Neljapäev, 26. august 2021

26. august - Valter Ilison 100

Foto allikas: Eesti Entsüklopeedia
Valter Ilison

26.08.1921 Mõisaküla linn - 13.11.1986 Mõisaküla
Tehnik-tehnoloog, Mõisaküla muuseumi asutaja


Valter Ilison õppis Mõisaküla kuueklassilises koolis, mille ta lõpetas 1937. aastal paremuselt teisena. Kooli lõpuaktusel kingiti talle pühendusega raamat "Ümera jõel".

Valter Ilisoni õpingud jätkusid esialgu Valga Tööstuskoolis, kus ta kahe aasta jooksul omandas teadmisi, et astuda Tallinna Tehnika Raudteekooli. Tollal oli vajalik ka üheaastane praktika Mõisaküla Raudteetehases kõigil tööaladel, sealhulgas valukojas vormimisel ja valamistöödel. Sõja-aastad katkestasid noormehe õpingud. Töömehe teed alustas 1944. aastal tehnikuna Mõisaküla veduridepoos Tallinna Raudtee Peatehases remonditud vedurite proovisõitudel. 

Enne kui tehas Saksamaale evakueeriti, peitis Valter Ilison vedurite tehnilised dokumendid tehnikabüroo korstnajalga ja ahjudesse ning osa kaevas kodus koguni maasse. Päästetud joonised olid 1960. aastani Mõisakülas vedurite remontimise põhialus. Ta päästis ka osa valmistajatehase silte ja Belgias toodetud raudteerööpaid. Kogus põliste raudteelaste mälestusi, kohaliku tööstustoodangu näidiseid, tarbe- ja mälestusesmeid. 

1961. aastal ühendati Mõisaküla depoo Tallinna Ekskavaatoritehasega, töö jätkus insener-tehnoloogi ametikohal. 1963. aastal omandas Tallinnas ehitus- ja mehaanikatehnikumis tehnik-tehnoloogi kutse.

Valter Ilison päästis lisaks Sakasamaale evakueeritud tehase tehnilistele dokumentidele isikkooseisu dokumente, mis aitasid hiljem inimeste sõjaaegset tööstaaži tõestada. Veel õnnestus tal päästa osa valmistajatehase silte ja Belgias toodetud raudteerööpaid. Kogus põliste raudteelaste mälestusi, kohaliku tööstustoodangu näidiseid, tarbe- ja mälestusesmeid. 

Koduseinte vahele kogutud esemed tekitasid soovi asutada muuseum. 1968. aastal lubas Talleksi Mõisaküla tsehhi juhtkond hoida kogutut tehnoloogilise büroo ruumis Eesti raudtee 100 ja Mõisaküla 75. aastapäeva tähistamiseks avati 17. detsembril 1970 Tallinna Ekskavaatoritehase Mõisaküla tsehhi isetegevuslik muuseum, eksponeeriti 1200 museaali. Muuseum asus tehase kinnisel territooriumil, kuid huvilistele oli sissepääs sinna võimaldatud.

Muuseumi rajamisel oskas Valter Ilison enda ümber koondada mõttekaaslasi ja abimehi. Nendeks said Kustas Lensment, Karl Järsu, Jaan Veintal ja Ants Murik. Osava töömehena oli Ants Murik Valter Ilisonil abiks vanavara korrastamisel. Alati oli asjaliku nõuande ja metallitöö oskustega abiks Aleksander Pikkor.

Valter Ilisoni üks edu pante oli oskus noori tööle innustada. Esimesed kakskümmend aastat kulgesid nõukogudeaegsete reeglite järgi, mil omapäi tegevuse reklaamimine ei olnud soositud. Muuseumiarendaja üks oskuslikke omadusi oli just muuseumiga seotu korrektne esitlemine.

Valter Ilisoni kolme kohaliku keele (eesti, vene ja läti) ning lisaks saksa keele valdamine nii kõnes kui kirjas andis talle võimaluse muuseumimaterjalide kogumisele kaasa haarata kõik omaaegsed mõisakülalased kogu maailmast.

Vlater Ilisoni kulla kaaluga tegevuse katkestas tema surm 13. novembril 1986.

Valter Ilisoni emakeeleõpetajast abikaasa Alma Ilisoni õlgadele jäi muuseumitöö korraldamine alates 1986. aasta lõpust kuni 2002. aasta veebruarini.

Tänu kunagise Mõisaküla linnapea Arvid Tisleri agarusele sai muuseum endale lõpuks kodu uue linnavalitsuse hoone teisel korrusel, kus 2001. aasta kodukandipäevade ajal 3. augustil avati ekspositsioon moodsates tingimustes.  

Muuseumi püsinäitus annab põhjaliku ülevaate Mõisaküla ajaloost, asula tekkimisest, siinsete ettevõtete toodangust, haridus- ja kultuurielust ning sporditegevusest. Mõisaküla Muuseumi ühed väärtuslikumad eksponaadid on Mõisakülast sirgunud tõstja, maadleja ja olümpiakangelase Arnold Luhaääre (1905-1965) medalid. Muuseumil on arvukas kellade kollektsioon, samuti rohkesti tarbeesemeid jpm. Muuseumi kogude suurus on üle 20 000 säiliku. Igapäevaselt on eksponeeritud üle tuhande erinevat eseme ja foto.


Allikad:

  • Ilison, Andor-Olari. Mõisaküla muuseum kerkis ühe mehe elutööna // Sakala (2005) 10. dets. 
  • Viljandimaa Koduloolasi : teatmik. Tartumaa Trükikoda, 2009. Lk. 18-19

Mihkel Raud. VÕTKU HOMME MIND VÕI SAATAN

KAVA kirjastus, 2020
304 lk.

Seekord võtsin lugemiseks raamatu, mille autor tutvustamist justkui ei vajakski. Tegemist ju eesti tuntud laulja, kitarristi, telesaatejuhi ja kirjaniku Mihkel Raua endaga. Seda, et Mihkli sulg hästi jookseb, teavad vast kõik, kes on tema raamatuid kunagi käes hoidnud. Mäletan selgesti, millist eufooriat tekitas meie raamatukogus tema esikteos „Musta pori näkku“, mis ilmus 2008 aastal. Esimese hooga meenubki kohe just see raamat, millele tekkis ülikiiresti megapikk järjekord. Meie lugejad (arvatavasti ka teistes raamatukogudes) olid valmis ligi pool aastat kannatlikult ootama, et selle raamatu lugemise võimalus lõpuks kätte jõuaks. Pika järjekorra väärilist kirjandust tagastades oli lugejaid, kes kiitsid kirjaniku mälestusteraamatut taevani aga leidus neidki, kes pettunult raamatu tagasi tõid, sest lootsid sealt raamatust leida hoopis midagi muud.

Kes nüüd tema viimase raamatu (hetkel viimase, küllap kribab kirjanikuhärra veel mõned põnevad lood) kätte võtab, peaks selgelt aru saama, millest seekord juttu tehakse. Tegemist on suhteraamatuga aga mitte tavapärase eneseabiõpikuga, sest minu teada ükski psühholoogiaalase raamatu autor ei too lugejale väidete põhjalikumaks selgitamiseks näiteid enda isiklikust elust. Seda usutavamalt mõjub aga Mihkli raamat, et just nii nii keerulised need suhted mehe ja naise vahel siin elus ongi.

„Ükski inimene pole kunagi kinni, me otsime kogu aeg paremat partnerit, ja kui see peaks välja ujuma, lendab eelmine kooselu kolisedes kanalisatsiooni“.

Just nii julmalt ütleb Mihkel Raud oma raamatus ja ega ta tegelikult ei eksigi. Olgu tegemist noore või vanemaealisega, on suhe alles „roosade prillide“ faasis või seal maal, et „leivad ühes kapis“ või juba hõbepulmadki peetud – kahe inimese vaheline suhe ei ole midagi iseenesest mõistetavalt vabalt kulgev nähtus vaid, et suhte alustamise ja selle pikemaajalise püsimise nimel tuleb pidevalt vaeva näha.

Väike tekstilõik raamatust, mis minu arust kogu loo ilusti kokku võtab (lk. 204)

Kõige täpsemini on tõelise armastuse kokku võtnud Anne Velli (laulusõnad): „noormees neidu kohtab, armununa ohkab, kauneid illusioone loob, kui saada naiseks mulle, usu, kallis, sulle, tähed taevast alla toon, aastad mööda läevad, peagi argipäevad, ootamas on neidki ees, armastuse okhed, laubadused rohked, unustanud ongi mees“. Velli teeb naislauljale omaselt süüdlaseks mehe, kuid „tõeline armastus“ on mõlema partneri ühine rist.

Raamatut tutvustatakse eelkõige kui „meestekat“, olles naisterahvas, leidsin, et ka naised võivad leida siit midagi, mida nad enda kohta suheldes meestega veel ehk tähele pannud ei ole. Tõenäoliselt ei saa absoluudselt kogu kirjapanduga leppida mitte keegi ja arvan, et see polegi taotluslik, sest inimesed ning nende kogemused on erinevad. Sellegi poolest võib sellest Mihklile omase huumoriga kirjapandust olla isegi abi, kui lugemise ajal rohkem kaasa mõelda, kõrvutada ennast ja oma partnerit ning tehes mõningaid järeldusi enda suhte puudustes, leida võimalus ehk suhe paremini toimima saada.

Ühes intervjuus teatab Mihkel Raud, et ühe raamatu kirjutamiseks kulub tal umbes kolm või neli kuud ja päevas suudab ta kirjutada 10 000 – 20 000 tähemärki. Jääme siis ootama, millise teema kirjanik järgmisena tükkideks lammutab.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 
Link raamatule andmebaasis Urram: 
https://www.lugeja.ee/record/1968210

Kolmapäev, 25. august 2021

25. august - Kairi Leivo 50

Kairi Leivo

Sündinud 25. augustil 1971 Tallinnas
Pärimusmuusik ja endine diplomaat


Sündinud 25. augustil 1971 Tallinnas, isa poolt seto, ema poolt Ida-Virumaalt ja Saaremaalt.

Lõpetanud Tallinna 44. keskkooli (1989) ja Tallinna Pedagoogikaülikooli skandinavistika eriala (1998), õppinud ka infoteadust ja maailmakirjandust.

Aastatel 2000–2010 töötas ta Eesti Vabariigi Välisministeeriumis diplomaadina, muuhulgas ka Eesti Vabariigi Suursaatkondades Helsingis ja Moskvas lauaülemana pressi-, info- ja kultuuriküsimustes.

Aastatel 2010–2012 oli ta Ugala teatri avalike suhete juht ja kirjandustoimetaja. Aastatel 2012–2018 töötas Leivo Eesti Pärimusmuusikakeskuse August Pulsti õpistu juhatajana. Alates 2018 on Leivo vabakutseline muusik ja pärimuskultuuri edendaja.

1998. aastal asutas ta koos Maria Laatspera, Evelyn Rosenbergi ja Katrin Laidrega regilauluansambli Laudaukse KääksutajadLöönud kaasa ansamblites Kaimud, Siidisõsarõ, Õiõ Seto ja duos Kairi Leivo & Kaur Einasto2013. aastal loodi koos Sofia Joonsi, Kristiina Ehini, Katrin Laidrega ansambel Naised Köögis.

Leivo on kirjutanud artikleid pärimusmuusikast ja -kultuurist, samuti teatri- ja muusikaarvustusi.


Isiklikku

Poeg Kaur on hariduselt semiootik ja astus Elleri muusikakooli rütmimuusika erialale kitarriõppesse.

Tütar Kärt on lõpetanud kunstiakadeemia graafilise disaini eriala ning on muuhulgas kujundanud Viljandi pärimusmuusika festivali raamatu ning Laudaukse Kääksutajate ja Naised Köögis plaadiümbriseid.


Teosed:

  • Laulik / [Noot] / [ansambel] Naised Köögis ; [koostajad: Katrin Laidre, Sofia Joons, Kristiina Ehin, Kairi Leivo ; toimetaja Kaisa Sein ; noodistajad: Sofia Joons ... [jt.] ; noodigraafika: Piret Laikre ; fotod: Kerli Sosi, Kaari Saarma. – [Viljandi] : Naised Köögis, 2020 ([Tallinn] : Tallinna Raamatutrükikoda). – 86 lk. : ill., värv. fot. ; 22 cm
  • Viljandi pärimusmuusika festivali lood / [koostaja Kairi Leivo ; toimetaja: Kaisa Sein ; kujundaja: Kärt Einasto, fotod: Ain Sarv ... jt.]. – [Viljandi] : Eesti Pärimusmuusika Keskus, 2017 (Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda). – 201, [2] lk. : ill., portr. ; 24 cm
  • Kairi Leivo taani, inglise ja rootsi keelest tõlgitud teoseid leiab: E-kataloogist ESTER 


Allikad:

Teisipäev, 17. august 2021

17. august - Friedrich Karl Johann Kuhlbars 180

Lints, A – Friedrich Kuhlbars, VM VM 2339 F 3980
Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/2596667
Foto Vikipeedias 
17.08.1841 Sangaste kihelkond, Tartumaa – 28.01.1924 Viljandis
Luuletaja ja kooliõpetaja
Pseudonüümid Villi Andi, Mangu Sild, Fritz Klüse

Luuletaja, lastekirjanik ja kooliõpetaja Friedrich Kuhlbars (kasutas mõnikord ka pseudonüümi Villi Andi) sündis 17. aug 1841 Tartumaal Sangaste kihelkonnas koolmeistri pojana, sai 1859-1861 saksakeelse hariduse Tartu Õpetajate seminaris ning asus tööle koduõpetajana Gulbene mõisas Lätimaal. 1862 sai ta koha saksakeelses Viljandi poeglaste algkoolis ning valiti hiljem selle juhatajaks.


Viljandi on olnud kauaaegseks elu- ja töökohaks Friedrich Kuhlbarsile. Linna järgi on ta võtnud endale kirjanikunimegi – Villi Andi. 1916. aastal oma seitsmekümne viiendal sünnipäeval meenutab ta oma Viljandisse tuleku lugu. Ta sai kooliinspektor Wiedemanni käest kirja, kus teatati, et Viljandi poisslaste- elementaarkoolis on vaba koht. Sellele oli kolm kandidaati. Kuhlbarsi ahvatles väga Viljandi. Ema oli siinkandis (Olustveres) sündinud. Kodust, Unikülast, viisid talumehed vilja Viljandisse. „Ajaloost teadsin ma, kui suur tähtsus Viljandil meie kodumaa kohta isegi juba muinasajal on olnud. Koolipingil õppisin ma raamatust, mis väljamaal oli trükitud: „Viljandi linn, kuulus oma vilja- ning linakauplemise poolest.“ Niisiis: „Viljandi seisis nagu tõotatud maa minu vaimusilma ees...“ Ja kui tuli teade, et õpetajaks on valitud tema, siis ei kõhelnud ta hetkegi, vaid asus Unikülast teele. „Viljandi linn pakub Tarvastu poolt tulijale imeilusa vaate,“ pani ta tähele. Ning „1. augustil 1862.a. kell 9 hommikul võtsin ma … oma kõige esimesed õpilased vastu“. Nii algas Kuhlbarsil Viljandis kooliõpetajatöö.


33 aastat töötas Kuhlbars Viljandi elementaarkoolis (enamiku sellest ajast asus kool praeguse veetorni vastas üle tänava; hoone põles ära 1944. a.), aga ka paaris teises koolis, andes haridust, kirjanduslikke kogemusi ja innustust edasi paljudele. Kuhlbarsi kui kooliõpetajat on iseloomustanud üks ta õpilasi – Karl AugustHindrey – oma mälestustes kirjutab ta. „Kui isa mind esimest korda sinna viis, siis imestasin ilusat eesti keelt, mida Kuhlbars temaga kõneles. Ei olnud selles keeles murrakut, ei ka mitte seda aktsenteerimata rääkimist … vaid siin tundus midagi distsiplineeritut ja voolitut olevat … Kuhlbars oli väga tõsise näoga, pea sünge mees, Kuid imelikul viisil mitte hirmuäratavalt mõjuv. Ei ole ma teda iial rõõmsa või lahke näoga näinud. Ei kõnelenud tema koolipoistega ka mitte … Kuigi Kuhlbars nii väga tõsine ja sõnaaher oli, siiski söandasin mina sagedasti tema juurde minna kooli raamatukogust lugemismaterjali paluma. See meeldis temale kuidagiviisi, ta nägu kaotas niisugustel puhkudel natuke oma enesessekiindunud karmusest. 

Kuhlbars tagandati koolist 1895. a. vähese vene keele oskuse pärast. Ta jäi elama Viljandisse, tegutses kirjanikuna ja harrastades muinasaja ja kohanimede uurimist.

Vähem kui teised rahvusliku liikumise aja kirjamehed võttis Kuhlbars osa seltsi tegevusest ja rahvuslikest üritustest. Aga ometigi oli ta üks neist, kes tuli 1872. a. jaanuaris Schwalbe võõrastemajja Eesti Kirjameeste Seltsi asutamiskoosolekule. Ta juhatas „Koidu“ seltsi laulukoori ja pühendas seltsile luuletuse „Koit“ („Laulud nüüd lähevad…“). 

Mihkel Lüdig räägib oma mälestustes viimase laulu loomise kohta: 

Harilikult peale lauluproovide lõppu viitsid [„Koidu“] lauljad veel aega seltsi ruumides. Üheks alatiseks harjutuste külastajaks oli vana luuletaja Fr. Kuhlbars (Villi Andi). Ühel õhtul avaldati minule soovi, et looksin ühe laulu selle suve [s. o. 1904. a.] mälestuseks. Nõustusin ja palusin tekst muretseda. Tehti vanale Luuletajale kohe ülesandeks tekst kirjutada. 10-15 minuti pärast olid sõnad valmis.“) Kui Viljandisse asutatud teatrile oli 1920. aastal nime vaja, oli Kuhlbars see, kes „Ugalat“ soovitas. Kuhlbars on Viljandis paljudeks sündmusteks luuletusi kirjutanud. 9. märtsiks 1908. a. valmis luuletus „Viljandi Eesti Haridusseltsi avamise puhul“. Ka sõpru on ta laulusalmidega meeles pidanud (näiteks Hans Leokese hõbepulmade ajal 1. detsembril 1910. a.

„Koidu“ seltsis, kus Kuhlbars oli tegev, esitati esmakordselt paljusid luuletaja luuletusi, sobitatuina teistele viisidele. Nii kanti „Koidu“ nn. perekonnaõhtul 26. veebruaril 1905. a. ette ta luuletus „Kus viibid sa“, 26. detsembril 1914. a. „Suveõhtul“ jne.

Kuhlbarsi tuntakse tagasihoidliku inimesena. Aga ülekohtu puhul süttis ta ometigi. Luuletus „Viljandi järve ääres“, kus ta räägib veristest tapatalgutest Männimäe alla 1905. a. sündmuste järel, on täis protesti.

Samuti on Kuhlbarsi välja pakutud Viljandi teatri Ugala nimi – Muinaseesti maakonna Ugandi järgi (Ugandi ja Sakala maakonnanimede liitmise teel).

1920. a. paiku külastas Kuhlbarsi Villem Ridala.
„Pika koputamise peale avab raugaeas keskmist kasvu mees … juuksed pisut hallid … ukse. Meid palutakse tuppa! / Siin on luuletaja korter, paar tuba, arvuka raamatukoguga ja tööriistadega, mida igal pool näeb … / Eakas luuletaja näib üksi siin majas teisel korral asuvat, kesk omi raamatuid, mida ta enam palju ei saa lugeda, sest ta silmanägemine on nõrk. Ja samuti nõrk on ta kuulmine…“

 

1916. a. ütles Kuhlbars: „Minu elupäike kaldub ikka enam lääne poole. Pea – kustub õhtueha; pea – katkeb viimne keel minu kandle pealt; pea – olen ma Valuojast üle jõudnud!“ See oli 1924. a., kui need rasked sõnad said tähenduse. Kuhlbars suri 28. jaan 1924 Viljandis. Üle Valuoja – Viljandi surnuaiale – viidi vana luuletaja ja õpetaja tema viimsele puhkepaigale. 


Looming

Järelärkamisajal populaarse luuletajana toetus Kuhlbars peamiselt saksa romantilisele traditsioonile. Juba enne Koidulat kirjutas ta idüllilist luulet isamaa ülistamiseks. Tema tähtsamaid tekste on luuletus "Vanemuine", üldtuntud rahvaliku lauluna "Kui Kungla rahvas kuldsel aal…" (1869).

Kuhlbarsi esimene raamat oli murdekeelne "Wastse laulo ja kannel" (1863), millele järgnes lauluõpik lastele "Laulik koolis ja kodus". Ka teised Kuhlbarsi luuletused on enamasti kirjutatudki koorilaulude tekstideks. Kuhlbars on tuntud ka lasteluuletajana, eriti teksti "Teele, teele kurekesed!" autorina.

Elu lõpul koostas ta "Villi Andi luuletused" (I-III, 1923-1924).


Viljandis on tähistatud maja – Jaan Tombi pl. 3 (praegune Laidoneri plats) -, kus luuletaja kaua aastaid elas.

Tema järgi sai nime Friedrich Kuhlbarsi tänav Tallinnas. 

Allikad:

17. august – Tõnis Kint 120


17.08.1896 Paasioja talu, Taevere vald – 5.01.1991 Örnsköldsvik, Rootsi
Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesanneteis eksiilis 23.12.1970-01.03.1990

 

1938-1940 Riigivolikogu liige, põllumajanduskomisjoni esimees. 1953-1963 põllutööminister ja sõjaministri kohusetäitja, 1963-1970 peaministri asetäitja.

Tõnis Kint on sündinud Paasioja talus tolleaegses Taevere vallas Viljandimaal 17. augustil 1896. 


Haridus

Alghariduse sai ta Suure-Jaanis Kase koolis ja kihelkonnakoolis.

1916 lõpetas Tartu reaalkooli, 1916 õppis Moskvasse evakueeritud Riia Polütehnikumi ehitusosakonnas, 1918 Saksa okupatsioonivõimude poolt Riia Polütehnikumi baasil Riias avatud Balti Tehnikaülikooli põllumajandusosakonnas ja 1920-1928 vaheaegadega Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas, 1924 täiendas end Kopenhaageni Veterinaaria- ja Põllumajandusülikoolis.


Väeteenistus

1916 mobiliseeriti Vene tsaariarmeesse, lõpetas 1917 Tsaritsõni (nüüd Volgograd) ohvitseride kooli, kus omandas ohvitseri aukraadi 1917.a. Määrati jalaväkke Moskvasse. Sealt siirduti Peterburisse, kust üksus suunati rindele. Esimeses maailmasõjas osavõtnud lahingutest Tjernowitsõi ja Koisman'i linnade juures.

Haigestus paratüüfusesse. Kommendeeriti Odessa'sse. Sai teada rahvuslike eesti üksuste moodustamisest ning siirdus Viljandisse, kus astus 1917a. detsembris moodustatavasse 2. eesti jalaväepolku.

Korrapidaja ohvitserina Viljandis elas ta üle taganevate vene vägede rüüstamisi ja mõrvamisi Võistres, taludes põhja pool Viljandit, ennem sakslaste tulekut. Korrapidaja ohvitserina korraldas ta mõrvatute arstliku läbivaatamise. Ta oli Viljandis pealtnägejaks, kui Eesti Vabariik kuulutati välja 23. veebruari õhtul 1918.a. Advokaat Gustav Talts luges Rahukohtu rõdult ette Eesti iseseisvaks kuulutamise manifesti. Järgmisel päeval, keskpäeval 24. veebruaril, ilmus saksa sõjavägi Viljandisse.

Sakslased korjasid ohvitseridelt relvad ära ja ohvitserid pidid kord nädalas end sakslastele näitamas käima. Ta töötas kodutalus aidates ema. Isa oli tal surnud 1900. a. Ema abiellus isa vennaga, kes aga suri 1918. a. jaanuaris. Sügisel 1918 alustas ta uuesti õpinguid Riia Polytechnikumis. Kui kapten Rotschild hilissügisel tuli Riiga ja kutsus kõiki kooli õpilasi sõjaväkke astuma, siis otsustas korporatsioon Viroonia in corpore sõjaväkke astuda, kaasaarvatud Tõnis Kint.

Ta määrati Tallinnas moodustamisel oleva Soomusrong Nr. 2 peale. Ta tegi kaasa lahingud pealetungiva punaväe vastu, mis tõrjuti Eesti territooriumilt välja. Hiljem oli Soomusrong Nr. 2 see, mis avas sõjategevuse Landeswehr'i vastu, kui nende esindajad ei ilmunud kokkulepitud läbirääkimistele ja püüdsid üllatusrünnakuga asja uurima saadetud soomusrongi vallutada. "Me niitsime noore männimetsa koos sakslastega maha", jutustas ta hiljem.

Vabadussõja lõppedes oli ta tõusnud Laiarööpmelise Soomusrong Nr. 2 ülema kohustetäitjaks, olles varem olnud 1919. aasta 6. märtsist rongi esimese kuulipildujate komando ülemaks.

Peale sõjaväest lahkumist töötas ta kodutalus Paasiojal ja astus 1920. a. sügisel Tartu Ülikooli Põllumajandusteaduskonda, mille lõpetas 1924. aastal. Sama aasta kevadel läks ta Taani edasi õppima. Siirdus Kopenhaageni Põllumajanduslikku Ülikooli.


Karjäär

1925-1929 Põllumajandusliku Raamatupidamise Talituse abijuhataja, 1928-1932 juhataja, 1932-1938 Põllutöökoja abi- ja tegevdirektor, 1938-1940 direktor.

Valitud 1938. aastal Riigivolikogusse. Põllumajanduskomisjoni esimees Riigivolikogus. 

1940 kandideeris "Eesti Töötava Rahva Liidu" ühe vastaskandidaadina Riigivolikogu valimistel, tema kandidatuur kustutati koos teiste vastaskandidaatidega. Põllutöökoda suleti. "Edasilükkamatu riikliku vajaduse tõttu annan dekreedina Põllutöökoja likvideerimise seaduse ning kuulutan selle välja" / tsitaat, Vares 27. juulil 1940 /. 

T. Kint töötas isatalus Paasiojal. 13/14 juuni 1941 a. küüditamisest pääses T. Kint õnnekombel ja varjas ennast seejärel metsas.

Saksa okupatsiooni ajal oli lühikest aega Eesti Omavalitsuse turukorraldusvalitsuse juht, vallandati lahkhelide pärast okupatsioonivõimudega, seejärel elas jälle isatalus ja töötas Eesti Tarbijate Keskuses.

1944. aasta septembris õnnestus tal põgeneda väikse mootorpaadiga Põõsaspealt Loode-Eestist Rootsi, Enskär'i saarele Norrtälje saarestikus.   

1945-1949 oli Uppsala Põllumajandusülikooli (Ultunas) arhiiviassistent. Oli samaaegselt väga aktiivne Rootsi pääsenud eestlaskonna organiseerimisel ja organisatsioonide loomisel, nagu Eesti Agronoomide Selts Rootsis, mille auesimeheks ta lõpuks oli. Oli ka "Põllumeeste Kogude" esimeheks. Omal ajal, enne Eesti okupeerimist "idanaabri" poolt, suurim erakond Eestis. 

1949-1951 töötas peamiselt agronoomina Stockholmi maakonnas (Stockholms län). 

1951-1975 Rootsi Põllumajandusliidu (Landbrukarnas Riksförbund) ja selle käitisbüroo ning uurimisinstituudi teaduslik kaastööline Stockholmis, 1957 ajalehe "Teataja" peatoimetaja. 1975 läks pensionile. 

A-st 1950 Vabade Eestlaste Põllumajandusliidu (a-st 1956 Euroopa Põllumajandusliidu täisliige) juhatuse liige, hiljem auliige, 1971-1975 Eesti Rahvusnõukogu esimees, Põllumeeste Kogude esimees, Eesti Agronoomide Seltsi Rootsis auliige ja auesimees, Rootsi Maaregioonide Arendamise Seltsi (Sällskapet för Landsbygdsutveckling) auliige. 

1953. aastal 12. jaanuaril moodustas August Rei Oslos peaministrina presidendi ülesannetes Eesti Vabariigi Valitsuse, kus Tõnis Kint oli põllutööminister ja sõjaministri kohuste täitja. (Johannes Sikkar peaminister). Seda au kandis 1963. aastani, mil nimetati peaministri asetäitjaks ja sõjaministriks (Aleksander Warma peaminister).

Alates 23. 12. 1970 kuni 1. 3. 1990 oli ta Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis. Seega hoidis Tõnis Kint Eesti kõrgeimat ametit ja selle katkestamatut kontinuiteeti kauem, kui keegi teine eestlane on seda ajaloolisel ajal kunagi teinud. 

Tõnis Kint on avaldanud töid põllumajanduse alalt, avaldanud mälestused, koos Edvin Reinvaldt'iga raamatu "Laiarööpmeline Soomusrong Nr. 2 Vabadussõjas". Välja andnud peale ametialaste käskkirjade ja enda ning koos teistega koostatud memorandumite ka: "Mälestuskilde" (Eesti Agronoomide Selts Rootsis, Toimetis nr, 5. Uppsala 1986/64 lhk.)

Tõnis Kint suri 5. jaanuaril 1991 Rootsis Örnsköldsvik'i linna haiglas ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule. 17. augustil 2013 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule.

  

Tunnustus ja mälestuse hoidmine

  • Aastal 1996, ta 100 a. sünniaasta puhul, paigutati mälestustahvel temale ta kodutalu Paasioja seinale Suure-Jaani valla ja Tartu Põllumajandusülikooli poolt. Toimus ka mälestuskonverents Olustvere lossis. Sel puhul tegi Tartu põllumajandusülikooli professor Jaan Lepajõe Tõnis Kinti tutvustava voldiku.
  • 24. veebruaril 1938 sai Põllutöökoja direktorina Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi. (Riigikantselei, Tallinn 2001: "Eesti tänab 1919-2001")
  • Oli Eesti Agronoomide Selts Rootsis ja "Rootsi Maaregioonide Arendamise Seltsi" (Sällskapet för Landbygdsutveckling) auliige.
  • 1983 Poola Taassünni Ordeni (Order Odrozonia Polski) kavaler.

 

Tõnis Kint 120 on 2016. aasta augustis välja antud postmark, mis kuulub Eesti Posti ja riigikantselei asutatud seeriasse „Eesti Vabariigi riigipead 1918-2018“. Mark anti välja Tõnis Kinti 120. sünniaastapäeval ja see on sarja 16. postmark.

 

Allikad:

Neljapäev, 12. august 2021

Viljandi ja raamatukogu II maailmasõja hoovuses

1. jaanuaril 1939 elas Viljandis 13191 inimest ja tegutses umbes 150 mitmesugust ühingut ja seltsi. 

Naiskodukaitse esimestest ülemaalistest
suvepäevadest osavõtjad mälestussambale
pärgi asetamas juunis 1939. Vaade Eesti 
Panga Viljandi hoone aknast.
Foto: Rahvusarhiiv, filmiarhiiv
Pildile klikates näeb seda suuremana
1939. aastal maailmas koha võtnud rahutud hoovused (nt Anšluss ja Saksamaal vallandunud juudivastane kampaania) linnarütmi veel eriti ei mõjutanud. Inimesed nautisid värskelt avatud EVE hotell-restorani luksust, katsetasid suplushooajal järvele toodud kummipaate ning pidasid rõõmsalt Naiskodukaitse esimesi suvepäevi. 

Eesti Vabariik oli sõdadevahelisel ajal tugevasti arenenud, keskmine palk jõudis 2/3-ni Lääne-Euroopa omast, ostujõud oli seoses madalamate hindadega Lääne-Euroopaga võrreldes ligikaudu 80%. Eesti põllumajanduse tootlikkus töölise kohta oli kõrgem kui Saksamaal. Mõistagi oli ka vaeseid, keldrikorruste elanikke, lapsi, kes ei saanud koolis käia, sest pidid aitama vanematel sissetulekut teenida. 

Viljandi linnas avaliku raamatukogu ülesandeid täitev Viljandi Rahvaülikoolid Seltsi raamatukogu paraku õitsval järjel linnalt piisavat tuge ei saanud – 1939. aasta 15. numbri Haridusministeeriumi Teataja järgi sai RÜS tuge vaid 1760 krooni, samal ajal kui pea sama suurte linnade Valga ja Rakvere raamatukogud said ligi kaks korda rohkem. Kui teisendada toetussummad elaniku kohta sai Viljandi raamatukogu toetust 13 senti, Tallinnas 59 senti, Valgas 36 senti ja Rakveres 31 senti elaniku kohta. Selline olukord tõi leheveergudele kultuuriringkondade üleskutseid viia raamatukogu linna valdusesse.
Sakala (1939) 17. veebr.
Pildile klikates näeb seda suuremana
Maailm ümberringi jagas maid ja võimu ning Eestit mõjutas lähitulevikus enim 23. augustil 1939 Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungileping koos Molotovi-Ribentropi salajase lisaprotokolliga. Napid nädalapäevad hiljem, 1. septembril 1939 tungis Saksamaa Poolale kallale ning sellega oli Teine maailmasõda alanud. Eesti kuulutas end küll erapooletuks, kuid sunniti sõlmima nn. baaside lepingu Nõukogude Liiduga. Sügiseks oli olukord muutunud niivõrd ebakindlaks, et 19. oktoobri hommikul lahkus suurem osa Viljandi sakslasi erirongiga Pärnusse laevale. Päev varem algas Punaarmee väeosade toomine Eestis asuvatesse baasidesse. 

Talv 1939/1940 kujunes keeruliseks, kuna jaanuaris ja veebruaris tekitasid erakordselt külmad ilmad tõrkeid koolitöös, linnas lõhkesid torud, elanikke vaevas kütteainete puudus. 

Mõnda aega stabiilsust näidanud RÜS statistikas kajastus see arvude suurenemisega 647 lugeja ning 23157 laenutuseni. Raamatukogu viimase tegutsemisaasta (1. aprill 1939 – 1. aprill 1940) lõpuks oli lugejate jaoks kogus 6364 raamatut, mis jagunesid järgmiselt: ilukirjandust 3694, teaduslikku kirjandust 2486 ja lastekirjandust 184 köidet. Keelte järgi oli eestikeelseid raamatuid 5432, saksakeelseid 536, venekeelseid 267, ingliskeelseid 114, muudes keeltes 15. Kui siia lisada veel need 1645 köidet, mis asusid linnavalitsuse pööningul, siis oli raamatukogus kokku 8009 raamatut. 
Sakala (1940) 5. juuni 
Katkend artiklist: Avaliku raamatukogu kasutajate hulgas on aasta jooksul olnud aga loetavamaks raamatuks K. Ristikivi romaan „Tuli ja raud", millist teost on lugemiseks võetud 91 korda. Edasi järgnemas Mardika „Tint" 90 korda, A. Gailiti „Karge meri" 89 korda, O. Lutsu „Sügis" 85 korda ja E. Kippeli „Issanda koerad" 74 korda. Edasi järgnevad loetavuse poolest järgmised populaarteaduslikud teosed: A. Munthe „San Michele raamat" 50 korda, J. Günther „Nüüdse Euroopa juhid" 41 korda, A. Carell „Tundmatu inimene" 31 korda, ajakiri „Tehnika kõigile" 30 korda ja J. Ivand 22 korda.

Pildile klikates näeb seda suuremana


Nõukogude okupatsioon 17. juuni 1940 – 23. september 1944 


17. juunil 1940 okupeeris Punaarmee Eesti ja Viljandi ning suvekuud täitusid miitingute, rongkäikude ja muude nõukogude võimu kinnistavate sündmustega. 

Tallinnast ette kirjutatud stsenaariumi järgi oli ka Viljandis Eesti seadusliku valitsuse tagasiastumist nõudev üritus. 21. juunil 1940 kogunesid kohalikud kommunistid kell 10 3. algkooli juurde Jakobsoni tänaval ning hakkasid marssima kesklinna poole. Tee pealt haarati kaasa mõned linavabriku naistöölised ning lõpuks kogunes seltskond Ugala saali. Siin peeti Narva kommunisti Konstantin Vitsuti juhtimisel miiting, milles esitati valitsusele nõudmisi. Valjuhäälne miiting jätkus tagasiteele Jakobsoni tänavale. Aktsiooni toetas kahemootorilise lennukiga linna kohal tiire tegev Nõukogude õhuvägi. 

17. juulil marssisid kommunistid taas Viljandis, seekord riigivolikogu „valimisteks“ rahvast soojendades. 

Sügiseks natsionaliseeriti pangad, tööstusettevõtted, erakauplused ja suured elumajad ning haridus- ja kultuuriasutused muudeti sisuliselt nõukogude ideoloogia kandjaiks. Ajaleht „Sakala“ sai uueks nimeks „Punane Täht“. Vallandati linnapea Albert Vilms, teda asendama saadeti endine maavalitsuse ametnik Adolf Mannermaa

10. oktoobril 1940 korraldasid 2. keskkooli poisid Vabadussamba juures nõukogudevastase aktsiooni, marssides Vabadussõjas langenute austuseks ümber samba. Järgnes nõukogudevastaste lendlehtede levitamine. 1941. aastal arreteeriti viis poissi, neli mõisteti surma ja hukati. 

29. septembril 1940 purustasid punavõimud kapten Anton Irve monumendi Kirikumäel. 

Oktoobrirevolutsiooni 23. aastapäeval, 7. novembril 1940 saab Vabadusplatsist Juuniväljak. Tribüünil olid Stalini ja Molotovi portreed ning loosungid, mis ülistasid NSV Liidu rahvaste sõprust. Kümme päeva hiljem, 17. novembril toimus „Kodanliku terrori ohvrite“ ümbermatmine Uueveskil. 

Kultuuriringkondade visioon linna valduses olevast raamatukogust sai kurval kombel teoks, sest sügiseks likvideeris nõukogude võim kõik seltsid, ühingud ja organisatsioonid, nende kirjatoimikud ja vallasvara anti üle linnavalitsusele. Pärast arhiivi korrastamist ja arhivaalide saatmist Viljandi linnavalitsusele, tegi linnavalitsus ettepaneku anda seltsi raamatukogu linna kasutusse. 
Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu eksisteeris kuni 1940. aasta novembrini. Seejärel hakati seda nimetama Viljandi Keskraamatukoguks, seda nime hakati kasutama ametlikes dokumentides. Samal ajal võib näha kirjavahetuses Viljandi Maakonna Keskraamatukogu, Viljandi Linna Keskraamatukogu nimesid, vahel ka Viljandi Rahvaraamatukogu nime. Keskraamatukogusse hakati vähehaaval koondama teisigi linnas likvideeritud seltside väiksemaid raamatukogusid. 
Raamatukogu töötas alguses veel linnavalitsuse alluvuses, sest Viljandi Maakonna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee asutati formaalselt alles 17. jaanuaril 1941. Selle koosseisus loodi mais rahvahariduse osakond, kellele hakkas raamatukogu alluma. Parteilises liinis kontrollis, vastutas ja andis juhtnööre maakonna poliitharidustöö vaneminspektor Karl Ronk, kes mõrvati 1941. aastal.

Tsensuuri sisseseadmisega algas masendavaim ajajärk eesti raamatu ja raamatukogude ajaloos – alustati vaimse pärandi sihikindla hävitamisega. Kõrvaldamisele kuulusid kõik uuele võimule kahjulikud ja ebasobivad raamatud. Hariduse Rahvakomissariaadi Teatajas ilmus neli avalikest ja koolide raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluvate raamatute nimestikku, viies saadeti raamatukogudele kirja teel. Seda, kui palju Viljandi Keskraamatukogust nende nimekirjade alusel raamatuid kõrvaldati, saame teada 1940. aasta aruandest, kus on märgitud, et raamatukogust „langes välja” 236 kõrvaldamisele kuuluvat raamatut. 

1940. aasta aruande (1.01 – 31.12) järgi saadi aasta jooksul juurde 217 raamatut, neist 103 ühiskondlik-poliitilist (sh 72 teost, mille autoriteks olid: Marx, Engels, Lenin ja Stalin), 71 ilukirjanduslikku ja ainult 7 lasteraamatut. 

ENSV Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsuse raamatukogude inspektor L. Kriguli korraldus nr. 38 Viljandi Keskraamatukogu juhatajale 10. juunil 1941. aastal
Pildile klikates näeb seda suuremana

Raamatukogu asus Oru 8 aadressil
10. november 1931 - aprill 1941
Pildile klikates näeb seda suuremana
Hariduse Rahvakomissariaadi 27. detsembril 1940 saadetud kirjas kutsuti raamatukogusid teiste kultuuriasutuste kõrval üles kaasa aitama NSV Liidu Ülemnõukogu valimiskampaania läbiviimisel. Selleks oli tarvis moodustada aktiiv, kelle toetusel tuli hoolitseda ruumide dekoreerimise eest loosungite, plakatite, partei ja valitsuse juhtide portreede, saadikukandidaatide fotode ja riigi majanduslikke ning kultuurilisi saavutusi kajastavate stendidega. Saadaval pidid olema valimise määrustikud ja brošüürid ning toimuma teemakohased vestlused. Selleks eraldatud rahasummade kasutamise kohta tuli hiljem esitada tegevuse täpset kirjeldust sisaldav aruanne maakonna poliitharidustöö inspektorile. Tähelepanuta ei tohtinud jääda ka Lenini surmaaastapäeva ja 1. mai tähistamine. Töötajatele tehti kohustuseks osaleda 1. mai rongkäigus. 

Aprillis 1941 koliti Oru tänavalt avaramatesse ruumidesse 
aadressil Pikk 6 (1952. aastast Pioneeri 6, 1988. aastast 
Pikk 8).  Kahjuks sai raamatukogu koos ruumidega kaasa 
ka neis elavad üürnikud, kellelt nõuti küll kiiret ruumide 
vabastamist, kuid nii lihtsalt see ei laabunud.

Viljandi Keskraamatukogu koosseisu kuulus ka haru-
raamatukogu (Vene 2). Dokumentides on mainitud ka 
lasteraamatukogu olemasolu keskraamatukogu ruumides, 
mis tegelikult tähendas vaid muust kogust eraldatud laste-
raamatute riiuleid. 
Pildile klikates näeb seda suuremana
Raamatukogu asus kuni 1941. aasta aprillini Oru tänav 8, siis koliti avaramatesse ruumidesse Pikk tänav 6, mille kohta tegi otsuse Viljandi Maakonna TSN TK 13. veebruaril 1941. Viljandi Elamute Talitus andis üle Viljandi Maakonna TSN TK rahvahariduse osakonnale kaks kivist hoonet, kaks kuuri, ühe talli ja aia koos aiamajaga. 

1941. aasta aprillini oli raamatukogu juhataja ametikohal Anna Marend, abijuhataja Pauline Ronk, siis määrati juhatajaks Pauline Ronk ning juhataja abiks ehk raamatukoguhoidjaks Anna Marend. Laenutaja Salme Tomson vastutas ühtlasi harukogu eest, Elsa Hendrikson aga lastetöö eest. Lisaks nimetatutele olid ametis kolm ajutist tööjõudu, koristaja ning majahoidja. 1941. aasta juunikuu töötasulehe järgi oli juhataja palk 360 rubla, juhataja abil 350 rubla, teistel 150-250 rubla.

Raamatukogu aktiivi koosolekute toimumise kohta tuli saata päevakorda sisaldav teatis kohalikule miilitsaülemale. 

14. juunil 1941 oli esimene suurem küüditamine. Viljandist saadeti vanglatesse ja asumisele 141 inimest, nende hulgas kauaaegne Viljandi linnapea August Maramaa, lugemisringis aktiivselt tegutsenud Kaarel Baars ja koolijuht Theodor Koik

19. juunil 1941 purustati Sakalamaa Vabadussõjas langenud sõjameeste mälestussammas. 22. juunil jõuab sõda reaalselt Viljandisse – kuulutatakse välja sõjaseisukord ning algab hävituspataljoni loomine. Selle peakorteriks sai linna algkooli hoone Valuojal. Punavõimud rekvideerisid hobuseid, rüüstasid kauplusi ja ettevõtteid. Suurimat kahju kannatasid "Sakala" toimetus ja kinod, kus lõhuti aparatuur. 

5. juulil 1941 süttis salapärastel asjaoludel Seasaare kõrts, kus tegutses ka teater Ugala. 8. juulil pidasid lahinguid pealetungivad Saksa väed ning taganev Punaarmee ja hävituspataljon, samuti metsavennad ja miilits. Taanduv hävituspataljon süütas Eesti Panga Viljandi osakonnas asunud posti- ja sidekeskuse.

Lisaks Valuoja orus ja vanalinnas toime pandud tapmistele mõrvasid julgeolekutöötajad ja hävituspataljonlased Viljandi vangla hoovil 10 inimest. Imekombel jäi ellu hukkamisele määratud Johannes Soosaar. Taganev Punaarmee laskis Tänassilma lähedal 13. juulil 1941 maha ka omal ajal Viljandi Esmese Lugemisringi revisjonikomisjoni liikme ning Viljandi linnas skandaalide poolest tuntud tegelase Jüri Kõlli


Saksa okupatsioon 9. juuli 1941 – 23.september 1944 


9. juulist 1941 algab Viljandis Saksa okupatsioon, mõne päeva pärast hakkab ilmuma "Sakala" ja käibele tuleb Saksa sõjaväeraha. 

Ugala teatrile anti kasutada Koidu seltsimaja, kuhu jäädigi kuni uue teatrihoone valmimiseni. Linnas tervitati sakslaste kui vabastajate tulekut, kuid peagi nähti uute võimude eitavat suhtumist eestlaste iseseisvustaotlusse. Võrreldes eelneva okupatsiooniga oli sakslaste oma siiski positiivsema varjundiga. Sõjaväelaste käsutusse anti koolimajad ja teised ühiskondlikud hooned, sealhulgas ka osa keskraamatukogu ruumidest. Hakati taastama vabariigi-aegseid struktuure ja omandisuhteid ning korrastama linna heakorda ja kaubandust. Rindeuudiste kõrval võis ajalehest „Sakala“ lugeda Ugala lavastustest, kontserttegevusest, kunstinäitustest ja spordisündmustest linnas. Juunis 1943 hooaja lõpetanud Ugala saab uhkustada enneolematult eduka hooajaga: müüdud pääsmete koguhulk oli 51099. Iseseisvuse ajal ei olnud see arv küündinud üle 37000. Väga edukad olid ka sel perioodil peetud kunstinäitused ning muud kultuurisündmused. Raamatukogu tegevuse kohta leidus vaid üksikuid teateid. 

Paljud nõukogude võimu poolt likvideeritud seltsid ja ühingud alustasid uuesti tegevust. 1943. aasta 10. mail alustas Koidu seltsimajas pärast kolmeaastast vaheaega taas oma tegevust Viljandi Rahvaülikoolide Selts, poolelijäänud töö jätkus ka 1929. aastal asutatud Viljandi Kodu-uurimise Seltsis. 
Sakala (1943) 4. august
Pildile klikates näeb seda suuremana
Viljandi Linnavalitsuse 12. augusti 1941 otsusega võeti alates 15. augustist Viljandimaa Keskraamatukogu linna valitsemisalasse ning nimetati Viljandi Linna Raamatukoguks. Raamatukogu juhatajaks määrati Anna Marend kuupalgaga 350 rbl, raamatute väljaandjaks Salme Tomson kuupalgaga 250 rbl ja majahoidja-koristajaks Mai Ratassepp kuupalgaga 150 rbl. 

Alates 1. detsembrist 1942 kuulusid kõik avalikud raamatukogud Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumi Rahvakasvatuse Peavalitsuse järelevalve alla. Linna- ja maavalitsused pidid oma eelarves kindlustama raamatukogude ülalpidamise ja raamatute muretsemise rahalise toetuse. Otsest kohapealset järelevalvet tegi raamatukogule Viljandi Maakoolivalitsus. Koolide inspektorid revideerisid raamatukogu vähemalt kord aastas. Maakoolivalitsus kutsus üles raamatukogu kasutajaid tegema raamatukogule annetusi väärtkirjanduse muretsemiseks. 

Sakala (1941) 8. august
Pildile klikates näeb seda suuremana
Raamatukogu töö korraldamisel võeti aluseks 1925. aastal kehtima hakanud avalikkude raamatukogude seadus. Lugejate teenindamisel kaotati lugemismaks, mis tõi juurde küll lugejaid, kuid samas vähendas sissetulekuid. Endiselt Pikk tänav 6 asunud raamatukogule jäi kasutada maja alumisel korrusel ainult kolm väikest ruumi, neist üks panipaigana ning ruumipuudusel tuli sulgeda lugemislaud. 

Raamatukogu oli avatud kuuel päeval nädalas ja lugejatele laenutati koju kaks köidet kolmeks nädalaks Nõukogude okupatsiooni ajal kõrvaldati üle 700 raamatu, mille tulemusel jäi lugemisvara oluliselt vaesemaks. Kuna sõjaolukorras jäid paljud raamatud tagastamata, siis asuti nende tagasisaamiseks tõhusat tööd tegema. Osa tagastamata jäänud teoseid ja kaotatud raamatute rahalisest väärtusest koos viivitustasuga saadi võlglastelt kätte linnavalitsuse abiga. 

Sakala (1941) 27. september
Pildile klikates näeb seda suuremana
Suviti oli maja ajutiselt suletud, sest töötajad suunati maale põllutööle. Värbamine talutöödele oli laiaulatuslik kampaania, mis haaras paljusid asutusi. Viljandist käis põllutöödel 324 isikut. Talupidajalt oli korter ja ülalpidamine, rahalist tasu töö eest ei saadud, kuna asutuses makstav palk säilis. Töö lõppedes tuli igaühel esitada asutuse juhatajale talupidajalt saadud ja vallavalitsuse poolt kinnitatud tunnistus põllutöödel viibimise kohta. 

Esimene saksa okupatsiooni aegne keelatud kirjanduse nimekiri trükiti 1941. aasta novembris, teine kuu aega hiljem. Edaspidi saadeti ringkirju käibelt kõrvaldatavate raamatute kohta. Kõrvaldatud trükised tuli üle anda kohalikule prefektile. Kirjastuselu soikumise tõttu sõja ajal ei jõudnud suur osa varem valminud käsikirjadest trükki. Uue kirjanduse saabumisest raamatukokku võis üsna sageli lugeda "Sakala" veergudelt pealkirjade „Eesti kirjanike uusi teoseid” või „Viljandi raamatukogudele uudisteoseid” alt. Raamatukogus loeti palju Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil”, Trygve Gulbransseni „Ja taamal laulavad metsad”, Axel Munthe „San Michele raamatut” jt. Huvilised said raamatukogus lugeda ajalehti Postimees, Sakala, Eesti Sõna, Maa Sõna, Teataja, Deutsche Zeitung im Ostland. 

1942. aastal tabas Eestimaad suur rändraamatukogude asutamise buum, aktsioonis osales ka Viljandi Linnaraamatukogu, aidates raamatuid maakonda laiali jagada. 
Sakala (1943) 3. veebruar
Pildile klikates näeb seda suuremana


Kuigi aeg oli keeruline ja raha vähe, suudeti raamatukogu kõigele vaatamata elus hoida ja personaligi suurendada. Peale juhatajaks kinnitatud Anna Marendi kuulusid personali hulka Marie Killar ja varem raamatukogus praktikal viibinud Marie Sander. Tööle võeti koristaja ning kütja. Raskel sõjaajal aitas raamatukogu töötajaid linnavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakond uute jalatsite muretsemisel, Eesti Rahva Ühisabi toitlustuspunkt lõunasöökidega ja Viljandimaa Toidu- ja Tööstuskaupade kaardibüroo igakuiste toidukaartide saamisel. 
Sakala (1943) 14. juuli
Artiklist selgub, et vaatamata sellele, et "möödunud talvel raamatukogu küttematerjalide puuduse ja nakkushaiguste tõttu oli kolm kuud pidevalt suletud, on sellel lugemishooajal raamatuid lugemiseks välja antud 46204 juhul, kuna varem see arv ei ole tõusnud üle 44000." Ära märgiti ka saksa sõjaväelastest lugejate aktiivsus.
Pildile klikates näeb seda suuremana
23. jaanuaris 1944 teeb Tallinna Ringhääling Viljandist ülekande, mille osaks on Ugala teatri etendus „Säärane mulk“. Juba järgmisel kuul aga algab üldmobilisatsioon Saksa sõjaväkke ning 23. septembril 1944 langeb Viljandi taas punavägede kätte. Taganevad Saksa väed õhivad turu piirkonnas laskemoonalaod, tugevasti saavad kannatada ümbruskonna hooned. Tuleroaks langevad ka raudteejaam ja ajalooline maagümnaasiumi maja. Õhkimiseks valmistatakse ette ka teisi hooneid. 

Selle sõjasügise sündmused laastasid linna rohkem kui 1941. aasta omad, kuigi siin lahinguid ei löödud. Kohalikud elanikud panid toime arvukalt rüüstamisi. Kõige nähtavam oli septembripõleng, mis sai alguse Alko viinatehase laost Kindral Laidoneri platsi ääres veetorni vastas. Ühtedel andmetel punaarmeelased, teistel andmetel tundmatud isikud olevat üritanud „inspekteerida“ viinalao keldrit ning seal alkoholiaurud plahvatama pannud. Ebasoodsate ilmaolude ja kaitseabinõude puudumise tõttu levis tuli kiiresti ning peagi oli leekides poolteist kesklinna kvartalit. Täielikult hävines Linnu ja Hiire tänava puithoonestik ning tugevaid kahjusid kandsid majad Lossi ja Tartu tänava ristmikul. 


Uue nõukogude okupatsiooni algusaastad


25. septembril 1944 hakkavad Viljandis tööle uue okupatsioonivõimu asutused. Esimese teatrina Eestis taastab tegevuse Ugala teater, tuues 8. oktoobril lavale avaetenduse „Karin ja Indrek“. Aasta lõpuni on väga raske olukord tarve- ja toiduainetega. Tööstusettevõtetest hakkab esimesena toodangut andma tikuvabrik. 

Raamatukogu kollektiiv.
Vasakult Marie Killar, Anna Marend,
Marie Sander (raamatuga) ja Salme Hendrichson
Pildile klikates näeb seda suuremana
Raamatukogu sai uued ruumid sõjaväeosale kuuluvas majas Posti tänav 8, mille viis tuba (kokku 196,3 m²) vajasid tõsist remonti. Kuna töömehi polnud nii kiiresti kusagilt võtta, tegid raamatukoguhoidjad ruumid omaenese jõududega kasutamiskõlblikuks ja kandsid umbes kaheksa tuhande köitelise raamatukogu uude asukohta. 

Lugejatele avati uksed 18. detsembril 1944. Elektri puudusel oli kogu lahti ainult kella 11-15. Ajakirjanduse lugemiseks oli olemas ka väike lugemistuba (18,1 m²) üle kahekümne ajalehe ja üle kümne ajakirjaga, millest veidi üle poole olid eestikeelsed, ülejäänud venekeelsed. Lugemistuba külastas keskmiselt kümme inimest päevas. Lugejatele kehtis sisseastumismaks ja kautsjon.

Raamatukogu juhatajaks jäi pikaajalise tööstaažiga Anna Marend. Lisaks juhatajale oli palgal veel kolm raamatukoguhoidjat. 

Juba esimesel aastal tekkisid raamatukogul probleemid sõjaväeosaga, kes hõivas lugemistoa ja köögi. Kui üks üksus lahkus, tuli teine asemele. Oma pöördumises Viljandi Linna TSN TK esimehe poole kirjeldatakse olukorda ja palutakse abi probleemi lahendamisel. Võimatu olevat töötada, kui puud asuvad laenutusruumis ja puudub vee ning tualettruumi kasutamise võimalus, mistõttu ruumid on ebasanitaarses olukorras. Lugemislaud oli surutud külma eesruumi, kuhu ei saanud paigutada ajalehti ega ajakirju. Kirjas tõdeti, et „linna lugemislaud on praegu armetum kui külakolka viletsaim lugemislaud”. Raamatukogul oli raskusi kütte muretsemisel, puudus valgustus, riiulite nappuse tõttu oli osa raamatuist põrandal, laudadel ja toolidel, puudust tunti loetavast kirjandusest.

Sõda Euroopas lõppes Nõukogude Liidu ja lääneliitlaste sissetungiga Saksamaale, millele järgnes Berliini vallutamine Nõukogude Liidu vägede poolt, Adolf Hitleri enesetapp ja Saksamaa tingimusteta kapituleerumine 8. mail 1945. Potsdami deklaratsiooni ja Jaapani alistumisest keeldumise järel heitsid Ameerika Ühendriigid aatomipommid Jaapani linnadele Hiroshimale (6. augustil) ja Nagasakile (9. augustil). Seoses järjest tõenäolisemaks muutuva liitlasvägede sissetungiga Jaapani saarestikku, uute jaapanivastaste aatomipommirünnakute riskiga ja Nõukogude Liidu sissetungiga Mandžuuriasse alistus Jaapan 2. septembril 1945. Sellega lõppes sõda Aasias ja Vaiksel ookeanil, kindlustades liitlasvägedele täieliku võidu. 

Juba enne sõja lõppu, jaanuaris 1945, alustas Viljandis tööd õhtukool ja muusikaalgkool. Sama kuu lõpus jõuab küttekriisi leevenduseks linna esimene punavoor, mis on kaks kilomeetrit pikk ja koosneb 204 hobuveokist. Aprillis taasavab uksed Viljandi muuseum, juunis taastatakse rongiliiklus ning juulis saab teoks aasta suurim vabaõhuüritus, millega tähistatakse Eesti NSV 5. aastapäeva – Noorsooteatri ja Ugala ühisetendus „Mahtra sõda“. Ugala jätkab oma tegevust, tuues oktoobris lavale Koidula „Säärase mulgi“, Viljandis avatakse meditsiinikeskkool, tööd alustab raadiosõlm

1946. aastal alustatakse linnas taastamistöödega, avatakse kino ning Viljandi keskraamatukogul on rekordilised 1296 lugejat 33786 laenutusega. Paar aastat pärast sõja lõppu oleks elu Viljandis justkui tulevikujaatav ja võimalik. 

Siiski ei toonud uus võim endaga rahu, vaid uued repressioonide lained. Halba aimates põgenes osa inimesi läände, algasid arreteerimised, küüditamised. Viljandist küüditati 1949. aastal sadakond inimest, osa nimekirjas olnuist sai varjuda metsa, kuid ettenähtud väljasaatmisplaani täitmiseks arreteeriti nn isamaa reeturitena teisi inimesi. 

Pärast sõda elas Viljandis 10 700 inimest.

Allikad

  • Vikipeedia
  • Viljandi 1918-2018 sõnas ja pildis. I osa: Eesti Vabariik ja okupatsioonid 1918-1987. – (Viljandi Muuseumi toimetised VII). - Viljandis, 2018. - 255 lk.
  • Viljandi Linnaraamatukogu 100. - Viljandi, 2011. - 255 lk.