26. juuli - Enn Kose

ETBL
URL: http://etbl.teatriliit.ee/meedia/kose_enn2/kose_enn_(portreefoto)1

Enn Kose

Näitleja ja teatrijuht, Ugala teatri direktor 1973-2000

26.07.1939 Tartus

Ugala teatri näitleja ja teatri direktor Enn Kose on sündinud 26. juulil 1939. aastal Tartus. Tema isa oli pärmivabriku tööline.

Lõpetanud 1959 Tartu 3. keskkooli, 1963 Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudio (töötades õpingute ajal tislerina) ja 1978 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna.

Keskkooliõpingute ajal oli aktiivne korvpalliharrastaja. Ta kuulus Eesti NSV koolinoorte koondisesse kergejõustikus ja korvpallis oli tal I spordijärk. Keskkooli järel ei saanud ta kehakultuuriteaduskonda sisse ja hakkas konservivabrikus tööle. Töö kõrvalt oli aktiivne tehase näiteringi liige ning juhendaja innustusel astus „Tallinnfilmi“ õppestuudiosse.

Pärast õppestuudio lõpetamist asus 1963. aastal näitlejana tööle Viljandi Draamateatrisse Ugala, kus töötas üle 45 aasta, aastatel 1973-2000 Ugala direktorina ja 2000-2009 teatri majandusjuhina, jätkates samal ajal näitlejatööd. Direktorina valmis tema käe all Ugala uus maja, mille heaks hoidjaks jäi ta oma tööaja lõpuni, luues samal ajal Ugala laval u 80 rolli.

Enn Kose on aastast 1964 abielus Elgi Kosega (Ugala teatri tehniline töötaja ja näitleja). Neil on kaks last.

Eesti Teatriliidu liige (1966).

Tunnustused:

• 1985 ENSV teeneline kunstitegelane
• 1997 Viljandi teatripreemia (oli esimene, kes selle preemia pälvis)
• 2020 Valgetähe IV klassi teenetemärk

Ühele väljasõidule võttis Enn korvpalli kaasa. 

«Seal on spordisaal,» selgitas ta. 

Kui kohale jõudsime, viskas Enn kuue maha ja tormas kohe palli põrgatades korvi alla. 

Hoogne jooks, hüpe ja pall libises korvi. 

... Uued põrgatused, uued korvid ... 

«Mängime punktidele!» 

«Mängime!»

Jäin  Ennuga ühele poole,' sest olen korvpallis kehvavõitu. 

Algas mäng. 

Ennu läbimurre ja avasime skoori 2:0. 

Ligemale kümme aastat tagasi, kui Enn Tartu 3. keskkoolis õppis, oli talle nagu teiseks koduks spordiplats ja korvpalliväljak. Ta kuulus Eesti NSV koolinoorte koondisesse kergejõustikus ja korvpallis oli tal I spordijärk. 

Aga kuidas sai spordipoisist «Ugala» näitleja? 

Keskkoolis tegi ta küll estraadi, kuid sellest mingisuguseid teatrimõtteid ei siginenud. Pärast kooli lõpetamist otsustas Enn õppida ülikoolis kehakultuuriteaduskonnas, kuid ei saanud sisse ja hakkas konservivabrikus tööle. Seal tegigi Enn saatusliku sammu — astus näiteringi liikmeks. Tehase näiteringi juhendaja märkas noormehes sädet ja soovitas tal astuda teatrikooli. Ka teda ennast hakkas meelitama raske, kuid imepärase võluga kunst. Enn Kose astus «Tallinnfilmi» õppestuudiosse ja oli nende 20 õnneliku hulgas, kes mitmesajast soovijast vastu võeti. Algasid pingerikkad õpingud, mille jooksul noormehele sai selgeks, et näitekunst nagu sportki nõuab higi ja vaeva. 

Õppestuudiost tuli ta «Ugalasse» ja rakendati kohe vastutusrikastesse osadesse, nagu Kulmar («Inimesed valges»), Qaly-lay («Mees on mees») ja Rain («Noorukid omapead»). Viie aastaga kakskümmend kuus rolli. 

Kolmandat aastat järjest valiti Enn ka ametiühingukomitee esimeheks. Tema energiat jätkub proovidele, koosolekutele ja näitlejate korteritingimuste parandamiseks. 

Enn ei soovi tulevikus Hamletit mängida, nagu paljud noored mehed, vaid hoopiski vastuoksalist Shylock’it. Tal ei lähe meelest Lauteri nüansirikas ja meisterlik mäng. 

Aga igas rollis on võlu. 

Hurraa! Meie võitsime. Ja Enn viskas kõik korvid ...

Sarapuu, J. Enn Kose // Tee Kommunismile (1968) 12. märts, lk. 2. URL: https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1968/03/12/12

Kiiler, Gert. Enn Kose – laevaehitajast kapten // Sakala (2020) 1. veebr., lk. 3. URL: https://dea.digar.ee/article/sakala/2020/02/01/4.1

Enn Kosel on vedanud. Temast pole avalikkuse ees püütud «imet» teha ja see on teda säästnud enneaegse enesekindluse vohamisest, mis on näitlejale nagu vähktõbi. Teda pole ka eriti kõvasti sarjatud ning see on teda hoidnud psüühilistest traumadest ja pessimismimeeleoludest. Tõsi küll, kord nõudis üks vihane kriitik kogu näidendi «Kes päästab külapoisi?» lavastuse koosseisu saatmist teatrikooli. Varsti pärast seda läkski Enn Kose õppima. Aga mitte teatrikooli, vaid hoopis Tartusse õigusteadust tudeerima. Nagu Kose ise kinnitab, ei teinud ta niisugust valikut selleks, et pärast lõpetamist kriitikut käsile võtta, vaid et kui kord teatrist ära tuleb minna, siis oleks ka mõni teine elukutse olemas. Seda mõtteavaldust võib puhta kullana võtta inimene, kes ei tunne Kose omapärast huumorimeelt, mis kõige ootamatumatel kohtadel surmtõsise maski all võib lõkkele lüüa. Pigem on põhjus vajaduses läbi murda sellest uksest, mis takistab uuele tasandile jõudmist, õigusteadus ei ole halb variant. Maailmas on palju kultuuri- ja teatritegelasi, kes on erialalt juristid. Kose suurendab seda arvu veel ühe võrra, õppimine töö kõrvalt nõuab jälle tööd, tahtejõudu ja enesedistsipliini.

Torga, Heino. Mees ja tema töö // Tee Kommunismile (1975) 8. juuli, lk. 2. 

URL: https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1975/07/08/10.2

Allikad ja viited:

• ETBL, 2000. URL: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/kose_enn2
• Viljandi esimese teatripreemia saab Enn Kose // Eesti Päevaleht (1997) 5. juuni. URL: https://dea.digar.ee/article/eestipaevaleht/1997/06/05/15.3
• Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Enn_Kose

26.juuli - Villem (Vilhelm) Aleksander Ormisson

Sündis 26. juulil 1892 Viljandimaal Pärsti vallas.

Õppis Viljandis E. Heine progümnaasiumis ja 1910–1914 Riia kunstikoolis. 1922. aastal täiendas end Berliinis ja Dresdenis. Töötas joonistusõpetajana mitmes Viljandi koolis, sh. A. Kamseni erakaubanduskoolis, 1914–1919 Viljandi kõrgemas algkoolis ja 1916–1926 Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumis, seejärel oli Tartu "Pallase" maaliklassi õppejõud ja 1929–1940 abidirektor. Aastatel 1927, 1930 ja 1937 oli V. Ormisson kunstiühingu "Pallas" esimees. 

Loonud peamiselt maastikke ja natüürmorte. Varaseis teostes on märgata impressionismi ja Konrad Mäe loomingu mõju. Pärast Saksamaal käimist sugenes maalidesse ekspressionistlikke jooni, koloriit tumenes ja valdavaks sai rohekassinine toon. 1920. aastate II poolel muutus maastikukäsitlus õhu- ja valguseküllasemaks. 

V. Ormisson suri 5. aprillil 1941. Tema viimne puhkepaik on Viljandi vanal (Riia mnt) kalmistul.

Allikas: Viljandi Muuseumi koduleht http://muuseum.viljandimaa.ee/?op=body&id=130 

Reet Markin 

Villem Ormissoni kaunis elu 

Wilhelm Aleksander Ormisson sündis 1892. Pärsti vallas heal järjel oleva linakaupmehe perre. 1910. aasta paiku kolisid Ormissonid Viljandisse, ostsid tookordse linna uhkeima maja, kus asus Grand Hotell, ning asusid seda pidama. Sellel ajal õppis Ormisson juba Riia Linna Kunstikoolis. Riiga mineku puhul ei tekkinud koduste poolt mingit vastuseisu – raha ei mänginud takistavat rolli ja ka kunstnikuks saamise mõte vanemaid ei heidutanud. Kogu pere olevat olnud väga kultuurilembene, ja eriti ema. Riias läks noormehel päris hästi. Koolikaaslase Vahtra mäletamist mööda olevat maaliõpetaja Vilhelms Purvitis pannud talle suuri lootusi. 

Kui alanud ilmasõda 1914. aastal õppurid koju ajas, kutsus Semper noore kunstniku oma vanematekoju Hallistesse suvitama. Seal tehti mitmeid lõbusaid matku, sest Ormisson olevat olnud hea kaaslane. Loomult aga mugav. Ilmselt oli tal juba siis komme väljas maalimas käies mitte mingeid molberte, pinke vms kaasa võtta. Pildi riputas ta lihtsalt põõsa või puuoksa külge. Tema maalimisest ei jäänud muljetki, et ta töötab, kunagi ei tulnud juttu mingitest probleemidest, rääkimata kunstiprobleemidest. 

1914. aasta sügisest asus Ormisson Viljandis tööle joonistusõpetajana. See amet paistis talle hästi istuvat – ei pidanud ta tuimalt kinni ettenähtud programmidest, ei pidanud paljuks korraldada koolivälisel ajal joonistuskursusi. Tema kujundatud tütarlaste gümnaasiumi koolivorm kuulutati riigis üheks kaunimaks. Viljandist Pallasesse tulnud noorte hea ettevalmistus oli üks põhjusi, miks suvel 1926 Juhan Püttsep ja Ado Vabbe Viljandisse sõitsid pärima, kas Ormisson ei tahaks Pallasesse õpetama tulla. Nad võeti Grand Hotellis lahkesti vastu. Kutsuti üles tornituppa, kus läinud lahti reisimeenutused. Püttsepale jäi mulje, et Vabbe ja Ormisson olid koos käinud ka Pariisis, sest jutt käis Pariisi lõbumajadest. Õieti Vabbe rääkis, Ormisson istus kägaras diivanil ja naeris. Nõusolek saadi ja nii algas elu Tartus. 

Villem Ormisson ei olnud abielus. Tema perekonnaks olid õe- ja vennalapsed, eriti õe perega oli ta väga seotud. Mõlemad õelapsed mäletavad teda suure soojusega, väites, et onu hellitas neid rohkem, kui oma vanemad seda tegid. Õepoeg Heldur Ester elas 1938. aastast ülikoolis õppides tema juures Pallase õuemajas, kust veidi enne Ormissoni surma koliti Riia tänavale. Korter, milles nad elasid, oli väga tagasihoidlik, isegi boheemlaslik. Samal ajal oli Ormisson mootorratta omanik, mis 1930. aastatel oli kaunis suur luksus. 

Ormissoni elus oli kolm suurt kirge, millega ta tegeles periooditi, kuid siis põhjalikult. Need olid maalimine, malemäng Verneris ja kalapüük. Nädala ringis oli ta haaratud ühest tegevusest, teistele tähelepanu pööramata. Kõik olid midagi enamat kui hobi, näiteks kalapüük terve teadus, mille pärast võis ta ka õppetöölt puududa. Varustus oli kõige uuem ja korralikum ning püüdis ta valdavalt vääriskala: lõhet, harjuskit ja forelli. Selline pingevaba olek väljendub enamasti ka tema loomingus, mis on valdavalt helge, probleemideta ja head meeleolu loov. Ormissoni õnnetus oli see, et ta harva oma piltidega rahule jäi. Neid ikka ja jälle üle maalis, kuni väsis või keegi takistas. 

Õpetajana oli Ormisson olnud väga diskreetne. Kõige rohkem, mis ta teha võis, oli öelda: “Nu katske siit tetta, uukriga näiteks!” Teine soovitus oli “Võtke valget!”. Vastupidine soovitus valgega ülepingutajatele: “Läheb lubjaseks!” Oma emotsioonidel ei lasknud ta hindamise juures kunagi välja paista. Otseselt halba ei öelnud, kuid ka kiitusega oli kitsi, maksimum piirdus fraasiga “hästi, tehke edasi”. Tegelikult oli Ormisson väga hellahingeline inimene. Seltskondlikkus, lõbusus ja anekdoodid oli väline. Sageli oli ta melanhoolne ja endassetõmbunud, pehme iseloomu tõttu pidevalt hädas rahalaenajatega. Aeg-ajalt tundus talle, et temasse suhtutakse halvasti, jälitatakse või pilgatakse. Pikka aega vaevas Ormisson mingi sisemine haigus – valud paremal pool küljes. Kuna isa oli surnud vähki, kartis ta selle ka endal olevat. 

1939. aastal sai Ormisson tellimuse suurele pannoole Vanemuise teatris. Ta võttis seda tööd väga tõsiselt, maalis ööl kui päeval, unustades söömise – “ainult paberosse läheb mitu pakki päevas” – ning oli lõpuks täiesti kurnatud ja haige. Maal “Pühajärv” tuli aga suurepärane. 

Augustis 1940 vabastati Villem Ormisson Pallase abidirektori kohalt. Ärevust tekitas ta hotelliomaniku maine, kuigi hotell sellel ajal enam nende perele ei kuulunud. Kui aasta lõpul hakati suurejooneliselt valmistuma Eesti kunsti dekaadiks Moskvas, said väga paljud kunstnikud tellimustööd. Tema pärimise peale vastas Juhan Nõmmik orgkomitee nimel, et vaevalt Ormissonile nõukogude võimu ajal selline töö ikka südamelähedane on. Pärast seda jutuajamist varises Ormisson esimest korda kokku. Ta päästeti, kuid hiljem haiglas olles ütles ta Püttsepale, et teda ei taheta enam ja temal pole enam mingit mõtet elada. Nädalapäevad pärast haiglast kojutulekut ta elust lahkuski.

Järelehüüded olid 1941. aastal ülistavad: “V. Ormisson lahkus meie keskelt paremas meheeas, 49. a vanuses, kusjuures ta viimase aasta aktiivsem tegevus loomingulisel alal andis põhjust temalt oodata uusi kunstialaseid saavutusi ja väärtuslikku kaasa-töötamist meie kunstiloomingu uutele radadele suunamisel.” 1948. aastal, kui Tartu Kunstimuuseumis korraldati Ormissoni mälestusnäitus, sai see üleval olla vähe aega, siis keelati kui uude ühiskonda mittesobiv formalistlik nähtus. Enamik Villem Ormissoni perest oli selleks ajaks kas hukatud, Siberis või raja taha põgenenud. Eks omamoodi põgenemisega päästis end ka see hella ja kaasatundva südamega kunstnik. Tema maalide vaikset veetlust ei kustuta aga miski. 

Allikas: Reet Markin. Villem Ormissoni kaunis elu // Eesti Ekspress (2002) 7. Aug. http://ekspress.delfi.ee/areen/villem-ormissoni-kaunis-elu?id=69076351

26. juuli – Carl Robert Jakobson

26.07.1841 Tartu – 19.03.1882 Kurgja
Eesti rahvusliku liikumise juhtiv tegelane, ajakirjanik ja kirjanik

Carl Robert Jakobson on Eesti esimesi parteipoliitilisi ideolooge, rahvusliku liikumise radikaalse suuna juht, koolikirjanik ja ajalehe "Sakala" väljaandja.

Carl Robert Jakobson sündis Tartu Ülikooli teenri Adam Jakobsoni ja tema abikaasa, venestunud lätlanna Liisa Jegorova vanima pojana.

Tema isa oli aktiivne ühiskonnategelane, kes peagi pärast Carl Roberti sündi sai Torma köstriks ja kirikuõpetajaks ning juhatas ka sealset pasunakoori. Jakobsoni isa kuulus ka vennastekogudusse, tõustes sealgi juhtivale kohale. Seetõttu sai Carl Robert kodust hea baashariduse, hiljem täiendas ta end veel Valgas Janis Cimze kooliõpetajate seminaris.

Pärast oma isa ootamatut surma, too oli vaid 40-aastane, sai Carl Robert peagi võimaluse tema tööd jätkata. Vaid 18-aastasena sai temast 1859. aastal Torma köster ja koolmeister. Seda ametit pidas ta kolm aastat, kuid pidi seejärel ametist lahkuma, kuna läks vasutollu kohaliku mõisniku ja pastoriga. Seetõttu siirdus ta kooliõpetajaks esialgu Jamburgi, hiljem aga Peterburi.

Venemaal kooliõpetajana töötades puudus Jakobsonil pikka aega kontakt eestlastega ja ilmselt tänu läbikäimisele saksa koolmeistritega ta koguni saksastus mõnevõrra. Kuid 1864. aastal kohtus ta Peterburis nn Peterburi Patriootidega ehk Venemaa pealinnas haljale oksale jõudnud eesti rahvuslastega, keda juhtis maalikunstnik ja ühiskondliku elu tegelane Johann Köler. Köleri mõjul sai ka Jakobsonist rahvuslane ning nagu kunstnikki, hakkas ka tema pooldama eestlaste positsioonide parandamist tsaarivalitsuse abiga.

1865. aastal sooritas Jakobson gümnaasiumi saksa keele ja kirjanduse ülemõpetaja eksami ning andis õppetunde muuhulgas ka keiser Aleksander II enda perekonnas. Võimalik, et just seetõttu lootis ta hiljem ka eriliselt just keisri toele eestluse edendamisel. Köleril õnnestus Jakobosnile peagi hankida ka sobiv ametikoht Peterburis, mis tagas piisava sissetuleku ja tagas võimaluse tegeleda hariduse ja rahvusluse edendamisega.

1867. aastal avaldas Jakobson „Kooli Lugemise raamatu" ja seejäre veel mitmeid teisi õpikuid, mis panid aluse kvaliteetsemale eestikeelsele kooliõpetusele. Lisaks avaldas ta ka põllumajanduslikke õppe- ja käsiraamatuid. Midagi sellist polnud varem eesti keeles avaldatud.

Peale selle kirjutas ta isa eeskujul muusikateoseid ning samuti näidendi „Artur ja Anna" (aastal 1872), mida hiljem korduvalt lavastati. Juba alates 1865. aastast oli ta ka „Postimehe" kaastööliseks ja sai Johann Voldemar Jannseni ning tema perekonnaga esialgu väga hästi läbi. Just tema andis Jannseni tütrele Lydiale kirjanikunime Koidula. Ise kasutas ta kirjanikunimena Linnutajat, seda Torma linnamäe rahvapärase nime järgi.

Aastatel 1868-1870 pidas Jakobson Tartus kolm äärmiselt energilist ja sütitavat kõnet, milles ta ülistas muistsete eestlaste iseseisvusaega ja kritiseeris hilisemat baltisakslaste tegevust. Muuhulgas lõi ta ka 700-aastase orjaöö kontseptsiooni , mis lõpetas muistse valguseajastu ning avaldas lootust, et Vene keisri abiga suudetakse pimedusest taas koiduni välja võidelda.

Need ägedad ja baltisakslasi ründavad kõned tõid talle kaela baltisakslaste vihavaenu ja mõjutasid ettevaatlikku Jannseni talle oma ajalehe veergusid sulgema, kuid samas tegid need temast rahvusliku liikumise radikaalse tiiva vaieldamatu liidri.

Pärast Esimest üldlaulupidu radikaliseerus eesti rahvuslik liikumine tunduvalt. Jakob Hurt, veelgi enam aga Carl Robert Jakobson, kes mõlemad olid Jannseni kaastöölised "Eesti Postimehe" juures, asusid avaldama artikleid, mis kritiseerisid juba avalikult baltisakslasi ja hakkasid eestlastele nõudma nendega võrdseid õigusi. Sakslastega hästi läbi saav ja vene mõju kasvamist kartev Jannsen kohkus aga sellest ja võttis tunduvalt alahoidlikuma suuna. 1871. aastal eemaldas ta baltisakslaste nõudmisel nii Jakobsoni kui ka Hurda "Postimehe" kaastööliste seast. See samm tekitas eestlaste seas palju jahmatust ja arusaamatust. Jannsenil tekkis konflikt isegi oma tütre Lydia Koidulaga. Hiljem selgus, et baltisaksa rüütelkonnad asusid Jannsenit salaja rahaliselt toetama, vastutasuks nõudsid aga radikaalsete kirjutiste avaldamise lõpetamist. Jannseni "Postimehest" ei saanud ka edaspidi saksameelset lehte, kuid see muutus liialt alahoidlikuks ja ettevaatlikuks ega rahuldanud enam areneva rahvusliku liikumise vajadusi. Selgelt olid eraldunud mõõdukas või isegi konservatiivne tiib, mille eesotsas oli Jannsen, ja radikaalsem leer, kus esialgu tegid koostööd Jakobson ja Hurt.

C. R. Jakobson pidas 1868–1870 "Vanemuise" seltsis kõned "Eesti valguse- pimeduse- ja koiduajast", "Võitlemised eesti vaimupõllul" ja "Nõia usk ja nõia-protsessid". Tsenseerituina anti need välja pealkirjaga "Kolm isamaa kõnet" (1870). Need tekstid said eesti ärkava rahvusluse saksa-vastase ideoloogia tuumtekstideks.

Tuli rahvuslike tunnete ajel 1871 Eestisse ja asus välja andma koolikirjandust. Mitmete populaarsete õpikute seas on kõige populaarsem olnud "Kooli lugemise raamat" (I tr 1867), mis kujundas eesti kirjanduse algusaegade kaanonit.

1871. aastal sulges Jannsen „Postimehe" veerud nii Jakobsonile kui ka Hurdale. Seetõttu asusid mõlemad koostööd tegema, see kestis umbes 8 aastat. Samal aastal kolis Jakobson Tallinna ja püüdis seal välja anda ajalehte „Edasi", kuid ebaõnnestunult. Ka tema tegevus Aleksandrikooli komitees ning Eesti Kirjameeste Seltsis jäi esialgu tagasihoidlikuks. See-eest leidis ta laia tegevuspõllu põllumeeste seltsides, eriti pärast seda, kui ta 1874. aastal Kurgja talu ostis.

1882. aastaks oli Jakobsonist saanud Eesti rahvusliku liikumise vaieldamatu liider: 1881. aastal oli ta valitud Eesti Kirjameeste Seltsi juhiks ja ehkki Hurt ning tema pooldajad sealt lahkusid, leidis Jakobson neile peagi asendajad. Lisaks tegutses ta endiselt põllumeeste seltsides ja püüdis uut tsaari Aleksander III-t mõjutada baltisakslaste privileege kärpima ning eestlaste õigusi suurendama. 1882. aasta alguses tegi Jakobson ka katse tülitsevaid rahvuslaste gruppe taas üksmeeleni juhtida, otsides Hurda ja teistega lepitust.

Kuid äärmiselt aktiivne tegutsemine mõjus Jakobsonile lõpuks saatuslikult. 1882. aasta märtsi alguses külmetus ta kergelt, kuid jätkas sellest hoolimata ringsõite mööda Eestit. Seetõttu süvenes tema haigus kiiresti ja 7. märtsil (uue kalendri järgi 19. märtsil) vapustas kõiki eestlasi tema surm. Jakobsoni matustel näis, et eesti rahvuslaste üksmeel on taastatud, kuid paraku jäi see väga lühikeseks.

Kirjutas pseudonüümi all luuletusi ("Lauliku C. R. Linnutaja laulud" 1870), on avaldanud ka näidendi.

C. R. Jakobsoni "Sakala" Viljandis (1878-1882)

"Sakala" oli rahvusliku liikumise demokraatliku suuna uus, reformimeelne ajaleht, mis ilmus vaheaegadega.

1878 sai Jakobson loa hakata Viljandis välja andma ajalehte "Sakala", millest kujunes Eesti kõige laiema levikuga ajaleht, tärkava taluperemeeste klassi häälekandja. Oli aktiivselt tegev Eesti Kirjameeste Seltsi loomisel ja hiljem selle sisemistes võitlustes. Ründas oma ajalehes kirikut, klerikaale ja usu suhtes tolerantseid J. Hurta ja J. V Jannsenit.

Aastad 1878-1882, mil ajalehte toimetas selle looja C. R. Jakobson, olid lehe kõrgaeg. "Sakala" tähtsus oli ülemaaline. "Sakala" saavutas kiiresti eesti ajakirjanduses juhtpositsiooni, tõrjudes J. V. Jannseni "Eesti Postimehe" kõrvale. Kui "Eesti Postimees" veenis ühiskonda kokkuleppeid sõlmima, siis "Sakala" eesmärk oli nii rahva valgustamine, julgustamine ja tema poliitilist eneseteadvust tõstmine kui ka tsaarivõimu tähelepanu Baltimaades valitsevale olukorrale tõmbamine. Taolist poliitiliselt aktiivset lehte, mis ühiskondlikult vajalikke reforme ette valmistaks, oli eesti intelligents oodanud juba mõnda aega.

Baltisakslastel õnnestus ajalehe ilmumine küll 1879. aastaks peatada, kuid seejärel oli ta veelgi populaarsem. Aja jooksul Jakobsoni radikaalsus aga üha suurenes ning seetõttu tekkis tal 1879. aastal tõsine konflikt rahvusliku liikumise mõõduka tiiva juhi Jakob Hurdaga.

1879. aastal algas Hurda ja Jakobsoni vahel tõsine konflikt seetõttu, et viimane oli lisaks baltisakslaste härraskiriku materdamisele võtnud sõna kogu religiooni ja eriti luterluse kui sellise vastu, mis Hurta sügavalt solvas.

Meeste vahel tekkis isiklik vastuolu, kuid tüli tegelikud juured olid siiski ideoloogiliseed: Hurt oli mõõdukas ja soovis eestlaste rahvuslikku eneseteadvust eestkätt läbi kultuuri edendada, vastandumata teravalt ei sakslaste ega venelastega. Jakobson soovis aga radikaalseid muutuseid, hakates seetõttu ajama poliitilist joont, toetudes sealjuures Vene keskvõimule ja vastandudes selgelt baltisakslastele.

Peale C. R. Jakobsoni surma 1882 läks leht uutele omanikele. Vastutavateks toimetajateks on olnud J. Kõrv, J. Lipp, K. Krimm, M. Kampmaa, J. Peet, A. Peet jt. Toimetusse on kuulunud ka J. Järv. Toimetuse ümber kogunes lai ring kaastöölisi.

Allikad:

• Friedebert Tuglas, Eesti Kirjameeste Selts: tegevusolud, tegelased, tegevus. Tartu, 1932.
• Ea Jansen, Rudolf Põldmäe. Carl Robert Jakobson. Tallinn, 1969.
• Rudolf Põldmäe, Carl Robert Jakobsoni teedest ja töödest, 1985.
• Kreutzwaldi sajand : Eesti kultuurilooline veeb http://kreutzwald.kirmus.ee/
• Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Tallinn : Olion, 1997

Carl Robert Jakobsoni kuju püstitati 1998. aastal Jakobsoni 157. sünniaastapäevaks.
Skulptuuri kujuriks on Mati Karmin
Foto allikas: Vikipeedia

 

C. R. Jakobson oli kujutatud Eesti 500 kroonisel rahatähel 
Foto allikas: Eesti Pank
Emiteeritud 2007