Märt Lond. Curriculum vitae

Toimetanud ja kujundanud Ülo Alo Võsar
Viljandi : M. Lond, 2010

Märt Londi elulooraamat

Loe ka:
Vilve Torn "Sisukas elu tagasihoidliku kaane taga"
Sattusin hiljuti lugema Abja-Paluojal pensionipõlve pidava Märt Londi (snd 1930) elulooraamatut „Curriculum vitae”. Tagasihoidliku kujundusega pehmekaaneline raamat ei trooni suurte raamatupoodide avalettidel, kuigi võiks – tegemist on lihtsa eesti mehe tagasivaatega oma elule, ja see elu on olnud huvitav
Loe edasi Eesti Päevaleht

Aare Pilv. Ramadaan

Tuum, 2010 «Ramadaan» on Itaalia reisikiri ja on loodud tänu autori viibimisele Mazzano loomemajas. Samas on raamat segu autobiograafilisest päevikust, Itaalia vaatamisväärsuste tutvustamisest, reisisündmuste detailsest eritlusest, luulekatketest, mõtisklustest erinevate teemade üle ning jääb niimoodi žanriliselt erinevatel piiridel mängijaks. Tegemist on luuletajast autori väga poeetiliselt ja väga täpselt kirjutatud tekstiga. Aare Pilve raamatut võib näha kuulumas ka eesti kirjandusloo Itaalia reisikirjade üldisesse rivisse, asetudes niimoodi Friedebert Tuglase, Karl Ristikivi, Aimeé Beekmani jt kirjanduslike reisikirjade kõrvale. Suhet traditsiooniga rõhutavad läbi teksti korduvad tsitaadid eelnimetatud teostest. 

Loe veel: 

Berk Vaher "Aken orgu, teler itta" 

Aare Pilve „Ramadaan” on kõige huvitavamat tüüpi raamat: vaheldumisi on „selge” ja „segane”, kuni „selge” pole enam üheselt „selge” ja „segane” pole nii „segane”. Loe edasi Sirp 

Mari Peegeli intervjuud Aare Pilvega "Kirjutasin Ramadaani valmis oma peasiseses Itaalias" Päevikut, reisikirja, analüüsi ja luulet miksiv Aare Pilve „Ramadaan” kirjeldab elegantselt ja tabavalt õhtumaise kultuuri hälli Itaaliat 21. sajandi hakul. Loe edasi Eesti Päevaleht 

Janika Kronberg "Nädala raamat: Ramadaan Roomas" 

Luuletaja ja kirjandusteadlane Aare Pilv astub oma esimese proosaraamatuga jõuliselt eesti kirjanduse Rooma-reisijate hulka. Meenutagem näiteks Ants Laikmaa ja nooreestlase Tuglase avastusretki või hilisemast Ristikivi reise ja “Rooma päevikut”. Pilve teejuhtideks on Eduard Bornhöhe ja baltisaksa teoloog Johannes Adam Frey – 19. sajandi lõpu kirjamehed. Ent nad ei kammitse 21. sajandi autori pilku. Loe edasi Ekspress.ee 

Kaarel Kressa "Passiivsuse kihi all ragiseb reflekteeriv masin : Pilve Itaalia-reisikirjas ei juhtu midagi põnevat" 

Sellest, mida autor saapamaal TEGI, saame teada vähe, sest Pilv ja tema kaaslane sõuavad lõunamaisest reaalsusest läbi nagu kummitused, enamasti lillegi liigutamata. Passiivsuse kihi all aga ragiseb lakkamatult jäädvustav ja reflekteeriv mehhanism. Loe edasi Eesti Päevaleht 

Marek Tamm "Reis Itaaliasse: uuest eesti proosast" 

Tänavune hea proosa-aasta paistab jätkuvat: siinsamas juba tutvustatud Lauri Sommeri, Maarja Kangro ja Lauri Pilteri juturaamatutele ilmus äsja täienduseks Aare Pilve “Ramadaan” – reisikiri Itaaliast. Esmalt põhiline, “Ramadaan” on väga hästi kirjutatud. Tõsi, mitte üdini isikupäraselt, sest minu jaoks kumas tekstist sageli läbi Kaplinski “Teekond Ayia Triadasse” ja “Kevad kahel rannikul”, kohati ka Õnnepalu “Flandria päevik”. Ent “Ramadaani” võlu peitub eeskätt kirjutaja pilgus. See on süütu, kuid tähelepanelik pilk. Loe edasi Varraku raamatublogi

Foto: Varrku raamatublogi

Sakala kalender 2011 : loomingulise kollektiivi Sakala Kalender väljaanne

Loominguline kollektiiv Sakala Kalender: Heiki Raudla, Ain Vislapuu, Jaak Pihlak, Marge Liivakivi, Olav Renno
Sakala Kalender, 2010

Äsja ilmunud 22. «Sakala Kalender» võtab luubi alla sellised Viljandimaaga seotud inimesed, kellest ajaloo annaalides tihti ei räägita. Kalendrit välja andva loomingulise kollektiivi eestvedaja Heiki Raudla ütles, et muu hulgas on juttu ehitusmeister Jaan Rotbergist, kes ehitas Viljandis ja selle ümbruses üle poolesaja maja. Pikem käsitlus on peaaegu 108-aastaseks elanud mehest Juhan Kallastest. Trükitud on ülevaade Ilmar Raua turniiridest ja lugu sellest, kuidas taassündis Seasaare teater. Samuti on juttu linnapea põgenemisest Saksamaale 1991. aastal. Lisaks leiab käsitlusi meedium Helmi Reisest, vapsidest Kihnu saarel ja paljust muust. Traditsiooniliselt on kalendris koha leidnud kalendaarium, tähtpäevade loend ja kultuurisündmuste kroonika.

(Allikas: «Sakala Kalender» keskendub isikutele .- Sakala (2010) 14. sept., lk. 3)

Olav Renno "Sakalamaa uus tähtraamat pakub teavet ja aimet"
Veel enne sügisest pööripäeva jõudsid Põltsamaa trükkalid päevavalgele lasta järgmise, 2011. aasta «Sakala Kalendri». See on pärast 1991. aastat taas ilmuma hakanud kalendri 22. järjestikune köide. Vahepeal oli kunagine «Sakala Tähtraamat» pool sajandit varjusurmas olnud. Tema ilmumislugu küünib tagasi koguni 1879. aastasse, mil Schnakenburgi trükikoda andis Tartus välja «Sakala Kalendri». Järgmised tähtraamatud sellesama või lähedase tiitliga ilmusid üsna heitlikult: järgmise 62 aasta kestel kokku 28.

Tüse ja sisukas
Niisiis võime Sakala kalendrite praegust seeriat pidada üheks meie vabariigi stabiilsuse näitajaks. Kummatigi on tema trükiarv aasta-aastalt kahanenud, nii et paarikümne aasta taguse 30-tuhandelise tiraaži asemel läheb kalendreid seekord müüki umbes 35 korda vähem.

See tõik ei osata üldsegi, et Sakalamaa tähtraamatud oleksid jäänud sisutühjemaks kui näiteks tosina aasta eest ilmavalgust näinud üllitised — ka siinkohal ilmutab end kurikuulus masu. Aga täppest peaks see noorpõlvest välja jõudnud seeria küll kaugel olema! Aastate vältel põhjalikult uuenenud loomingulise kollektiivi esiritta on jäänud väga produktiivne ja sihikindel publitsist Heiki Raudla, kelle õlul lasub enamik tegemisi ja kes on olnud kalendriideede põhigeneraator.

Äsja lugejate lauale jõudnud kalendriköide on parasjagu tüse ja sisukas.Tavakohasele kalendaariumile, tähtpäevade loendile ja kultuurisündmuste
kroonikale järgnevad põhiliselt Viljandimaaga seotud kirjutised, nii enneolnud asjust kui praegustest päevaprobleemidest.

Saame pildi Viljandi kultuurimaja ajaloost, 19 aastat sisukalt tegutsenud Viljandi kunstisaali käekäigust, kuulsaima Viljandis sirgunud maletaja Ilmar Raua ja legendaarse fotomeistri Endel Veliste elukäigust, Viljandi muuseumi meestenäitusest ja muudestki kultuuriilmingutest.

Ajaloolainetel saame tuttavaks järjekordse pühakoja, Penuja Kõikide Pühakute kirikuga, Sakalamaa hobupostijaamade ja 150 aasta taguse postikorraldusega ning ühega Eestimaa kunagistest vähestest pagenduskohtadest, Kihnu saarega ja sinna välja saadetud mitut plaani tegelinskitega. Huvipakkuv on Viljandi autobaasi üle 60 aasta kestnud tegevus.

Õpetlik ja optimistlik
Leiame põnevaid isikulugusid. Viljandis on Eesti kõigi aegade vanimaks, 107-aastaseks meheks elanud Juhan Kallaste. Siin on oma taieseid loonud kunstnik Helmi Reise ning hulga hoonete püstitamisel toimetanud ehitusmeister Jaan Rotberg. On pajatatud ka karikaturist Olav Nõmme, baltisakslannast filantroobi Inge von Minckwitzi ja mitme teise Viljandiga seotud inimese elust.

Mõndagi õpetlikku ja optimistlikku leidub intervjuudes ettevõtja Imre Michalsky ja
põllumajandusminister Helir- Valdor Seedriga. Esimene soovitab uut ettevõtet alustada enne masu lõppu, sest see on pannud inimesi nuputama ja rohkem tegutsema. Helir-Valdor Seeder aga jagab muljeid ja mõtteid Valgevenest. Need polegi nii pessimistlikud, kui võinuks arvata.

Saame teada, miks ja kuidas pages pöördeaastal 1991 Saksamaale tollane linnapea Ahto Ani. Räägitakse lahti, mis on kinesioloogia ja kuidas iidsest ajast Hiinas arendatud võtetega saab abi mitme ihuhäda puhul, ka eneseravi korras.

Uus kalender edastab traditsiooniliselt mõtteteri, mis sobivad nii seletuseks kui lohutuseks paljude eluseikade juures. Kümmekond läbimõtlemist väärivat pala seisab pealkirja «Kuldsed lood» all. Omapärased kihlveod panevad lugeja pisut muigama nagu ka neile järgnev rubriik «Mõndasugust». Siit ja sealt nopitud piibulood on võib-olla tõesti aset leidnud.

Nii et päris suur hulk teavet ja aimet, ajalugu, pajatusi ja huumoritki on saanud kalendrikaante vahele. «Sakala Kalendreid» on raamatusõbra riiulile kogunenud nüüd juba poolteise vaksa jagu ja mõndagi huvitavat leidub selle varasemates aastakäikudes.
(Allikas: Renno, Olav. Sakalamaa uus tähtraamat pakub teavet ja aimet /
Olav Renno. - Sakala (2010) 22. sept., lk. 9)

Jaak Pihlak. Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad

Viljandi Muuseum, 2010

Käesolev monograafia annab ülevaate Läti Karutapja ordeni ja Eesti vabaduse Risti ajaloost ning kasutamisest. Tegemist oli iseseisvunud vabariikide esimeste teenetemärkidega, mida annetasid mõlemad riigid Vabadussõjas aastatel 1918–1920 vastastikku osutatud teenete eest.

Raamatu mahukama osa moodustavad ordeni pälvinud isikute ülevaatlikud elulood. Karutapja orden annetati 142 Eesti sõjaväelasele ning Vabaduse Risti sai 50 tsiviilisikut ja sõjamehest Läti kodanikku. Teos on rohkesti illustreertitud teemakohaste fotodega. Lisatud on kronoloogiline loend mõlema riigi teenetemärkide annetamise kohta ning läti-ja ingliskeelne lühikokkuvõte.

Arvustused:

Haav, Margus. Raamat täidab lünka / Margus Haav . - Sakala (2010) 22. juuni, lk. 1

Renno, Olav. Relvavendlusest sündinud vabadus / Olav Renno . - Sakala (2010) 10. juuli, lk. 5

Pajur, Ago, 1962-
Kui eestlased tapsid Lätis karusid / Ago Pajur .- Akadeemia, ISSN 0235-07771. (2010) ak. 22, nr. 10, lk. 1894-1899.

Hans Hinrikson : Statsionen eines Künstlerlebens

Irdlisa eesti keeles: Hans Hinrikson : Ühe kunstniku elust - rändamisaastad ja peatused
Heinz Hinrikson-Wepfer
Winterthur, 2009
Tõlkinud Nora Glass

Hans Hinriksoni elu algas Lõuna Eestis, Uue-Võidu vallale (märkus: raamatus trükitud maakonnale) kuuluvas Pingo talus. [lk. 7/8]

Hans Hinrikson, 1873-1913, on jätnud oma lühikese elu jooksul meile erinevad jäljed. [..] Hans Hinriksoni maalid on tema eluajal korduvalt positiivset arvustust leidnud nii näitustel kui ka ajakirjade kommentaarides. Vaatamata sellele ei leia kunstniku nime üheski vastavas käsiraamatus saksa keeles. Kusntniku kodumaal, Eestis, tuntakse teda sellegipooelst. Ühes erialaraamatus, mis uurib eesti kunsti kuni 1920 aastani, on temast mitmeid kordi juttu olnud. Ühes ajakirjas on juttu Hans Hinriksonist, kui "Eestile kadumaläinud kunstnikust". [lk.5]