid, väljalõiked ajalehtedest ja -kirjadest. Plakatid, mis olid kohustuslikud ruumikujunduse elemendid, valmistati ise – näiteks kartuli ruutpesiti kasvatamise kohta. Lisaks näitustele tuli pidevalt koostada ja kujundada aktuaalsetel teemadel stende, mida paigutati nii raamatukogusse kui ka kultuurimajja, teatrisse ja mujale. Stendidel kajastati põllumajandustoodangu näitajaid, orgaaniliste väetiste kasutamist, sotsialistliku võistluse näitajaid, viisaastakute materjale jm.

Kodulootöölegi pandi alus 1950. aastatel – palju oli juttu patriotismist ja kodumaa-armastusest, mida oli kõige õigem kasvatada oma kodukoha ajaloo ja väärtuste tundmaõppimisega. Viljandi Rajooniraamatukogu kodulookartoteegi koostamisel astuti esimesi samme 1955. aastal, kuid järjekindlat tegevust selles valdkonnas polnud. Lugemissaali juhatajana alustas 1958. aastast tööd innustunud koduloolane ja kirjamees Hillar Kattai, kes pani aluse kodulookartoteegi süstemaatilisele koostamisele. 

Fotol  rändkogu juhataja Adele Kiilaspea Viljandi Haiglas patsientidele ette lugemas.

Viiekümnendatel oli raamatukogude jaoks kõlamas praegugi sümpaatsena kõlav lööklause: „Raamat lugejale lähemale!”. Paraku ei olnud esmaseks eesmärgiks inimeste elu toetamine ja mugavus, vaid parteipropaganda jõuline viimine iga elanikuni, rahvast ümber kasvatada. Raamatukogu pidi muutuma nõukogude ideoloogia edastajaks, selleks tuli organiseerida kõlavate pealkirjadega näitusi, propageerida ühiskondlik-poliitilist kirjandust. Ühe meetmena olid käigus rändkogud.

Viljandi Rajooniraamatukogu teenindas 1950. aastatel 25 rändraamatukogu: näiteks Jämejala haiglas, maakonnahaiglas, Kamara Riiklikus Sordiaretuspunktis, T. D. Lõssenko nim Puukoolis, laste töökoloonias, võõrastemajades Lembitu, Kalev ja Oktoober. Iga külaraamatukogu pidi organiseerima vähemalt ühe laenutuspunkti ja arendama välja oma teeninduspiirkonnas rändraamatukogude võrgu. Eriti nõuti tehnika- ja põllumajanduskirjanduse propageerimist. Kord kuus pidi kohalik raamatukogutöötaja vahetama rändkogus raamatuid. Rändkogude arv tasapisi vähenes ja nii oli 1956. aastaks alles 15 rändkogu.

Elizabeth Jane Howard. VALGUSE AASTAD

Sari Cazalet kroonika. I 
Varrak, 2020
520 lk.

Kui hetkeks Skandinaavia krimkadest või fanataasiaraamatute pöörastest tegevuskurvidest villand on, siis siin on üks vererõhku alandav saaga.

Cazalet`i viieosalise perekonnakroonika 1.osa on jõudnud meie lugemislauale. Raamatu sündmustik hakkab hargnema aastast 1937. Autor on kroonika kirjutanud oma suguvõsa mälestuste põhjal. See on selline sujuv voolamine: kirjeldatakse inglise keskklassi igapäevaelu, suurt intriigi ei ole, elu on vaikses kulgemises. Tegelasi on kroonikale kohaselt palju – on vanapaar, nende kolm poega ja tütar, poegade pered naiste-lastega, teenrid, lisaks muid sugulasi ja sõpru. Algul tundus pilt tegelaste osas nii kirju, et tuli raamatu alguses olevate tegelaste nimekirjas järge ajada. Aga mida lehekülg edasi, seda selgemaks kõik muutub ja tekib kummaline teada tahtmine, mis edasi saab. Vendade Hughi, Ruperti ja Edwardi perekonnad veedavad pealtnäha muretuid jõulu -ja suvevaheaegu maalilises Home Place lapsepõlvekodus. Õnnelikule pealispinnale vaatamata võib lugedes hoomata pereliikmete muresid, hirme ja ebakindlust. Probleemideks suhted oma kaasadega, lastega, firmadega ja kõige selle taustal ähvardavalt süttiv sõjakolle. Raamatus ei juhtu suurt midagi, miski ei pane närviliselt lehte keerama. Ometi haarab see lugu kaasa ja kogu aeg tahaks teada, kuidas neil kõigil minema hakkab.

Kui olete kunagi nautinud John Galsworthy „Forsyte`ide saagat“ või vaadanud Downton Abbey seriaali, siis Cazalet kroonika sobib siia ritta väga hästi.

Raamatut luges: Epp Raudsepp

Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1971246

VLRK 110 alternatiivajalugu: Kõikuvad riiulid

Pipa langenud riiulite vahele lõksu jäänud Helvit päästmas

Meie Pika tänava majake oli selleks ajaks, kui mina selle kollektiiviga liitusin, järjest kasvavale raamatukogule ammugi kitsaks jäänud. Ühes majas asusid nii kojulaenutus kui lugemissaal. Ruumid olid riiuleid nii paksult täis topitud, et vähegi kogukamad lugejad pidid külg ees nende vahel loovima ja mõne raamatu täpsemaks uurimiseks tuli minna akna alla valguse kätte. 

Kord asendasin lugemissaalis lõunale läinud töötajat, kui kuulsin maja teisest tiivast laenutusosakonna poolt hirmsat mürinat ja Helvi Ilusa hüsteerilist kiljumist. Tormasin hääle suunas ja sain peaaegu jalust maha niidetud ühe noormehe poolt, kes vastassuunas põgenes ja majast välja lipsas. Laenutusosakonnas avanes mulle üllatav vaatepilt: ilukirjanduse toas olid kõik riiulid nagu doominokivid kokku varisenud ja täitsid ühtlase kihina kogu põranda. Kiljuv Helvi osutas näpuga ühele kõrgemale mügarikule raamatulasus, mis äkki liigutama hakkas ja hunnikust pistis näo välja Hilja, prillid viltu ninal. Õnneks olid prilliklaasid terved, sest riiuli äär ei olnud nende pihta sattunud. 

Ronisime ruttu neljakäpuli tuppa ja hakkasime teda ettevaatlikult riiulite ja raamatute alt välja kaapima. Saime ta kätte suhteliselt heas korras, ühes tükis, ilma murdude ja suuremate vigastusteta, välja arvatud mõned muhud ja sinikad. Ta oli küll veidi oimetu, aga kogus ennast ruttu ning kamandas tarmukalt meid tekkinud korralagedust likvideerima. 

Õnnetuse oli põhjustanud mulle ummisjalu vastu tormanud noormees. Ta oli roninud vastu seina seisva riiuli äärele, mis oli kõikuma löönud ja kukkudes kogu toa riiulid ridade kaupa kaasa tõmmanud.

Meenutas Nele Grosthal

VLRK 110: Lasteraamatukogu läbi aja

Raamatukogu sõjajärgne kollektiiv (vasakult):

Marie Killar (pisike Pipa süles), Anna Marend ,

Marie Sander (raamatuga) ja Salme Henrichson.

Eellugu

1945. aastal loodi Viljandi Keskraamatukogus noorteosakond.

Nõukogude teise okupatsiooni algul sai Viljandi Keskraamatukogu uued ruumid sõjaväeosale kuuluvas majas Posti tänav 8, mille viis tuba (kokku 196,3 m²) vajasid tõsist remonti. Raamatukogu juhatajaks jäi pikaajalise tööstaažiga Anna Marend. 

147 lugejaga noorteosakond asus ühes ruumis täiskasvanute laenutusruumiga. Kooliealistele lastele laenutati raamatuid õpetaja ja eelkooliealistele vanema vastutusel. Noortetööd juhtis Marie Killar.

1948. aastal kolis raamatukogu värskelt remonditud ruumidesse tuttavas majas Pikk tänav 6 ning olema sai eraldi ruum noorteosakonnale, mille juures „väheldane tuba, mis ühteaegu täidab noorte osakonna raamatuhoidla kui ka raamatukogu arhiivi ülesandeid.“ (Aruanne Viljandi Keskraamatukogu tegevuse kohta 1. jaanuarist kuni 1. november 1948)

Viljandi Lasteraamatukogu

1950. aastal eraldiseisva asutusena loodud Viljandi Lasteraamatukogu
alustas Pikk tänav 6 majas

Ermiine Laan tütar Editiga

1950. aastal muutus linnaraamatukogu seoses rajoonide moodustamisega rajooniraamatukoguks ning lasteosakonna baasil loodi Viljandi Lasteraamatukogu, mis asus jätkuvalt Pikk tänav 6 majas.

Keskraamatukogust eraldumisega saadi kaasavaraks 1768 eksemplari raamatuid, mis pidid ära mahtuma lasteraamatukogu käsutusse antud 30 m² suurusesse toakesse. Inventariks olid laenutuslett, 20 tooli ja raamaturiiulid. Seda oli raamatukogule antud ülesandeks – teenindada lapsi ja kooliõpilasi kuni nende 16 aastaseks saamiseni – ilmselgelt liiga vähe. 

Lastega hakkasid tegelema juhataja Ermine Laan (Keskraamatukogu juhataja 1. juuni 1947-1967) ja alates 1944. aastast KRKs noortega töötanud Marie Killar. 

Aasta lõpuks oli raamatufond kasvanud ja tunda hakkas andma ruumikitsikus. Kitsastest oludest hoolimata korraldati lastele kirjandusüritusi – loeti ette raamatuid ja pandi välja näitusi.

Pipa Pioneeride maja trepil. Siin asus Lasteraamatukogu 1951-1954

1951. aastaks

Salme Reier oli lasteraamatukogu juhataja 1951-1978

kasutas raamatukogu üle 500 Viljandi lapse ja õpilase. Ruumipuudust leevendas kolimine veidi suuremasse ruumi (39 m²) Pioneeride Majas Pikk tn. 4 (tuntud Vabariigi ajal kui Villa Gabler ning nüüd kui Ingeri maja), kus raamatukogu sai oma ürituste korraldamisel kasutada sealset saali. 

Aasta algusest kuni juunini töötas lasteraamatukogu juhatajana Marie Sülla, alates 10. juunist asus juhataja kohuseid täitma Salme Reier, kes varem oli töötanud Pinska külaraamatukogus. Töötingimuste paremaks muutumisel elavnes raamatukogu tegevus.

Lisaks traditsioonilistele raamatukoguüritustele korraldati lastele ka loodusmatku, suvel organiseeriti lugejate aktiivile ekskursioon ja tööpäev Lembitu kolhoosis. Aktiivsetest raamatukogu lugejatest võib meenutada näiteks Rudolf Rimmelit (kirjanik), Reet Espet (õpetaja) ja Vello Tiret (EKSEKO juht). 

Järgnevatel aastatel arenesid sidemed koolidega. Koostöös korraldati lugejate konverentse vene nõukogude lastekirjandusest, tähistati lasteraamatunädalaid, kus etteastetega esinesid Viljandi Pioneeride Maja ja Lastemuusikakooli õpilased ning isetegevuslased. Raamatukogu töötajaid abistas õpilaste aktiiv. Suvel organiseeriti lastele järve ääres raamatute laenutuspunkt. Lugejate arv raamatukogus tõusis 800ni. Kollektiivselt registreerusid lugejateks Viljandi Pedagoogilise Harjutuskooli lapsed.

 

Pipa Jakobsoni tänava maja ees, kus Viljandi Linnaraamatukogu asus 1954-1972

19. sajandi lõpul püstitatud ja algselt perekond von Strykile kuulunud hoones asus Esimese Vabariigi ajal Viljandi Kaitseliidu staap.  Tõenäoliselt paigutati sinna Seasaare kõrtsi põlengu järel ka Viljandi Rajooni Kultuurimaja ning 1945. aastal loodud Muusikakool. 1954. aastal, pärast seda, kui kultuurimaja sai Tallinna tänavale ehitatud Johannes Fuksi poolt projekteeritud uude hoonesse kolitud, sai lasteraamatukogu kultuurimajale kuulunud ruumid endale.

Foto originaal: Henri Projekt OÜ Facebooki leht

1954. aastal sai lasteraamatukogu ruumid Jakobsoni tänaval punastest telliskividest majas, endistes rajooni kultuurimaja ruumides. Ukse kõrvale paigaldati tagasihoidlik silt „Viljandi Rajooni Lasteraamatukogu”. Nimemuudatus tulenes raamatukogutöö mahu suurenemisest, eriti metoodilise töö alal. Saadi juurde uus ametikoht – lugemissaali juhatajana asus tööle Helju Veevo (Lehesmets). Organiseeriti rändraamatukogud Viljandi Laste Töökoloonias ja laste hooajalises suvelaagris.

Lasteüritus raamatukogus 1950. aastate lõpus

1950. aastate märksõnaks oli nõukogude lastekirjanduse propageerimine. Osavõtt üritustest oli väga aktiivne. Alates 1957. aastast korraldati raamatukogus televiisori ühisvaatamisi. Raamatukogus käis koos deklamaatorite ja raamatusõprade ring ning tegutses näitering.

1955. aastal alustati küla- ja kooliraamatukogude metoodilise juhendamisega. Korraldati kohtumisi lastekirjanikega – raamatukogu külastasid Feliks Kotta, Eno Raud, Minni Nurme. Tublimate lugejatena mainitakse Ene Ergmad (poliitik), Teet Tibarit (võrkpallitreener).

1960. aastaks oli raamatukogus registreeritud 1810 lugejat, kelle käsutuses oli raamatufond 16893 raamatuga.  Suvekuudel laenutati raamatuid Viljandi järve ääres. Raamatukogu oli avatud teisipäevast pühapäevani 11-18. Lasteraamatukogust sai praktikabaas Viljandi Kultuurharidustöö Kooli õpilastele. 1960ndatel organiseeriti koolide juurde laenutuspunkte. Et lugejatel oleks parem ülevaade raamatufondist, hakati looma avariiulite süsteemi. Riigis toimus rahavahetus, lasteraamatukogu lugemissaali kasutati kolm kuud rahavahetuspunktina. 1965. aastal hakati raamatusõprade ringis ette valmistama pioneeriinstruktoreid – raamatusõpru. Raamatukogu kollektiivi tööd märgati ja hinnati, selle tulemusena omistati Viljandi Rajooni Lasteraamatukogule Eesrindliku raamatukogu nimetus ja raamatukogu juhataja Salme Reierit autasustati medaliga „Eeskujuliku töö eest”.

1970. aastad tõid lasteraamatukogule taas ruumimured. Maja, kus raamatukogu asus, kuulus muusikakoolile. Muusikakoolis alustati kapitaalremondiga – koolile muretseti asenduspinnad, raamatukogule aga mitte. Tööruumid olid külmad ja tolmused. Puudusid vesi ja kanalisatsioon. Üks raamatukogu kasutuses olevatest ruumidest muutus kasutamiskõlbmatuks. Kõik see tegi töötingimused väga raskeks.

1972. aastal tuli aga needki viletsad ruumid vabastada. Raamatukogu käsutusse anti Tartu tänav 9 tagahoovis asuvad, kultuuriasutusele mittesobivad ruumid, kuhu osakond pidi asuma ajutiselt, aga sinna jäädi pikkadeks aastateks. Meenutame, et samal aadressil majas asus raamatukogu ka 1910-1920. aastail. Logistiliselt oli raamatukogu raskesti leitav. Raamatukokku jõudmiseks, pidid lapsed-lugejad mööduma viinapoe klientidest, kes armastasid pudelit kummutada kaupluse tagahoovis.

Epp Raudsepa mälestus  sellest perioodist saab lugeda meie blogi postitusest VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Epu meenutused

Ruumid olid raamatukogule mittesobivad, ka põrandapind oli kahanenud poole võrra. 1974. aastal lõppes muusikakooli maja remont, aga raamatukogule sinna enam ruume ei antud. Tuli jätkata „ajutisel” pinnal.

1976. aastal kasutas raamatukogu üle 2000 lugeja (2304), külastusi oli 20904. Lastele püüti anda parimat teenindust, raamatukogus tegutses nukunäitering, kelle etendused köitsid eriti väikesi lugejaid. Näitlejatena astusid üles nii töötajad kui lapsed. Lisaks esinemistele raamatukogus anti etendusi ka koolides. 1978. aasta oli suurte sõnameistrite aasta (A. H. Tammsaare, L. Tolstoi), kelle loomingu tutvustamiseks korraldati erinevaid üritusi. 

Lapsed vaatamas diafilmi Ukraina muinasjutu ainetel 1979. aastal

1979. aasta oli kuulutatud rahvusvaheliseks lasteaastaks, millest lähtuvalt korraldati raamatukogus erinevaid suurüritusi: jututunnid, joonistusvõistlused, kohtumised kirjanike Erika Esopi ja Ellen Niiduga, esteetikaõhtu lastevanematele, lugemisvõistlus patriootilisel teemal „Just nii, astuda rivvi”. Kultuurimaja fuajees korraldati ulatuslik raamatunäitus bibliofiilide isiklikest kogudest – välja pandi kirjastuse „Loodus“ lasteraamatu sarjade trükised. Populaarsed olid muinasjutuveski tunnid, lastele näidati diafilme-muinasjutte. Viljandi kultuurimajas toimus lasteraamatunädalale pühendatud konverents.

1980. aastal möödus 30 aastat ajast, kui lasteraamatukogu alustas iseseisva kultuuriasutusena. Kohustus oli tähistada Lenini 110. sünniaastat, millele pühendati palju lasteüritusi – maakondlikud viktoriinid, joonistusvõistlused. Koos hakkas käima noorte kirjandusklubi, mille juhendajaks sai lugemissaali vanemraamatukoguhoidja Ilona Puna. Kirjandusklubisse kuulus 55 liiget, kes tutvustasid, analüüsisid ja arutlesid omaloomingu üle. 

Lasteosakonna kolimine Lossi tänava ruumidesse 2. augustil 1982

1982. aastal lasteosakonna töötajad:
Istuvad (vasakult): Kersti Käämbre, Elvi Ilves (Pipa süles), Raissa Jordan
Seisavad (vasakult): Epp Raudsepp, Anne Upan, Ilona Puna

Töötajates tekkis ootusärevus – lastekirjanduse osakonnale lubati linna südames V. Kingissepa (praegusel Lossi) tänaval uusi ruume. 1982. aasta kujunes osakonnale tõeliseks rõõmuaastaks – lõpuks ometi koliti ruumidesse, kus oli valgust, õhku ja soojust. Raamatukogu sai enda käsutusse kaks korrust: esimesele korrusele seati sisse kojulaenutus, teisel asus lugemissaal.

Raamatufondi paigutamisel sai nüüd arvestada laste vanuse ja pikkusega. Paranenud töötingimused ja uued ruumid tõstsid nii külastajate kui laenutajate arvu. 

1. oktoobril 1984 asus lasteosakonda juhtima Raja Hallik (juhataja kuni 2002), kes oli töötanud 1980. aastast lastetöö metoodikuna. Esimese murena asus uus juhataja lahendama olmemuresid: töötajad ladusid ja saagisid puid, mis sageli olid märjad ja rasked, kütjad osutusid napsuvendadeks. Juhtus üsna tihti, et töötajad pidid hommikul külmadesse, kütmata tööruumidesse sisenema. Majast kadus vesi. Hoolimata muredest tehti tööd südame ja innuga. Kui oli külm, köeti ise ahju, kui oli vaja vett, paluti naabritelt. 1984. sai lastetöö metoodikuks Epp Raudsepp.

1980. aastate lõpp kaotas käsumajanduse ja töötulemusi ei hinnatud enam arvnäitajate alusel. Kahjuks vähenes raamatukogu kasutajaskond, selles oli oma osa levima hakanud satelliittelevisioonil ning vähesel laste- ja noorteraamatute ilmumisel. 1990. aastate alguse vabanenud ja muutunud ühiskonnas toimusid majanduslikud ümberkorraldused, mille mõju said tunda ka raamatukogud. Laste- ja noorteraamatuid ilmus vähe, sageli ei jätkunud nende muretsemiseks rahalisi võimalusi. Laste lugemise suunamiseks oli materjali kasinalt. Ajutised tagasilöögid üle elatud, hakkas raamatukogu populaarsus taas tõusma. Raamat oli muutunud kalliks ja üha enam lapsi leidis tee raamatukokku. Osakonda jõudis esimene tööarvuti.

Raamatukogu igapäevatöös valmistas muret ja peavalu kirjanduse hankimine, kuna Keskraamatukogu oli seisukohal, et lasteosakond peab komplekteerima vaid lastekirjandust. Lugejateks ja raamatukogu kasutajateks olid aga ka gümnaasiumi noored ning täiskasvanud. Vaieldi selle üle, kust lõpeb laste- ja noortekirjandus ning algab täiskasvanute oma. Selle piiri tabamine muutus sageli ähmaseks, eriti veel olukorras, kus lugejate arv tasapisi kasvas. Töökorraldus muutus kaasaegsemaks, alustati kogu sisestamist Kirjasto-programmi.

Lasteosakonna kollektiiv uue maja remontimata ruumides
Vasakult: Ilona Puna, Epp Raudsepp, Raja Hallik, Mare Kalda, Pipa, Ave-Maria Leemet

2010. aastal tunnustati lasteosakonda Viljandi linna
laste- ja noortesõbraliku ettevõtte tiitliga

2002. aastal toimusid suured muudatused. Valmima hakkas kauaoodatud linnaraamatukogu uus hoone. Elati kolimise tähe all. Tehti inventuuri, kogu puhastati aegunud kirjandusest. 5. oktoobril alustati tööd uutes ruumides. Laste käsutusse anti ruumid maja teisel korrusel. Uue maja avamine tekitas suurt huvi – 3 kuuga lisandus 567 uut lugejat, korraldati 34 ekskursiooni, mille käigus tutvustati lastele maja ja selle võimalusi. Lapsed said oma käsutusse 4 arvutit, mis esialgu olid nende jaoks kõige suuremaks tõmbenumbriks. 

Struktuurimuutused kaotasid lasteosakonna kui eraldi üksuse ning see liideti teenindusosakonnaga. Lastega hakkasid tööle Ülle Rüütel, Mare Kalda, Epp Raudsepp ja Ilona Puna. Hiljem loodi juurde ka raamatukogu huvijuhi ametikoht ning esimeseks huvijuhiks oli Vilja Rebane (hiljem Volmer). 

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija neiu MINNI LAARMAN

 VEL protokolliraamatus:

• Neiu Minni Laarman onliikmeks registreeritud 14. veebruaril 1914, kande juures täpsustus "Suurturg 7 Eicheni m." ja 13. veebruaril 1915 täpsustusega "Suur turg, Otsa m." 
• 17. juulil 1914 toimunud eestseisuse koosoleku protokollist saab lugeda: "Raamatute väljaandjaks hra T. Saarepera asemele, kes viimasel ajal käinud pole, valiti prl. Minni Laarman."

Tegu on VELis raamatuid 1914. aastal teisipäeviti õhtul kella 8-9 aeg raamatuid välja andnud aktiivse seltsilisega. Veebruarist 1915 toimunud koosolekul sai selle laenutamis aja koosoleku otsusega endale taas hr. Saarepera. Paraku pole protokolliraamatus isiku kohta rohkem vihjeid.

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija JAAN KÄRNER

Jaan Kärner
Pseud. Non, -r., Amoeba, Atavus, Sepia
27.05.1891 Kinksepa talu, Käo küla, Kirepi vald, Rõngu kihelkond – 3.04. 1958 Tartu
Kirjanik, kirjandus- ja teatrikriitik, kultuuriloolane, tõlkija. VEL eestseisuse liige

 

Viljandi Esimese Lugemisringi protokolliraamatust:

•  liikmeks registreeritud 12. jaanuaril 1917, nime juures märkus „Sakala“ toimetus.
• 4. märtsil 1917 VEL peakoosolekul toimunud valimistel valiti Jaan Kärner kirjatoimetaja abiks.
• Jaan Kärner valiti 13. märtsil 1917 koos Hugo Raudsepa ning Aleksander Karroga Lugemisringi kirjanduse komisjoni.
• 16. oktoobril 1917 toimunud VEL eestseisuse koosolekul viibis ka juba augustis Viljandist ära kolinud Jaan Kärner. Protokolliraamatus seisab: „Elukoha muutumise pärast peab H. Raudsepp esimehe ameti maha panema, niisama ka kirjatoimetaja abi J. Kärner.“

*Kirjanik Jaan Kärner kuulus „Sakala“ toimetusse kahel korral: 1915. a. juulist augustini ja 1. septembrist 1916 kuni 1917. aasta augustikuul.  Hugo Raudsepa ning Jaan Kärneri lahkumise põhjuseks võib arvata erimeelsusi ajalehe omanike Kaarel Baarsi ja Karl Grauga.

 ***

Jaan Kärneri noorpõlv möödus Elva lähistel, Käo külas Käo-Kingsepa talus. Ta õppis 1901–1906 Uderna ministeeriumikoolis ning 1911–1912 ja 1914 Moskva A. Šanjavski nimelise rahvaülikooli ajaloo-osakonnas.

Ajakirjanduslikku tegevust alustas 1910 Tallinnas „Virulase“ toimetuses, töötas 1912–1920 mitme ajalehe juures (Postimees, Päevaleht, Kaja, Sakala, vasakpoolsed väljaanded).

Jaan Kärner oli 1914–1917 abielus Ida Kärneriga (neiupõlvenimi Kull, 19.08.1889–15.05.1917(, kellega oli poeg Ülo Kärner (23.10.1915–1941).  

Pärast veebruarirevolutsiooni 1917 ühines vasakpoolsete sotsialistiderevolutsionääridega, oli Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee põllumajandusosakonna juhataja 1917–1918, Eesti Ajutise Maanõukogu liige 1917–1919, Eesti Asutava Kogu liige 1919–1920. Toimetas selle partei ja Eestimaa Ametiühisuste Kesknõukogu ajalehte „Töö Hääl“.

1919. aastal abiellus Hilda Anna Luise Kärneriga (neiupõlvenimi Luberg, 16.12.1898–01.12.1973), kellega tütred Eha Tammemägi (1919–1976) ja Elo Sillamaa (6.05.1925–21.11.1991).

Loobus poliitilisest tegevusest 1921 ja oli 1936. aastani peamiselt vabakutseline kirjanik Elvas ja 1941. aastani Tartus. Toimetas 1927–1929 ajakirja „Looming“ ning 1936–1938 ajakirja „Tänapäev“.

Nõukogude okupatsiooni alguses 1940. aastal oli pahempoolsete vaadetega Kärner üks kaasaminejatest, asudes kirjastuse „Ilukirjandus ja Kunst” peatoimetajaks. Sõja ajal oli ta Nõukogude tagalas, elas Leningradis, Tšeljabinskis ja Moskvas ning avaldas uuele ajale sobivad luulekogud „Kodumaa käsk (1943) ja „Viha, ainult viha” (1944). Aastatel 1944–1946 Tallinnas kirjastustöötaja ja „Loomingu“ toimetaja.

Sõja järel oli Kärner veel lühikest aega "Loomingu" toimetaja ja sai ENSV teeneliseks kirjanikuks 1946. aastal. Umbes samal ajal haigestus mentaalselt ja veetis vaikse elulõpu Tartus, kus suri 1958. aastal.

Jaan Kärner on kokku avaldanud 12 luulekogu, 10 romaani, 4 näidendit, 3 kriitikaraamatut ja 3 teatriajaloolist uurimust; lisaks arvukalt artikleid ajakirjanduses. Lisaks tõlkinud saksa ja vene kirjandust. Taasiseseisvunud Eestis on uuesti avaldatud tema luuletusi erinevates antoloogiates.

 Allikad:

• Eesti Ajakirjanduse biograafiline leksikon 1689-1940 : Tööversioon seisuga 1. detsember 2015. Lk. 290-291 https://www.yti.ut.ee/sites/default/files/aki/eajakbl_dets2015_0.pdf
• Eesti Teatri Biograafiline Leksikon http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/k%C3%A4rner_jaan2
• Olesk, Sirje. Jaan Kärner (1891-1958) // Kreutzwaldi sajand: Eesti Kultuurilooline Veeb 
• Vikipeedia 

6. september - Marko Tiitus 50

Sündinud 6. septembril 1971 Tallinnas
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) vaimulik

Marko Tiitus on sündinud 06. septembril 1971. 

Ta on lõpetanud G. Otsa nim Tallinna Muusikakooli ning õppinud teoloogiat EELK Usuteaduse Instituudis ja Norra Luterlikus Teoloogiakõrgkoolis, kus omandas 1997 filosoofiamagistri kraadi usuteaduse alal. Alates 2005. aastast jätkab ta õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktoriõppes.

Marko Tiitus ordineeriti õpetajaametisse 02.07.1999 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus peapiiskop Jaan Kiiviti poolt. Töötas 2000–2005 Juuru Mihkli koguduse õpetajana ja alates 2005. aastast Viljandi Jaani kogudusе õpetajana. 2007. aastast on ta Viljandi praostkonna praost. Marko Tiitus on alates 2015. aastast EELK assessor. 

Alates 2001. aastast on Marko Tiitus EELK Usuteaduse Instituudi tegeliku usuteaduse õppejõud, pidades loenguid liturgikast, liturgia ajaloost ja juhendades liturgika seminare. Alates 5. maist 2020 on Marko Tiitus Usuteaduse Instituudi rektori kohusetäitja. Alates 1. septembrist 2020 juhib ta ka usuteaduse instituudi juu­res tegutsevat pastoraal­seminari.

On pidanud loenguid Concordia ülikoolis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias. Teinud kaastööd Raadio 7-le ja Eesti Luterliku Tunni Teenistusele. Praegu on ta ajalehe Eesti Kirik kolumnist. 

Marko Tiitus on abielus Mirjam Tiitusega (sündinud Mänd), neil on tütred Mirjam (s. 1994), Elsbet Helena (s. 2004), Ingel Madleen (s. 2006), Maarja Eliise (s. 2010) ja Iris Emilia (s. 2015).

Allikad:

• EELK Viljandi Jaani koguduse koduleht
• Vikipeedia

5. september - Nikolai Päts 150

5.09.1871 Viljandi - 29.11.1940 Tammiku mõis

Eesti õigeusu vaimulik

Sündis Viljandis ehitusmeister Jakob Pätsi ja Olga Pätsi (sünd Tumanova) peres. Tema vennad olid: Konstantin Päts (1874–1956), Voldemar Päts (1878–1958), Peeter Päts (1880–1942) ja õde Marianne Pung (sünd Päts) (1888–1947).

Vanemad kolisid varsti Pärnumaale Tahkuranna valda ning kooliteed alustas Nikolai Päts sealses õigeusu kihelkonnakoolis ja Pärnu kihelkonnakoolis. Ta läbis Riia vaimulikus seminaris täieliku kursuse humanitaar-, filoloogia-, teoloogia ja pedagoogikateadustes ning arstiteaduse algkursuse. 

Pärast seminari lõpetamist I järgu diplomiga 1894. a. töötas ta 10 aastat kihelkonnakooli õpetajana Tänassilmas Viljandimaal ja Paides Järvamaal.

Nikolai Päts abiellus 1899. aastast Ludmilla Tšistjakovaga (preester Nikolai Tšistjakovi tütre, kindral Nikolai Helki õega). Peres oli kolm last: Voldemar Päts, Theodor Päts ja Ludmilla Päts.

1899. a. valiti ta Tännassilma apostlik-õigeusu koguduse preestriks. Aastatel 1904-1918 oli Nikolai Päts Pühade Sakariase ja Elisabeti koguduse preester Räpinas Võrumaal, olles samal ajal aktiivne hariduse- ja ühiskonnategelane ning kohaliku elu edendaja. Näiteks karskusseltsi „Võhandu“ toetamine 1904. aastast, Kaubatarvitajate ühisuse loomine ja juhtimine 1906. a., Räpina Rahvahariduse seltsi ja raamatukogu asutamine 1907. a., postkontori toetamine ja seltsimaja ehitamine 1913. a. 1904-1917 oli Nikolai Päts kihelkonnakooli ja ministeeriumikooli õpetaja ning 1913-1917 Räpina Kõrgema Algkooli õpetaja. 1914 valiti ta Võru- ja Valgamaa praostiks. 1917-1918 oli ta õpetaja Võru linna poeglaste gümnaasiumis, Võru maakonnavalitsuse liige ja haridusosakonna juhataja.

1917. a. augustis valiti Nikolai Päts Moskva kirikukogu liikmeks Riia piiskopkonnast. Eesti koguduste saadikuna võitles ta aktiivselt iseseisva Eesti Õigeusu piiskopkonna õiguste eest vene kirikuvalitsuses. Mässajaks nimetati teda juba 1905. a, kui ta päästis karistussalklaste käest 20 inimese elu. Saksa okupatsiooni ajal lahkus ta koolist, tegutses Võru haridusseltsi abiesimehena, korraldas gümnaasiumi asutamist, Räpina kiriku remonti ning aitas 1918. a. piiskop Platonil kirjutada üleskutset ja õnnistust „Eesti rahvale“.

Vabadussõja alguses organiseeris koos vend Peeter Pätsiga Pärnus „Ühistöö“ osakonna ja algatas Lõuna-Eesti esimese soomusrongi, haavatute vedamiseks sanitaarrongi ning soomusauto „Vanapagan“ ehitamise.

1918. a. valiti ta Tallinna Siimeoni koguduse preestriks, ühtlasi täitis ta samast aastast 1924. aastani riigiraamatukogu (tänane Rahvusraamatukogu) juhataja ülesandeid, olles ka usuõpetajaks Tallinna keskkoolides. Oli Tallinna Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna koguduses ülempreestriks 6. detsember 1920-10. detsember 1936. Samas koguduses alustas preestrina 27. märtsil 1919. Jätkas ülempreestrina Tallinna Püha Neeva-Aleksandri koguduses. Koguduse teenimise kõrval tegutses Nikolai Päts ka usuõpetajana 1923. aastast Tallinna linna tütarlaste kommerts- ja kaubandusgümnaasiumis ning 1924. aastast Tallinna linna poeglaste reaalgümnaasiumis. 

Läks erru 1. septembril 1940.

Lisaks eelpool välja toodule oli Tallinna Ühistöö juhatuse liige 1919-1920, Eesti piiskopkonna nõukogu esimees 1919, EAÕK Sinodi esimees 1920; 1922; 1924; 1935-1940 ja  EAÕK Sinodi liige 1924-1930, EV  Haridusministeeriumi usuõpetuse komisjoni liige 1930.

Nikolai Päts on peale kõige muu veel tegutsenud poeedi ja ajakirjanikuna. Juba Riia seminaris toimetas ta kooliajakirja Nipitiri. Tema luuletused on avaldatud kogumikus „Valgeil öil“. Trükis ilmunud on veel värssmuinasjutt lastele, kirjutisi ajakirjades ja usuõpetuse õpikuid koolidele. Oli ajakirja “Elutõde” toimetaja.

Tegutsemise eest Vabadussõja ajal on Nikolai Pätsi autasustatud Punase Risti teenetemärgiga ja teenete eest kiriku ees on talle omistatud piiskop Platoni orden. 

Nikolai Päts suri 1. detsembril 1940.a. Tallinnas ja on maetud Siselinna Nevski kalmistule Jaan Poska haua naabrusse.

Loe ka: Nikolai Päts : Mees, kes võidelnud usukilbi taga // Esmaspäev (1939) 20. mai

Allikad: 

• 150 aastat Nikolai Pätsi sünnist // Külauudised
• Eesti Apostliku-Õigeusukiriku vaimulike andmebaas
• Nikolai Päts 65-aastane // Uus Eesti (1936) 4. sept. 

5. september – Friedrich Karl Akel 150

5.09.1871 Halliste kihelkond – 3.07.1941 Tallinn
Arst ja riigitegelane

Eesti riigitegelane, diplomaat ja arst Friedrich Karl Akel sündis 1871. aastal Kaubi karjamõisa omaniku pojana, praeguses Halliste vallas Viljandimaal.

Ta omandas üldhariduse Viljandi elementaarkoolis 1881-1883 ja Viljandi kreiskoolis 1883-1887, siis jätkas õpinguid Tartu Aleksandri gümnaasiumis 1889-1892 ning Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas 1892-1897.  Täiendas end ülikooliõpingute järel Riias, Varssavis, Berliinis jm.

Alates 1902. aastast töötas silmaarstina Tallinnas, kus avas 1912. aastal oma erasilmakliiniku. Võttis arstina osa Vene-Jaapani sõjast 1904-1905.

Friedrich Karl Akel abiellus 12. märtsil 1906. aastal Adele Karoline Tenziga. Perre sündis neli last: tütred Vilma, Asta ja Lia ning poeg Friedrich. Eluasemeks sai Tallinnasse Roosikrantsi 10 maja, mille ostuks raha saadi Kaubi karjamõisa müümisest. Samas Roosikrantsi tänava majas avaski dr. Akel 1912. aastal erasilmakliiniku. Juba 1907. aastal oli Fr. K. Akel koos teiste rahvuskaaslastest arstidega avanud Tallinnas Eesti Arstide Haigemaja, millest sai edukalt toimiv raviasutus.

Ühiskondlik tegevus

Friedrich Karl Akel oli väga aktiivne ka ühiskondlikult. Juba 1892. aastal astus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi ning oli mõnda aega 1897. aastal ka seltsi esimees. 1907. aastal aga oli üks korporatsiooni Fraternitas Estica asutajaid ja vilistlane, kes valiti 1932. aastal auvilistlaseks. 

1907. aastal valiti Akel ka spordiseltsi Kalev etteotsa, 1924. aastal juba Eesti Olümpiakomitee esimeheks ja 1927-1932 oli ta Eesti esindaja Rahvusvahelises Olümpiakomitees. 

Akel oli ka Põhja-Balti Arstide Seltsi ja Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige, teatriosaühingu Estonia ja Tallinna Eesti Seltsi Estonia juhatuse esimees ning Tallinna Vastastikuse Krediidiühisuse, hilisema Krediitpanga nõukogu liige ja esimees. 

Samuti kuulus ta Tallinna linna volikogusse ning oli selle juhatajaks.

Poliitiline tegevus

Poliitiliselt kuulus ta algul koos Jaan Tõnissoniga Eesti Rahvameelsesse Eduerakonda, millest sai hiljem Eesti Demokraatlik Erakond ja ühinedes Rahvaerakond. Vabadussõja ajal oli Akel üks Kristliku Rahvaerakonna asutajaist ning hiljem selle kandvamaid jõude. Aastatel 1920-1922 tegutses ta värskelt ellukutsutud EELK Konsistooriumi abipresidendina. Friedrich Karl Akeli diplomaadikarjäär algas 1922. aastal, kui ta määrati Eesti saadikuks Soome asukohaga Helsingis.

Aasta hiljem saabus ta tagasi Tallinna ning sai esimest korda välisministriks riigivanem Konstantin Pätsi juhitud valitsuses augustis 1923. Juba märtsis 1924 asus aga Akel ise riigivanemana juhtima Kristliku Rahvaerakonna, Tööerakonna ja Rahvaerakonna liikmeist moodustatud valitsust.

1924. aastal, seal hulgas ka 1. detsembri mässu ajal oli Akel Eesti Vabariigi riigivanem (valitsuse juht). Kolm korda oli ta erinevates valitsustes välisminister (1923-1924, 1926-1927, 1936-1938) ning kuulus Riigikogu (1926-1928, 1938-1940) ja Rahvuskogu (1936-1937) koosseisu.

Akel oli pikalt välisteenistuses, esindades Eestit saadikuna Soomes (1922-1923), Rootsis, Norras ja Taanis (1928-1934) ning Saksamaal ja Hollandis (1934-1936).

Ka majandusvallas jätkas ta tegutsemist olles 1939-1940 AS Esimene Eesti Põlevkivitööstuse juhatuse esimehe asetäitjaks ning jätkas oma arstipraksist.

Nõukogude okupatsioon hävitas nii Akeli töö kui ka tema enda ja tema perekonna. Friedrich Karl Akel arreteeriti 17. oktoobril 1940 oma kodutrepil ja paigutati Tallinna Patarei vanglasse. Ta hukati 3. juulil 1941 Tallinnas. Tema abikaasa Adele ja tütar Asta küüditati, poeg Friedrich arreteeriti, tütred Vilma ja Lia pidid elama paguluses.

Mälestuse hoidmine

Riigivanem Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäeva tähistamiseks avati 5. septembril 2011 Riigikantselei eestvedamisel tema sünnikohas Halliste vallas Viljandimaal mälestuskivi. Lisaks peeti Halliste koolimajas ka kõnekoosolek ning korraldati koostöös Eesti Postiga postmargiseeria „Eesti Vabariigi riigipead 1918-2018" raames Akelile pühendatud postmargi esitlus.

Halliste koolimajas oli avatud ka Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäevale pühendatud näitus, mille Riigikantselei tellimusel koostas Tiit Noormets Riigiarhiivist ning kujundas Einike Soosaar. Näitusega saab tutvuda ka Riigikantselei kodulehel.

Allikad: 

• Hallistes tähistati riigivanem Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäeva // Maaleht (2011) 5. sept. 
• Korp! Fraternitas Estica koduleht

Ruth Hogan. KAOTATUD ASJADE HOIDJA

Sari Tõlkes leitud
Eesti Raamat, 2018 
286 lk.

Kirjanik Anthony Peardew kaotab ühel ja samal päeval kalli inimese ning hinnalise mälestuseseme.

Eunice leiab ühel ja samal päeval unistuste töö, elu armastuse ning väikese kuldse medaljoni.

Laura, kelle abielu on ummikus, leiab arsti ooteruumis ajakirju lapates töökuulutuse ning otsustab kandideerida Anthony Peardew’ isiklikuks assistendiks.

Kui Anthony Peardew sureb, selgub, et ta on pärandanud kogu oma vara Laurale. Testamendi kohaselt peab Laura ka tema töö lõpuni viima. Anthony kabinet, kuhu Laural mehe eluajal asja polnud, kubiseb asjadest. Nööp, kinnas, juuksekumm... Omaaegsete isiklike kaotuste leevenduseks on mees elu jooksul üles korjanud kõik esemed, mida inimesed on kaotanud, lootuses need kunagi omanikele tagastada. Nüüd peab Laura seda tegema. Talle asuvad appi aednik Freddy ning „tantsusündroomiga” naabritüdruk Sunshine.

Eunice lugu jookseb paralleelselt Laura omaga, ning nagu arvata võib, peavad naised lõpuks kohtuma.

Selles loos on armastust, kaotusevalu, rõõmu ning leppimist. Pisut ka müstikat, millele Sunshine alati loogilise seletuse leiab.

Raamatut luges: Marju Roosileht

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1848881

VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Epu meenutused

Lasteosakonna töötajad 1982. aasta kevadel.

Istuvad vasakult: Kersti Käämbre, Elvi Ilves, Pipa (süles), Raissa Jordan

Seisavad vasakult: Epp Raudsepp, Anne Upan, Ilona Puna

Minu esimesed kokkupuuted lasteraamatukoguga toimusid viinapoe hoovis. Oligi nii - viinapood ja lasteraamatukogu jagasid ühist hoovi. 

Noore spetsialistina tööle asudes tuli igal hommikul mööduda viinaninadest, kes pikisilmi märjukesepoe avamist ootasid. Sageli ei jõutud janu kustutama mitte eriti kaugele, piisas lasteraamatukokku viiva ukse juures korgi maha keeramisest. 

Milliseid mahlakaid repliike ja ettepanekuid tuli „maailma tublimatelt meestelt“ kuulda! Igatahes tesaurus täienes! Õnneks raamatukogu uste avamise ajaks olid mehepojad juba paremad paigad leidnud. Nii ta värvikalt algas….

Lasteraamatukogu üritustest

Olime nn. „ideoloogia asutus“, kelle julgel suunamisel pidi üles sirguma järgmine tubli põlvkond nõukogude noori. Põhiliseks soovituslikuks lugemisvaraks peeti kangelaspioneeride ennastohverdavatest tegudest pajatavaid lugusid, sobisid ka suure juhi  ja õpetaja suurest lastearmastusest  nõretavad lood. Arvet peeti väga täpselt - kui lugesid Anderseni „Pöial-Liisit“ pidid kindlasti tutvuma ka Pavel Morozoviga. 

Tähistama olime sunnitud kõiki  „kodumaa“ olulisi tähtpäevi - komsomoli aastapäev, pioneeriorganisatsiooni aastapäev, oktoobrilaste tegemised, neid olulisi tähtpäevi ikka jagus. 

Vaade kinole "Rubiin" 25. veebruaril 1980

Tartu ja Lossi tänava nurgalt.

Foto autor: Raivo Kursk; Allikas: FOTIS 

Meenub komsomoliaastapäev tolleaegses Rubiini kinos. Pidime enne seansi algust tutvustama lastele raamatuid komsomoli üllastest tegudest. Saali oli kogunenud organiseeritult igas vanuses  lapsi, kätte anti mittetöötav mikrofon, mis võttis omakorda põlved nõrgaks ja siis seisad laste ees ja räägid ragisevasse mikrofoni ennastunustavalt Zoja Kosmodemjanskajast… ja jutustadki nii, et mõtled ise ka: kus oli ikka kangelane! Vaat, mida ajupesu ikka teha võib!  

Üleliidulised lasteraamatupäevad - saalitäis igavlevaid lapsi, kellele tuli rääkida raamatutest, mis rääkisid suurest ja võimsast kodumaast… Õudne, eks ole. Aga see oli aeg, milles tuli elada ja kuidagi hakkama saada.

Kõige selle välise surve kõrval andsime endast parima, et lastes kinnistuks teadmine - me elame Eestimaal, meie lastele kirjutavad raamatuid eesti kirjanikud ja joonistavad pilte eesti kunstnikud. Tulevad meelde paar eredat mälestust kirjanikega kohtumisest. 

Kirjanik Ott Arder läks enne lastega
kohtumist natukene kaduma

Meenub kadunud Ott Arder. Olime raamatukokku kutsunud saalitäie lapsi ja ootasime pingsalt kirjaniku saabumist - kell aina läheb ja keda ei ole, on kirjanik. Riided selga ja otsima - teadsime, et Viljandisse ta oli jõudnud. Jooksime, keel vestil, Oti õe juurde, kes ütles, et vend läks lastega kohtuma. Spurtisime tagasi raamatukokku - kirjanikku ei kusagil! Äkki kellelgi plahvatas, et vaatame üle ukse kohvikusse. Milline kergendus - meie oodatud kirjanik istus Viljandi vaimueliidiga kohvilaua taga ja arutas maailmaprobleeme… Kõik hea, mis hästi lõpeb. 

Või Robert Vaidlo - ääretult sümpaatne ja lahe kirjanikuonu. Temaga pidime sõitma maakoolidesse lastega kohtuma. Oli kevadine ja üpris porine aeg, sõiduvahendiks anti bussilaadne liikumisvahend, millega ühel kruusateel sopa sisse kinni jäime. Egas midagi, tuli lükkama hakata - vaatepilt võis ikka kõrvaltvaatajale päris koomiline paista. Raamatukoguhoidja, väärikas keskeas kirjanik ja bussijuht sopas müttamas. Sellega seik veel ei lõppenud. Kirjanikuhärra tahtis näidata oma head füüsilist vormi, aga kahjuks nii õnnetult, et maandus bussi alla muda sisse…

Ahjupuud ja kütja sinised esmaspäevad lasteraamatukogus

Lossi tänavale kolinud lasteosakonnas oli meie käsutuses maja kaks korrust. Maja ise oli ja on väga väärika ajalooga, aga väikeste puudustega – sinna kolides puudus meil pea pool aastat vesi ja sooja saime ahjude kütmisega. Aga teadagi, ahju soojaks saamiseks on vajalikud puud ja neid tegime ise. Osakonna tarbeks mõeldud puud olid vähemalt kaks meetrit pikad ja üpriski jämedad. Ühe rondi sae peale saamiseks kulus ära kogu osakonna naisjõud. 

Lasteosakond kolib. 2. august 1982

Vähemalt hea, et ise saagima ei pidanud (selleks olid meile abiks saadetud noored, patte lunastavad kurjategijad tolleaegsest noortevanglast). Puude lõhkumiseks korraldasime jõutreeninglaagri oma kaasadele. Raamatukogu puukuuri pääses kangi alt läbi sõites, aga veoauto sealt läbi ei mahtunud. Teadagi on raamatukoguhoidjad väga innovaatilised - me lõhkusime kuuriseina augu, mis ulatus puuvirnade juurde, muretsesime pika redeli ja hakkasime oma talvevaru redelil kõlkudes läbi augu kuuri loopima. Edasi niksti-naksti kuuri ja puuriidad tulid uhked! Ja kui kütjaonul olid sinised esmaspäevad, algasid meie tööpäevad puude ahju toppimisega. Füüsis tugevaks ja tuba soojaks!

Narkodiiler lasteraamatukogu ukse kõrval

1990-ndad aastatel lokkas kuritegevus, meiegi  nägime seda kõrvalt. Raamatukogu asus majas, milles olid korterid ka elanikele. 

Meie lugemissaali vastas elas tol ajal vanglast vabanenud pereisa oma kaasa ja väikese lapsega. Tüdruk oli vahva ja hommikul silmad avanud, jooksis kohe meie juurde raamatukokku - seal me teda hoidsime, vahel ka toitsime. Aga isa tahtis hõlptulu saada ja müütas oma kodus meelemürke. Raamatukogu külastavate laste kõrval kasutasid sama trepikoda ka narkodiilerid. Aga julge oli, egas hunt kodus murra ja tüli nad meile ei teinud. 

Ühel päeval tuli politsei läbiotsimist teostama ja sattusime meiegi küsimuste rahe alla. Egas me midagi tarka kosta ei osanud, aga läbiotsimise manulised meist said. Usun, et elus esimest ja viimast korda nägime doosidesse jagatud valget pulbrit ja tablette. Ja pereisa pidi taas vanglatrellide taha minema..

Töö lastetöö metoodikuna

Lastetöö metoodiku tööülesanneteks oli käia, kontrollida ja silma peal hoida maakonna raamatukogudel. Aasta jooksul pidime läbi käima kõik maaraamatukogud. 

Nii me siis sõitsime, talvel vahel 30 kraadises pakases, kohale jõudes ei tundnud käsi ega jalgu. Vedas kui buss ikka õigel ajal tuli ja me tagasi linna saime. Kontrollisime katalooge, päevikuid, kogude korrashoidu jne., vahel pesime põrandaid ja kloppisime vaipu. 

Meenub kunagi ühes maaraamatukogus töötanud noorhärra, kes vist üldse ei adunud, mida ta raamatukogus tegema peab. Arvas, et küla tunneb teda ja tema küla - lihtsalt jagas raamatukogu raamatud lahkelt laiali... Aga meenuvad ka ääretult südamlikud ja lahked maaraamatukoguhoidjad, kes meid alati sooja tee ja pirukatega vastu võtsid! Ja üldiselt kujunes sellest siis väga mõnus ja hubane „kontrollkäik“.

***

Need vaid mõned üksikud seigad ..pajatada võiks veel paljutki. Sajad üritused, viktoriinid, joonistus-, omaloominguvõistlused, näiteringid, kirjanduse ülevaated jne. jne. Olid ajad, kus oma väikese palga eest lastele üritusel osalemise eest  kommi ostsime..

Aga  lapsed olid  ja on toredad! Nendega töötades ei ole kunagi ühesuguseid päevi - vaimu hoiavad jätkuvalt virge!

 

Meenutas: Epp  Raudsepp

2020