esmaspäev, 28. september 2020

Mary Ann Shaffer, Annie Barrows. GUERNSEY KIRJANDUS- JA KARTULIKOOREPIRUKA SELTS


Pegasus, 2018 
286 lk.

Seda raamatut lugema asudes valdasid mind kõhklused, kuna kaanest kaaneni on tegu kirjavahetusega. Kas see ikka haarab mind piisavalt?

Raamatu tegevus toimub 1946. aastal, vahetult peale sõda, kui parimaks ja kiireimaks suhtlusviisiks inimeste vahel oligi kirjavahetus. Mõnes eriti dramaatilises olukorras läksid käiku ka telegrammid. Algus oligi vaevaline lugeda, sest raske oli meelde jätta, kes on kes ja iga uue kirjaga lisandus juurde uusi tegelasi.

Algaja kirjanik Juliet Ashton otsib ainest oma järgmisele romaanile, kui talle ootamatult kirjutab võõras mees Briti kanalisaartelt. Peagi on Juliet kirjavahetuses paljude Cuernsey saare elanikega, kes moodustavad „Cuernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Seltsi“.  Algselt on kirjad mõeldud abistama Julieti kirjutama The Timesi artiklit lugemise praktilisest, moraalsest ja filosoofilisest väärtusest. Kuid saareelanikud panevad paberile ka kõik muu, mis südamel- okupatsiooniaegsed üleelamised, sõjajärgsed raskused, inimsuhted ja tulevikulootused. Need kirjad haaravad Julieti niivõrd, et ta otsustab saarele kohale sõita. 

Mida see raamat minuga tegi? Mind liigutas selle raamatu tegelaste märkamine, hoolimine ja ühtehoidmine. Ja see pani mind igatsema kirjavahetust. 

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1863955

neljapäev, 24. september 2020

24. september - Peeter Nõmm (Rosenblat) 125

Kaitseliidu Pärnumaa Maleva Kotka - ja Valgeristi kavalerid. Peeter Nõmm.

Peeter Nõmm

24.09.1895 Kiisa talu, Jäärja vald, Pärnumaa – 4.05.1942 Sverdlovski oblast
Algkoolijuhataja ja ühiskonnategelane, nooremleitnant

 

Vanemad: renditalupidajad Mihkel Rosenblatti ja Tiina (Nõmm).

Õppis Jäärja vallakoolis 1905-1907, Saarde kihelkonnakoolis 1907-191 ja riigi stipendiaadina Tartu Õpetajate Seminaris 1912-1916. Hiljem lõpetanud Kiievis lipnikekooli (1917) ja Eesti Vabariigi sõjakooli kaadriohvitseride kursuse (1920).

Osales aastail 1918–1920 Vabadussõjas. 

Oli Kilingi-Nõmme algkooli õpetaja 1918-1919. Aastail 1920–1925 töötas Mõisakülas algkooliõpetajana ja 1925–1940 Abjas algkooli juhatajana. Lisaks andis ta laulmistunde Abja mõisas asunud gümnaasiumis.

Abiellus 1923. aastal Linda Ratasega.

Peeter Nõmm oli aktiivselt tegev kohalikus ja Pärnu maakonna hariduselus. Juhtis Abja Meestelaulu Seltsi ja oli Paluoja Haridusseltsi esimees, Halliste Õpetajate Ühingu esimees ja Pärnumaa Õpetajate Liidu juhatuse liige, pikemat aega Halliste luteriusu koguduse nõukogu esimees. Tegutses aktiivselt Kaitseliidus, oli Pärnumaa maleva Halliste malevkonna pealik.

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal Peeter Nõmm arreteeriti ning mõisteti 12.märts 1942 Venemaal Sverdlovski oblastis Sosvas (Sevurallag ehk Sosva vangilaager) surma Vabadussõjas osalemise ning Kaitseliidus aktiivselt tegutsemise eest ühes vara konfiskeerimisega. Otsus viidi täide 4. mail 1942. Põrmu asupaik pole teada.

Tema abikaasa Linda Nõmm vabanes asumiselt Tomski oblastist 1956. aastal.

Peeter Nõmme on autasustatud Kaitseliidu Valgeristiga ja Kotkaristi IV ja V järgu teenetemärgiga.

Abja 6-klassiline algkool. Paremal koolijuht Peeter Nõmm (Rosenblat). U. 1938.a. VM VMF 500:63 F 9308, Viljandi Muuseum

30. märtsil 2007 avati Abjas omaaegse koolimaja seinal Peeter Nõmmele mälestustahvel.

 

Allikad:

teisipäev, 22. september 2020

Marek Sadam. GRIFOON LEENU


FD Distribution, 2019
99 lk.

Grifoon Leenu raamatusse on autor kirjutanud kõigest, mis on elus tähtis. Kõigist Marek Sadama raamatutest võib lugeja leida killukese iseendast. Raamatus on läbi Leenu silmade räägitud olulistest asjadest elus – nii grifooni kui inimese omas, sest tegelikult ei olegi me väga erinevad. Tõenäoliselt jääb Leenu siiski  võitjaks lakkumise peatükis. Raamatut lugedes saab mõtiskleda koos Leenuga hoolimisest, kurbusest, rõõmust, üksindusest, sõprusest, hirmust ja olulistest hetkedest.

Minevikust pärit hirmud teevad Leenu ettevaatlikuks ja kellegi usaldamine võib võtta omajagu aega. „… Huvitav, mida ma valesti tegin? Lakkusin palju? Haugatasin liiga palju pättide peale? Armastasin liiga palju süüa?... Arglikult astus vana koer kamina ette, nuusutas põhjalikult seda väsinud tegelast ja vaatas talle sügavalt silma…“

Lugejad võiksid Leenuga kaasa mõelda, et kuidas nende elus tähtsate asjadega on, sest tihti ei leita selleks aega. „… Inimesed oskavad hästi muretseda. Nad ei mõista heade hetkede headust…“. Igast olulisest, mõnikord ehk meile tavalisestki paigastki võiks rõõmu tunda nagu Leenu. „See on üks hea paik. … Imelik, mulle meeldib koht, kus mulle isegi midagi ei pakuta,“ arutas koer.“

Maailm muutub palju paremaks paigaks kui hoolimist on rohkem – hoolige ja hoidke oma lähedasi, sõpru, tuttavaid ja ka neid, keda veel ei tunne!

Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalisr (3. saal) ning Viljandimaa kodulookogus (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1939198

esmaspäev, 21. september 2020

Narine Abgarjan. Manjunja


Tänapäev, 2018
399 lk.

Nagu raamatukaanel kirjas – see on raamat lapsemeelsetele täiskasvanutele. Raamat jutustab kahe tüdruku – Manjunja ja Narka/Narine sõprusest, nende peredest ja koloriitsest vanaemast Nännist. Sündmused toimuvad nõukogudeaegses Armeenia Berdi linnas ja neid sündmuseid on palju! Autor on suutnud kõik juhtumid erilise stiiliga naljakateks, helgeteks ja kohati üle võlli lugudeks kirjutada. Tüdrukute fantaasial ei näi olevat piire ja nendega juhtub kogu aeg midagi, alalõpmata jäävad nad millegagi vahele ja saavad karistada. See viimane võib näida tõeliselt kohutav tänapäeva lapsevanematele, aga 50-60-aastastele on see kõik üsna tuttav ja naljakal kombel isegi armas. Kogu olustik, peresuhted, igapäevased toimetused, see kõik on tore taasmeenutamine ja kuidagi omane. Mingil vildakal moel võib seda raamatut võrrelda A. Lindgreni lasteraamatutega (just nimelt mitmetega, sest Vahtramäe Emily koerustükid, Tjorveni suuvärk, Bullerby laste peresuhted – kõik kompott on selles raamatus olemas. Samas ei ole see kohe kindlasti lasteraamat, kujutan ette, et väga raske oleks seletada oma võsukesele, mida tähendab nt „repratriantide laine“ või „ideelised kagebiidid“ (lk 277).

Manjuna sari on tegelikult triloogia - meil on tõlgitud seni ainult esimene neist, südamest loodan, et ka teised kaks saavad varsti eestikeelse tõlke ja avaldatakse. Mul oli võimalus kuulata neid raamatuid vene keeles, uskuge mind, kui teile meeldib esimene raamat, siis teised on veel paremad! 

Raamatus kujutatud lapsepõlv on küll nõukogude-aegne, kuid armeenia perekond oma täies ilus on säherdune kasvukeskkond, mis võib nullida nii kommunismiehitaja moraalikoodeksi kui Benjamin Spocki lastekasvatusjuhendi.(Tiina Tarik, 2018).

Raamatut luges: Valli Tammsalu
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1875697

teisipäev, 15. september 2020

15. september - Vello Lattik 85

Vello Lattik 85
15.09.1935 Tartu - 30.08.2007
Prosaist ja publitsist

Vello Lattik sündis 15. septembril 1935. aastal Tartus töölisperes. Lõpetas 1961. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja 1984. aastal Moskvas Gorki-nimelised kirjanduskursused.

Ta töötas pikka aega Viiratsis Gagarini nimelises Näidissovhoostehnikumis juristi, ökonomisti ja töölisena. Ent tema ametite reas oli ka perekonnaseisuaktide büroo juhataja, insener, katlamasinist, ajakirjanik, piirivalvur – elukogemus, mis on jätnud jälje ta realistlikesse romaanidesse ja meediamõtisklustesse.

Vello Lattiku loomingu läbivaks teemaks on eetika, inimese kindlaksjäämine oma põhimõtetele, vastuseis oludega mugandumisele – olgu need olud kujundanud nõukogudeaegne stagnatsioonisurutis või varakapitalistlik turuühiskond. “Kuus head inimest” (1979) ja “Mihklipäeval mihklikuul” (1983) vaagivad maaelu probleeme, “Orkester” (1989) kujutab tapamaja kaudu nõukogulikku groteski ja paranoilisust, “Laul märast tumepunasest ja mustast täkust” (1995) ja “Miljardär Roosi rõõmud” (1997) käsitlevad uusrikaste elu.  1999. aastal ilmus romaan kaasaegsest (maa)elust Eestis "Muhumaa kuumad naised".  Portreeraamat Viljandimaal elavatest ja töötavatest inimestest "Kass ja hiired jagavad urgu" ilmus 2000. aastal.  Lattik püüdis avada erinevas vanuses naiste hingeelu romaanides "Kohtumiseni unistustes!" (2001) ja "Omakohus (2002). Paroodiline ballaad vabamüürlusest Eestis on tema "Siim, viska padruneid!" (2004). Vello Lattiku viimased avaldatud raamatud olid “Messias Järvamaalt” (2006) ning “Kasakas ja neitsi” (2007).

Viljandimaa kirjanduselu aktivistina tegutses Lattik viimastel eluaastatelgi, pelgamata poliitilisi vastuseise ja jäädes truuks oma tõekspidamisele, et kirjandus peab olema elutruu ning kirjanik peab isikliku mitmekülgse kogemuse toel mõistma lihtsa inimese meelt ja keelt. „…romaan olgu aus ajastu dokument ja romanist on seega kroonik,“ on Vello Lattik öelnud. Ta trotsis oma artiklites sageli eakate kirjanike unarussejätmist meedia ja kultuuriinstitutsioonide poolt ning püüdis Viljandimaa juurtega literaatidele sisendada uhkust oma päritolu üle.

Tunnustused:


Vello Lattik suri 30. augustil 2007.


Allikad:

Foto Elmo Riig https://kultuur.postimees.ee/1697783/suri-kirjanik-vello-lattik (vaadatud 03.09.2020)


Biograafia koostas:  Marju Roosileht

esmaspäev, 14. september 2020

14. september - Maria Teiverlaur 65

Psühholoog ning aime- ja lastekirjanik
Maria Teiverlaur 65
14.09.1955 Viljandi

Maria Teiverlaur on eesti psühholoog ning aime- ja lastekirjanik. Ta lõpetas 1971. aastal Viljandi 3. 8-klassilise Kooli, 1974. aastal Viljandi C. R. Jakobsoni nim. 1. Keskkooli ja 1979. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna psühho-loogia eriala. 1992. aastal sai psühholoogiateaduste kandidaadi kraadi Peterburis V. M. Behterevi nim. Psühhoneuroloogia Teaduslikus Uurimis-instituudis teemal "Neurootiliste ja endogeensete depressiivsete häiretega haigete ajataju uurimine raviprotsessis" (juhendaja med. dokt. prof. V. A. Tašlõkov). Täiendanud end Eestis, Venemaal, Rootsis, Hollandis ja Leedus.

Teiverlauri peamised uurimisteemad on olnud depressioon ja ajataju, ego kaitsemehhanismid ja toimetulek, biblioteraapia.

Ta on 2006. aastast Eesti Autorite Ühingu ja 2009. aastast Eesti Kliiniliste Psühholoogide Seltsi liige.

Luulekogud

  • Kevaderaamat (1996)
  • Koduõues, tare taga (2004)
  • Minu kodumaa (2018)
  • Suveraamat (1996)
  • Sõnade helinad (2006)
  • Sügiseraamat (1995)
  • Talveraamat (1995)


Aforisme ja epigramme

  • Mõtteveski (1992)
  • Sibul silmas (1995)


Teabe- ja eneseabiraamatud

  • Depressiooni ABC (1998)
  • Ego kaitsemehhanismid (2003)
  • Empaatia areng ja arendamine lapsel (2010)
  • Kompetentsus ja toimetulek (Koos Anti Kidroni ja Toivo Niibergiga. 2005)
  • Luuleteraapia (2007)
  • Mis on kognitiiv-käitumisteraapia? (2000)
  • Sotsiaalpsühholoogia aktuaalseid probleeme (2003)

Demi Moore. PAHUPIDI

Pegasus, 2020
192 lk.

Demi Moore'i fännide suureks rõõmuks on ilmunud üdini aus ja kriipivalt emotsionaalne elulugu "Pahupidi", mis on täis kirkaid tõuse ja masendavaid mõõnu. Imetletud ja armastatud näitlejanna Demi Moore räägib oma loo. 

Tegelikult mind sellise sõnastusega reklaam raamatut lugema ei ahvatlenudki. Võtsin raamatu hoopis ette muul põhjusel – suvel võiks lugeda midagi “naistekat”. Kuna ma ei ole traditsiooniliste naistekate lugeja, siis valisin hoopis tuntud Hollowoodi naisnäitleja mälestusteraamatut. Loen elulooraamatuid huviga, eriti selliseid, mis on kirjutatud siis kui inimene on elus ja eriliselt huvitav on lugeda neid meenutusi, mis on kirja pandud autori enda sõnadega.

Alguses tundus, et tekst on kuidagi konarlik ja ei haara eriti kaasa, mida edasi, seda rohkem ma Demi jutustusse süüvisin ja talle, kui naisele, järjest rohkem kaasa tundma hakkasin.

See raamat on Demi eneseanalüüs, tagasivaade oma läbielatud sündmustele. Demi on pärit suhteliselt vaesest perest, mis omakorda pani piirid tema haridusteele, suhted vanematega olid äärmiselt keerulised. Lapsepõlves saadud traumad on mõjutanud kõiki tema suhteid meestega ja kui siia lisada veel pidev ebakindlustunne oma keha pärast, siis alkoholisõltuvus või stressisöömine oli juba nagu paratamatus, mis aitasid tol ajal kõige rohkem tasustatud naisnäitlejal oma elu ja karjääriga toime tulla.

Olen näinud pea kõiki filme, kus Demi Moor mängib. Mõnede kesiste rollide kõrval on tal ka õnnestunud näitlejatööd -  “Mõned head mõtted”, “Siivutu ettepanek”, “Sõdur Jane”. Kõige tuntum film on vast “Striptiis”, mida peetakse väga kehvaks filmiks. Siinkohal tasub meenutada Demi probleeme oma keha pärast, mis paneb päris mõtlema, kuidas ta selles filmis oma palja keha näitamise ja tantsimisega üldse hakkama sai.

Lühike lõiguke raamatust lk. 184

Ma vajasin seda kõike, et minust saaks see inimene, kes ma praegu olen. Ma olin terve elu kinni hoidnud nii paljudest väärarvamustest enda kohta – et ma ei ole väärtuslik ja et ma ei väärinud kuskil heas kohas olemist. Olgu selleks kohaks siis armastav suhe minu enda tingimustel või suurepärane film näitlejatega, keda ma austasin ja kes teadsid, mida nad teevad. Mina uskusin narratiivi, et ma olen väärtusetu ja saastunud. Ja see polnud tõsi.

Päris hea lugemine.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram:  https://www.lugeja.ee/record/1956249

teisipäev, 1. september 2020

1. september - Andres Dido 165


Andres Dido

Aastani 1870 Tiido
1.09.1855 Toosi talu, Riidaja vald, Helme kihelkond – 29. 08. 1921 Pariis
Rahvusliku liikumise tegelane

 

Andres Dido isikus on ühendatud kolm etappi Eesti rahvuslikus liikumises: ta oli Carl Robert Jakobsoni kaasvõitlejana aktiivne ärkamisajal; tal oli oluline roll 1905. aasta sündmustes; ja aastast 1918 aitas ta tõhusalt kaasa iseseisvale Eesti vabariigile liitlasriikide tunnustuse saavutamisele.

Andres Dido (kirikuraamatu järgi Ti(i)do) sündis 1855. aasta 1. septembril (vkj 20. augustil) Helme kihelkonnas Riidaja vallas Toosi talus rentnik Hendriku ja tema naise Mai esimese pojana. Varsti soetasid vanemad Maarja-Magdaleena kihelkonnas Kudina vallas Ilvese talukoha ja kinnisvara ka Tartu linnas, mis võimaldas kuueteistkümneaastasel Andresel astuda Tartu gümnaasiumi, tol ajal läbi ja lõhki saksa kooli. Hakanud gümnaasiumist alates kasutama perekonnanime Dido, ongi ta ajalukku läinud rohkem selle nimega.

Koolis sai ta õppida vaid kolm aastat kooli juhatajaga tekkinud erimeelsuste pärast. Seejärel elas ta vaheldumisi kodutalus ja Tartus, töötas koduõpetajana Riias, kuni sai 1882. aastal Johann Köleri kaasabil koha Peterburi keiserlikus avalikus raamatukogus ja plaanis selle kõrval oma haridusteed jätkata, kuid jäi tolleaegsele võimule silma ning see sai tema plaanidele saatuslikuks.


Andres Dido tegevus rahvuslikul ärkamisajal

Dido oli tulihingeline Carl Robert Jakobsoni poolehoidja, tegi kaastööd Viljandis väljaantavale „Sakalale“ ja ka teistele ajalehtedele. Lisaks oli ta juba 1877. aastal astunud Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks. Dido tegeles kirjanduse, sealhulgas Puškini ja Gogoli tõlkimisega, alustas võõrsõnade leksikoni koostamist, samuti oli ta Eesti Aleksandrikooli loomise innukas toetaja.

1881. aasta veebruaris käis ta Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esindajana koos Jakobsoni, Miti, Raudsepa ja Tootsiga Riias Liivimaa põllumeeste kongressil. Seal puhkes saksameelse osavõtjaskonna hulgas skandaal, kui Märt Mitt mõisaomanikele vastulausega eesti keeles (!) esinedes tõendas teorendi varjatud kujul säilimist Liivimaal.

Samuti olid tal sidemed Kaave mõisaomaniku poja Moritz Ernst Heinrich Barkiga (1859-1914), kes andis Genfis välja poliitilist kuukirja „Der Baltische Föderalist“ jmt. Šveitsi siirdunud revolutsiooniliste emigrantidega. Kõige tipuks esines Andres Dido 1882. aastal Eesti Kirjameeste Seltsis kõnega „Ajaloo kasust“. Sama aasta 6. augusti ööl ta vahistati ja mõisteti kolmeks aastaks vangi.

Läbiotsimisel leitud keelatud kirjanduse kõrval oli süüdistusmaterjaliks ka luuletuse “Eesti sõalaul” käsikiri:

Nüüd üles, Eesti mehed, kõik,
sest sakslased meid piiravad.
Kes Eesti pinnal elavad,
need andku vahvast vemmalt nüüd!
Sest igal Eesti alamal,
kuis teada igal kaugel maal,
ei ole hirmsam olnud veel,
kui Saksa raske piitsa all.
Priius, au ja Eestimaa
kui kutsuvad meid sõdima,
siis astkem ette rõõmuga:
Hurraa, hurraa, hurraa!
Ehk Jakobson meil surnud küll,
siis Doktor Weske elab veel.
Ei pease keegi meie käest,
sest Kalev ärkand surma väest.
Kõik Eesti riigi vaenlased
on haganate sarnased,
kui põllul tuli põletab
ja meie kõu neid uinutab.
Priius, au ja Eestimaa
kui kutsuvad meid sõdima,
siis astkem ette rõõmuga:
Hurraa, hurraa, hurraa!
Käib Weske eel ja näitab teed. Siis julgest järel’, Eesti väed!
Kõik maksma nende vere süüd,
sest Eestimaa on meie hüüd.
Nüüd orja unest ärkame,
ja ühes sõtta tõttame,
sest priius läigib meie eel
ja Eesti Vabariigi peal.
Priius, au ja Eestimaa
kui kutsuvad meid sõdima,
siis astkem ette rõõmuga:
Hurraa, hurraa, hurraa!

Teadaolevalt on see üldse esmakordne Eesti Vabariigi kirjasõnas mainimine.

 

Elu paguluses

Pärast vabanemist keelati tal elada Balti kubermangudes. Tegutses 1885-1888 aastatel Mihkel Veske eestkostel Kaasanis De-Corneti perekonnas koduõpetajana. 

1888. aastal lahkus Dido koos De-Cornetitega Šveitsi. Alles Genfis õnnestus Didol jätkata oma poolelijäänud haridusteed. 1891. aastal lõpetas ta ülikooli sotsiaalteaduse litsentsiaadina. Sealt siirdus ta Pariisi, kus teenis elatist rahvaülikoolis sekretäri-raamatukoguhoidjana ja keeletundide andmisega. Oli vahepeal ka lühemat aega Londonis.

Andres Dido tegi kaastööd nii prantsuse sotsialistlikele väljaannetele kui ka kodumaal ilmuvale “Olevikule”, eriti aga Konstantin Pätsi poolt toimetatud “Teatajale”.

Tema A. Tulevik varjunime all ilmunud artiklid rahvusvahelistest suhetest, riigipoliitilistel ja –õiguslikel teemadel olid teedrajavad meie ajakirjanduses. Prantsuskeelsele Euroopa lugejale tutvustas Andres Dido 1893. aastal ajakirjas “Revue des Traditions Populaires” ilmunud artiklis “Litérature orale des Estoniens. Bibliographie des principales Publications de L´Estonie, et en particulier celle du Fréderic Reinhold Kreutzwald, 1804 – 1882” Eesti folkloori ja F. R. Kreutzwaldi, aasta hiljem eepost “Kalevipoeg”.

Andis 1906-1908 Pariisis välja 7 numbrit ajakirja „Õigus = La Justice, journal esthonien“, mida üritas salaja Eestisse toimetada. Selle poliitiline programm oli radikaalne: tsaaririigi kukutamine, kõikide demokraatlike õiguste maksmapanemine, maa ümberjagamine haritlastele jne.

Olles Pariisis saanud omainimeseks, aitas Andres Dido kodumaalt saabunud vaimu- ja kunstiinimesi ning poliitilisi emigrante siin nii nõu kui ka jõuga. Andres Dido sõbraks oli prantsuse sotsialistist poliitik ja ajaloolane Albert Thomas (VR III/1), kes lõi Rõhutud Rahvaste Komitee, mille eesmärgiks oli Venemaa poolt ikestatud rahvaste vabastamine. Komitee liikmena kaitses Andres Dido välisminister Pichoni ees Läänemeremaade ja eelkõige muidugi Eesti huve. 1918. aastal Pariisi saabunud Eesti välisdelegatsioonile oli Andres Dido igatpidi abiks: vajalikuks osutusid nii Andres Dido sidemed kui ka keeleoskus. Lühikest aega jõudis ta olla ka Pariisi Eesti saatkonna sekretäriks, siis aga hakkas üha enam tunda andma ammune südamehaigus.

Edenenud südamehaigus viis vana vabadusvõitleja hauda 29. augustil 1921 ja ta maeti Pariisi Pantini kalmistule. Hauakivil seisab tekst: „SIIN PUHKAB WABA EESTI MEES. TA ON OMA ISAMAAD PALJU ARMASTANUD“.

 

Allikad:

Anders Hansen. EKRAANIAJU

Kuidas digisõltuvus meie tervist ja heaolu mõjutab
Varrak, 2020
208 lk.


Kas tahad teada, kuidas on inimese aju evolutsiooni käigus arenenud ja kuidas sadu aastatuhandeid tasapisi muutunud „hallollus“ viimasel kümnendil hakkama on saanud? Selles raamatus on rohkem teemasid aruteluks kui otseseid vastuseid. Miks on inimaju viimasel kümnendil nii suurte muutuste keskel ja kas need on head või halvad?

„Kuigi elame kauem, oleme tervemad ja kogu maailma meelelahutus on ainult ühe nupuvajutuse kaugusel, tundume olevat kurvameelsemad kui kunagi varem.“ (lk 40) Kas selle põhjuseks võib olla tõsiasi, et puudutame oma telefoni keskmiselt 2600 korda päevas (lk 48) või on olulised ka teised keskkonnamõjud?

Miks maailma suurkorporatsioonide olulised töötajad piiravad nii enda kui oma laste erinevate ekraanide kasutamist? Kas nad teavad miskit olulist, mis meil on märkamata jäänud? „… Rootsis kasutab iga kolmas laps vanusevahemikus 2-3 aastat iga päeva tahvelarvutit. Selles vanuses ei ole nad veel korralikult rääkimagi õppinud.“ (lk 57) Erinevate uuringute analüüsi tulemusena on tunnustatud lastemeditsiini professor Hugo Lagercrantz soovitanud piirata alla 18 kuu vanuste laste internetikasutust, sest „… eriti väikesed lapsed arenevad nende tõttu aeglasemalt.“ (lk 132)

Praeguses eriolukorras on kõik õpilased sunnitud olema koduõppel ja seega on hea mõtiskleda selle üle kuidas nutitelefonid ja arvutid mõjutavad õppimist, meeldejätmist ja mälu. Kuidas peaksime planeerima õppeprotsessi kui õpilastel on võimalik uuesti koolikeskkonnas õppida. Suurbritannias läbi viidud uuringu tulemusel „… päädis nutitelefonide keeld sellega, et üheksandikud õppisid nii palju rohkem, et see vastas tervelt üheksale lisakoolinädalale õppeaasta kohta!“ (lk 138)

Nutitelefonid ja arvutid ei ole oma olemuselt head ega halvad, oluline on see, kuidas me neid kasutame. „Me peame kasutama oma digitaalseid tööriistu targalt ja mõistma, et neil võib olla ka varjukülg. Muidu varitseb oht, et me kohaneme tühjade digitaalsete kaloritega sama halvasti kui tühjade kaloritega poe kommiriiulil. Nutiseade võib muuta meid nii iseenda versiooniks 0.5 kui ka 2.0.“ (lk 180)

Põnevat lugemist!

Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1953118