Martin (Märt) Laarmann 22.02.1896 Õisu vald – 18.04.1979 Tallinn
Graafik, maalikunstnik
Märt Laarman (õieti Martin Laarman) on masinameister Kusta Laarmani ja tema naise Reeda esimene poeg. Tal oli kaks õde – Linda ja Leili – ning vend Peeter. Ta sündis 22. veebruaril 1896 Õisu mõisa saeveskis.
Märt Laarman õppis aastail 1904–1907 Araku (Kääriku) koolis Kaarlis ja 1908–1912 Otepää Haridusseltsi Progümnaasiumis.
Kunstihariduselt iseõppija, ent omandas 1912-1916. aastatel Rakvere Õpetajate Seminaris õppides õpetaja ameti. Algul Rakvere Õpetajate Seminaris algklasside ja hiljem Tartu Ülikooli Lauri Kettuneni ning Johann Voldemar Veski täienduskursustel ka gümnaasiumiõpetaja kutse. Eesti keele ja kirjanduse õpetajana tegutses ta peamiselt Tallinna koolides 1945. aastani.
Kunstialaseid teadmisi hakkas Märt Laarman omandama Rakvere Õpetajate Seminaris Karl Friedrich Schnelli (Merilaid) joonistuskursustel. Järgnesid õpingud Ants Laikmaa ateljeekoolis, Tallinna Kunsttööstuskooli õhtukursustel, Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu (EKKKÜ) joonistuskursustel jm. Esimesed linoollõiked pärinevad 1919., esimesed puulõiked 1922. aastast. Samal aastal esines ta oma töödega EKKKÜ esimesel kunstinäitusel Tallinnas.
Õpetajaameti ja loomingulise töö kõrval toimetas Märt Laarman "Eesti Kunsti Aastaraamatut" (1926-1927), Eesti Kunstnikkude Ryhma programmilist almanahhi "Uue Kunsti Raamat" (1928), noorsooajakirja "Taie" (1928-1929), avaldas kunstikriitikat ajalehtedes ja ajakirjades "Olion", "Looming", "Kunst ja Kirjandus".
Loometee alguses oli Laarman Eesti Kunstnikkude Rühma järjekindlamaid kubistliku ja konstruktivistliku suuna arendajaid ja propageerijaid. Viljeles maali ja raamatugraafikat. Tema trükitehnilistel võimalustel (põhiliselt kirjal ja selle paigutusel) põhinevad ranged raamatukujundused olid tollal uudsed. Lõi ka vabagraafikat. 1930ndatel aastatel sai Laarmani põhialaks just raamatugraafika, tema käsitluslaad muutus natuurilähedasemaks, ekspressiivsemaks ja maalilähedasemaks. On paljud raamatud illustreerinud puugravüüridega.
Kuulus Eesti Kunstnikkude Rühma alates 1924. aastast ning Kunstnike Liitu 1945. aastast.
Kuni 1930ndate aastate keskpaigani tegutses ka kunstiarvustajana. 1940. aastail töötas M. Laarman edukalt nii vabagraafiku kui ka raamatukujundajana. Teda süüdistati sel ajal formalismis ehk eemaldumises tolleaegsest kunstiringkonnast. Tegelikult oli ta tollal üks viljakamaid raamatukunstnikke, kujundades üle 40 teose. Parimaiks näiteiks võib neist pidada 1946. aastal ilmunud Friedebert Tuglase “Elu ja kangastused” ja 1948. aastal ilmunud Lydia Koidula “Valik luulet”.
1950. aastail tegeles M. Laarman Fr. Tuglase teoste kaheksa köite illustreerimisega, kuid suutis selle kõrvalt luua ka palju vabagraafilisi lehti, mida samuti peetakse eesti kunsti paremikku kuuluvaks.
1951. aastal heideti Märt Laarman Kunstnikkude Liidust välja "loomingulise küündimatuse ja passiivse hoiaku pärast ENSV Kunstnike Liidu üritustesse". Liidu liikme staatus taastati siiski viis aastat hiljem.
Alates 1960ndate keskpaigast viljeles lisaks raamatute illustreerimisele ka ekspressiivses sümbolistlikus laadis akvarelli ning tempera- ja guaššimaali.
1969. aastal sai Märt Laarman aunimetuse Eesti NSV teeneline kunstnik.
Allikad:
Märt Laarmann „Laud“, 1928 (õli papil 39,5 cm x 49,5 cm)
Foto: Eesti Kunstimuuseum
