Lauri Räpp. LIHTSATE ASJADE TÄHTSUS. TÄHTSATE ASJADE LIHTSUS

Rahva Raamat, 2021
256 lk

 

See on lihtne ja kergesti loetav, aga samas mõtlemapanev ning kaasahaarav raamat. Sellest leiab mõtisklusi elust ja surmast, sõprusest, armastusest, valust ja igatsusest. Mõni lause või katkend viib rändama enda mälestustesse, paneb mõtlema oma elus olnud hetkede peale. Iga hetk on oluline. Iga hetk on õige, et teha midagi head - kinkida kellelegi siiras naeratus, leida aega rääkimiseks ja kuulamiseks, olla koos kallite inimestega ja nautida ühist kvaliteetaega, teha kingitus või öelda midagi sooja ja innustavat. “Kõik, mida sa välja hõikad, tuleb sinu juurde tagasi, elu kajab alati vastu.” (lk 84)

Iga inimese elus peaks olema keegi, kes märkab ja hoolib nii headel kui ka raskematel aegadel. Just rasketel hetkedel on oluline jääda teise inimese kõrvale. Isegi kui sa ei oska midagi öelda või teha- ole lihtsalt olemas.

“Kui kella sees midagi katki läheb, teame sekundi pealt, millal see juhtus. Kui inimese sees midagi murdub, ei pruugi me seda isegi märgata.” (lk 234) 

Õpi märkama looduse võlu ja tunne sellest mõnu. Rõõmu võib tunda nii päikesest kui vihmast või hoopis tuisusest ilmast. Rõõmu, nukrust ja ka lohutust võib leida väikesest jalutuskäigust, tänavavalgustite särast või küünlaleegist. Et tunda rõõmu, peab teadma, mis on kurbus. Elu koosneb lihtsatest asjadest, kuid iga väike kild su elus on osa tervikust.

 

on huultel tervitus

ja silmis jumalagajätt

ka ühte lehvitusse

mahub rõõm kui nutt

 

elus ikka läbisegi

on võlts ja pesuehtne

näib kõik kord keeruline

siis jällegi nii lihtne

 

sul ühel palgel pisarad

ja teisel särav naer

nii oma päevi visandad

ja mööda läheb aeg

 

ta märkamatult kaob

vaid näole jälgi jättes

ent mis toonil süda taob

on sinu enda kätes (lk 243)

Raamatut luges: Laura Randoja
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2007446

28. detsember – Liisu Mägi (Puru Liisu)

28.12.1831 Paistu vald – 17.01.1926 Holstre
Rahvalaulik

Liisu Mägi (rahvalaulik puru Liisu) sündis 28. (16.) detsembril 1831. a. Holstres. Ta oli tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi kihelkonna. Ta esines pulmades kaasitajana. Järelkaasitajateks (sõnade kordajateks) olnud tavaliselt Pirmastu küla mehed Tilli Juhan ja Länkru Jaan. Soovide ja ülistuste kõrval iseloomustas Puru Liisu pruuti, peigmeest ja ka sugulasi. Ta tundis valla rahvast hästi, tühja juttu ei ajanud. Tuli kannatada pilkesõnades ja –lauludes edasi antud õiglast kriitikat. Taludes, kus oli tütreid, kasutati Liisut kosjasobitajana.

Rahvalaulikul oli 3 vallaslast. Nii arvas ta olevat endal õiguse kanda pearätti, mida tohtisid kanda vaid abielunaised. 40 aastat tema elust olid seotud Härjakoorma taluga, kus oli algul perenaise abiline. [---] Hiljem asus Liisu elama tütre ja väimehe juurde, kes olid Härjakoorma metsakäärus rentnikud. Holstre mõisa jagamisel sai ka Laulu-Liisu väimees Juhan Ratas (veneusuline) maad ja asutas uue kodu Holstre vallamaja ligidale.

Oma elu viimased 20 aastat oli rahvalaulik pime. [---]

Puru Liisu repertuaar sisaldas lõikus-, õitsi-, kiige- ja pulmalaule, aga ka jaani-, mardi- ja jõululaule. Sagedane pulmades esinemine ja võistlus teiste laulikutega aitasid suurendada laulude hulka. Temalt on üles kirjutatud üle 9000 värsi nii regivärsilisi kui ka riimilisi laule.

Veel 90-aastasena olnud ta tugev, elav ja liikuv. „Aga kui süttivad tal sõnad, siis saab eidekene taas nägijaks. Laulik isegi satub varsti ekstaasi, paisust pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, selg sirgeks ja uhkeks, kuidas ta viskab hooti pea üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: hõissa! Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.“ Nii iseloomustas professor Herbert Tampere Puru Liisut.

Liisu Mägi suri 17. jaanuaril 1926 ja puhkab Paistu kalmistul, nn. vaestepoolel.

Paistu kolhoos paigaldas 5. augustil 1979. a. esimesel Paistu piirkondlikul päeval mälestuskivi Puru Liisu hauale.

Väljalõige ajalehest Lõuna-Mulgimaa (nr 4, 1.apr. 2015)

Paistu esmamärkimise 780. aastapäeva puhul esitas 1914. aasta augustis kohalik näitemänguseltskond koos külalistega Tänassilma rahvamajas laulumängu XIX sajandi rahvalaulikust Liisu Mägist, keda on kutsutud ka Laulu-Liisuks ja Puru Liisuks. Näitemänguks telliti käsikiri Kauksi Üllelt, lavastas Andres Linnupuu.

Allikas: Luik, Tiiu. Paistu kihelkond. – Paistu Vallavalitsus, 1998. – Lk. 51-52. – (Meie kodu lugu)

16. detsember – Pent Nurmekund

Aastani 1936 Arthur Roosmann
16.12.1906 Kilingi v., Pärnumaa – 28.12.1996 Tartu

Keeleteadlane, polüglott

Keeleteadlane, Tartu Ülikooli õppejõud, sealse orientalistika-kabineti rajaja ning luuletaja Pent Nurmekund oskas rohkem keeli kui ükski teine eestlane. Ta polnud mitte ainult Eesti, vaid ka maailma mastaabis üks esipolüglotte, kes valdas umbes 70 võõrkeelt. Kuulus keelemees räägib raamatus „Ühe miljonäri lugu“ ise oma vaheldusrikkast ja põnevast elukäigust.

Pent Nurmekund (1936. aastani Arthur Roosmann) pärineb ema poolt Viljandimaalt. Pere rändas Pärnumaale Saarde kihelkonda Kilingi valda, kus tulevane keelemees sündis Mõimessaare vesiveskis sealse veskipoisi esimese lapsena.

1926. a asusid Pent Nurmekunna vanemad elama Abjasse. Pärnu Ühisgümnaasiumis alustatud õpingud jätkusid Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumis, mille ta lõpetas 1928.

Vanemad elasid veel paljudes kohtades Abja kandis: 1925-29 Vihtseküla, Tammaru talus, 1929-31 Abja mõisa lähedal Kiviristi talus, 1931-32 Perakülas Pussi koolitalus, 1932-33 Vana-Karistes Aaviku talus, siis Laatres. 1935 asusid vanemad Tänassilma Venekülla, kus jäid peatuma Nurme väikekohas.

Pent Nurmekunna sidemed Viljandimaaga olid kuni ülikooli astumiseni tihedad. Hiljem harvemad – käis vanemaid külastamas. Vanemas eas käis Tänassilmas Nurmel suvel puhkamas.

Loe ka Mait Taltsi põhjalikku artiklit, mis ilmus ajalehes "Sakala" 14. dets. 2006

Allikas: 

• Ühe miljonäri lugu : Nurmekunna-nimelise Germanistika Sihtasutuse mälestus- ja tänuraamat / eessõna: Rein Sikk. - Rakvere : VR Kirjastus, 2003. - 90 lk.

16. detsember – Raimo Männis

16.12.1931 Kõo vald
Prosaist ja lastekirjanik

Sündinud Viljandimaal Põltsamaa vallas Rõstla külas taluniku ja õpetajanna pojana. Õppis 1940-1948 Kildu, Väinjärve ja Kirivere koolis, 1948-1952 aastal Vändra keskkoolis ja 1952-1957 EPA-s, lõpetas mehaanikainseneri kutsega.

Töötas melioratsiooniinsenerina Viljandi MTJ-s 1957-1958, töökoja juhatajana Suure-Jaani RTJ-s 1958-1959, brigadirina Türi maaparandusjaamas 1959-60, maaparandusmehaanikuna Vändra RTJ-s 1060-1961 ja edaspidi töökoja juhatajana, 1965-1992 peainsener Saue sovhoosis.

ENSV Kirjanike Liidu liige 1991, NLKP liige 1965-1990, ENSV teeneline ratsionaliseerija 1975.

Romaanid:
1985 Heinatants
1989 Valeühendused
1997 Tagasiärastaja
2006 Ärapööramiste aasta

Lühiromaanid:
1965 Sünnipäevakink
1974 Kiviküla kooli poisid
1992 Oktoobrikarneval
1992 Jõulurõõm
1993 Parteiline ülesanne
1993 Tööpüha

Novellid:
1969 Poiss ja kuu
1988 Kurvad matused

Allikad: 

• Eesti kirjanike leksikon. – Eesti Raamat, 2000. – Lk. 363
• Eesti Ilukirjanduse Andmebaas http://ilukirjandus.ee/autor/292/mnnis-raimo  

14. detsember – Theodor (sünd. Feodor) Rõuk

 

14.12.1891 Viljandi – 21.07.1940 Tallinn-Nõmme
Sõjaväelane, poliitik, jurist, I liigi 2. järgu Vabaduse Risti kavaler

Sündinud 14.12.1891 Viljandis. Õppis Viljandi apostliku-õigeusu kirikukoolis 1900-1903, Riia vaimulike koolis ja seminaris 1903-1911, Varssavi ülikooli õigusteaduskonnas 1911-1915, mille lõpetas canditatus juris astmega. 1916 Petrogradis Vladimiri sõjakooli ja Oranienbaumis kuulipildurite kursused, seejärel teenis Vene sõjaväes. Siirdus 1917 I Eesti polku, aastast 1918 tegeles Kaitseliidu organiseerimisega, oli Tallinna linna ja Harju maakonna Eesti Kaitseliidu ülem ja Tallinna komandant. 

1919. aasta mais Kaitseliidu ülema abiks, detsembris 1919 Tallinna tagavarapolgu ülemaks ja aprillis 1920 Sõjaringkonnakohtu alaliseks liikmeks, 1921-1923. aastail Tallinna-Haapsalu rahukogu ja kohtupalati abiprokurör ja sama rahukogu abiesimees. 24.03.1924 - 25.03.1925 oli siseminister, aastast 1925 Tallinnas vandeadvokaat. 

Rõuk oli Eesti Vabadussõjalaste Liidu (vapside) keskjuhatuse liige ning seepärast 1934 lühikest aega vangis. 1938-1940 Piirimaade Seltsi esimees. 

1940. aasta suvel oli poliitilise järelevalve ja repressioonide tegelik teostaja Eestisse suunatud NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) operatiivgrupp, kuid formaalne asjaajamine toimus ülevõetud Eesti Vabariigi institutsioonide – poliitilise politsei ja sisekaitse ülema – kaudu.

Esmajärjekorras kuulusid vahistamisele juhtivad poliitikud (eelkõige endised Eesti siseministrid, keda süüdistati võitluses kommunistide vastu), Kaitseliidu üleriiklikud ja kohalikud juhid, mõned riigiametnikud jt. Erilise tähelepanu all olid vene valgekaartlike organisatsioonide tegelased ja isikud, keda süüdistati luuretegevuses NSV Liidu vastu kolmandate riikide teenistuses. Sisekaitseülema H. Habermani otsuste alusel vangistati poliitilise politsei senised juhid ja juba ka madalamaid ametnikke. […] 21. juulil 1940 tappis enda enne arreteerimist vandeadvokaat, 1924. a siseminister olnud Theodor Rõuk.

Sooritas 21. juulil 1940 Tallinnas enesetapu. 

Allikad: 

• EE
• Siseministeerium
• Rahva hävitamine: Arreteerimised 1940-1941 / Okupatsioonide Muuseum. - URL: http://www.okupatsioon.ee/et/uelevaated-okupatsiooniajast/23-rahva-haevitamine
• Geni

8. detsember - Liisi Seil

Liisi Seil

Sündinud 1971. aastal

Ajakirjanik, hobifotograaf ja luuletaja

Õppinud C. R. Jakobsoni nim. Viljandi I Keskkoolis, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis (Tallinna Ülikool). Ajakirjanikuna on Liisi Seil tootnud lugematul arvul artikleid. Töötanud ajalehes "Sakala", toimetaja ajakirjas "Tiiu".

Ta on töötanud palju professionaalsete fotograafide kõrval. Nende tegevus on nakatanud tedagi pilte püüdma. Lisaks on kirjutanud ja koostanud mitu looduse ja paikkondadega seotud raamatut. 

Tema esimene luulekogu ilmus 2019. aastal ja sisaldab umbes 50 luuletust. Enamik neist on valminud aastatel 2011-2018, kuid on ka paar varasemat luuletust. Tekste ilmestavad must-valged fotod, mille autor on samuti Liisi Seil. 

 

Luulekogud 

• Kevad on juba õhus (2019) 

 Loodusalbumid ja turismiteatmikud 

• Die Natur von Viljandi und seiner Umgebung (2010) 
• Jourey through five seasons (Koos Elmo Riigiga. 2017) 
• Mitmenäoline Võrtsjärv = Võrtsjärv and its many faces (Koos Elmo Riigiga. 2007)
• Natural history of Viljandimaa (2010) 
• Teekond läbi viie aastaaja : Soomaa päevik (Koos Elmo Riigiga. 2011) 
• Viljandi looduslugu (2008) 
• Viljandimaa väikesed pärlid (Koos Elmo Riigiga. 2006)

Allikad: 

• Luulekogu tagakaanelt ning Facebooki lehelt
• Äripäeva infopank. URL: https://infopank.ee/isik/320972/liisi-seil

7. detsember – Lepo Mikko

Õige nimi Leonid Mikk
7.12.1911 Tuhalaane vald – 6.12.1978 Tallinn
Maalikunstnik ja kunstipedagoog

Sündis 7. dets. 1911 Viljandimaal Tuhalaane vallas Arukülas taluniku peres. Lõpetas 1927 Tuhamaane algkooli. Õppis 1927-30 Tallinnas Riigi Kunstitööstuskoolis dekoratsioonimaalieriala (A.Janseni ja R. Nymani juhendusel) ning 1931-32 ja aastast 1936 Tartus „Pallases“ maalimist (N. Triigi ateljees), lõpetas „Pallase“ 1939. Töötas vahepeal (1932-1935) maalrina, fotograafina ja maamõõtjana. Tegutses 1940-41 Eesti Kunstnike Kooperatiivi Tartu osakonnas asendajana ja 1941 K. Mäe nim. Riigi Kõrgema Kunstikooli õppejõuna. Siirdus 1944 Tallinna, oli samast aastast ERKI maaliõppejõud (aastast 1947 dotsent, aastast 1965 professor). Eesti NSV teeneline kunstnik (1963), Eesti NSV rahvakunstnik (1972). Aastast 1939 kunstiühing „Pallas“ ja 1944 Kunstnike Liidu liige.

Loomelaadi kujunemist mõjutasid oluliselt Nikolai Triigi vormi loov joonistus ja sünteesitaotlus, kontuuri-, valguse- ja värvikäsitlust ka prantsuse kunstnike looming (näitus Tallinnas 1939). Viljeles kõiki maaližanre, enim figuurikompositsiooni ja natüürmorti.

Allikas: EKABL

6. detsember – Juhan Teder

6.12.1911 Aidu vald – 1.02.1999 Viljandi
Kirjamees, dramaturg ja ajakirjanik

Juhan Teder (06. detsember 1911 – 01. veebruar 1999) dramaturg, kirjanik ja ajakirjanik. Sündis Paistu vallas Kassi külas Pilgu talus kohaomaniku pojana. Õppis Tölli vallakoolis õpetaja Margus Männiku juures, seejärel Viljandi Maagümnaasiumis, mille lõpetas 1931. Juhan Teder töötas Viljandis kultuurimaja juhatajana, Viljandi Arve- ja Tööstustehnikumi õpetajana, dramaturgina „Ugala” teatris ja kõige kauem ajakirjanikuna Viljandi ajalehe toimetuses.

Juhan Teder võttis osa 1940. a. korraldatud „Looduse” romaanivõistlusest. Tema esikromaan „Öö hakkab taganema” tunnistati kirjandusteadlase O. Urgatsi sõnul parimaks. Seoses riigipöördega jäid võistlustulemused avalikustamata ja võitja välja kuulutamata. Teose katkeid on avaldatud läbi aegade, kuid raamatut rahvakoolide tekkimisest aegade hämaruses pole tänaseni. Trükki pole jõudnud ka teised tema proosateosed. 1942.a. võttis Juhan Teder osa Tallinna Ringhäälingu korraldatud kuuldemängude võistlusest, millele laekus 120 käsikirja. Esimene auhind määrati Tederi kuuldemängule „Kurbmäng udus”, mis käsitles 1941.a. Eestist küüditatud tütarlapse ja eestlasest vangivalvuri traagilist armastust Siberis. Kuuldemängu esiettekanne raadios oli 1943.a. esimesel ülestõusmispühal. Nõukogude korra ajal esitati mitmel korral tema kuuldemänge „Pool puuda higi” (eestlastele esimese olümpiamedali võitjast Martin Kleinist), „Sinavate metsade rüpes”, „Külavaluuta” ja „Esimene äike” ja algselt vabaõhu-lustmänguna mõeldud „Seitse Antsu“.

Juhan Tederi jutustusi avaldati Tallinnas ilmuvas „Eesti Sõnas” - „Vanause koolitares” ja „Surija juurde”, Viljandi ajalehes „Pahuvere koolipapad”, „Esimesed koidukiired” ja „Kirikukohtu ees”. Peale selle on ilmunud jutustusi ja luuletusi perioodikas, näiteks „Pilvepiiri poole” (I auhind ajalehe „Tee Kommunismile” kirjandusvõistlusel), „Maituled”, „Meie orkester” ja muud. Eesti NSV Kunstide Valitsuse 1946. a. peetud näidendite võistlusel tõsteti esile Juhan Tederi komöödiat „Mereingel” ning selle lavastas teater „Ugala” 1948/1949 hooaja avaetendusena. Lavastas Aleks Sats, mängisid Laine Vaga, Ly Laar, kolm Aleksandrit (Juhani, Niine, Laar), Karl Liigand, Eero Neemre jt. Aga „Mereingel“ pandi keelu alla nagu paljud teisedki tükid, kus polnud piisavalt uue aja tähiseid. Hiljem ilmusid veel kolm vabaõhutükki – „Toomapäev” („Villu võitlused” järg), „Lossivaremete jutustus” ja „Esimene äike”. Neid on mängitud paljudes Eesti kultuurimajades ja ka Tartus Toomemäel.

Juhan Teder on tuntud ka kohaliku ajalehe humoristina. Tema sulest on ilmunud umbes kolmsada följetoni ja humoreski. Tederi algatatud on Viljandi lehes Mulgi Matsi pajatused. Luuletustest kujunes väga populaarseks „Noorte laul”, millele lõi viisi vend Ernst Teder. Loost ilmus kakskümmend trükki ja see on tõlgitud kaheksasse keelde. Seda lauldi 1950-ndatel aastatel üle Eesti „Meie rõõmsast laulude kajast rõkkab mets ja ääretu maa“.

Juhan Teder suri 88 eluaasta algul ja on maetud perekonna hauaplatsile. Teostanud Pereselts Paistel kohaliku omaalgatuse programmi ja Paistu valla finatseerimisel. Teksti koostas Paistu Vallavalitsus.

Allikas: Paistu vald http://paistu.ee/images/stories/downloads/juhan_teder.pdf

Kristina Sabaliauskaite. PEETRI KEISRINNA. I osa

Varrak, 2021
304 lk. 

..tema, kõntsaprintsi, unistuste inseneri Menšikovi, edukalt loodud projekt – tsaarinna eimillestki“

Venemaa tsaarinna viimane ööpäev surivoodil… Tagasivaade oma uskumatuna tunduvale eluteele… Aus, vahetu, naturalistlik ja valus on see vaade.

Liivimaal orvuks jäänud aadlitüdruk Marta Elena Skawronska on olnud kõike – teenija, pesunaine, sõjavang, vägistatu, seksiori ja lõpuks tsaar Peeter I naine, kellest sai kogu Venemaa valitseja. Lugedes avaneb panoraam tolleaegsest Venemaast. Siin on kõike – kohutavat nürimeelsust, võikaid stseene, piinamisi ja hukkamisi, salakavalust ja võimuiha, roppusi ja samas kübeke hellust.

Naise teekond, milles oli nii palju valu ja kannatusi ja samas ka ellujäämise tahtmist. Menšikovi salaarmastatust Venemaa keisrinnaks.

Peeter I on kujutatud nii prassiva jõhkardi kui ka läänemeelsete muutuste toojana Venemaale. Peetrist huvitavamaks on autor kirjutanud Aleksander Menšikovi, keerulise omakasupüüdliku meelega, tsaari lähima sõbra loo.

Autor peegeldab ja kirjeldab Katariina mõtteid justkui viibiks vaimuna tulevase keisrinna kõrval tema esimestest päevadest peale.

Kunstiajaloo doktori, kirjaniku Kristina Sabaliauskaitė „Peetri keisrinna” on romaanidiloogia esimene osa. Teos valiti 2019. aastal Leedu ühe suurima uudisportaali 15min.lt konkursil aasta raamatuks.

Mainimata ei saa jätta ka Tiina Katteli suurepärast tõlget.

Raamat, mida lugedes tahaks nii mõnigi kord selle kõrvale heita, aga siis võtad uuesti kätte ja ikka loed…..

Raamatut luges: Epp Raudsepp
Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1990958

VLRK 110 alternatiivajalugu: Endise teenindusjuht Maire meenutusi raamatukogust

Pipa ja Maire on lugejaid teenindades igasuguseid
pealkirju kuulnud. Küsitud on ka raamatut
"Tütarlapsest naiseks ja tagasi"

1989. aasta suvel saabusin Viljandisse töökoha asjus. Lootsin, et siin oodatakse heal meelel tööle pealinnast tulnuid. Ilusale suvisele päevale vaatamata pidin tõdema, et vähemalt raamatukogu uusi töötajaid ei vaja. Õnneks oli ees puhkus ja kolimine, nii et lootust veel oli. 

Puhkuse lõpupoole muutusin juba veidi rahutuks. Ka tõlke siin ei vajatud. Lõpuks pakkus abikäe sugulane, kohalik apteeker, kes lubas mind hädakorral „pudelipesijaks“ võtta. Mõtlesin, et parem ikka kui mitte midagi! 

Mõned päevad enne puhkuse lõppu tuli kauaoodatud kõne raamatukogust. Selgus, et laenutusosakonna juhataja läheb uude ametisse ja mind oodatakse tööle. Olin üliõnnelik, et sünnilinn võttis siiski minu ja mu pere nii sõbralikult vastu. Kuidas hakkab laabuma elu uues kohas? Toeks oli teadmine, et siinkandis elab palju sugulasi, pealegi olin siin veetnud suure osa oma koolivaheaegadest. Kuid uued töökaaslased? 

Kui ma septembri alguspäevil oma uude töökohta saabusin, oli väljas ilus suvelõpuilm, majas seeski tundus kõik kuidagi soe ja helge, kollane-kuldne. Mäletan sõbralikke naeratusi ja väikeste ruumide labürinti. Kuid ma ei teadnud veel, et talvel tuleb võidelda külma ja peavaludega, et ära kuluvad villased „kohvtad“ ja „hüvasti noorused“. Et järjekordse „peaka“ korral lähevad käiku värsked tabletid, mida me just sageli ei saanud endale lubada. Olime üks paras kamp peavalutajaid, samas ühtehoidev sõbralik pere. Oli omamoodi tore aeg, õhus oli huumorit, naeru, vaimukusi, tarkust, omamoodi naljakat keelt, millest teised ei pruukinud alati aru saada. 

Raamatukoguhoidja parimad sõbrad
 olid peavalurohud,
"kohvtad" ja "hüvasti noorused"

Alustasin poole kohaga. Üsna varsti oli vaja teha kokkuvõte eelmise viie aasta tööst. Selle aitasid mul korda ajada Linda ja Evi, toetudes vajalikele materjalidele, millesse mina polnud veel jõudnud oma nina pistagi. Aga kõige uuem asi oli ürituste korraldamine. Esimesed ristsed sain Jaan Kruusvalli kirjandusliku õhtuga. Sellest peale algas ka lõputu kirjandusõhtutele kutsuvate „nupukeste“ treimine Sakalale. Avaldamine kukkus välja iga kord isemoodi: vahel ilmusid need koos toimetusepoolsete kärbetega, vahel ei ilmunudki. Kirjanikke, kes olid valmis oma loometeest rääkima, oli tõesti palju. Hästi on meeles, kui mõtlesime välja küsimusi Kauksi Üllele ja Kivisildnikule. Muidugi sai nendega lagedale tuldud kohtumisõhtul. Luuletajatele esitatud traditsioonilisele küsimusele „Kuidas teist sai luuletaja?“, vastas pärast sügavamõttelist pausi Kivisildnik, et tema pole üldse luuletaja, vaid hoopis luuletajate õpetaja. Muidugi lõi selline tõdemus algul hinge kinni, kuid mine tea, eks ta vist on olnud ka nende õpetaja. Küsimus ise oli ka üksjagu tobe. 

Uue ajastu algusega läks ühtäkki vaja igat liiki kirjandust. Kirjastused töötasid täistuuridel, raamatuid tuli nagu Vändrast saelaudu (tean saelaudadest mõndagi, sest käisin Vändras koolis). Vaja läks võõrkeelset kirjandust, ka saksakeelset, mida oli peaaegu võimatu saada, kuid midagi siiski. Igal Tallinnas käigul sain omamoodi järelnoppimise korras Saksa kultuuriinstituudist üht-teist kaasa. Ega nad ju raamatukogusid varustanud, kuid koole küll, nende ülejääke antigi sõbraliku suhtlemise eest. Vahel oli seda kraami 6-7 kilo, sellega Tolli tänavalt läbi linna bussijaama jõuda oli päris raske katsumus. Sageli kasutasin „vahelaona“ tollase Kommunaalprojekti arhitektide tuba, kus töötas minu sõbranna. Sealt sai need hiljem autoga Viljandisse toimetatud. 

Mida teha humanitaarabina saadud "pliiatsitega"?

Eriti värvikaks kujunes periood, kui hakati sotsiaaltööd õppima ja välismaalt saadeti meile humanitaarabi. Siis sai tolleaegse pedagoogika ülikooli õppejõudude ja teiste selle ala korüfeede raamatuid kapi põhjast otsitud, et neid siinsetele teadmistenäljas õppijaile pakkuda. Üldse oli heameel, kui keegi midagi lisaks pakkus. Üle said vaadatud ka likvideeritavate raamatukogude hoidlad. Välismaa kolleegide abiga saime palju väliseesti raamatuid, mis olid rahvale vägagi meele järele. Kohati tuli ette päris iseäralikke saadetisi. Mida pidime peale hakkama rootsikeelsete täidetud keemia töövihikute või füüsikaõpikutega? Mida kasutatud kustukummide või päevinäinud pliiatsijuppide ja traadist õhupallivarrastega? Päris kasulikeks osutusid aga plastmasskaaned, mida poolkülmunud kuhilatest välja kangutasime, sinna sai ju vajalikke dokumente panna. 

Elu edenedes jõudsid meiegi majja esimesed arvutid. 1996. aasta lõpupoole komplekteerijatele, järgmistel aastatel said ka teised. Juba varem olime alustanud uue liigitusega, milleks kujunes kümnendliigituse lihtsustatud variant, loomulikult ilma juhisteta. Küll oli nuputamist! Olles mitmeid aastaid sobivaid indekseid konstrueerinud, ilmusid sinna juurde lõpuks ka armsad metoodilised juhised!

Välismaal käimisedki olid ju iseenesest päris muhedad. 1991 tegime ühise „dessandi“ Rootsi kuningriiki, grupis oli ka maakonna raamatukogude töötajaid. Siis me alles nägime raamatutempleid, milliseid soovisime endalegi, nagu Borlänges ja Falunis. Elu oli seal kuidagi teine, eriti kodus, kus mina peatusin. See oli liiga puhas, maitsekas, tehnika viimase sõna järgi ning kodus valitses üldine lahke olek. Ja autosõit, see tundus madalal lendamisena. Paljud meist leidsid endale häid sõpru päris pikaks ajaks. Aastaid hiljem olin sinna kogu perega taas külla oodatud. 

Järgmine sõit läks Saksamaale, sest meie maakond oli sõlminud sõprussidemed Minden-Lübbecke maakonnaga. Kui sakslased 1994. aasta suve hakul Viljandimaale külaskäigule tulid, pidi ka raamatukogu andma oma panuse külaliste vastuvõtmisse. Mina olin tõlgiks. Nii juhtuski, et mulle tehti ettepanek tulla Saksamaale neljaks kuuks stažeerima. 

Sain olla Mindeni linnaraamatukogus ühe kuu, sest pere ootas mind koju. Mulle oli see aeg aga tõeliseks elukooliks. Kui hea meel mul oli, kui juba järgmisel päeval minu kui raamatukoguhoidja poole pöörduti. Ja kui veel aidata ka suutsin! Kui hästi kõlas hommikuti kolleegide suust: „Frau Killar, haben Sie gut geschlafen?“ (tegelikult olin sunnitud palju öid üleval olema ja hirmust värisema, kuna kõrvaltoas käis valjuhäälne meeste jämm). Elasin Mindenis medõdede ühiselamus. Uut ja üllatavat oli palju. Kuidas tehti raamatunäitusi! Lisaks raamatutele kasutati igasugust butafooriat. Tuntud tegelaste elulooraamatute sisu täielikumaks avamiseks kõlbasid välgumihkliga kõrvetatud ja rulli keeratud „vanad kirjad“, pärlikeed, šampanjapokaalid, ülearuseks ei osutunud ka kontsaking. Ja kuhu meie nüüd ise oma näitustega jõudnud oleme? Loomulikult olid seal arvutid, tohutu kirjanduse valik, hubane lugemissaal, mida oleks võinud pidada ka kohvikuks. Sügava mulje jättis töökaaslane Stefan, assistent, bändimees ja pereisa. Temaga juba naljast puudu ei tulnud. 

Mälestusväärne oli 2001. aasta käik Soome. Vaatasime mitmed uudsed raamatukogud üle, et oma maja jaoks šnitti võtta. Järgnesid pikad ja tulised projektiarutelud, kuni 2002 avasimegi uue maja! Kui palju uudistajaid! Raamatukogu muutus linnas kuidagi tähtsamaks kui varem. Käidi imetlemas ilusaid ruume, näitusi, taheti tulla raamatukogutuuridele ja raamatuesitlustele ning hakata uues majas ametisse. Veel praegugi meenuvad Evi sõnad järjekordset uut arengukava tehes, et arvestagu me juba varakult sellega, et uues majas läheb elu veelgi kiiremaks ja keerukamaks. See osutus tõeks. 

Ega sellega sõidud veel ei lõppenud. 2005. aastal kutsus Riia Goethe Instituut inimesi arutama avalike raamatukogude ja koolide suhete ja koostöövõimaluste üle. Seal tuligi ette kanda, kuidas on meie suhted koolidega. Hea oli sellest rääkida, olime suhteliselt värskelt kolinud ja koostööks igati soodsad tingimused loonud. 

Aasta hiljem sain jälle Saksamaale. Rahvusraamatukogu saksakeelsete lugemissaalide juhataja ettepanekul sain osa võtta Saksimaa pealinnas Dresdenis toimunud raamatukoguhoidjate kongressist. Teemaks oli rahvaraamatukogude rahvusvaheline koostöö. Tegin ettekande meie raamatukogu näitel. Kongressil oli 3000 osavõtjat, lähemalt sain tuttavaks Läti ja Leedu kolleegidega. 

Igal aastal peab aruandes raamatukogu kirjeldama kultuurikeskusena. Kui vanas majas ei leidnud lugemishuviline sageli istekohtagi, siis uus pakub lisaks istekohtadele ka huvitegevust, üritusi ja näitusi. Siia leiavad tee nii vanad kui noored, vaiksemad ja lobisemishimulisemad, tujukad ja sõbralikud, õppimishimulised ning tegutsemislustist pakatavad, reegleid austavad toredad inimesed ja needki, kes neist eriti ei hooli. Siia on asja õpilastel - õpetajatel, kultuuritöötajatel, kunstnikel, näitlejatel, täiendõppijatel ning omaloomingu viljelejatel ja kõigil kogukondlastel. Siin saavad kokku ristsõnalahendajad, auväärt poetessid-poeedid, kirjanduspreemiate nominendid, laureaadid. Kõik on alati teretulnud. 

Flaamlaste delegatsioonile tutvustab lugejate kartoteeki Maire Killar

Õnnelikul kombel olen aastakümnete jooksul saanud teha peaaegu kõike ning jõudnud pliiatsi, trükikaardi, perfokaardi ja kirjutusmasina ajastust lõpuks arvutiajastusse. Raamatuaastal 2001 oli üks konverents, mille pealkiri oli „Kloostrist internetini“. Siinkohal meenub mulle paralleelina ühe lugeja tore küsimus: „Kas teil on raamatut „Tütarlapsest naiseks ja tagasi““? Kas nii võib äkki juhtuda ka kloostri ja internetiga? Aga seni tuleb meil olla motiveeritud, tegutseda õhinapõhiselt, sulanduda uute trendidega, olla pildil, omandada üha põhjalikumat funktsionaalset ja infokirjaoskust. 

Raamatuid on liigitatud, pidades nõu kolleegide ja asjatundjatega. Tuhandeid kaarte kataloogidesse liidetud, neid sealt siis jälle välja võetud, bibliografeeritud, konsulteeritud, laenutatud, üritusi ja näitusi, isegi kunstinäitusi organiseeritud, kirjandusülevaateid, viktoriine, informiine, valikteadistust ja muud infotööd tehtud, üliõpilasi juhendatud. Mitte kõigil pole olnud võimalust olla uue raamatukogumaja sünni juures. Ees aga terendab veel midagi ulmelist… 

Raamatukogus on olnud alati, on praegugi palju töökaid, rangeid, sõbralikke, tõsiseid, keevalisi, loomingulisi, rahulikke, hoolivaid ja omanäolisi töökaaslasi. Ja kauneid naisi. Koos on tehtud palju asju praeguste ja endiste kolleegidega, kaasa haaratud õpingukaaslasi, sõpru, pereliikmeid, sugulasigi. Leitud uusi, huvitavaid inimesi. Tundma õpitud Viljandimaad. Imetlusväärsel viisil hoolivad kõik ühisest raamatute kodust, töökaaslastest, lugejatest, oma linnast. Kõike tehakse innuga. Kui palju kunstimeelt, huumorit, asjalikkust! Kui ilusaid mõtteid leitakse raamatutest! Jagatakse teistega. Inimesed hindavad raamatukogu tegemisi, kuid harva öeldakse seda otsesõnu välja. Siinkohal meenuvad küll Elle Eha sõnad, et raamatukogu on üks kuldne paik, kuhu alati tahaks tulla. 

2. detsember – Mihkel Ilmjärv

2.12.1891 Võisiku vald – 30.01.1951 Viljandi
Tõuaretaja

Mihkel Ilmjärv sündis 1.dets. 1891. aastal Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas Võisiku vallas Nõmavere külas külakooliõpetaja perekonnas. Alghariduse sai noor Mihkel oma isa juures Lustivere vallakoolis. Mihkel õppis veel Põltsamaa kihelkonnakoolis, Riia vaimulikus seminaris ja Tartu Veterinaarinstituudis. Õpingud lõppesid 31.jaan. 1917. aastal veterinaararsti diplomiga. Viimase kursuse üliõpilasena saadeti Mihkel Ilmjärv 1916. a. suvel Kiievi ringkonda Põlluministeeriumi sõjaväe loomade sööda ja hobuste varumise organisatsiooni veterinaararsti kohusetäitjaks, hiljem vanemveterinaararstina. Sellise töö korral ei olnud sõjaväekohustust, tsaariarmees Mihkel Ilmjärv ei teeninud.

1921. a. lahkus Mihkel Ilmjärv sõjaväeteenistusest ja asus tööle Põllutööministeeriumi Loomakasvatuse Peavalitsusse veise- ja hobusekasvatuse osakonna juhataja kohusetäitjaks. Tervislikel põhjustel sai temast Läänemaal Lihula jaoskonna loomaarst.

Noor energiline loomaarst paistis silma. Lääne Maakonnavalitsus otsustas Mihkel Ilmjärve ümber paigutada Lääne maakonna ja Haapsalu linna loomaarstiks. 1.aprillist 1927. a. saab Ilmjärvest Tori Hobusekasvanduse juhataja. Aasta hiljem pandi temale veel Põllutööministeeriumi hobusekasvatuse eriteadlase, hobusekasvatuse osakonna juhataja, suguhobuste märkimiskomisjoni esimehe ja riigi sugutäkkude tagavara juhataja kohustused, veel maatulundusbüroo hobusekasvatuse nõunik alates 1935. aastast. 1.aprillist 1938. a. Tori Hobusekasvandus nimetati Riiklikuks Hobusekasvanduseks. Mihkel Ilmjärv jäi edasi selle juhatajaks. Alates 10.nov. 1940. a. nimetati Mihkel Ilmjärv Riikliku Hobusekasvanduse direktor-veterinaararstiks. 1942. aastast oli ta ühtlasi Loomakasvatuse Valitsuse hobusekasvatuse osakonna juhataja.

Pärast sõda moodustati Toris Hobusekasvatuse ja Aretuse Instituut. Mihkel Ilmjärv sai selle direktoriks 26.septembrist 1944. aastal. Töö kulges edukalt ning talle omistati 1946. a. Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus.

20. juunil 1947. aastal lahkub Mihkel Ilmjärv Torist. Töö Teaduste Akadeemias sai kesta veidi üle kolme aasta.

Nagu Mihkel Ilmjärve elukäigust selgub, on kogu tema töö seotud loomakasvatuse, eriti aga hobusekasvatusega. Ta oli laia silmaringiga tõuaretaja. Tema aretustöö eesmärgiks sai universaalse põllutööhobuse aretamine. Ilmjärv töötas välja traavi-, sammu- ja maksimaalsete jõukatsetuste metoodika ning täiendas neid pidevalt jõudlusomaduste arenemisel.

Ühiskondliku tegevuse haare oli Ilmjärvel lai. Ta oli ajakirja “Meie hobune” tegevtoimetaja. Tema artiklid on ilmunud ajakirjas “Põllumajandus”.

 Tema tööd on hinnatud mitmeti, kõrgeim neist Valgeristi IV klassi teenete märk.

Eesti NSV teenelise teadlase elutee ja elutöö lõppes 30. jaanuaril 1951. aastal Viljandi lähedal.

Koostanud Helju Rohtsalu

Allikas: Kaldad : Tori valla ajaleht (2006) nr. 5, lk. 7, 8

VLRK 110: Minni Patune ja Viljandi Linnaraamatukogu

Kitsastes ruumides asunud Viljandi linnaraamatukogu lõi enne uude majja asumist sageli kaasa ülelinnaliste ürituste ettevalmistamisel. Ühena neist on paslik mainida 1991. aasta mais tulevases linna kunstisaalis avatud näitust, kus oma töid eksponeeris nahakunstnik Minni Patune. Näitus sündis Evi Murdla mõttest ning seda korraldati koos kunstisaali perenaise Aate-Heli Õunaga.

Viljandi Keskraamatukogu lugeja kaart nr 1599.
Välja antud raamatukoguhoidja Salme Tomsoni poolt
13. mail 1941 Minni Patusele
Originaalkaart annetatud Aires Põderi poolt
Linnaraamatukogu arhiivi 1. detsembril 2021

Näitust ette valmistades juhtunud kunstniku ja raamatukoguhoidja vahel järgmine lugu. Tulnud Minni Patune raamatukokku ja pöördunud raamatukoguhoidja poole: „Tere! Mina olen Patune!“

Raamatukoguhoidja järeldanud sellest, et tegu on suure võlglasega. Tol ajal puudusid raamatukogus arvutid ning raamatukoguhoidja Nele on siis kehtinud töömeetodit oma teistlaadi praktikaaruandes kirjeldanud järgmiselt: „Ainuüksi lugejakaartide paigutus laenutusletis oli omaette raketiteadus, kus kaardid jagunesid tagastamiskuupäevade, lugejate töökohtade, õppeasutuste ja raamatukogu töötajatega sugulus- või sõprussuhte alusel ning iga grupp oli märgistatud erinevat värvi plastmassist nupsukeste ehk reiteritega. Vene sõjaväelased olid varjatud vastupanu märgiks tähistatud mustade nupsukestega.“ 

Seega, et lugeja laenutuskaart üles leida, pidid raamatukoguhoidjad inimesi põhjalikult ristküsitlema. Kuna antud loos oli leti ette saabunud naisterahvas ise öelnud, et on patune, kumas ristküsitlust alustanud töötaja toonis ametniku konkreetsust ja õpetajalikku etteheidet: „Mis kuupäevaks Teil raamatud tagastada oli vaja?“ Kui proua tegi selgeks, et nimi on „Patune“, oli raamatukoguhoidjal pehmelt öeldes piinlik.

Õnneks kõik laabus ning suurejooneline personaalinäitus toimus. Ülo Võsar kirjutas 28. mail 1991 "Sakalas" avaldatud artiklis "Näitus Minni Patuse loomingust":

Viljandi kunstnike kevadnäitus on suletud. Aga juba homme kell 12 avatakse samas (Vabaduse plats 6) Viljandimaalt pärit tarbekunstniku Minni Patuse näitus, mille on kujundanud Aate-Heli Õun. Kahes saalis on väljas akvarellid, nahkvaibad, raamatuköited, külalisraamatud, heliplaadiümbrised, vakad, laekad ja karbid. Nii palju nahkehistöid ühekorraga ei ole küll vist varem nähtud. Sellepärast oleks tore, kui Viljandi Keskraamatukogu organiseeritud näitust, mis on avatud 19. juunini iga päev kella 10-18, ka hästi palju viljandlasi vaatama läheks.

Minni Patune on sündinud 12. märtsil 1918 Tallinna talus Surva külas Tänassilma vallas. 1936 lõpetas ta Viljandi Eesti Haridusseltsi Gümnaasiumi, niisiis praeguse C. R. Jakobsoni nim. Viljandi 1. Keskkooli. 1950-1973 oli ta kunstikombinaadi nahkehistööde ateljees kunstiline juht. Alates 1973. aastast on Minni Patune vabakutseline kunstnik. Näitustel on esinenud alates 1966. aastast. Tema loomingut peetakse üheaegselt suurejooneliseks ja lihtsaks.

Nahakunstnik Minni Patuse personaalnäituse avamisel 1991. aasta mais. Vasakult Kalle Jents, Evi Murdla, Minni Patune, Heiki Raudla, Aate-Heli Õun ja Ülo Stöör

1. detsember - Jaak Pihlak

Jaak Pihlak

1.12.1961 Viljandi
Ajaloolane, Viljandi muuseumi direktor 1991. aastast

Lõpetanud Puiatu 8-klassilise Kooli ja Viljandi 5. Keskkooli. Pihlak teenis poolteist aastat Mongoolias välisvägedes Orhoni aimakis, mis asub umbes 150 kilomeetri kaugusel Ulaanbaatarist.  Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonna diplomitööga "Eesti sõjaväe atašeed 1918-1940". Sai 2006. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas magistrikraadi, tema magistritöö oli "Karutapjad ja ristimehed. Eesti-Läti suhted teenetemärkide näitel". Töötab 1991. aasta septembrist Viljandi Muuseumi direktorina.

1988. aasta novembrist on ta Viljandimaa Muinsuskaitse Ühenduse esimees. On kuulunud Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Kindral Laidoneri Seltsi Viljandi osakonna juhatusse ning Viljandi Kultuurikolledži ja Johann Köleri Fondi nõukogusse. 1999. aastast on Akadeemilise Ajalooseltsi, 2001. aastast loomingulise kollektiivi "Sakala Kalender" ja 2004. aastast Eesti Sõjamuuseumi nõukogu liige. Oli Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu asutajaliige, asepresident aastatel 1993–1995 ja president 1995–1999. Samuti olnud Eesti Muuseuminõukogu liige 1994–2006. 2006. aastast on Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlaskogu liige.

Aastatel 1989–2002 oli ja 2005. aastast siiani on Viljandi linnavolikogu liige.

Teosed

• Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. 1. kogumik / Mati Õun, Jaak Pihlak, Tiit Noormets ... [jt.] ; koostaja Mati Õun. – Tallinn : Tammiskilp, 1998. – 183 lk., 8 l. ill. : ill., portr. ; 27 cm
• Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. 2 kogumik / Mati Õun, Jaak Pihlak, Leho Lõhmus ... [jt.] ; koostaja Mati Õun. – Tallinn : Sentinel, 2002. – 128 lk. : ill., portr. ; 26 cm
• Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. 3 kogumik / Jaak Pihlak, Mati Õun, Leho Lõhmus ... [jt.] ; koostaja Mati Õun. – Tallinn : Sentinel, 2003. – 106 lk. : ill., portr., noot. ; 26 cm
• Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. IV kogumik / Meelis Kivi, Ragnar Kokk, Leho Lõhmus ... [jt.] ; koostaja Mati Õun. – Tallinn : Sentinel, 2005. – 103 lk., IV lk. ill. : ill., portr. ; 26 cm
• Kindral Johan Laidoner - 115 aastat sünnist / Kaupo Deemant, Priit Herodes, Irene Lään ... [jt.] ; koostaja Mati Õun ; [kokkuvõtted tõlkis Anne Lange] ; Kindral Johan Laidoneri Selts. – Tallinn : Tammiskilp, 1999. – 199, [1] lk. : ill., portr. ; 27 cm
• Pihlak, Jaak. Eesti ohvitser – langenud Vabadussõjas / Jaak Pihlak ; [toimetaja Ain-Andris Vislapuu ; inglise keelde tõlkija Ann Kuslap ; kujundaja Herki Helves]. – Viljandi : Viljandi Muuseum, 2020. – 324, [1] lk., [1] l. kaart. : fot. ; 31 cm
• Pihlak, Jaak. Eesti Vabaduse Risti kavalerid / Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo ; koostaja Jaak Pihlak ; [toimetaja Ain-Andris Vislapuu ; [kokkuvõtte] inglise keelde tõlkija Aari Juhanson, vene keelde tõlkija Valentina Barabanova ; kujundajad: Herki Helves, Kristjan Mändmaa]. – Viljandi : Vabadussõja Ajaloo Selts : Viljandi Muuseum, 2016. – 910, [2] lk. : ill., portr. ; 35 cm
• Pihlak, Jaak. Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad / Jaak Pihlak ; [läti keelest tõlkija Jaanika Kressa-Uudre, läti keelde tõlkija Pēteris Ūdris, inglise keelde tõlkija Ann Kuslap ; toimetaja Ain-Andris Vislapuu ; eessõna: Jaak Aaviksoo ; kujundaja Herki Helves]. – Viljandi : [Viljandi Muuseum], 2010. – 309, [1] lk. : ill., portr. ; 31 cm
• Pihlak, Jaak. Paistu kihelkonna Vabadussõjas langenute mälestusmärgid / Jaak Pihlak ; [toimetaja Ain-Andris Vislapuu ; kujundaja Herki Helves]. – [Viljandi] : Viljandimaa Muinsuskaitse Ühendus, 2021. – 44 lk. : ill., portr. ; 22 cm.
• Sainio, Johan Emil. "Põhja Pojad" Eestis : mälestusi soomlaste osalemisest Eesti Vabadussõjas / J. E. Sainio ; [eestindaja ja järelsõna: Ivo Remmer ; eessõnad: Jaak Pihlak, Martti Turtola ; Martti Turtola eessõna tõlkija Maimu Berg]. – Viljandi : Viljandimaa Muinsuskaitse Ühendus, 2003. – 172 lk. : ill., portr. ; 22 cm.
• Strauss, Mati. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Register / Mati Strauss, Jaak Pihlak, Ain Krillo. – Viljandi : Viljandi Muuseum, 2004. – 64 lk. : ill., portr. ; 31 cm.
• Vabadussõja mälestusmärgid. I / Mati Strauss, Ain Krillo, Jaak Pihlak, René Viljat ; koostanud Mati Strauss. – Keila : M. Strauss, 2002. – 327, [1] lk. : ill. ; 31 cm.
• Vabadussõja mälestusmärgid. II / Mati Strauss, Ain Krillo, Jaak Pihlak, René Viljat ; koostanud Mati Strauss. – Keila : M. Strauss, 2005. – 351, [1] lk. : ill. ; 31 cm.
• Vabadussõjast võidusambani / Jaak Pihlak, Alo Lõhmus, Lauri Vahtre ... [jt. ; toimetanud Sirje Laidre ; eessõna Jaak Aaviksoo ; kujundanud Kersti Tormis]. – [Tallinn] : Valgus, c2009. – 197, [2] lk. : ill., portr. ; 27 cm.
• Õun, Mati. Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918-1941 / Mati Õun, Tiit Noormets, Jaak Pihlak. – Tallinn : Sentinel, 2003. – 138 lk. : ill., kaart., portr. ; 26 cm.

Tunnustus

• 1989 – Eesti Kultuurifondi aastapreemia
• 2002 – Eesti Muinsuskaitse Seltsi teeneterist
• 2004 – Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu I klassi teeneterist
• 2006 – Riigivapi V klassi teenetemärk
• 2010 – Kaitseministeeriumi kuldrinnamärk
• 2017 – Hendrik Sepa preemia 2016. aasta parima Eesti sõjaajaloolise publikatsiooni "Eesti Vabaduse Risti kavalerid" eest

Allikad: 

• Eesti Rahvusbibliograafia
• Priks, Üllar. Jaak Pihlak: ma olen morbiidsete huvidega igav inimene // Sakala (2018) 4. juuli
• Vikipeedia

ARMASTUS PÄRAST JA TEISI LUGUSID

Puänt, 2021
164 lk

Raamatupoest Puänt välja kasvanud kirjastus Puändi esimene raamat sisaldab parimat 13 lugu, mis laekusid novellikonkursile "Minu veider armastuslugu", mis omakorda said innustust "Loomingu Raamatukogu kuldsarjas" ilmunud Milan Kundera "Veidratest armastuslugudest". 

Laskudes klišeedesse ja parafraseerides Tom Hanks`i sõnu maailmakuulsas filmis "Forrest Gump", oli see raamat nagu võrratute trühvlite assortiikarp, kus kunagi ei teadnud, milliste maitseelamusteni järgmine amps viib, kuid kus iga lugu oli oma eriilmelisuses üllatav, nauditav, kohati mõrkjasmagus ning paiguti kibenaljakas.

Seda õhtul elutoas telekat vaatava abikaasa kõrval lugedes ei suutnud ma vastu panna ja lugesin mitmeid eriti elavaid seiku abikaasale ette. Kui enamasti ei mõista ta minu vaimustust lugemismullist väljaspool asujana, siis nüüd vilkus mehe silmis kaasamõtlemise tuluke ning seda kinnitas ka peanoogutus. 

Mulle tundub, et mõnigi "kompvek" selles 13-maitselises novellikarbis ongi kirjutatud just meestele. Armastus pole imalmagus, vaid hõrk-ootamatult puändikas.

Olen siiralt vaimustunud ning soovitan julge südamega!

Raamatut luges: Veronika Raudsepp Linnupuu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1995407

26. november - Tanel Ingi

Tanel Ingi 

26.11.1976 

Ugala näitleja 

Lõpetas 1995 Tallinna Kopli Kunstikeskkooli ja 1999 Viljandi Kultuurikolledži. Töötanud aastast 1998 Ugalas. Eesti Näitlejate Liidu liige (1999). 

Mänginud teleseriaalides („Lumejänesed“, 2005–06; „Nöbinina“, 2011–12; „Riigimehed“, 2013) ja dokumentaaldraamas „August 1991“ (2005, Eesti Televisioon). Teinud Ugalas ka lavastusi („Väike raha“, 2011; „Amalia“, 2015). 

Tegelenud kalastamisega, Eesti Forelli asutajaliige (2004). 

Tunnustus 

2015 Ugala kolleegipreemia - lavastaja, "Amalia"; Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun” - meesnäitleja; Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun” - lavastaja 

2011 Ugala kolleegipreemia - lavastaja 

2009 Ugala kolleegipreemia - meesnäitleja 

2006 Ugala kolleegipreemia - meesnäitleja 

2001 Ugala kolleegipreemia - meesnäitleja

Allikad:

• ETBL (ka foto)
• Ugala koduleht

Agnès Martin-Lugand. ÕNNELIKUD INIMESED LOEVAD RAAMATUID JA JOOVAD KOHVI

Tänapäev, 2014
148 lk.

2021. aasta sügishooajal juhin ma raamatukogu lugemisklubisid. Mulle väga meeldib, et just tänu klubidele loen ma hoopis teistsugust kirjandust, võrreldes sellega, mida ma varasemalt olen lugenud.

Seekord oli siis vaja otsida midagi meeldivat prantsuse kirjandusest.

Selle raamatu valik sai tehtud kahel põhjusel (peale selle, et see pidi olema prantsuse kirjandus muidugi) – 1. see on punasest sarjast ja 2. sellel on nii tore pealkiri.

Raamat räägib noorest naisest, kes on kaotanud väga ootamatult enda kõrvalt kallid inimesed. Kuidas ta tuleb ja siis ei tule ka välja leinast; millega täidab sisemist tühimikku. Loos on nii kurbust kui rõõmu, ahastust ja viha, enesesüüdistamist ja taas eneses elu leidmist. Tema eluga põimuvad nii mõnedki teised keerulised elud. Otsused, mida tuleb endas teha tulevad aga tasapisi…

Raamatut luges: Rene Vridolin
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1140300

VLRK 110 alternatiivajalugu: Ülle lugu

Ege (tagumine) ja Ülle tööhoos

Minu lugu on lühike, aga päris pika ajalooga. Lühikese sellepärast, et olen töötanud ainult paar aastat raamatukogus raamatukoguhoidjana. Pikk sellepärast, et unistasin siia tööle saamisest alates päevast, kui läksin 2010. aastal õppima raamatukogundust Viljandi Kultuuriakadeemiasse. 

Selle kahe aasta jooksul olen saanud töötada kolmes saalis, alustasin 2. saalist, seejärel olin aasta 4. saalis ja hetkel töötan 1.saalis. 

Kõik selle maja saalid on erinevad, aga samas ka väga sarnased, moodustades ühtse terviku, just töötajale mõeldes. Kõigi tööülesannetega olen alati hakkama saanud, kindlasti põhjusel, et kui midagi uut tegema hakkan, meenuvad praktikapäevad, kus kaastöötajad vajalikke ja täpseid õpetussõnu jagasid. 

Väga raske on minul, midagi erilist või rohkem/vähem meeldivat välja tuua, sest kõik on siiani olnud minule just kui jätkuv soovide täitumine. Ühised reisid ja väljasõidud, koolitused, sünnipäevade pidamised või muud koosviibimised – kõigist kumab läbi ainult positiivne noot. 

Ka meie kollektiiv on super, väga ühtehoidev ning positiivse ellusuhtumisega, mis teeb hommikuse tööle tulemise ja õhtuse töölt koju minemise kergeks ja rõõmsaks. 

Kirja pannud Ülle Aaren
Viljandis, novembrikuus 2020

18. november – Pauline (Paula) Palmeos

Foto allikas: entsyklopeedia.ee

18.11.1911 Vastemõisa vald – 23.12.1990 Tartu
Keeleteadlane ja tõlkija

Paula Palmeos (Pauline Palmeus) sündis Viljandimaal Vastemõisa vallas möldri pere esimese lapsena. Koolitee algas Kildu algkoolis ja jätkus hiljem Viljandi gümnaasiumis, mille Paula Palmeos lõpetas 1930. aastal cum laude. Samal aastal alustas ta õpinguid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas inglise keele erialal. Prof. Andrus Saareste suunamisel vahetas ta peagi eriala, asudes õppima eesti keelt, hiljem soome-ugri keeli. Paula Palmeose õpetajateks olid Gustav Suits, Matthias Johann Eisen, Walter Anderson, Johannes Semper, Johannes Voldemar Veski, József Györke. 1934. aastast alates oli ta korporatsiooni Filiae Patriae liige.

Üliõpilaspõlves (1932–1939) oli Paula Palmeos aktiivne murdekorrespondent. 1936–1937 viibis ta vahetusstipendiaadina Ungaris, kus silmaringi avardasid peamiselt Miklós Zsirai loengud soome-ugri keelte võrdleva häälikuloo alalt. Ülikooli lõpetamisel 1939. aastal cum laude oli Paula Palmeose ainevalik järgmine: uurali keeleteadus (ülemaste), eesti keel (keskaste), eesti kirjandus (keskaste), rahvaluule (alamaste). 1941. aastal alustas ta õpinguid magistrantuuris. Esimese auhinna saanud võistlustöö ,,Esimese silbi vokaalid läänemeresoome (eesti-soome) ja ungari keeltes“ tõi magistri-, hiljem kandidaadikraadi.

Kuni 1944. aastani töötas Paula Palmeos gümnaasiumiõpetajana Jõhvis ja Tõrvas, siis kutsus Paul Ariste ta tööle Tartu Ülikooli soome- ugri keelte kateedrisse. 45 aasta jooksul õpetas Paula Palmeos Tartu Ülikoolis ungari, soome, vepsa ja karjala keelt ning andis mitmesuguseid eesti ja soome-ugri keelte erikursusi.

Legendaarsed olid Paula Palmeose juhendatud suvised välipraktikad karjala, vepsa ja ersa keelealadele aastail 1953–1988. Kogu varustus mahukas seljakotis, käis Paula Palmeos põhjatuid teid külast külasse aastakümneid, talletades koos üliõpilastega väärtuslikku ainest sugulaskeeltest. Paljud ekspeditsioonidelt kaasa toodud esemed on leidnud endale tänuliku kodu Eesti Rahva Muuseumis.

Paula Palmeose ulatusliku ja pingelise õppetööga haakub vahetult õpikute koostamine. Kõrgkoolile mõeldud ,,Soome keele õpik“ ilmus mitmes kordustrükis ja oli kasutusel aastakümneid.

Paula Palmeose armastatuimaks uurimisalaks olid karjala keelesaared. Põhiteos sellelt alalt on ,,Karjala Valdai murrak“ (Emakeele Seltsi toimetised 5, 1962).

Ta oli kauaaegne Emakeele Seltsi juhatuse liige, Soome-Ugri Seltsi ja Kalevala Seltsi välisliige, Soome Kirjanduse Seltsi korrespondentliige ning Rahvusvahelise Ungari Filoloogia Seltsi liige. Ta on saanud kõrgeima hungaroloogia-alase tunnustuse – János Lotzi medali 1986. aastal.

Paula Palmeos suri Tartus 23. detsembril 1990. aasta ja on maetud Suure-Jaani kalmistule.
Allikas: Eesti Rahva Muuseum http://www.erm.ee/et/Kylasta/Naitusemaja/Naitused/80

VLRK 110: olulisemad teenusearengud uues majas

Paljud linlased vormistasid end lugejaks alles uues raamatukogus. 2002. aastal oli andmebaasis 8601 kasutajat. Esimestel aastatel käis uut maja uudistamas ligemale 1000 külastajat päevas. Harvad polnud juhtumid, kui raamatukogu leidsid üles välismaalastest Viljandimaal töötavad vabatahtlikud. Nii on lugejaks olnud sakslasi, austerlasi, soomlasi, jaapanlasi, norralasi, hispaanlasi jt.

Veebibuum jõuab raamatukokku

2003 oli esimene täispikk tööaasta uues raamatukogus. Külastajate käsutusse anti seitsme arvutiga avalik internetipunkt, mida külastab siiani mitukümmend inimest päevas. Eriti aktiivselt kasutatakse teenust deklaratsioonide ning näiteks ka sel suvel koroonapasside väljatrükkimise buumi ajal. Tihtilugu polegi vajadus avaliku internetipunkti järele sõltuvuses sellest, kas inimestel on juurdepääs arvutitele ja nutiseadmetele kodus olemas, vaid vajadus ja võimalus dokumente välja trükkida ning spetsialisti abi paluda. E-riigi laiad võimalused ning pidev areng toovad inimesi ikka raamatukokku tuge otsima.

2005. aasta juunist hakkas elektrooniliselt laenutama laste-, sama aasta augustist Männimäe ning 2006. aasta veebruarist kojulaenutusosakond. Lugejad harjusid arvutilaenutusega üllatavalt ruttu. 

2007. aastal hakkas toimima iseteenindus ja lugejatel tekkis võimalus teavikuid broneerida ja laenutähtaega pikendada elektroonselt. Majja jõudis WiFi. Lisaks lugejapiletile andis laenutusõiguse ID-kaart.

Männimäe osakonna lõpust sai koduteeninduse võimas algus

2013. aastal likvideeriti Viljandi Linnaraamatukogu Männimäe osakond ja selle kogud toodi üle peamajja. Seoses sellega toimusid muutused personali töökorralduses. Põhjalikult korrastati kogud ning uue teenusena hakkas Viljandi Linnaraamatukogu pakkuma raamatukogu koduteenindust Viljandi linna elanikele. Koduteenindus on teavikute koju toomise teenus, mida raamatukogu pakub eakatele ja liikumispuudega inimestele, kellel puudub võimalus ise raamatukogu külastada. Teenus on tasuta. Näites 2020. aastal kasutas koduteenust 28 inimest 700 korral, olles sellega suuremate näitajatega koduteenindust pakkuvate raamatukogude seas Eestis.

Aprillis 2020 kirjutas kolleeg Nele esimest koroonalainet kokkuvõtva "Raamatukogud on tõesti toredad!" ning kordame siinkohal tema koduteenindust kirjeldavat lõiku:

Minule väga südamelähedane teema on koduteenindus, millega oleme koos paarimehega tegelenud juba hea hulga aastaid. Nimekirjas umbes 30 inimest, kes oma vanuse või liikumisraskuse tõttu ise raamatukogus käia ei saa. Soovijaid oleks ilmselt rohkem, kuid meil ei ole suurema hulga jaoks lihtsalt võimsust. Need inimesed on oma headel päevadel olnud meie raamatukogu innukad kasutajad ja selleks on nad jäänud tänaseni. Koduteeninduse kunded on üks väga teadlik ja lahe kamp, kellele mõeldes läheb mokk kobedaks ja vanadus ei tundugi enam nii kole olevat!

Kodudes raamatuid viimas käime 2 korda kuus. Eriolukord lõi meie kellavärgina tiksunud süsteemi sassi, sest korralise sõidupäeva hommikul teatati, et transporti ei saa ja jutul lõpp. Oh nuttu ja hala, mis seda uudist saatis! Paljudele on raamatukoguhoidja ainus elav ja kõnevõimeline hing, kellega üle paari nädala suhelda, kirjandusest rääkida ja haiguste üle arutada. Südikas kolleeg Kalli lõi rusikaga rinnale ja karjatas, et kurat ja põrgu, me viime need raamatud minu autoga kohale. Nõnda ka sündis. Enne aga pidasime pikki ja põhjalikke telefonivestlusi ning instrueerisime lugejaid, kuidas me nendega koostöös toimetama hakkame, et lisaks raamatutele viirus riskigrupi inimese lahtisest uksest sisse ei lipsaks. Märksõnad: steriilne ja kontaktivaba – kiles raamatpakk ukse taha, tirts kella märguandeks ja minek. Kõik kinnitasid jumala nimel, et just nii see asi toimima saab. Tegelikkuses aga valvasid vanakesed kõrv vastu ust ja kargasid esimese krõbina peale korterist välja ning hüüdsid kui ühest suust, et viirust nad ei karda ja tulgu ma ikka sisse ja ajagu natuke juttu. Hüplesin mööda paneelikate koridore tagurpidi nagu autolt löögi saanud gasell ja valetasin erutatult, et mind pannakse vangi, kui ma kedagi endale lähemale lasen kui 2 meetrit. Mõni vanake ei hoolinud isegi sellest, vaid jälitas mind välisukseni. Teisel korral olid nad aga targemad ja said oma kõnetunnid kätte juba siis, kui ma telefonitsi nende raamatusoove uurisin. Sellel päeval laadisin telefoni kaks korda. 

Koduteenindus on tore, sest sealt saame vahetu ja ausa tagasiside, kuuleme ohtrasti tänusõnu ja näeme inimeste nägudelt, et see millega tegeleme on hea ja õige.

 

24/7 kättesaadav kogu

Esimene samm inimeste mugavuse ja kättesaadavuse poole tehti Viljandis juba oktoobris 2014, mil Viljandi Linnaraamatukogu peaukse juurde paigaldati raamatute tagastuskast, kuhu saab laenutatud raamatuid tagastada ajal, kui raamatukogu on suletud. Laenaja tagastatud raamatud tuvastatakse vöötkoodi abil.

Suure hoo ja ka võimalused teavikute kontaktivabaks kättetoimetamiseks lugejatele said  raamatukogud koroonakriisi tulemisega. Lääne Maakonna Keskraamatukogu avaldas esimesena soovi katsetada uudset lahendust raamatukapi näol. Et Cleveroni arendusplaanides oli juba väiksemate ustega välikapp, siis töötatigi välja raamatukogu soovidele vastav kapp. 

14. oktoobril 2020 sai Viljandi linnaraamatukogu nii Eestis kui terves maailmas esimeseks raamatukoguks, kes võib uhkeldada Cleveroni pakiautomaadiga: raamatukapiks ristitud automaati saab raamatuid tellida iga lugeja, kes soovib neid laenata kontaktivabalt või kellel pole aega raamatukokku minna selle lahtiolekuajal. 

Viljandi sai esimesena kapi, kuna Cleveron on Viljandi tehnoloogiaettevõte ja võimalusel katsetavad nad uute toodete töökindlust kodu lähedal. Praegu on üle Eesti kasutusel 34 Cleveroni raamatuautomaati, paigaldamisplaanid on veel 14-l ning soovijaid lisandub pidevalt. 

2021. aastal on meie raamatukogu raamatukapi kasutajaid kuus olnud keskmiselt 400. Kõige aktiivsem kasutus oli märtsis ja aprillis: mõlemal kuul üle 600 kasutuskorra. Ligi kolmandik kasutab kappi ajal, mil raamatukogu on suletud. Kui klient ise ei saa oma laenatud raamatutele järele tulla, on mugav edastada uksekood pereliikmele või sõbrale, kes need automaadist kätte saab. Nii ei pea klient raamatukokku helistama ja teatama, kes tema asemel raamatutele järele tuleb. 

Uutele raamatutele järele tulles saab vanad mugavalt lasta tagastuskasti. Peaukse kõrval asuvat raamatukappi ja tagastuskasti on kaaslinlaste poolt hästi hoitud, kuid igaks juhuks hoiab neil silma peal ka videovalve.

Svetlana Aleksijevitš. SÕDA EI OLE NAISE NÄGU

Tänapäev, 2016
344 lk

See on vaade Teisele maailmasõjale läbi nõukogude naise silmade. Eeskätt läbi nende naiste silmade, kes ise rindel sõdisid, haavatuid sidusid või partisanidena metsas võitlesid. Materjali raamatu jaoks kogus autor peaaegu kakskümmend aastat (1978- 1985). Kulus veel mitu aastat ja oli vaja Gorbatšovi glasnosti ajastut, et raamat saaks ilma põhjaliku tsensuurita ilmuda.

Eestikeelne versioon põhineb veelgi uuemast ajast: nimelt aastatel 2002-2004 käis autor kogutud mälestused veelkord värske pilguga üle. Raamatu jaoks materjali kogudes kohtus autor või oli kirjavahetuses kümnete või isegi sadade naistega. Raamat on kirjutatud vormis, kus meenutused vahelduvad autori kommentaaridega, ta kirjeldab, kuidas toimusid kohtumised, kuidas räägitu mõjus temale kui kuulajale, aga eriti oluline oli tema jaoks, kuidas mõjub meenutamine rääkijale. Autor rõhutab, et teda ei huvitanud jutud kangelaslikust sõjast ja võitudest ning taibukatest manöövritest ja lahinguplaanidest. Teda huvitas inimene, naine, isiksus, see kuidas üks väike inimene sellises ebanormaalses olukorras elab, kuidas hakkama saab, mis temaga toimub.

Raamatus on palju detaile rindeolmest, söögitegemisest, pesupesemisest (verest ja lumest raskete puhvaikade pesemine külmas vees võttis noortel tüdrukutel küüned sõrmedelt). On armastust ning selle kaotamist, seda nii naise ja mehe kui ka lapse ja vanema vahel. On vihkamist. Ja mitte ainult vihatud vaenlaste vastu. Naised, kes rindel kogesid oma kaaslaste austust, sest võitlesid meestega võrdselt, osutusid peale sõda põlualusteks, keda vihkasid sõdureid kodus oodanud naised, häbenesid nende endi perekonnad ja unustasid rindekaaslastest kamraadid.

Palju on verd, higi, kehavedelikke. Palju on julmust ja õudust ning tagantjärgi endalt küsimist, kuidas ma sain selliseks muutuda ja vastamist, ma lihtsalt muutusin selliseks, see tundus täiesti normaalne. Kõige hingeminevamad kohad on seotud lastega. Üks aastaid rindel olnud naine jättis väikese poja meheõe kasvatada. Tema samuti rindel olnud mees hukkub ja kui naine tagasi tuleb ei tunne laps teda ära ja meheõde keeldub last tagasi andmast. Kui laps lõpuks mõistab, et see on tema ema, ei suuda ta enam olla ilma, et hoiaks ühe käega emast kinni, kogu aeg, isegi süües on üks käsi ema küljes. Või koht, kus noor neiu suudleb surnut, enne kui ta võõras metsas kase alla maetakse. See on tema elu esimene suudlus ja hukkunud noormees ei pruukinud teadagi, et ta neiule meeldis.

Väga paljud naised, kes raamatus oma lugusid räägivad, olid sõtta minnes (kusjuures vabatahtlikult ja end kasvõi vanemaks valetades) alla kahekümne aasta vanad. Mõned kõigest 14- või 15-aastased. Muidugi on raamatus ka kohti, mis meile tähendavad hoopis midagi muud, kui vene naistele. Neid mainitakse möödaminnes, aga need tuletavad meelde, et elame erinevates maailmades. Näiteks koht, kus mainitakse Läti vabastamist või kus kirjeldatakse käe peal olnud saksa kella kaotamist. Suure tõenäosusega pärines kell mõne tavalise sakslase kodust, kes kindlasti ei kinkinud seda, aga nagu öeldakse – võitjate üle kohut ei mõisteta. Mis veel eriliselt meelde jäi oli see, et kuigi sõda oli õudne, julm ja halastamatu, mõtlesid nii mõnedki naised sellele kui oma elu ilusaimale ajale ja väga lihtsal põhjusel – sõda oli nende noorus. Minule raamatu stiil sobis ja kuigi ma sisu osas kõike täielikult ei saanud aktsepteerida oli raamat ikkagi eelkõige inimlikkusest ja inimestest.

Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1400433

13. november – Hans Wühner

Hans Wühner

Sündinud Hans Vanakubja

13.11.1836 Aidu vald, Paistu kihelkond – 13.08.1911 Karula vald

Kihelkonnaõpetaja ja Eesti rahvusliku liikumise tegelane

Hans Wühner (1836-1911) oli üks eesti ärkamisaja suurkujudest. Ta sündis Tarvastu naaberkihelkonnas Paistus Aidu vallas. Oma aja kohta omandas ta küllaltki hea hariduse, lõpetades Viljandi kreiskooli.

Wühner tuli Viljandisse kooli 1849. a. Algul õppis ta vaeslaste-koolis, kuid nagu ta ise oma eluloos ütleb, ei meeldinud kool „tema mustuse pärast“ ja poiss pandi elementaarkooli. Siin oli ta hea õpilane, nii et: „Kolmveerand aasta pärast sain juba I, ülemasse klassi, kus ma pärast ka priimuseks, järelevaatajaks olin ja aastas üheksa kord kiita sain.“ Elementaarkoolis õppis Wühner ligi kaks aastat (1850-1852). 1852.-1854. a. õppis ta kreiskoolis. Ta ise märgib, et kreiskoolis käimise ajal oli suur venestamise tung. Isegi jaanipäeval on kool tegutsenud ja need õpetajad, kes korrale ei allunud, vallandati. Uued õpetajad lubasid vene keele tundides rääkida ainult vene keelt: „käsust üleastujad said endale „eesli“ kaela ja pidid pärast kinni jääma“.

Sooritas 1854. aastal kihelkonnakooliõpetaja kutseeksami ja töötas seejärel Paistu kihelkonnakoolis (1854–1858), Tarvastu kihelkonnakoolis (1858–1880) ja Tarvastu köstrina. Wühner saavutas koolitöös suurt edu. Wühner on olnud mõnegi eesti rahvusliku liikumise ühisettevõtte algataja. Koolmeistrina kasvatas Wühner õpilastes rahvustunnet ja isamaalisust. Tema käe all on haridust omandanud Mihkel Veske, Ado Grenzstein, Martin Lipp.

Oli aktiivne rahvusliku liikumise tegelane, edendades Tarvastu kultuuri- ja hariduselu ning korraldades ühiskondlikke üritusi. Koos Jaan Adamsoniga oli Wühner eestikeelse keskkooli – Aleksandrikooli mõtte algatajaks ja populariseerijaks. Samuti oli ta lähedalt seotud teise rahvusliku liikumise ürituse – Eesti Kirjameeste Seltsi asutamisega. Tema eestvõttel asutati 1870. aastal Viljandi Põllumeeste Selts. Tarvastu organiseeris Wühner pasuna- ja laulukoori, mis võtsid osa esimesest üldlaulupeost Tartus 1869. aastal.

Wühneril oli ka kogukas isiklik raamatukogu. Laia silmaringiga pedagoogi ja raamatusõbrana mõistis Wühner, kui palju võib rahvale anda raamat. Nii pandigi kihelkonnakooli ruumes rahva kogutud raamatutest ja rahast alus Tarvastu kihelkonna raamatukogule (1860). Korjandus raamatukogu heaks tõi sisse sadakond raamatut ja 36 rubla 50 kopikat rahas. See väiksena näiv summa võimaldas ometi osta küllaltki suurel hulgal raamatuid – 200. Raamatukogu jaoks töötati välja põhikiri, millega määrati kindlaks raamatukogu eesmärk, tema töökorraldus ja laenutamise tingimused. Tarvastu raamatukogust saab lähemalt lugeda meie blogi varasemast postitusest "VLRK 110: Viljandimaa raamatukogud ärkamisajast Esimese Vabariigi lõpuni"

Hans Wühner kaastööd kõikidele rahvuslikele ajalehtedele. Wühner oli üks väheseid rahvuslasi, kes osales kõigis olulisemates ärkamisaja ettevõtmistes.

Ostis 1880. aastal Keeri mõisa Nõo kihelkonnas ning oli Nõo kiriku eestseisja.

Allikad:

• Eesti Entsüklopeedia VIII. Tartu : Loodus, 1937. Lk. 1298
• Priidel, Endel. Viljandi ja kirjamehed. Tallinn : Eesti Raamat, 1971. Lk. 23.