VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Nele teistlaadi praktikaaruanne vol 4

Nele entusiasmi komplekteerimisel võib silmist lugeda

Nele seekordne aruanne hõlmab komplekteerimisosakonda.

Et praktika oleks täiuslik ja hõlmaks raamatukogutöö kõiki lõike, suunati mind üheks päevaks Jakobsoni tänaval asuvasse komplekteerimisosakonda. 

Helle toonitas, et kohal peab olema hommikul kell 8, sest sealsed virgad naised alustavad oma tööd 3 tundi varem kui peamaja omad. Unepuru silmis, olin varakult madala kopituselõhnalise puumajakese trepil ootel, et sukelduda uutesse peadpööritavatesse seiklustesse. 

Oodata tuli päris pikalt, enne kui komplekteerimise virgad naised ilmuma hakkasid. Minu ette tõsteti pakk „„Loomingu“ Raamatukogusid“, pudelike liimi, pintsel ja kolmnurksed paberist nurgakesed, mida ma pidin hakkama raamatute kaante külge kleepima. Lõunaks olin ma kleepimises saavutanud märkimisväärse professionaalsuse ning mind saadeti õlalepatsutuse saatel mu armsate Hellede, Hiljade ja Liivide juurde tagasi. 

Komplekteerijad ise suundusid üksmeelselt Eha tänava poodi lõunasöögiks juustu ja saia ostma. Menüü olid nad paika pannud terve hommikupoolse kestnud tulistes vaidlustes. Raske valik juustu ja vorsti, leiva ja saia vahel oli võtnud naistel pead peaaegu aurama. Ma võin küll eksida, kuid minu arvamist mööda oli toit ka ainus asi, mis neid siin maailmas veidigi erutas ehk ergutas.

Nele praktika ajal olid komplekteerimisosakonna ruumid Jakobsoni tänav 47 majas (endine kaugõppekeskkooli kantselei)

Järgneb...

VLRK 110: Diskrimineerimisskandaal aastast 1912

Anonüümseks jääda sooviv vallaline naisraamatukoguhoidja
šarmantsete meesterahvaste trahviraha tõrjumas 
Pilt on illustreeriv.
Foto originaal: https://en.wikipedia.org/wiki/File:The_Girl_in_The_Taxi_1912.jpg 

1912. aasta märtsis jõudis Viljandi Esimese Lugemisringi eestseisuse ette esimene diskrimineerimissüüdistus. Nimelt väitis Lugemisringi kirjatoimetaja hr. Pihlap, et raamatukoguhoidja abi neiu Dagmar Koovit raamatute tagastamisega hilinenud meessoost lugejatelt trahviraha ei võta.

Kired olid nii lõkkele puhutud ning solvumine kohatust väitest nii suur, et auväärne raamatukoguhoidja Aleksander Sibul koos oma abide hr. August Jussi ning neiu Dagmar Koovitiga ähvardas ameti maha panna.

Solvunud osapooled läkitasid ringi eestseisusele kirja ning 29. märtsil 1912. aastal toimunud koosolekul arutatiga olukorda esimees Eduard Schönbergi, tema abilise August Ressaare, abi-raamatukoguhoidja Dagmar Kooviti, kirjatoimetaja A. Pihlapi, kassahoidja abi Tõnis Saare ning raamatukogu eest vastutaja Heinrich Tatsi osavõtul.

„Mitmekülgse läbirääkimise järele koosolekul“ jõuti järeldusele, et hr. Pihlap tegi nalja ning raamatukoguhoidja oma abidega ametit seetõttu maha ei pane.

Asjassepuutuv lõik 29. märtsil 1912 peetud eestseisuse koosolekuprotokollist:

    Esimees herra E.Schönberg loeb raamatu kogu hoidjate neiu Kooviti, hrde Sibula ja Jussi poolt eestseisusele saadetud kirja ette, milles nemad teatavad; et kirjatoimetaja herra Pihlap olla lähenduse teinud, et neiu Koovit raamatu lugejate meesterahvaste käest hilja tagasitoodud raamatute eest trahviraha ei võta. 

Mitmekülgse läbirääkimise järele koosolekul, selgub, et nimetatud lähendus nalja mõttel on üteldud, ja, et kirjasaatjad oma süüdistuse tagasi võtavad ning ametist ei lahku nagu nad omas ülevalnimetatud kirjas olid lubanud, siis tunnistab koosolek selle asja lõpetatuks.

27. veebruar – Jaan Kiivit vanem 115

Geni.com

Jaan Kiivit (vanem)

27.02.1906 Soosaare talu, Pahuvere vald, Viljandimaa – 3.08.1971 Tallinn
Kirikutegelane

 

Jaan Kiivit, Jaan ja Leena (sünd Allik) poeg sündis 27. veebruaril 1906 Viljandimaal Tuhalaane vallas.  Tema vanemad olid ausad, töökad ja lugupeetud veskipidajad.  Viis aastat hiljem kolis pere Karksi valda Polli külla.

Alghariduse sai Polli (Longi) ja Karksi valla (Ado) algkoolis ja Karksi luterlikus kihelkonnakoolis. 

Sügisel 1918 astus ta Viljandi keskkooli reaalharus, mille järel kevadel 1925 lõpetas Viljandi maakonna poeglaste gümnaasiumi. 

Sama aasta sügisel asus ta sugulaste-sõprade vastuväidetest hoolimata – pole kõnemees, ei oska laulda ega ole õppinud ladina keelt – õppima Tartu ülikooli usuteaduskonda. Alanud 1925. a sügisel aktiivset üliõpilaselu „koos selle lõbususe ja tühjusega“, nakatas ta kaaslasi oma huumorimeele ja osavõtlikkusega. Tudengina astus Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi ja Akadeemilise Filosoofia Seltsi liikmeks.

Ent järgnenud kaks surmaohtlikku haigust panid Jaan Kiiviti tunnistama: „Sel ajal sai kindlaks, et Jumal mindki kutsub oma tööle ja pean minema, pean alistuma ja tahtsin ka ise seda rahulikult teha. Sisemiselt oli paljugi veel lahendada, aga see oli loomulik areng, ei takistanud tööd.“

Jaan Kiivit vanem lõpetas usuteaduskonna 1932. aasta detsembris. Õpetaja prooviaasta pidas ta Jõhvi õpetaja Jaak Variku juures (2.2–13.7.1933). Tema ordinatsioon toimus Tallinna Toomkirikus 16. juulil 1933, ordinaatoriks oli ass praost A. Kapp.

Pärast ordinatsiooni teenis ta pool aastat Hiiumaal Emmaste koguduse vikaarõpetajana. Konsistooriumi otsusega (21.03.1934) kinnitati ta Viru-Jakobi koguduse õpetajaks, kus töötas 1948. aastani. Tema tegevus vaimulikuna oli kandnud head vilja ja ta leidnud tunnustust juba 1936. aastal, kui Jaan Kiivit valiti konsistooriumi assessoriks. Otsus tuli küll tühistada tema nooruse tõttu. 1941 kinnitas konsistoorium ta praosti kohusetäitjaks, assessoriks 1946.

Prooviaastal praost Jaak Variku juures oli vaimulikutöö kõrval teinegi käegakatsutav ja saatuslik tagajärg – Jaan Kiivit abiellus Variku tütre Gertrudiga (s. 6.10.1914), kes kodu-uurija Alise Vaasma kogutud mälestuste järgi oli rõõmsameelne, sõbralik ning oma kodule pühendunud. Näitleja Ferdinand Veike arvates „mõjus juba Gertrudi ema nii soliidselt, et tema vastuvõtt pani muretsema. Kodused kombed olid etiketikohased ja laud alati vaata et pidulikult kaetud“. Vahemärkuseks – Gertrudi ema oli mõisavalitseja tütar. Laulatus toimus Jõhvi kirikus 2. juulil 1935.

Nad elasid kiriku kõrval pastoraadis, mille juurde kuulus kena aed, ja kust neid 1940 sunniti välja kolima. Perre oli veebruaris sündinud kolmas laps – kahe tütre kõrvale poeg Jaan Kiivit jun. Kokku oli nende peres viis last: Leena (1936), Kirsti (1937), Jaan (1940), Annika (1943) ja Marika (1949).

Taassaabunud nõukogude aeg muutis paljude kirikuõpetajate, ka Kiivitite elu. Piiskopi (piiskopi asemiku A. Pähni) otsusega (27.5.1948) teenistuse huvides paigutati ta ümber Tallinna Jaani koguduse õpetajaks ja Tallinna praostkonna praostiks. 

Põhjusel, et ta omas suurt autoriteeti ja sidemeid vaimulikkonna seas ning nõudega teha vaimulike seas patriootlikku tööd, värvati ta samal aastal KGB agendiks hüüdnimega „Jüri“.

Aprillis 1948 oli vangistatud piiskopi kohuseid täitnud August Pähn ja kuna usuasjade nõukogu eelistas olemasolevate andmete alusel Pähnale Kiivitit, soovitasid võimud määrata konsistooriumil viimase peapiiskopiks. 20. aprillil 1949 kinnitas konsistooriumi täiskogu ta piiskopi asetäitjaks. 13. kirikukogu valis Jaan Kiiviti eluaegseks Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopiks arvates 23. oktoobrist 1949. Oli Tallinna Toomkiriku ülemõpetaja 1949-1968.

1950. aastaks saadi Moskvas aru, et jõudmaks suheteni lääneriikidega, on arukam kasutada Balti riikide luteri kirikuid, kelle vastu oli suurem usaldus kui õigeusu kiriku vastu. Teerajajaks osutus Jaan Kiivit, kellest sai Euroopa Kirikute Nõukogu asutajaid ja president 1959. aastal.

1955 saadeti ta Helsingisse ülemaailmse rahunõukogu konverentsile, järgnesid edasised kontaktid ja koostöö. 1959 promoveeriti Kiivit Leipzigi ja Praha ülikooli audoktoriks. 1963 sai temast Helsingi ja Pariisi ülikooli audoktor.

Paljude ametisõitude juures leidis Jaan Kiivit aega uue teoloogide põlvkonna kasvatamiseks. Kuna nõukogude kord sulges Tartu ülikooli usuteaduskonna, oli ta 1946. aastal üheks uue õppeasutuse loojaks EELK konsistooriumi juures, algse nimetusega Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon (UKK), hiljem Usuteaduse Instituut (UI) ja samas tegeliku usuteaduse õppejõuks aastatel 1949-1972. Tema loengud olid huvitavad ja kaasakiskuvad, tähelepanuväärne on see, kuidas ta juhatas jutluste seminare. Ta oli hea pedagoog, püüdis üliõpilast ka nõrga jutluse puhul julgustada, kui teised seda teravalt kritiseerisid.

Inimesena on peapiiskop Jaan Kiivitist jäänud unustamatud mälestused: kui heast humaansest inimesest ja targast elukogenud õpetajast. Jaan Kiivitil oli  ka 1947 leeritöö toimkonna liige, 1949 õpetajate ja jutlustajate kvalifikatsiooni tõstmise küsimuse komisjoni liige, 1953 Agenda redaktsiooni ja maade küsimuste lahendamise komisjoni liige, 1958 Piibli tõlke komisjoni liige.

Ent medalil oli teine külg: usuasjade volinik polnud peapiiskopi tegevusega enam rahul, toimus mitu vestlust. Jaan Kiivit esitas emerituuri asumise palve, see täideti 31. augustil 1967, põhjuseks halb tervis ja 7. septembril raporteeris volinik Moskvasse, et „operatsioon on edukalt läbi viidud“. 18. oktoobri konsistooriumi koosolekul lükati tagasi tema ettepanek asuda Usuteaduse Instituudi rektori kohale, ta jätkas instituudis tegeliku usuteaduse professorina.

Jaan Kiivit suri 3. augustil 1971. Tema matusetalitus toimus 7. augustil Tallinna Jaani kirikus ja muldasängitamine Rahumäe kalmistule.

 

Allikad:

• EE 14. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 158
• EELK Tallinna Peeteli Koguduse Facebooki leht https://www.facebook.com/Peetelikogudus/posts/1624568427595686/
• Ilja, Voldemar. 100 aastat peapiiskop Jaan Kiivit senior`i sünnist // Eesti Kirik (2006) veebruar
• Puider, Rita. 17 kevadist hetke. Peapiiskop Jaan Kiivit sen 1906-1971 // Eesti Kirik (2006) 22. veebr. URL: http://www.eestikirik.ee/17-kevadist-hetke/

VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Nele teistlaadi praktikaaruanne vol 3

Väike Helle (Helle Juss) tööhoos

Viljandi Linnaraamatukogu alternatiivajaloo Nele praktikapäeviku seekordne osa viib meid Jämejala Psühhiaatriahaigla laenutuspunkti ettearvamatult käituvate inimeste sekka.

Raamatukogu välisturneedel hakkas teda asendama Väike Helle. Sinna, kuhu läks tema, läksin ka mina. Esimene ühine väljasõit toimus meil linnalähedasse Jämejala Psühhiaatriahaigla laenutuspunkti.

Varustatud teadmisega, et haigla patsiente ei tohi mingil juhul oma selja taha lubada, astusime bussi nr. 10. Jämejala laenutuspunkti ilusat suurt ruumi palistasid vanaaegsed massiivsed riiulid, akende alla oli üles seatud Tallinna Meditsiiniraamatukogust imporditud näitus psühhiaatritele, mis muu hulgas sisaldas ka üksikasjaliste piltide ja skeemidega varustatud seksuoloogiaalaseid teoseid ja keset tuba seisis kirjutuslaud raamatukogu töötajale. 

Reeglit mitte kedagi oma selja taha lasta sellise ruumipaigutuse juures küll järgida ei saanud. Tegelikult polnud seda vajagi, sest külastajad olid kõik väga viisakad ja armastusväärsed ning kellelgi neist ei olnud vähematki kavatsust meie kaelu kahekorra keerata. Aga siis hakkas üks kundedest, suurt kasvu turjakas meesterahvas, huvi tundma arstidele mõeldud näituse vastu. 

Ta valis seksuoloogia sektsioonist välja ühe raamatu, mille vahel ta sõrme hoidis ja aegajalt sinna kilavaid pilke heites omaette kihistas. Seejärel võttis ta aega, et ahnelt järgmisi raamatuid silmitseda, siis jälle pilguheit valitud raamatusse, kihin jne. 

Väike Helle hakkas mulle silmi volksutama ja energiliselt köhatama. Kahtlustasin, et ta on midagi kurku ajanud, kuid enne kui jõudsin minna teda vastu selga kloppima, keeras jamaks. Näituse kammimise lõpetanud meesterahvas tuli laua juurde ja teatas, et soovib laenata seda raamatut, mille vahel ta ikka veel näppu hoidis. 

Väike Helle selgitas kenasti, et arstidele mõeldud näituselt raamatuid patsientidele laenutada ei saa ja võttis raamatul otsast kinni, et see oma valdusesse saada. Kunde ei lasknud raamatut lahti, Väike Helle ka ei lasknud, vaikselt puhkides sikutas kumbki raamatut oma poole. Ime küll, Väike Helle osutus tugevamaks! Meesterahvas tormas ust paugutades toast välja, meie Väikese Hellega lehvitasime värisevate kätega endale „Nõukogude Naistega“ tuult ja vangutasime halvakspanevalt päid. 

Siis prahvatas uks uuesti lahti ja patsient, nüüd juba küllaltki vihane, vuhises taas sisse. Sõnadega: „Aga arst on minu sõber ja lubab mul selle raamatu võtta,“ algas tema ja Helle vahel uus vägikaikavedu. Pisike Helleke osutus jälle tugevamaks - niuhti! - tõmbas ta raamatu mehemüraka näppude vahelt ära ja peitis endale selja taha. Temast peaaegu poole pikemal oponeerijal ei valmistanud aga mingit raskust üle väikese naise kummarduda ja raamat tagasi kahmata. Väiksel Hellel jätkus taas kuraasi raamat tagasi võidelda ja nii, "kord Vestmann all ja Piibeleht peal, kord Piibeleht all ja Vestmann peal"-stiilis see kähmlus jätkus. 

Hakkasin vaikselt laua tagant püsti venima, ise kalkuleerides, kas parem oleks põgeneda ukse või akna kaudu. Ilmselt märkas hull mees silmanurgast liikumist ja otsustas, et kahe raamatukoguhoidja vastu ta küll ei saa ja pühkis minema kui Soome Tuuslar.  

Võitlusväljal seisis lõõtsutades Helle ja surus vastu südant venekeelset seksuaalanatoomia õpikut. Nagu ma olin kord Tarmo sõrmi bussis posti küljest lahti harutanud, harutasin nüüd Helle sõrmed selle kirgiõhutava raamatu ümbert lahti, me keerasime raamatukogu ukse lukku ja põgenesime seljad koos läbi Jämejala pargi, hüppasime bussi ja rahunesime alles oma raamatukogus ahju taga.

Järgneb...

22. veebruar - Märt Laarmann 120

Martin (Märt) Laarmann
22.02.1896 Õisu vald – 18.04.1979 Tallinn
Graafik, maalikunstnik

Märt Laarman (õieti Martin Laarman) on masinameister Kusta Laarmani ja tema naise Reeda esimene poeg. Tal oli kaks õde – Linda ja Leili – ning vend Peeter. Ta sündis 22. veebruaril 1896 Õisu mõisa saeveskis.

Märt Laarman õppis aastail 1904–1907 Araku (Kääriku) koolis Kaarlis ja 1908–1912 Otepää Haridusseltsi Progümnaasiumis. 

Kunstihariduselt iseõppija, ent omandas 1912-1916. aastatel Rakvere Õpetajate Seminaris õppides õpetaja ameti. Algul Rakvere Õpetajate Seminaris algklasside ja hiljem Tartu Ülikooli Lauri Kettuneni ning Johann Voldemar Veski täienduskursustel ka gümnaasiumiõpetaja kutse. Eesti keele ja kirjanduse õpetajana tegutses ta peamiselt Tallinna koolides 1945. aastani.

Kunstialaseid teadmisi hakkas Märt Laarman omandama Rakvere Õpetajate Seminaris Karl Friedrich Schnelli (Merilaid) joonistuskursustel. Järgnesid õpingud Ants Laikmaa ateljeekoolis, Tallinna Kunsttööstuskooli õhtukursustel, Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu (EKKKÜ) joonistuskursustel jm. Esimesed linoollõiked pärinevad 1919., esimesed puulõiked 1922. aastast. Samal aastal esines ta oma töödega EKKKÜ esimesel kunstinäitusel Tallinnas.

Õpetajaameti ja loomingulise töö kõrval toimetas Märt Laarman "Eesti Kunsti Aastaraamatut" (1926-1927), Eesti Kunstnikkude Ryhma programmilist almanahhi "Uue Kunsti Raamat" (1928), noorsooajakirja "Taie" (1928-1929), avaldas kunstikriitikat ajalehtedes ja ajakirjades "Olion", "Looming", "Kunst ja Kirjandus".

Loometee alguses oli Laarman Eesti Kunstnikkude Rühma järjekindlamaid kubistliku ja konstruktivistliku suuna arendajaid ja propageerijaid. Viljeles maali ja raamatugraafikat. Tema trükitehnilistel võimalustel (põhiliselt kirjal ja selle paigutusel) põhinevad ranged raamatukujundused olid tollal uudsed. Lõi ka vabagraafikat. 1930ndatel aastatel sai Laarmani põhialaks just raamatugraafika, tema käsitluslaad muutus natuurilähedasemaks, ekspressiivsemaks ja maalilähedasemaks. On paljud raamatud illustreerinud puugravüüridega.

Kuulus Eesti Kunstnikkude Rühma alates 1924. aastast ning Kunstnike Liitu 1945. aastast.

Kuni 1930ndate aastate keskpaigani tegutses ka kunstiarvustajana.  1940. aastail töötas M. Laarman edukalt nii vabagraafiku kui ka raamatukujundajana. Teda süüdistati sel ajal formalismis ehk eemaldumises tolleaegsest kunstiringkonnast. Tegelikult oli ta tollal üks viljakamaid raamatukunstnikke, kujundades üle 40 teose. Parimaiks näiteiks võib neist pidada 1946. aastal ilmunud Friedebert Tuglase “Elu ja kangastused” ja 1948. aastal ilmunud Lydia Koidula “Valik luulet”. 

1950. aastail tegeles M. Laarman Fr. Tuglase teoste kaheksa köite illustreerimisega, kuid suutis selle kõrvalt luua ka palju vabagraafilisi lehti, mida samuti peetakse eesti kunsti paremikku kuuluvaks.

1951. aastal heideti Märt Laarman Kunstnikkude Liidust välja "loomingulise küündimatuse ja passiivse hoiaku pärast ENSV Kunstnike Liidu üritustesse". Liidu liikme staatus taastati siiski viis aastat hiljem.

Alates 1960ndate keskpaigast viljeles lisaks raamatute illustreerimisele ka ekspressiivses sümbolistlikus laadis akvarelli ning tempera- ja guaššimaali.

1969. aastal sai Märt Laarman aunimetuse Eesti NSV teeneline kunstnik.

Allikad:

• EKABL
• Maalikunstnik ja graafik Märt Laarmann 110 // Postimees (1996) 28. veebr. URL: https://www.postimees.ee/2471077/maalikunstnik-ja-graafik-mart-laarman-100-tanavakuritegevus-on-julm-roovlid-on-terved-ja-tugevad-aitab-tihe-patrullimine-ka-ornem-sugu-uritab-ma-sain-siit-uued-aadressid-korterivargustes-suudistatava-kirjast-vabadusse-nadala-tanavakuritegevus
• Märt (Martin) Laarman. - Eesti graafika kogu. URL: Märt Laarman - Eesti graafik ja maalikunstnik (eestigraafika.ee)

Märt Laarmann „Laud“, 1928 (õli papil 39,5 cm x 49,5 cm)
Foto: Eesti Kunstimuuseum

21. veebruar - Hain Henno 185

Hain ja Mall Henno, kuldpulm, 1921, VM VMF 195:39 F
Allikas: Geni.com

Hain Henno

21.02.1836 Härjakoorma talu, Paistu kihelkond, Holstre vald – 2.07.1922 Kovali talu, Holstre
Eesti rahvusliku liikumise tegelane, taluperemees

Hain Henno sündis 1836. aastal 21. veebr. Viljandimaal, Holstre vallas, Härjakoorma talus. Ta isa Juhan Henno kosis Härjakoorma talu tütre Ell Härgi naiseks ja asus naise vanemate tallu elama. Sel ajal pidi iga talu teomehe mõisas tööl pidama. Juhan Henno oli hoolas töömees ja sai tänu sellele mõisnikult Kovali talukoha.

Juhan Henno surma järel jäid teda leinama abikaasa Ell poja Hainiga ja kahe tütrega. Peagi abiellus lesk Hendrik Kunderiga. Sellest abielust sündis kolm last, üks neist tuntud Eesti kirjanik Juhan Kunder.

Hain Henno sai oma esimese hariduse Holstre Pulleritsu koolis, kus sel ajal oli kooliõpetajaks oli Jaak Pullerits. Külakooli lõpetamise järel ei andnud mõisa rentnik Blossfeldt Hain Hennole luba linnakooli õppima minekuks.  17-aastasena õnnestus noormehel saada aastaks Paistu köstri Ullai juurde õpilaseks. Nõnda sai Hain Henno selle aja kohta õige korraliku alghariduse. Maksu köster õpetamise eest ei võtnud, kuid noormees oli talle töömeheks.

Isalt jäänud Kovali talu pidamise kõrval sai Hain Henno juba 1864. aastal 28-aastaselt Holstre valla eestseisjaks (vallavanem). Vallavanemana astus ta oma lähema ümbruse otseste huvide eest üles: 1864. aasta kevadel saadeti ülespoole kaebuskiri Holstre mõisarentnik Blossfeldti ülekohtuste, rahvale kahjulike võtete vastu. Nimetatud rendihärra pani Holstres kaks põlist veskit kinni, tegi takistusi linaleotamises jne. Otsustati 1864. a. kevadel palvekiri saata otse Balti kroonumaade valitsejale Riiga ja Peterburisse kroonumaade ministrile. Kirjale andis esimese allkirja Hain Henno ja tunnistas end hiljem kirja autoriks, et kirja algatajat üliõpilast Peeter Petersoni kohalike võimumeeste eest kaitsta. 

1864. a. kevadel seati aga palvekiri keisri nime peale kokku. Palvekiri sisaldas 10 punkti. Nõuti peale muu vallakohtu vabastamist mõisa võimu alt ja uue kogukonnaseaduse maksmapanekut, teo-orjuse ja ihunuhtluse kaotamist, talumaade müügihinna kindlaksmääramist erapooletute vene ametnikkude poolt, teede tegemise ja postijaama-maksu ühetasast jaotamist valdade ning mõisate vahel jne. Ka sellel palvekirjal ei puudunud Hain Henno allkiri. Palvekiri tõlgiti Peterburis vene keelde ning anti keisrile tema tiibadjutandi krahv Kelleri kaudu ära. Samal ajal peeti Peterburi tegelastega nõu, kuidas teist palvekirja palju suurema hulga allkirjadega ning suurema saatkonnaga (esimese palvekirja tõid kolm saadikut Peterburisse) keisrile ära anda. Prof. Köler tuli siin appi ning sõitis suvel oma isa talusse Lubjasaarele, et seal asja õhutamiseks koosolekut ära pidada. Palvekiri anti üle 1000 allkirjaga, mis mitmest maakonnast kogutud olid, ja ühes 95 eri-palvekirjaga 9. nov. 1864. a. keisrile Tsarskoje Selos ära. 

Rahva hulgas tõusnud nn palvekirjade liikumise laienedes tuli Hain Hennol mitmel korral käia Riias ja Peterburis nii kohalike võimumeeste ülekohtu vastu abi otsimas kui üldse rahva õiguste laiendamist ja elujärje parandamist taotlemas.

„Üks ettevõtetest oli Holstre kroonumõisa valla kätte rendile saamine, milleks palvekirjad otse kroonumaade valitsusele saadeti, oma sakstest mööda minnes. Niisugune teguviis oli kõnesolevail ajal (1864.) alles koguni kardetaw ja nõudis suurt julgust. Sellekohase palvekirja oli üliõpilane P. Peterson valmistanud. Allakirjutajate seas oli aga H. Henno esimene, kelle eeskuju ka muud kaasa kiskus. Kui aga siis asi tõsiseks läks, ametiwõimud oma terawa ninaga holsterlaste teos üleüldise rahwaliikumise „kihutuse" hädaohtu aimasid ja palvekirja tekkimist pärast uurimise ette võtsid, andis .Henno end julgelt ja ohvrimeelselt piksevardaks, et ähwardava „Jupiteri noolte" mõju nõrgendada, nimelt Petersoni päästa. Ta tunnistas end palwekirja valmistajaks ja suutiski sellega võimude meeli vaigistada. Sest ettewõte sai nende silmis üksi kohalise laadi ning et ligemad ametikohad Hennol kui kõigiti ausat ja mõõdukameelset meest tundsid, ei wõetud teda vastutusele. Salliti veel sedagi, et Henno, kes mainitud tegevuse mõjul muidugi vallas üleüldise lugupidamise omandanud, mitmetesse vallaametitesse valiti, mida kaua aega pidas.“
(Hain Henno 85-aastane // Päewaleht, nr. 50, 23 veebruar 1921) 

Hain Henno võttis olude sunnil salaja peetud palvekirjade nõupidamistest alati osa. Peale selle võitles ta Holstre mõisa õiglase jagamise pärast, seistes vene-õigeusklike maasaamisel eesõiguse andmise vastu, muretsedes nälja-aastal 1868 vallale soodsatel tingimustel mujalt vilja, astus eduga üles Paistu kihelkonnakooli sulgemiskavatsuse vastu, mille algatajateks olid mõisnikud ja kirikuõpetaja. Tema hoole all ehitati Holstres korralikud kivikatusega koolimajad.

Hein Hanno tegevus ulatus kodu ümbrusest kaugemale: ta oli Viljandi Põllumeeste Seltsis pikalt eestseisuse liige, kes laekahoidjana esimese suurema Eesti seltsimaja ehituse rahalise külje eest hoolt kandis; C. R. Jakobsoni surma järel tolle pere eestkostjana aitas oksjoni alla langenud Kurgja talu tagasi lunastada; osales liikmena Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuses ning kuulus 1870-1884 Eesti Aleksandrikooli heaks raha korjamise organisatsiooni peakomiteesse.

Eesti Aleksandrikooli mõtte algatajateks olid Holstre-Pulleritsu külakooli õpetaja Jaan Adamson ja Tarvastu kihelkonnakooli õpetaja ja köster Hans Wühner. Eestikeelse õppemaksuta kihelkonnakooli haridust jätkava õppeasutuse loomine sai ärkamisaja üheks kandvamaks aktsiooniks, mis haaras kaasa kõik tuntumad eesti rahvuslikult meelestatud tegelased. Kooli asutamiseks hakati koguma annetusi, mille jaoks 1870. aastal moodustati Eesti Aleksandrikooli peakomitee ning kohtadel hulgaliselt abikomiteesid. 1887. aastaks oli kogutud enam kui 104000 rubla. Eesti Aleksandrikooli liikumine haaras enamikku rahvusliku ärkamisaja tegelastest ning Aleksandrikooli peakomiteed on nimetatud ka eestlaste esimeseks parlamendiks. Venestamise tingimustes avati kool aga 1888. aastal venekeelsena. (Eesti Aleksandrikool - Wikiwand)

Hain Henno töötas Eesti Aleksandrikooli heaks algusest peale koos Jaan Adamsoniga. Hain Henno kuulus 1870-1884 Eesti Aleksandrikooli heaks raha korjamise organisatsiooni peakomiteesse, sai 1884. aastal komitee asemele seatud keskkomitee liikmeks ja nimetati 1887. aastal Aleksandrikooli kuratooriumi liikmeks, täites siin laekahoidja abi kohuseid. Kuratooriumi liikmeks jäin Henno kuni kooli tegevuse lõpetamiseni endisel kujul 1906. aastal.

Isiklikku

Hain Henno abiellus 20. juunil 1871 Mall Ainsoniga ning neil oli seitse last. Naise onupoeg Peeter Ainson oli Hain Henno kõrval rahvusliku mõtte õhutajad ja kadjaid Holstres. 

Hain Henno suri 2. juuli 1922 oma kodutalus 86-aastasena. Maetud Paistu kalmistule.

Mälestuskivi Kovali talu asukohal, kus sündis kirjanik ja koolimees Johann Kunder (1852 - 1888) ning elas rahvusliku liikumise tegelane Hain Henno (1836 - 1922)

Loe veel:

• Albrecht, J. Hain Henno // Eesti Kirjandus (1922) nr. 8. URL: 
• Hain Henno 80-da sünnipäeva puhul // Postimees (1916) 9. veebr. URL:
• Hain Henno 85-aastane // Päevaleht (1921) 23. veebr. URL: https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1921/02/23/12
• Hain Henno // Päevaleht (1922) 4. juuli. URL: https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1922/07/04/10

Allikad:

• Eesti Aleksandrikool. Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Aleksandrikool
• Eesti Biograafiline Leksikon. 2. tr. Saku, 2001. Lk. 125-126
• Eesti Elulood. EE 14. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 200. Lk. 87
• N. Kruus. Eesti rahvusliku ärkamise algupäevilt // Eesti Kirjandus (1934) nr 8. URL:   https://www.digar.ee/arhiiv/en/download/131170)

VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Nele teistlaadi praktikaaruanne vol 2

Viljandi Linnaraamatukogu alternatiivajaloo avaloos saime lugeda raamatukoguhoidja Nele seninägematult ausa praktikapäeviku kandest esimese päeva muljeid, mis juhatas noorukese raamatukogunduse tudengi lapsepõlves kogetud traumeerivate hetkedeni. Seekordses loos viib jutujärg kaelamurdvatesse seiklustesse raamatukogubuss Kubani ja rändfondi perenaise Liivi Metsamaaga ning esimese avaliku esinemiseni raadioeetris.

Asi muutus päev-päevalt paremaks. Raamatukogu avas mulle tasapisi oma aardeid. Üheks neist osutus raamatukogu rändfondi perenaine Liivi Metsamaa. Liivi oli noor ja naeruhimuline ning armastas pööraselt iga asja üle vaielda. Ta täiendas end parasjagu Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja see oli ka põhjus, miks me esimestel päevadel ei kohtunud. Elu läks raamatukogus häälekamaks ning huvitavaks kohe kui Liivi sessilt saabus. 

Tema hallata olid mitmed laenutuspunktid linnas ja selle ümbruses. Tavaliselt suundus ta missioonile  tohutute raamatukottidega kummagi käe otsas, aga teisipäeviti tuli teha bussiring rajooni, kus iga piimapuki juures ootasid kirjandushuvilised memmed ja taadid uusi raamatuid ja värsket linnaklatši. Tuur tipnes Tuhalaane abikooliga, kus õpetati lapsi, kes ei olnud just kõige taibukamad, kuid selle eest suured lugemishuvilised.

1977. aastal saadi uus buss Kuban, millele ehitati sisse metallriiulid ja mis alustas järgmisel aastal hõreda asustusega maapiirkondade teenindamist. Ühel päeval sõideti läbi neli-viis peatust. Marsruut oli ühildatud autokaupluse omaga, kuna siis oli inimestel üks käimine. Edaspidi jäid laenutuspunktid põhiliselt linna piiridesse, kuigi alguses käidi veel mõnda aega bussiga Kurvitsa ja Tuhalaane inimesi teenindamas. Linna laenutuspunktides (Viljandi Autobaas, teeninduskombinaat Leola jt) ning Jämejala psühhoneuroloogiahaigla raamatukogus käis raamatuid laenutamas rändfondi haldaja Liivi Metsamaa. (Raamatust: Viljandi Linnaraamatukogu 100. Lk. 76)

Mind nähes plaksutas Liivi rõõmsalt käsi ja teatas Väikesele Hellele, et võtab praktikandi endaga bussiringile kaasa. Mina olin pisikese vahelduse üle rõõmus ja nii me heal meelel teele asusime. Vadistasime mõnuga ja Liivi iseloomustas värvikalt oma klientuuri ning nende harjumusi. Näiteks sain ma teada, et Tuhalaane kooli laste hulgas on üks natuke imelik väga suurt kasvu poiss, kelle nimi oli Tarmo ja kelle eripäraks oli see, et ta ronis põlvede peal treppidest üles. Seda liikumisviisi kasutas ta ka bussi sisenemiseks.

Liivi Metsamaa meie Pipaga

Tuhalaane oli ilusate järvekestega kena künklik kohake. Ka koolimaja asus ühe künka otsas, mille all sillerdas veesilm. Meie bussijuht parkis bussi mäekallakule, hüppas ise uksest välja ja jalutas päikesesse. Meie Liiviga jäime bussi lapsi vastu võtma. Liivi tõstis klappistmed üles, muutes need ühe liigutusega väikesteks riiuliteks ja nähtavale ilmus ridade viisi raamatuid. 

Lastepilv vajus käratsedes bussi, Tarmogi saabus roomates ning laenutustegevus võis alata. 

Äkki käis bussist läbi nõksatus ja me hakkasime tasase naginaga mööda kallakut alla järve poole tagurdama. Puhkes paanika, kõik kiljusid, ma ise kaasa arvatud. Jõudsin mõelda, et järve me kogu kupatusega nüüd põrutame ja mina ei oska ujudagi. Vaimusilmas nägin end järvepõhjas lebamas, juuksed mererohuna hõljumas. 

Õnneks töötasid mõistusest sõltumata mõned instinktid. Trügisin lapsi enda ees ukse poole ja hakkasin neid ükshaaval bussist välja viskama. Pisikestega polnud suurt vaeva, need olid kerged ja enamikus nõus ka ise hüppama. Probleem tekkis minust palju pikema - täismehe mõõtu Tarmo, kes klammerdus ukse juures oleva posti külge, ega kavatsenud lasta end välja lükata. 

Samal ajal, kui mina Tarmo sõrmi ja varbaid posti küljest lahti kangutasin, kuulsin taustal, kuidas Liivi teeb vahekäigus paanitsevate laste hulgas endale teed, korrates tungivalt: “Lapsed eest, lapsed eest, lapsed eest...“  „Kui alatu“, mõtlesin mina, „tahab oma nahka päästa!“ 

Samal ajal õnnestus mul Tarmost võitu saada ja ma nägin, kuidas ta uhke kaarega uksest välja lendas, vastu üht puutüve põrkus ja seda mööda vaikselt alla voolas. Kohe seejärel käis raksatus ja puu, millest me parasjagu mööda libisesime, lõi bussiukse tagurpidi ning siis äkki me seisime... 

Vahtisin segasena ringi ja sain aru, miks Liivi oli endale nii meeleheitlikult teed teinud. Ta oli roninud läbi lastesumma, üle istmete ja risti üle bussi ehitatud laenutusleti juhi kohale ning tõmmanud vanale Kubanile pidurid peale. Oli õnn, et ta just äsja oli käinud autojuhikursustel. 

Minu ainsaks mõtteks oli olnud buss lastest tühjaks loopida ja ka ise välja hüpata. Kangestunult juhiistmel kükitades sosistas Liivi mulle dramaatiliselt läbi hammaste, et läheksin ja otsiksin bussijuhi üles. Sosistama pidi seetõttu, et liigse õhu liigutamisega bussi mitte uuesti veerema põrutada. 

Tormasin segaduses siia ja sinna, sest koht oli võõras, kuni lõpuks leidsin bussijuhi seismas tihedalt vastu hekki. Midagi kahtlustamata tormasin sinnapoole, ise karjudes: „Bussijuht! Bussijuht, buss libises mäest alla!“ 

Bussijuht tegi kiire sammu ja kadus heki sisse nagu üle linna Vinski.  Seisin hämmeldunult suud maigutades, kuni äkki sain ilmutuse – bussijuht pissis. Keerasin delikaatselt selja ja lähenesin sedamoodi tagurdades sellele kohale hekis, kus oksad veel vaikselt liikusid, ise ikka erutatult vuristades mäest alla veerenud bussist. 

Peab ütlema, et bussijuht üle just ei reageerinud, surnumatja aeglusega ronis ta hekist välja ning asus  pükse kohendades sündmuskoha poole teele. Koju sõites olime Liiviga küllaltki kaamed ja mitte väga jutukad.

Peale seda vahejuhtumit Väike Helle mind teiste kätte enam ei usaldanud. Võttis mu käekõrvale ja suundus Viljandi kohalikku raadiojaama, et ma saaksin ka oma avaliku esinemise esimesed tuleristsed. Raadios Aime Jõgi valvsa silma all pidin ma ette kandma bibliograafilise ülevaate Janis Rainise  elust rääkivast raamatust. 

Olukord ei olnud küll eluohtlik, kuid mitte vähem närvesööv kui meie dramaatiline bussireis. Mikrofoni ees esinemise reeglid keelasid paberitega krabistamise, suuga naksutamise ja hääle väristamise. Keelust hoolimata ma just neid asju tegingi. Ise ma oma esinemist ei kuulnud, sest tegemist oli otsesaatega, aga hiljem ütles Hilja mind kurvalt ja armastavalt vaadates, et kõik oli olnud suurepärane.

Nii äkki kui Liivi oli ilmunud, ta ka kadus, algas ju puhkuste aeg.

Järgneb...

VLRK 110: Viljandi linn ja lugemisring Esimese maailmasõja pöörises

Sakalas 15.02.1915
avaldatud 1914. aasta kokkuvõttest selgus, et
"...huvitus raamatute vastu vähemaks jäi, 
kuna mitmed liikmed sõtta läksid"

Majandus- ja kultuurielu normaalse arengu katkestasid 1914. aastal alanud Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud revolutsioonilised sündmused Vene keisririigis. Juba 1914. aasta augustis läksid maailmasõja rinnetele esimesed 76 vabatahtlikku.

Esimesed maailmasõja aastad ei avaldanud lugemisringi tegevusele algul mainimisväärset negatiivset mõju, ent hilisemad sõjaga kaasnenud võimuvahetused mõjutasid siiski suuresti lugemisringi tegevust. Sellel ajal tegeleti peamiselt raamatukogutööga, seltskondlik tegevus oli olematu. Kuna raamatuid anti välja ehk laenutati muu töö kõrvalt, vahetusid pidevalt inimesed, kes seda ülesannet ilma palgata oma vabast ajast täitsid.

1914

Läbi aegade laenati Lugemisringi kogust peamiselt ilukirjandust. 1914. aasta kohta kokkuvõtet tehes tõdeti, et võrreldes eelneva aastaga loeti siiski 728 köidet vähem: 

„Tuleb see sellest, et aasta algul raamatukogu ümberkorraldamise tõttu kuu aega seisis, kuna teisel pool aastal sõja tõttu uute liikmete juurdetulek kui ka huvitus raamatute vastu vähemaks jäi, kuna mitmed liikmed sõtta läksid. Ka ilmus läinud aastal hästi vähem uut kirjandust.“ Eelmiste aastate eeskujul sooviti ettelugemisõhtuid korraldada, „kuid algav sõda tõmbas asjast kriipsu läbi.“ (Sakala 15. veebr. 1915)

1914. aastal töötati välja lugemismäärused, mille järgi lugejale antakse korraga kuni kolm raamatut kolme nädala peale; ainult „iseäralikul juhtumil võib lugemise aega pikendada, koguhoidja lubal“; tähtaja ületamise puhul trahv üks kopikas iga päeva eest iga raamatu kohta; rikkumise või kaotamise või üle kahe kuu enese käes pidamise korral tuleb raamatu hind välja maksta. Seati sisse uus raamatute väljaandmise süsteem, praagiti varem kingitustena saadud vähemväärtuslikud teosed kogust. Raamatukogu kasutamise tingimused trükiti ja kleebiti iga raamatu kaane külge. Raamatutele pandi alguses ümber paber, aga võimaluste kasvades püüti neid köita.

1915

Lugemise elavnemisel hakati loetavamaid raamatuid kahes eksemplaris muretsema. Selleks, et rohkem inimesi lugeda saaks, lühendati laenutuse tähtaega. Raamatukogu korrashoidmiseks valiti veebruari 1915 komisjon, kes tegeles raamatute sissekandmisega inventariraamatusse, raamatute korrastamise ja köitmisele viimisega. Milliseid raamatuid ja kui palju osta, seda otsustas eestseisus. Kuigi eesmärgiks oli soetada eelkõige väärtuslikumat eestikeelsest trükisõna, tuli mõelda ka vähenõudlikuma maitsega lugejale. Suvel 1915 sai Lugemisring hr. Baarsilt kingiks üle 200 raamatu.

1915. aastal suleti kõik saksa seltsid ja keelati saksa keele tarvitamine avalikes kohtades. Suuri muudatusi Viljandi elus tõi kaasa suve lõpp, mil pärast sakslaste suurpealetungi ujutati linn üle sõjapõgenikega Läti aladelt. Pärast Pärnu pommitamist augustis evakueeriti Viljandisse osa sealseid asutusi.

1915. aasta suve lõpp tõi Viljandisse sõjapõgenikud Lätist. EUROPEANA kogust võib leida foto, mille kirjeldus on: "Keeleteadlase Julija Žukauskaitė õppeaasta Fellinis (praegu Viljandi, Eesti). 1916"
URL: Kalbininkės Julijos Žukauskaitės mokslo metai Fellin (dabar - Viljandi, Estija) mieste. 1916 m. / Julija Žukauskaitė ... [et al.]. - 1916-1917 | Europeana

Üldse töötas 1915. aastal Viljandis korralikult ainult üks seltsiraamatukogu – Viljandi Esimese Lugemisringi raamatukogu. „Koidu“ raamatukogust jäi raamatute väljaandmine pea täiesti seisma ning Kaskusseltsi raamatukogu oli hoopis suletud.

20. jaanuari 1916 Sakala esiküljel avaldati Eduard Schönbergi „Lühike tagasivaade kohaliku lugemiseringi viieaastase tegevuse peale”, milles nenditakse: „Lugemine on Lugemiseringi kogus aasta-aastalt tõusnud, ainult paaril viimasel aastal on see väliste olude tõttu natuke tagasi läinud. Viie aasta jooksul on kogust umbes 15 000 köidet kirjandust nõutud. Lugejate arv ei ole võrdlemisi suur, ta on 130–150 ümber kõikunud”. Loodeti, et vaatamata sõjaajale jätkab lugemisring oma tegevust ja saab juurde uusi liikmeid.

1916

Hugo Raudsepa 4. märtsil 1917 etteloetud aruandest selgub, et 1916. aastal Lugemisringi tegevuses "uuendusi ja muudatusi ei ole olnud, töödati endises sihis ja vanadel piiridel. [...] Tarvitasid teda aasta jooksul 197 liiget - neist endisis lugejaid 101 ja uusi 96; ärajäänud on mitmesugustel põhjustel neist 38. Nõudmine raamatute järele oli märksa suurem, kui endistel aastatel ja tõotab ka edaspidi veel tõusta. [...] Kõige elavamalt tarvitasid raamatukogu üleüldse noored, tähtis osa lugejatest langeb naisterahvaste peale. [...] Kokkuvõttes võib ütelda, et raamatukogu on enesele teed rahva sekka rajanud ja tema tegevus on edenenud." (Protokolliraamat lk. 65, 66)

1916. aasta 21. mai üldkoosolekul teatati, et lugemisring ostis 25 rubla eest ära karskusseltsi Vabadus raamatukogu. Sama koosoleku päevakorras oli ka raamatukogu laiendamise küsimus, kuid erakorraliste ühiskondlike olude tõttu otsustati „mõtte arendus” mõne aja peale edasi lükata.

SÕJA VÄE. KOMISJON 1916. a

Sõda tähendas noorte meeste mobiliseerimist ja tööjõunappust, mis andis Viljandis eriti tunda 1916. aastal. Viljandi Esimesele Lugemiringis avaldus see laenutuste arvu suurenemisega 1915. aasta 3376lt 1916. aasta 6272le.
Foto algallikas: https://www.osta.ee/en/viljandi-sojavae-komisjon-1916-98422639.html

Sõjaaja mobilisatsiooni ja hädaabitöödega oli seotud maal ja linnas tekkinud tööjõunappus, siis sai eriti tuntavaks 1916. aastal.  Linna ettevõtteid tabas pankrotilaine. Ainuke ettevõte, mis suutis sõja ajal oma toodangut suurendada, oli presenti valmistav linavabrik. Suhteliselt kergesti pääses ka tikuvabrik.

1917

Viljandis algas Veebruarirevolutsiooni järel
pööreterohke ja segane aeg.
Lugemisringile tähendas see haruldaselt suurt tõusu
nii liikmete kui laenutuste arvus
foto, Viljandi, Posti tn kohtumaja ees meeleavaldus, 1917
(VM VMF 500:76 F 9321);
Viljandi Muuseum; vmvmf500_76F_pisipilt.jpg

Teated Veebruarirevolutsioonist jõudsid Viljandisse 7. märtsil 1917. Kolm päeva hiljem tähistati demokraatliku Vene riigi loomist ülelinnalise rahvamiitinguga Suurel turul. Viljandis oli alanud poliitiliselt pööreterohke ja segane aeg.  

„Lugemiseringi raamatukogu tarvitamine on käesoleva aasta esimesel poolel haruldaselt suureste kasvanud. Kuna läinud aastal sama aja jooksul üle 2700 köite lugeda võeti, on tänavu see arv üle 5600 seega rohkem kui kahekordseks tõusnud. Kõige suurem tegevus oli märtsikuul, kus ligi 1200 köidet lugeda võeti; kõige vähem on raamatukogu maikuul tarvitatud umbes 800 köidet. Võrdluseks olgu juurde lisatud, et terve läinud (1916) aasta jooksul kokku 6272 köidet lugeda on võetud. Sarnase suure kasvu põhjuseks, et Lugemiseringi raamatukogu ainuke seltskondline raamatukogu Viljandis on, mis avatud oli. Tänavu on seni umbes kolmveerand sada uut liiget vastu võetud. Raamatukogu tarvitamine algas kiirelt kasvama läinud aasta oktobrikuust peale ja tõusis iseäranis suureks tänavu, kuna pühapäevadel alati sada ja ka üle saja köite välja anti. Äripäevadel väljaantud raamatute arv kõigub 50 ja 80 vahel. Raamatukogu teeb kättesaadavaks odav liikmemaks, - ainult 1 rbl. aastas. Kõige rohkem on ilukirjandust loetud - nimelt 3414 köidet, siis on mitmesugust kirjandust (käsitaamatuid, koguteoseid jne) 629 köidet loetud. Kõige vähem on keeleteaduse, kirjanduse ja arvustuse üle loetud - 46 köidet. (Sakala 31. juuli 1917. - URL: https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1917/07/31/8)

4. novembril õnnestus kohalikel kommunistidel käsu kohaselt Viljandis võim enda kätte võtta. Uue võimu esimesed sammud olid maavalitsuse eestimeelsete liikmete arreteerimine ja ajalehe „Sakala“ sulgemine.  

1917. aasta kohta kokkuvõtlikku aruannet ei leia, ent 30. aprillil 1919 ilmunud „Sakalast“ võib lugeda:

Lugemiseringi raamatukogust võeti 1917a. jooksul üle 10 tuhande köite lugeda, s. o. umbes 2 korda enam kui 1916 a. Ka liigete arv tõusis umbes kahekordseks – 380 pääle. Seega on Lugemisering üks perekamateks seltsidest Viljandis.

1918

1918. aasta 24. veebruaril iseseisvuse väljakuulutamisele järgnes 25. veebruaril alanud üheksa kuud kestnud Saksa okupatsioon. Sellest aastast leidub koosolekute protokolliraamatus ainult üks sissekanne ja seegi ainult uute liikmete registreerimisest 10. jaanuaril. Koosolekuid ei toimunud ja raamatukogu oli suletud. 

Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal Viljandis Lugemisring ei tegutsenud
Foto algallikas: http://www.estonica.org/et/Saksa_okupatsioon_1918/Sakslased_Viljandis_1918/?max

Teisipäeval, 12. novembril heisatakse raekojale sinimustvalge lipp. Linna asutused ja koolid antakse eestlastele üle 23.-27. novembrini.

Märtsis 1919 laiendatakse Ajutise Valitsuse otsusega Viljandi territooriumi: liidetakse Kivistiku linnaosa, Uue tänava piirkond, Uueveski maad, Tallinna tänava äärsed eeslinnad, Viljandi mõisa hoonestik, Valuoja ümbrus ning Kantreküla. Linna pindala suureneb sellega 91 hektarilt 162 hektarini. Märtsis elab linnas 9269 inimest.

30. aprilli 1919 Sakalas ilmus teade, et lugemisringi raamatukogu on aastase kinnioleku järel jälle avatud. Kuna rahaline seis polnud kiita, otsustati 25. mai 1919 lugemisringi peakoosolekul liikmemaks tõsta 6 margalt 10 margale. Suureks probleemiks oli laenutatud raamatute tagastamata jätmine. Raamatukogu oli küll uuesti avatud, kuid ainult 49 päeval. Sellele vaatamata kogunes laenutusi 1919. aastal 2339 ehk ligi 48 köidet päevas. Peeti ainult kolm koosolekut (kaks juhatuse ja üks üldkoosolek), sest nii mõnigi kord tuli plaanitud koosolek osavõtjate vähesuse tõttu edasi lükata või hoopis ära jätta.

1. juunil 1919. on esimesed linnavalimised iseseisva Eesti Vabariigi ajal, linnapeaks saab August Marfeldt (Maramaa).

 

Allikad (lisaks tekstis viidatule):

·       Ajaraamat 1911-1951 ja 1971-1980. – Viljandi Keskraamatukogu, [1985]
·       Ajakillud. – Viljandi Keskraamatukogu, 1975
·       Viljandi 1918-2018 sõnas ja pildis. I osa: Eesti Vabariik ja okupatsioonid 1918-1987. – (Viljandi Muuseumi toimetised VII). - Viljandis, 2018. - 255 lk.
·       Viljandi Esimese Lugemisringi protokolliraamat 14.08.1911 – 29.10.1922
·       Viljandi Linnaraamatukogu 100. - Viljandi, 2011. - 255 lk.

17. veebruar - Ülo Mallene 85

Ülo Mallene 

17.02.1936 Viljandi - 17.01.2021 Lõhavere k, Viljandimaa
Majandustegelane, publitsist ja kergejõustiklane

Ülo Mallene lõpetas 1955. aastal Viljandi 1. Keskkooli ja 1965. aastal Tartu Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna kaugõppes. Majanduskandidaat aastast 1971. 

Esimene amet Ülo Mallese tööraamatus on Viljandi Tarbijate Kooperatiivi raamatupidaja õpilane. Kolme-nelja kuu jooksul sai värskest õpilasest pakkija ja ei läinud aastatki, kui tema ametnimetus oli vanemkaubatundja. Järgmistel aastatel jõudis Ülo Mallene olla nii Posti kaupluse juhataja kui Abja Tarbijate Kooperatiivi juht. 1966. aastal kandideeris Tartu Riikliku Ülikooli õppejõuks, kus õpetas kaubandusökonoomika vanemõpetajana 1994. aastani.  Töötas vastavatud Viru hotelli asedirektorina.  Olnud ka Tallinna 2. toidukaubastu kommertsdirektor ning Kotka selvehalli asutaja ja direktor (kuni 1985). Enne üleminekuaega oli mitu aastat agraartööstuskompleksi Aiandus peavalitsuses juhtival kohal. 1990-1992 töötas Tallinna Linnavalitsuse kaubandusnõunikuna. 1994–2001 TTÜ käitismajanduse instituudis dotsendina. Aastatel 1999–2001 oli Majandusõiguse ja Poliitika Instituudi rektor. 

Kaubanduses osalemise kõrvalt on Ülo Mallene tegutsenud ka ajakirjanduses. 1973. aastast sai temast tervelt 12 aastaks infobülletääni "Uut Kaubanduses" toimetuskolleegiumi esimees. Tegelikult oli ta juba 1969. aastast kirjutanud ajalehte "Edasi" kaubanduskommentaare — kokku seitse aastat. Samuti on tema kommentaare saanud lugeda "Sakalast" ja "Äripäevast". Avaldanud kirjutisi „Spordilehes“ ja „Kehakultuuris“, 1994–1997 ühtlasi ajakirja „Ärielu“ toimetaja. Teinud mitmeid kaastöid "Sakala Kalendrisse".

Ülo Mallese üks suuremaid skandaale oli seotud ajakirjanduses avaldatud mõtetega. 1976. aastal avaldas ta "Noorte Hääles" arvamust, et inimesed võiksid ratsionaliseerida oma kaubanduslikku käitumist ning selle asemel, et iga päev poes käia, võiks nädala varu korraga ära osta. Tänapäeva Eestis väga loogilisena tunduv mõte pakuti välja ajal, kui valitses kaubadefitsiit. Välismaalt laenatud ja seal kenasti töötanud teooria ei sobinud kuidagi Nõukogude praktikaga.

Sporditreeninguid alustas Ülo Mallene 1951. aastal Viljandi Laste ja Noorte Spordikooli kiiruisutamisosakonnas Uno Petersi ja kergejõustikuosakonnas Otto Paatsi juhendamisel. Tuli 1953. aastal kiiruisutamises Pärnu oblasti koolinoorte meistriks ja oli mitmekordne „Jõu“ meister. Olnud 30 km jooksus Eesti meistrivõistluste meeskonna võitja (individuaalne 6. koht). Võistelnud kõigil klassikalistel jooksudistantsidel, ka maratonis. 

Isiklikke rekordeid: 1500 m 4.09,2 (1963); maraton 3:00.43,0 (1963). 

„Jõu“ auliige (1971). Vabariikliku kategooria kergejõustikukohtunik (1967). Kuulunud 1965–1967 ja 1974–1975 Kergejõustikuföderatsiooni presiidiumi ja olnud 1965–1978 „Jõu“ kergejõustikusektsiooni esimees. 

Ülo Mallene oli abielus kergejõustiklase ja sporditegelase Reet Mallesega (sündinud Kutsar) 1960-1984. Pere sündis 1960. aastal tütar Anne. Ülo Mallene lahkus meie seast 17. jaanuaril 2021.

 

Teosed 

• 40 aastat VS Jõudi kergejõustikku (2010) 
• Jaan Tõnisson ja ühistegevus Eestis (2014) 
• Jaekaubanduse organisatsioon ja juhtimine (1985) 
• Juhtimise teaduslikud alused kaubanduses (1973)
• Müük ja müügikorraldus kaupluses (2005) 
• Viljandi Tarbijate Ühistu 100 (2010) 
• Õlleraamat (1998)

Allikad: 

• Eesti Entsüklopeedia. URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/mallene_%C3%BClo 
• ESBL = Eesti Spordi Biograafiline Leksikon. URL: http://www.esbl.ee/biograafia/%DClo_Mallene 
• Kiiler, Gert. ÜLO MALLENE: kaubandusmees, kes leiutas sõna selvehall // Sakala (2006) 18. veebr. URL: https://sakala.postimees.ee/2169897/ulo-mallene-kaubandusmees-kes-leiutas-sona-selvehall

Andra Teede. MORNA LAPSED

Teede Tekst, 2020
136 lk.

Illustreerinud: Maite Kotta

Alice kolib ema ja väikese õega Tallinnast ära, Morna linna elama. Morna on muide kuulus linnake veel kuulsamast Eesti seriaalist „Õnne 13“. Alice on kurb, terve suvi väikeses linnas, eemal linnamelust ja sõpradest. Mida siin peale hakata? Juba esimesel päeval saab ta tuttavaks Mari ja teiste Õnne tänava lastega. Asi läheb põnevaks siis kui Alice satub olema Morna muuseumis, kui sealt röövitakse tähtsad dokumendid. Ja kui linna kõige rikkam mees Margna lubab röövli tabajatele suure vaevatasu, läheb asi põnevaks.

Raamatust käivad läbi pea kõik sarja „Õnne 13“ tegelased, Alma, Laine ja Krissu, Mare ja Allan, Evelin, Taivo, konstaabel Torim ja teised.

Andra Teede on olnud „Õnne 13“ stsenarist seitse hooaega ja kõik sarjas osalevad lapsed on raamatusse sisse kirjutatud. Raamat sobib lugemiseks nooremale koolieale aga on täitsa tore lugemine ka seriaali fännidele.

Raamatut luges: Kalli Hendrikson

Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1971536

VLRK 110: Lugemisbingo nurkademängu lugemissoovitus

Lugemisbingo on raamatukogu juubeli-aasta tähistamiseks toimuv vahva mäng kõikidele, kes lugeda mõistavad. Mängus osalemine on lihtne - tuleb vaid mängulehel olevatele teemadele loominguliselt lähenedes end kõnetavaid raamatuid lugeda.

Mängulehti ootame novembri lõpuni ning valida saab nelja mängumeetodi vahel: lugeda vaid 4 nurga teemaga sobivaid teoseid, ruudustikul diagonaali moodustaval 9 teemaga sobivaid raamatuid, lugeda koguni 25 ruudu väljakutset või kirjutada meile kolme vabalt valitud ruudu teemasse sobiva raamatu lugemissoovitus. Lugemissoovitus võib olla lühike või pikk, ent kindlasti peaks ta vastama küsimusele, miks Te seda raamatut ka teistel lugeda soovitaksite?

Kaasalööjate vahel lähevad aasta jooksul loosi toredad auhinnad – raamatud ja sünnipäeva-meened. Kõikide bingomängu kategooriate ja/või lugemissoovituse mängus osalejate vahel loositakse detsembris peaauhinnad. 

Lugemisbingo reeglitega saate tutvuda meie blogis, raamatukogu lettidel olevate mängulehtede tagaküljel või raamatukogu kodulehel. 

Mängulehti ja/või lugemissoovitusi võib igal ajal saata e-postile kultuurikonks@gmail.com, esitada vabas vormis paberil teenindussaalidesse või täites veebis mänguankeet.

Raamatud, mille pealkirjas on sõna "raamatukogu"

Raamatu saab laenata 3. saalist (laste- ja noortekirjandus)

Aino Pervik TÄHENÄRIJA RAAMATUKOGU

Petrone Print, 2017

94 lk.

„Aga kui ma loen mõnda lahedat juturaamatut, siis võib ikka mõelda küll, et ma olen just ise igasuguste põnevate sündmuste keerises!“ jätkas Tähenärija. „Tegelikult istun mõnusasti tugitoolis ja mul on lahedalt šokolaadi käepärast, aga ettekujutuses olen hoopis tormisel merel ja võitlen mereröövlitega? Mõnikord isegi nälgin natuke, aga ainult ettekujutuses, sest päriselt on mul kõvasti šokolaadi ja vahel isegi kooki või küpsiseid. Mulle see ettekujutamine ikka meeldib täiega!“ „Just,“ ütles Kriksadull. Ta oli natuke aega vait ja ütles siis ausalt: „Aga šokolaadi mõte ei ole sul eriti hea. Sa ei teagi, missuguse šokolaadise sõrmejälje ma su Punamütsikese raamatusse tegin. Ainult selle pärast, et mul oli šokolaad käepärast, kui ma Punamütsikese raamatut vaatasin.“ See on kuues raamat noorele lugejale mõeldud sarjast, kus meie lemmikkirjanikud valivad oma loomingust enda lemmikud ja kommenteerivad neid.

Raamatu saab laenata 2. saalist (ilu- ja teabekirjandus)

Genevieve Cogman NÄHTAMATU RAAMATUKOGU

Varrak, 2018

288 lk.

Irene on raamatukoguhoidja. Tõsi, Raamatukogu on selline, mis ei laena ühtegi raamatut välja. Ja asub see... väga paljude paralleelmaailmade vahel, ent mitte üheski neist. Seetõttu sarnaneb raamatukoguhoidja töö pigem spiooni omaga: Irene ülesanne on minna kohale, osta, varastada või ükskõik millisel moel hankida raamat ja tuua see Raamatukokku. Maailmad on erinevad ja seetõttu võivad isegi klassikalised teosed neis pisut erineda. Näiteks on „Faustis” mingi sõna vahetusse läinud. Või on vennad Grimmid leidnud oma raamatusse täiendava muinasjutu või paar. Mõned raamatud on unikaalsed, seotud ainult ühe konkreetse maailmaga, mõned võivad aga reeta Raamatukogu saladusi. Esialgu tundub kõik lihtne: minna kena praktikandi saatel Londonisse, võtta raamat, tulla märkamatult tagasi. Aga raamat on juba varastatud ning seda näivad otsivat väga mitmed jõud alustades Liechtensteini saadikuga ja lõpetades salaühingutega. Liechtenstein, muide, on üks Euroopa suurjõude, sest just seal valmistatakse haldjate võluväe abiga maailma parimaid tsepeliine. Geneviene Cogmani „Nähtamatus raamatukogus” on salapära ja maagiat, ustavust ja reetmist, aurupunki ja armastust raamatute vastu – lühidalt: see on hõrk kokteil igale maitsele.

Raamatu saab laenata 2. saalist (ilu- ja teabekirjandus)

Rachel Lucas RAAMATUKOGU TELEFONIPUTKAS

Eesti raamat, 2020

323 lk.

Maaliline külake Cotswoldis on ideaalne pelgupaik tööstressist vaevatud ja läbipõlenud Lucyle. Pealegi tal vedas – olematu üüri eest õnnestus leida igati sobiv majake. Tal pole tarvis teha muud, kui hoida silma peal oma erakordselt krapsakal ja sihikindlal, veidi üle üheksakümnesel naabril Buntyl. Lucyl on plaanis koos oma West Highlandi terjeri Hamishiga lihtsalt puhata, lõõgastuda, lugeda ja igasugu argiaskeldused unustada. Aga Little Maudley küla elanikel on teised mõtted ja peagi on ta osaline plaanides, mille tulemusel peab likvideerimist ootavast vanast telefoniputkast saama vabatahtlike toel tegutsev raamatukogu. Kohalikele abiks olles saab naine sõbraks puuonne ehitava Samiga ja külaelu võlud hakkavad talle tasapisi meeldima. Lisaks tundub, et ka Buntyl on telefoniputkaga oma suhe, ja tasapisi hakkavad päevavalgele tulema saladused, mida vana naine on varjanud aastakümneid … „Raamatukogu telefoniputkas“ on soe ja tujutõstev lugu uutest algustest, mis viib lugeja maalilise külaelu keskele. See elurõõmust pulbitsev raamat keskendub sellele, mis on elus oluline: sõprusele, armastusele ja kogukonnale. Lugeja ette astuvad usutavad ja elutruud tegelased maailmas, kuhu igaüks meist tahaks paariks tunniks pageda.

Raamatus tegutseb raamatukoguhoidja

Raamatu saab laenata 3. saalist (laste- ja noortekirjandus)

Martin Widmark RAAMATUKOGUMÕISTATUS

Egmont Estonia, 2015

204 lk.

"Raamatukogumõistatuses“ kaovad Valleby raamatukogust väärtuslikud raamatud. Kuidas see ometi võimalik on, kui kõik hinnalised raamatud peaksid häiresüsteemi undama panema? Lasse ja Maia on hämmingus, politseiülemast rääkimata! LasseMaia detektiivibüroo raamatuseeria on rootsi laste vaieldamatu lemmik, mille esimesed raamatud on saanud ka eesti lastelt kõvasti kiita! Nüüd saavad algkooliealised lõpuks kahes uues raamatus end haaravatesse detektiivilugudesse unustada! Kui soovid lapses äratada lugemishuvi, siis on LasseMaia raamatu lapsele pihku pistmine on üks parimaid abimehi! "Raamatukogumõistatus" on eesti keeles juba kaheteistkümnes LasseMaia raamat

Raamatu saab laenata 2. saalist (ilu- ja teabekirjandus)

Stephen King RAAMATUKOGUPOLITSEINIK

Kupar, 1995

189 lk.

Stephen King on maailma tuntuimaid õuduslugude autoreid; tema enam kui 40 raamatut kuuluvad ülemaailmsete bestsellerite hulka ning nende põhjal on lavastatud verdtarretavaid õudusfilme. 

Stephen Kingi õudusromaanis „Raamatukogupolitseinik“ saab raamatukogu raamatu kaotamisest ja mitteõigeaegsest tagastamisest alguse tõeline õudus.

Raamatu saab laenata 2. saalist (ilu- ja teabekirjandus)

Kelly Harms RAAMATUKOGUHOIDJA AMY BYLERI TAGASTAMISTÄHTAJA ÜLETANUD ELU

Ersen, 2020

301 lk.

"Elu on nagu raamat: et heade kohtadeni jõuda, tuleb lehte keerata. Ületöötanud ja alahinnatud üksikema Amy Byler vajab puhkust. Kui süütundest vaevatud abikaasa, kes ta maha jättis, välja ilmub ja ütleb, et lapsed võivad suvel tema juures olla, võtab Amy pakkumise vastu ja pageb Pennsylvania maakolkast New York Citysse. Tavaliselt tasakaalukas ja leebe Amy laseb end viimaks vabaks linnas, mis iial ei maga. Ta avastab elu täis kultuuri, elukogemust ja – pärast sõprade põgusat julgustamist – pimekohtinguid. Kui üks kindel mees Amy südamesse kinni jääb, ähvardab naist oht end sellesse ootamatusse põgenemisse sootuks kaotada ja kui suvi läbi saab, taipab Amy liiga hilja, et tema ees seisab võimatu otsus: jääda oma elu uude põnevasse peatükki või naasta selle juurde, mille ta maha jättis. Enne kui ta valida jõuab, viib õnnetus need kaks maailma kokku ning Amy seisab silmitsi tulevikuga, kus ta võib ühe hetkega kaotada iseenda mõlemad pooled ja kõik oma unistused."

Raamatu tegevus toimub Eestimaal

Raamatu saab laenata 3. saalist (laste- ja noortekirjandus)

Leelo Tungal NALJATILGAD LÄHEVAD LAULUPEOLE
Menu Kirjastus, 2009
72 lk.

„Naljatilgad lähevad laulupeole“ on Leelo Tungla lasteraamat, kus ta kuueaastase Maria silmade läbi jutustab lustakalt sellest, kuidas perekond Tilk laulupeoks valmistus, milliseid äpardusi juhtus laulupeole sõites, milline nägi välja laulupeolinn ning kuidas väike Maria ise kogemata laululavale lauljate hulka sattus ja seal täiel häälel kaasa laulis.

Raamatu saab laenata 3. saalist (laste- ja noortekirjadus)

Mairi Laurik MINA OLEN SURM

Tänapäev, 2016

223 lk

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette. Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse? Mairi Laurik on noor andekas kirjanik, kelle “Mina olen Surm” on teine ilmunud romaan. Raamat on Tänapäeva ja Lastekirjanduse Keskuse korraldatud 2016. aasta noorteromaani võistluse võitja.

Ajalehes "Sakala" ilmunud raamatukoguhoidja Veronika raamatuarvustust "Surm Viljandi gümnaasiumis" saab lugeda SIIT

Raamatu saab laenata 2. saalist (ilu- ja teabekirjandus)

Marek Tihhonov MAAILMALÕPU PÄEVIK
Fantaasia, 2020
124 lk.

Marek Tihhonovi (1975) «Maailmalõpu päevik» on Cormac McCarthy «Tee» ja Emily St. John Mandeli romaani «Jaam Üksteist» parimaid traditsioone järgiv lugu apokalüpsisest ja sellest, mis saab pärast ülemaailmset katastroofi üksikute ellujäänutega. Tundliku sule ja nõtke stiiliga kirja pandud lühiromaan kujutab meie tänast Eestit ja näitab meile, kuidas minajutustaja tuleb toime maailmas, kus koroonapandeemia on hävitanud pea kogu inimkonna, kust on kadunud linnu- ja loomariik ning kus tsivilisatsiooni viimased tunnismärgid tasapisi eluta looduse poolt üle võetakse ja varemeiks muutuvad.

Raamatu tegevus toimub raamatukogus

Raamatu saab laenata 3. saalist (laste- ja noortekirjandus)

Aino Pervik PAULA RAAMATUKOGUS

Tiritamm, 2005

48 lk.

Paula klass läheb lasteraamatukokku, kus neile tutvustatakse raamatukogu Juttu tuleb entsüklopeediast ja eksliibristest ning muidugi lasteraamatutest.

Raamatu saab laenata 3. saalist (laste- ja noortekirjandus)

Klaus Hagerup TÜDRUK, KES TAHTIS PÄÄSTA RAAMATUD
Tammerraamat, 2019
57 lk.

          
Kas sa tead, mis juhtub nende raamatutega, mida keegi raamatukogust ei laena? Ka Anna ei teadnud. Aga kui ta teada saab, siis pole enam tagasiteed – raamatud tuleb päästa. See on maagiline lugu raamatute lugemisest, hoidmisest ja armastamisest igas vanuses raamatuhuvilistele.

Raamatu saab laenata 2. saalist (ilu- ja teabekirjandus)

SEE JUHTUS RAAMATUKOGUS: TÕESTISÜNDINUD LUGUSID

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, 2004
63 lk.  

Kogumik on sündinud tänu paljudele tähelepanelikele ja arenenud huumorimeelega raamatukoguhoidjatele, kes on meelde jätnud ja üles kirjutanud raamatukogudes ette tulnud lustlikke lugusid, kentsakaid küsimusi ja pööraseid soove.

Lugeja: «Kas teil on sellist raamatut, kuidas mees ja hani Tallinnas käisid?» («Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid»)