15. november - Kaleph Jõulu

Pedagoog, koolidirektor ja rahvaluulekoguja
Kaleph Jõulu
15.11.1927 Rapla—22.01.2013

Kaleph Jõulu sündis 1927. aastal Raplas neljalapselises töölisperekonnas, lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli filoloogi ja eesti keele ning kirjanduse õpetajana.

Töötanud õpetajana 45 aastat Raplas, Kaius, Türil, Laupal, Roosna-Allikul, Abja-Paluojal, Puurmanis, Ahjal, Tapal, Vana-Võidus, Viljandis ja Meremäel, sealhulgas kolmes koolis direktorina. 1979. aastal tuli Kaleph Jõulu elama ja töötama Vana-Võitu, kus elas elu lõpuni.

Elu lõpupäevil õnnestus tal hoida oma käte vahel trükisooja elutööd "Maailma 33333 rahvatarkust". Pea 900 leheküljeline suurteos hõlmab Kaleph Jõulu elu jooksul kogutud pea 160 riigi rahvatarkusi. Selle kogumise innustuse andis talle keeleteadlane ja suur sõber Paul Ariste.

Eesti Kirjandusmuuseumi on ta saatnud tuhandeid lehekülgi folkloorset materjali ja saanud Eesti Vabariigi presidendilt neljal korral rahvaluule kogumispreemia (1994, 1996, 1997, 2007). Eesti Rahva Muuseumi kirjasaatjana on ta talletanud muuseumile väga palju unikaalset materjali ning esemeid.

Allikas: erinevad nekroloogid

Loe ka: Kaleph Jõulu // Viljandimaa koduloolasi : teatmik. - 2009. - Lk. 28-30

6. august - Ants Jõgi

6.08.1892 Viljandi - 19.02.1983 Tallinn
Näitleja

Näitleja Ants Jõgi sündis 6. augustil 1892. aastal Viljandis. Ta õppis Holstre vallakoolis ja Viljandis K. Wilhelmsoni eraalgkoolis, käis Karl Jungholzi näitemängukursustel. Töötas 1910–15 kingsepana, lavateed alustas 1911 Keilas Karl Vasko teatritrupis ja 1914 Viljandi Koidu seltsis. Teenis 1915–18 Vene armees ja Punaarmees. Jõgi töötas 1920–21 Ugalas (oli ka selle teatri asutajaid), 1921–49 Estonias ja 1949–77 Draamateatris. Ta on mänginud operettides, nukulavastustes, kuuldemängudes, telelavastustes ning filmides, tegelnud graafika ja pisiplastikaga. 1975. aastal sai ta Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse. Ants Jõgi suri 19. veebruaril 1983. aastal Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule. Ants Jõgist on Leida Laius teinud 1978. aastal portreefilmi „Jäljed lumel“, 1972. aastal ilmus Teatriühingu väljaandel raamat „Näitleja Ants Jõgi“.

Kirjandus
• N. Kraus. Näitleja Ants Jõgi. Tallinn, 1972
• H. Lumet. Ei ole väikseid osi. – Eesti NSV Teatrid 1958, 4
• H. Laur. Ants Jõgi 70-aastane. – Sirp ja Vasar, 17. mai 1963
• S. Levin. Pisiosade meister. – Õhtuleht, 18. mai 1963
• L. Tormis. Draamateatri „Kolm õde” mõnede ajalooliste ja praegusaegsete võrdluskoordinaatidega. – Teatrimärkmik 1973/74 • E. Kalda. Näitleja Ants Jõgi 85. – Sirp ja Vasar, 5. august 1977
• A. Lauter. Käidud teedelt. Tallinn, 1979
• A. Jõgi. Mees, kes tahtis kuulsaks saada. Vahendanud J. Orgulas. – Teater. Muusika. Kino 1982, 5
• [Nekroloog]. – Sirp ja Vasar, 25. veebruar 1983
• A. Mering. Elu lugu. Tallinn, 1986
• L. Vellerand. Humorist, naivist, absurdist. – Päevaleht, 6. august 1992
• E. Baskin, J. Orgulas. Väikeste osade suur meister. – Sirp, 7. august 1992
• M. Mikiver. Ainult üks Anset, üks Ruts. – Teater. Muusika. Kino 1992, 9
• A. Jürisson. Draamateatri raamat. Tallinn, 2010. • [Некролог]. – Bечерний Tаллинн, 22 февраля 1983 Arhiivimaterjale
• Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond T228 Välislingid
• Pöördlava: Ants Jõgi – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (1977)
• Laupäevaõhtu. Näitleja Ants Jõgi – 85. sünnipäev – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (1977)

Allikas: ETBL, 2000 (I. Taarna); täiendatud 2017

17.juuli - Reinhold Joost

Ajaloolane ja kodu-uurija. Endine Viljandi muuseumi direktor
17.07.1922 Viljandis - 15.10.2016 Viljandis
95 aastat sünnist

Isa Emil Joost, maaler. Ema kodune. Abikaasad: Asta Evert, kaks last, ja Koidula Saariste.

Lõpetanud Viljandi 2. Algkooli ning 1964 TRÜ ajaloo erialal, ajaloolane ning ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja. Juuli 1941—nov 1946 sõjaväeteenistuses. 

Töötanud kehakultuuri ja spordi alal. 1953—1982 Viljandi Rajoonidevahelise koduloomuuseumi direktor, 1983—1987 teadur aj 1987—1991 teadusdirektor. 

1948—1970 oli vehklemise treener ja osales võistlustel, 1958—1998 meeskoori “Sakala” laulja, kroonik ja juhatuse sekretär, 1947—1987 ajalehe “Sakala” kirjasaatja. Juhendas ning tegi koostööd koduloolise sarja MEIE KODU LUGU väljaandmisel. Algatas Viljandi Helikunsti Seltsi taastamise. 1959 algatas ajalehes “Sakala” rubriigi “Kodu-uurimise radadel”, mis ilmus üle 30 aasta, seal avaldasid oma töid kodu-uurijad ja muuseumitöötajad. Joosti algatusel hakkas ilmuma ajalehes rubriik “Viljandi rajooni kultuurimälestised”. 1983. aastal avaldas ajalehes “Sakala” seoses Viljandi linnaõiguse 700. aastapäevaga kronoloogilise ülevaate Viljandi ajaloo tähtsamatest sündmustest. 

1950. aastate lõpul avas Viljandi rajooni täitevkomitee toetusel Tallinna ekskursioonibüroo Viljandi filiaali, kus toimus giidide ettevalmistamine. 

Juhendas keskmiselt 30 õpilastööd aastas. Rajas Viljandi muuseumile kaks filiaali: Hüpassaarde helilooja Mart Saarele (1972) ja Suure-jaani heiloojate Kappidele pühendatud muuseum (1973). Lisaks kohamuuseumid Mustla, Holstre, Tänassilma jt, kus toimus aktiivsem kogumistegevus. 

Autasud: 1958 ja 1960—kultuuriministeeriumi aukiri, 1972—Viljandi rajooni täitevkomitee preemia kultuurimälestiste kaitse eest. Lisaks aukirjad tehtud töö eest, muuseumi aastapäevade puhul ja ühiskondliku tegevuse eest. 

Allikas: Viljandimaa koduloolasi.—2009.—Lk 24—25

9. juuni - Rudolf Juha

9.06.1892 Paunküla - 21.05.1938 Mõisaküla
Pedagoog 

Sündinud Johanson

Lõpetanud Tartu Aleksandri I Gümnaasiumi ning õppinud Saksamaal Sterlitzi Polütehnilises Instituudis.

 

On töötanud Tartu elektrijaama tehnilise juhatajana.

 

Eesti Vabadussõja ajal arsenali ja sõjaministeeriumi materjalide büroo ülem.

 

1924-1925 Valga Tööstuskooli ülem.

 

Alates 1925 Mõisaküla tööstusõpilaste kooli juhataja.

 

Suri Mõisakülas 21. mail 1938.

Allikad:

• Tiideberg, Akse. Halliste kihelkond. – 1994;
• Kutsehariduse ajaloost Valgamaal // Valgamaa Kutseõppekeskuse koduleht http://www.vkok.ee/kooli-ajalugu/

Ajalehes Sakala ilmus 20. mail 1938 teade:

23. märts - Ene Juurik

Sündinud Kartau
23.03.1942 Antsla, Võrumaa
Kodu-uurija

Ene Juuriku isa Oskar Kartau oli sündinud 1907. aastal ning töötas Valgamaal vanemzootehnikuna, kui ta 1945. aastal arreteeriti. Nõukogude võim süüdistas teda Omakaitse tegevuses osalemises ning Tallinnas toimunud sõjatribunali istungil määrati talle karistuseks kümme aastat vangilaagrit, lisaks veel viis aastat asumist. Läbi Eesti laagrite (Mustamäe, Vasalemma), viidi ta Komisse ja sealt lõpuks Kasahstani Karaganda vangilaagrisse (Karlag). Pärast isa Oskari arreteerimist jäi pereema Minna üksi kasvatama nelja last, peres oli kaks vanemat poega ja kaks nooremat tütart. Pere ära toitmiseks pidas Minna kahte töökohta. Ta oli ametis Valga väikelaste apteegis ja käis kohalikus polikliinikus öövalves.

25. märtsil 1949 küüditati Minna koos tütardega Siberisse, tütardest vanim, Ene oli kaks päeva varem saanud 7-aastaseks. Pere vanemad lapsed, vennad Rein ja Ants olid koolivaheajaks maale onu juurde sõitnud. Poistel õnnestuski Eestisse jääda ja nad elasid sugulaste juures.

Küüditajad andsid perele asjade pakkimiseks 20 minutit, kaasa kästi võtta kirves ja saag. Valga kodumajanduskooli lõpetanud Minna võttis hoopis kaasa Naumanni õmblusmasina, oma ristiema kingituse. Ema ja tema kaks tütart Ene ja Külli pandi küüditamisvagunisse Valgamaal Keeni jaamas.

1949. aastal Valgas elanud Ene Juurik on meenutanud, et magas tol ööl koos õega naabritädi juures. Tema kaks venda olid sõitnud koolivaheajaks maale sugulaste juurde ning ema oli tööl. Lähemalt saab lugeda 24. märtsil 2018 Sakalas ilmunud loost "69 aastat tagasi. Karme Siberi-aastaid meenutatakse mälestuskivi ümber" ja ERMi blogipostitusest "Siber mälus, fotodel, esemeis ja paberil"

Ene Juurik õppis 1949-1953 Novosibirski oblasti Suišihha algkoolis, 1953-1957 Ust-Lukovski 7-klassilises koolis, 1958-1959 Tõrva 7-klassilises koolis Valgamaal, 1959-1963 Vana-Võidu loomakasvatustehnikumis.

Töötanud 1965-1995 müüjana Viljandi raamatukaupluses "Sõprus". 

On mitme ühiskondliku organisatsiooni asutajaliige: Lasterikaste Perede Ühendus, Kodukant Viljandimaa, Viljandi Represseeritute Klubi, Viljandimaa Naisliit. On Memento liidu Viljandimaa piirkonna esimees. Koostanud ühenduste- ja klubide fotokroonikaid, korraldanud Soome käsitööhuvilistele ekskursiooni Viljandis. Kuulub 2000. aastast Eesti Kodu-uurimise Seltsi. Uurimisteemaks on balletmeistri ja lavastaja Ida Urbeli elu ja tegevus.

Ene Juuriku Siberi-mälestused on kodu-uurimistööna kirja pannud tema tütretütar 2001. aastal (esitatud president L. Merile). Lõik sellest loeti ette sama aasta 30. mail Viljandi lauluväljakul, kus represseerituile anti Murtud Rukkilille märk. 

Ene Juurikut on tunnustatud Viljandi Linnavalitsuse ja Eesti Naisliidu tänukirjaga (2000) ning Eesti Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupi aasta stipendiumiga. 2005. aastal sai tänukirja ja märgi 1. Eesti vabatahtlike tunnustamisel, mille patroon oli president A. Rüütel.

Tekstis viitamata allikaid:

• Viljandimaa koduloolasi. – 2009.

29. jaanuar – Aleksander Jaakson

29.01.1892 Holdre v. Viljandimaa – 2.10.1942 Kirovi oblastis Vjatka surmalaagris

Kaitseväelane, pedagoog, haridusminister

Aleksander Jaakson sündis 29. jaanuaril 1892. aastal endisel Viljandimaal, praegusel Valgamaal Holdre vallas kohaliku mõisa tööliste Rein Jaaksoni ja Mari (Säks) peres.

Hariduse omandas Holdre vallakoolis, Helme kihelkonnakoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris.

Pärast seminari lõpetamist töötas õpetajana Türi kihelkonnakoolis ja Uudeküla ministeeriumikoolis.

Jaakson I Maailmasõjas

I Maailmasõja alates 1915. aastal mobiliseeriti Jaakson tsaariarmeesse ja suunati Petrogradi lipnike kooli.

Aastatel 1915-1917 võitles ta lahingutes Saksa vägede vastu, saades koguni korra haavata. Lahingutes üles näidatud vapruse eest autasustati teda kahe Venemaa aumärgiga.

1917. aasta detsembris tuli Jaakson alamkaptenina Eesti rahvusväkke ja määrati Tartu Eesti Tagavarapataljoni nooremohvitseriks, kus teenis kuni pataljoni laialisaatmiseni sakslaste poolt.

Jaakson Vabadussõjas

Võitles innukalt Eesti Vabadussõjas, kus temast sai kindralmajor. Aleksander Jaakson hakkas 1918. aastal organiseerima Türil Kaitseliitu ja formeeris Vabadussõja puhkedes Viljandis 6. jalaväepolgu. Ta võitles vaenlaste vastu Pihkva ja Narva rindel ning Landeswehri-vastases sõjas. 1920. aastal oli Jaakson vaherahukomisjoni liige. Vabadussõja teenete eest anti Jaaksonile Vabadusristi I liigi 3. aujärk, Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga, 50000 marka ja umbes 70-hektariline autasumaa Valgamaal Helme vallas Pokardi mõisa südames.

Elu ja karjäär pärast sõda

Õppis pärast sõda mitmes sõjakoolis: 1922. aastal lõpetas ta Alalisväe Ohvitseride Kursused ja võeti samast aastast Kindralstaabi käsutusse. Kindralstaabis teenimise ajal ülendati ta 1923. aastal majoriks ning lõpetas 1925. aastal Kindralstaabi Kursused, mis sama aasta 18. augustil nimetati Kõrgemaks Sõjakooliks. Edasi suunati Jaakson Prantsuse Kõrgemasse Sõjakooli, milles õppimise ajal ülendati 1927. aastal kolonelleitnandiks. Samal, 1927. aastal, lõpetas ta Prantsuse Kõrgema Sõjakooli ning edutati 1. oktoobrist Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste (ühtlasi ka Kõrgema Sõjakooli) ülema abiks õpealal.

1928. aastal abiellus Jaakson Mary Holvadt`iga, abielu kujunes lastetuks ja kümmekond aastat hiljem võtsid nad endile kasupoeg Reinu, kes oli sündinud 1937. aastal.

1930. aastal oli Jaakson lühiajaliselt (7. maist kuni 1. augustini) Kõrgema Sõjakooli ülem; järgnevalt jätkas ta oma eelmises ametis. 1931. aastal ülendati Jaakson koloneliks. Sama aasta sügisest sai ta Sõjakooli ülemaks.

1. maist 1933 kuni 15. maini 1936 oli Jaakson Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem – sellise nime olid 1929. aastal saanud eelnimetatud Sõjaväe Ühendatud Õppeasutused koos meie sõjaväe ümbernimetamisega kaitseväeks. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste juhtimise kõrvalt õppis Jaakson õigusteadust Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1936. aastal.

Jaakson osales aktiivselt ühiskondlikus eluski. Ta oli Loodusuurijate Seltsi auliige, Sõjateadusliku Kirjanduse Edendamise Kapitali Komitee esimees, Ohvitseride Laskespordi Keskühingu juhatuse esimees, Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Tallinna osakonna liige jne.

Jaakson haridusministrina

12. märtsil 1934 tõi Jaakson Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste kursandid relvastatult Tallinna kesklinna, toetamaks Pätsi-Laidoneri vabadussõjalaste-vastast riigipööret. On arvatud, et tänuks selle Eesti põhiseaduse rikkumise eest tehti Jaaksonist 11. mail 1936 haridusminister. Nüüd avanes Jaaksoni ees uus tööpõld.

Jaakson viis lõpule oma eelkäija Nikolai Kannu poolt 1934. aastal algatatud koolirefomi ning korraldas ümber kõrghariduse süsteemi. Näiteks toodi Tartu Ülikooli tehnikateaduskond Tallinnasse ja sellest loodi Tallinna Tehnikainstituut, mis 1938. aastal nimetati ümber Tallinna Tehnikaülikooliks. Sama aasta sügisest asutati mõlema ülikooli juurde Riigikaitselise Õpetuse Instituut. Kuid Jaakson sekkus administratiivselt ka üliõpilaselu korraldusse, saates 1936. aasta sügisel laiali Tartu Üliõpilaskonna Edustuse ning asendades selle riigiametnike määratud Üliõpilaskonna Ajutise Juhatusega. Uus Ülikoolide seadus, mis anti Jaaksoni poolt välja 1937. aasta septembris, piiras ülikooli autonoomiat ning seadis üliõpilasorganisatsioonide jms. järelevalve teostajateks üliõpilaskonna kuraatori, kelleks sai Hermann Jaakson.

Et viia valitsuse ideoloogiat koolidesse, katsetati 1937. aasta suvel sundusliku laagriga õpetajaile, juhatajaile ning 1939. aastal laagroga õpetajaile. Võib arvata, et haridusminister kolonel Jaakson ei olnud üliõpilaskonnas ja õpetajaskonnas eriti populaarne.

Märkimisväärseimaks saavutuseks ministrina oli Jaaksonil aga Eesti Teaduste Akadeemia asutamine 1938. aasta jaanuaris.

Jüri Uluotsa valitsuse tulekul 12. oktoobrist 1939 jäi Jaakson valitsuse koosseisust välja ning nimetati samast päevast Sõjavägede Staabi ülemaks. 24. veebruaril 1940 ülendati ta kindralmajoriks.

Viimased elukuud

15. juulil 1940 vabastasid okupatsioonivõimud Aleksander Jaaksoni Sõjavägede Staabi ülema kohalt. Ta siirdus Valgamaale oma Pokardi tallu. 18. oktoobril 1940 arreteerisid võõrvõimu käsilased ta Pokardi talu põllul. Esialgu hoiti vangis Tallinnas, pärast Saksa-Vene sõja algust aga viidi 26. 06. 1941 Venemaale

Kindralmajor Aleksander Jaakson suri 2. oktoobril 1942. aastal Kirovi oblastis Vjatka vangilaagris. Tema matmispaik on kahjuks senini teadmata. Jaaksoni abikaasa Mary pääses II maailmasõja käigus läände ja elas veel 1992 aastal USA-s Floridas.

Hariduskäik:
o 1902-1906 Holdre vallakool
o 1906-1909 Helme kihelkonnakool
o 1909-1913 Tartu Õpetajate Seminar
o 1915 Petrogradi lipnikute kool
o 1922 aastal lõpetas Alalisväe Ohvitseride kursused
o 1923-1925 Tallinnas kindralstaabi kursused
o 1925-1927 Pariisi sõjaakadeemia
o 1936. a. lõpetas eksternina TÜ õigusteaduskonna

Teenistuskäik:
o Töötas õpetajana Türi kihelkonnakoolis 1913 ja Uudeküla ministeeriumikoolis Nõmmeküla vallas Järvamaal 1913-1917.
o Teenis vene sõjaväes aastatel 1915-1917, Tartu eesti tagavarapataljonis 1917/18.
o Osales 6. polgu 2. pataljoni formeerimisest Viljandimaal ja Vabadussõjas ühes nimetatud väeosaga, olles pataljoniülemaks ja hiljem polguülema abiks 1918-1921.
o Kaitseväe ühendatud õppeasutiste ülema abi 1927. aastast, ühtlasi kõrgema sõjakooli taktika lektor
o Kindralstaabi Õpetuskomitee alaline lektor 1922-1925
o Ülendatud kolonelleitnandiks 1927. aastal.
o Kaitseväe ühendatud õppeasutiste ülem 1936-1938
o 1936-1939 haridusminister. Tema haridusministriks oleku ajal võeti vastu ülikooliseadus, nii TÜ kui ka TTÜ juurde asutati riigikaitselise õpetuse instituut ja 1938 alustas tegevust Teaduste Akadeemia.
o 1939-40 oli Sõjavägede staabi ülem.

Teenetemärgid:
o Vabadusristi I liigi 3. järk, 1920
o Kotkaristi III klassi teenetemärk, 1934
o Valgetähe I klassi teenetemärk, 1937

Kasutatud allikad:

• Aleksander Jaakson // Õun, M. EV kindralid ja admiralid. Tallinn, 2001. Lk. 16-18
• Jaakson, Aleksander // Valgamaa kodulooline andmebaas ISIK. http://www.valgark.ee/isik/index.php?id=441
• Jaakson, Aleksander // Eesti avalikud tegelased : Eluloolisi andmeid. Eesti Kirjanduse Selts, 1932. Lk. 59
• Jaakson, Aleksander // EE : Eesti entsüklopeedia. 14, Eesti elulood. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 104
• Jaska, Vello. Kindralmajor Aleksander Jaaksoni teeneid ei unustata // Valgamaalane 1.02.2007 http://wwx.valgamaalane.ee/010207/esileht/valgamaa/25008771.php
• Jaska, Vello. Kindralmajor Aleksander Jaakson väärib mälestuskivi // Kaitse kodu! (2012) nr. 2, lk. 19 : foto

Fotode allikad:

• Esimene foto Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Aleksander_Jaakson
• Teine foto Sõerde, Väino-Johannes. Aleksander Jaakson jäi kindraliks ka vanglas // Kultuur ja Elu (2004) nr. 3. http://kultuur.elu.ee/ke477_jaakson.htm

Loe veel:

• Sõerde, Väino-Johannes. Aleksander Jaakson jäi kindraliks ka vanglas // Kultuur ja Elu (2004) nr. 3, lk. 44-45 : fotod

2. september – Georg-Bernhard Järvekülg (ka Järveküll) 115

2.09.1901 Klaassepa talu, Pärsti vald – 10.08.1953 Narva vangilaager
Arstiteadlane, Vabaduse Risti kavaler

Georg Bernhard Järvekülje oskused tõstsid ta sõjajärgsetel aastatel Tallinna juhtivkirurgiks. 1946. aastal osales ta Tallinna Kirurgide Seltsi asutamisel ja ta valiti selle esimeseks esimeheks.

1951. aastal arreteeriti Järvekülg osalemise eest Vabadussõjas ning mõisteti kümneks aastaks paranduslike tööde laagrisse. Narva vangilaagris ta 1953. aastal suri. Tema põrm jäi praeguste uusehitiste alla. 1958. aastal Järvekülg rehabiliteeriti.

Järvekülje kirurgioskused olid mitmekülgsed. Ta teostas üldkirurgilisi-, näo- ja lõualuupiirkonna-, traumatoloogia-ortopeediaalaseid ja uroloogilisi operatsioone.

Allikas: Eesti Päevaleht

26. juuli – Carl Robert Jakobson

26.07.1841 Tartu – 19.03.1882 Kurgja
Eesti rahvusliku liikumise juhtiv tegelane, ajakirjanik ja kirjanik

Carl Robert Jakobson on Eesti esimesi parteipoliitilisi ideolooge, rahvusliku liikumise radikaalse suuna juht, koolikirjanik ja ajalehe "Sakala" väljaandja.

Carl Robert Jakobson sündis Tartu Ülikooli teenri Adam Jakobsoni ja tema abikaasa, venestunud lätlanna Liisa Jegorova vanima pojana.

Tema isa oli aktiivne ühiskonnategelane, kes peagi pärast Carl Roberti sündi sai Torma köstriks ja kirikuõpetajaks ning juhatas ka sealset pasunakoori. Jakobsoni isa kuulus ka vennastekogudusse, tõustes sealgi juhtivale kohale. Seetõttu sai Carl Robert kodust hea baashariduse, hiljem täiendas ta end veel Valgas Janis Cimze kooliõpetajate seminaris.

Pärast oma isa ootamatut surma, too oli vaid 40-aastane, sai Carl Robert peagi võimaluse tema tööd jätkata. Vaid 18-aastasena sai temast 1859. aastal Torma köster ja koolmeister. Seda ametit pidas ta kolm aastat, kuid pidi seejärel ametist lahkuma, kuna läks vasutollu kohaliku mõisniku ja pastoriga. Seetõttu siirdus ta kooliõpetajaks esialgu Jamburgi, hiljem aga Peterburi.

Venemaal kooliõpetajana töötades puudus Jakobsonil pikka aega kontakt eestlastega ja ilmselt tänu läbikäimisele saksa koolmeistritega ta koguni saksastus mõnevõrra. Kuid 1864. aastal kohtus ta Peterburis nn Peterburi Patriootidega ehk Venemaa pealinnas haljale oksale jõudnud eesti rahvuslastega, keda juhtis maalikunstnik ja ühiskondliku elu tegelane Johann Köler. Köleri mõjul sai ka Jakobsonist rahvuslane ning nagu kunstnikki, hakkas ka tema pooldama eestlaste positsioonide parandamist tsaarivalitsuse abiga.

1865. aastal sooritas Jakobson gümnaasiumi saksa keele ja kirjanduse ülemõpetaja eksami ning andis õppetunde muuhulgas ka keiser Aleksander II enda perekonnas. Võimalik, et just seetõttu lootis ta hiljem ka eriliselt just keisri toele eestluse edendamisel. Köleril õnnestus Jakobosnile peagi hankida ka sobiv ametikoht Peterburis, mis tagas piisava sissetuleku ja tagas võimaluse tegeleda hariduse ja rahvusluse edendamisega.

1867. aastal avaldas Jakobson „Kooli Lugemise raamatu" ja seejäre veel mitmeid teisi õpikuid, mis panid aluse kvaliteetsemale eestikeelsele kooliõpetusele. Lisaks avaldas ta ka põllumajanduslikke õppe- ja käsiraamatuid. Midagi sellist polnud varem eesti keeles avaldatud.

Peale selle kirjutas ta isa eeskujul muusikateoseid ning samuti näidendi „Artur ja Anna" (aastal 1872), mida hiljem korduvalt lavastati. Juba alates 1865. aastast oli ta ka „Postimehe" kaastööliseks ja sai Johann Voldemar Jannseni ning tema perekonnaga esialgu väga hästi läbi. Just tema andis Jannseni tütrele Lydiale kirjanikunime Koidula. Ise kasutas ta kirjanikunimena Linnutajat, seda Torma linnamäe rahvapärase nime järgi.

Aastatel 1868-1870 pidas Jakobson Tartus kolm äärmiselt energilist ja sütitavat kõnet, milles ta ülistas muistsete eestlaste iseseisvusaega ja kritiseeris hilisemat baltisakslaste tegevust. Muuhulgas lõi ta ka 700-aastase orjaöö kontseptsiooni , mis lõpetas muistse valguseajastu ning avaldas lootust, et Vene keisri abiga suudetakse pimedusest taas koiduni välja võidelda.

Need ägedad ja baltisakslasi ründavad kõned tõid talle kaela baltisakslaste vihavaenu ja mõjutasid ettevaatlikku Jannseni talle oma ajalehe veergusid sulgema, kuid samas tegid need temast rahvusliku liikumise radikaalse tiiva vaieldamatu liidri.

Pärast Esimest üldlaulupidu radikaliseerus eesti rahvuslik liikumine tunduvalt. Jakob Hurt, veelgi enam aga Carl Robert Jakobson, kes mõlemad olid Jannseni kaastöölised "Eesti Postimehe" juures, asusid avaldama artikleid, mis kritiseerisid juba avalikult baltisakslasi ja hakkasid eestlastele nõudma nendega võrdseid õigusi. Sakslastega hästi läbi saav ja vene mõju kasvamist kartev Jannsen kohkus aga sellest ja võttis tunduvalt alahoidlikuma suuna. 1871. aastal eemaldas ta baltisakslaste nõudmisel nii Jakobsoni kui ka Hurda "Postimehe" kaastööliste seast. See samm tekitas eestlaste seas palju jahmatust ja arusaamatust. Jannsenil tekkis konflikt isegi oma tütre Lydia Koidulaga. Hiljem selgus, et baltisaksa rüütelkonnad asusid Jannsenit salaja rahaliselt toetama, vastutasuks nõudsid aga radikaalsete kirjutiste avaldamise lõpetamist. Jannseni "Postimehest" ei saanud ka edaspidi saksameelset lehte, kuid see muutus liialt alahoidlikuks ja ettevaatlikuks ega rahuldanud enam areneva rahvusliku liikumise vajadusi. Selgelt olid eraldunud mõõdukas või isegi konservatiivne tiib, mille eesotsas oli Jannsen, ja radikaalsem leer, kus esialgu tegid koostööd Jakobson ja Hurt.

C. R. Jakobson pidas 1868–1870 "Vanemuise" seltsis kõned "Eesti valguse- pimeduse- ja koiduajast", "Võitlemised eesti vaimupõllul" ja "Nõia usk ja nõia-protsessid". Tsenseerituina anti need välja pealkirjaga "Kolm isamaa kõnet" (1870). Need tekstid said eesti ärkava rahvusluse saksa-vastase ideoloogia tuumtekstideks.

Tuli rahvuslike tunnete ajel 1871 Eestisse ja asus välja andma koolikirjandust. Mitmete populaarsete õpikute seas on kõige populaarsem olnud "Kooli lugemise raamat" (I tr 1867), mis kujundas eesti kirjanduse algusaegade kaanonit.

1871. aastal sulges Jannsen „Postimehe" veerud nii Jakobsonile kui ka Hurdale. Seetõttu asusid mõlemad koostööd tegema, see kestis umbes 8 aastat. Samal aastal kolis Jakobson Tallinna ja püüdis seal välja anda ajalehte „Edasi", kuid ebaõnnestunult. Ka tema tegevus Aleksandrikooli komitees ning Eesti Kirjameeste Seltsis jäi esialgu tagasihoidlikuks. See-eest leidis ta laia tegevuspõllu põllumeeste seltsides, eriti pärast seda, kui ta 1874. aastal Kurgja talu ostis.

1882. aastaks oli Jakobsonist saanud Eesti rahvusliku liikumise vaieldamatu liider: 1881. aastal oli ta valitud Eesti Kirjameeste Seltsi juhiks ja ehkki Hurt ning tema pooldajad sealt lahkusid, leidis Jakobson neile peagi asendajad. Lisaks tegutses ta endiselt põllumeeste seltsides ja püüdis uut tsaari Aleksander III-t mõjutada baltisakslaste privileege kärpima ning eestlaste õigusi suurendama. 1882. aasta alguses tegi Jakobson ka katse tülitsevaid rahvuslaste gruppe taas üksmeeleni juhtida, otsides Hurda ja teistega lepitust.

Kuid äärmiselt aktiivne tegutsemine mõjus Jakobsonile lõpuks saatuslikult. 1882. aasta märtsi alguses külmetus ta kergelt, kuid jätkas sellest hoolimata ringsõite mööda Eestit. Seetõttu süvenes tema haigus kiiresti ja 7. märtsil (uue kalendri järgi 19. märtsil) vapustas kõiki eestlasi tema surm. Jakobsoni matustel näis, et eesti rahvuslaste üksmeel on taastatud, kuid paraku jäi see väga lühikeseks.

Kirjutas pseudonüümi all luuletusi ("Lauliku C. R. Linnutaja laulud" 1870), on avaldanud ka näidendi.

C. R. Jakobsoni "Sakala" Viljandis (1878-1882)

"Sakala" oli rahvusliku liikumise demokraatliku suuna uus, reformimeelne ajaleht, mis ilmus vaheaegadega.

1878 sai Jakobson loa hakata Viljandis välja andma ajalehte "Sakala", millest kujunes Eesti kõige laiema levikuga ajaleht, tärkava taluperemeeste klassi häälekandja. Oli aktiivselt tegev Eesti Kirjameeste Seltsi loomisel ja hiljem selle sisemistes võitlustes. Ründas oma ajalehes kirikut, klerikaale ja usu suhtes tolerantseid J. Hurta ja J. V Jannsenit.

Aastad 1878-1882, mil ajalehte toimetas selle looja C. R. Jakobson, olid lehe kõrgaeg. "Sakala" tähtsus oli ülemaaline. "Sakala" saavutas kiiresti eesti ajakirjanduses juhtpositsiooni, tõrjudes J. V. Jannseni "Eesti Postimehe" kõrvale. Kui "Eesti Postimees" veenis ühiskonda kokkuleppeid sõlmima, siis "Sakala" eesmärk oli nii rahva valgustamine, julgustamine ja tema poliitilist eneseteadvust tõstmine kui ka tsaarivõimu tähelepanu Baltimaades valitsevale olukorrale tõmbamine. Taolist poliitiliselt aktiivset lehte, mis ühiskondlikult vajalikke reforme ette valmistaks, oli eesti intelligents oodanud juba mõnda aega.

Baltisakslastel õnnestus ajalehe ilmumine küll 1879. aastaks peatada, kuid seejärel oli ta veelgi populaarsem. Aja jooksul Jakobsoni radikaalsus aga üha suurenes ning seetõttu tekkis tal 1879. aastal tõsine konflikt rahvusliku liikumise mõõduka tiiva juhi Jakob Hurdaga.

1879. aastal algas Hurda ja Jakobsoni vahel tõsine konflikt seetõttu, et viimane oli lisaks baltisakslaste härraskiriku materdamisele võtnud sõna kogu religiooni ja eriti luterluse kui sellise vastu, mis Hurta sügavalt solvas.

Meeste vahel tekkis isiklik vastuolu, kuid tüli tegelikud juured olid siiski ideoloogiliseed: Hurt oli mõõdukas ja soovis eestlaste rahvuslikku eneseteadvust eestkätt läbi kultuuri edendada, vastandumata teravalt ei sakslaste ega venelastega. Jakobson soovis aga radikaalseid muutuseid, hakates seetõttu ajama poliitilist joont, toetudes sealjuures Vene keskvõimule ja vastandudes selgelt baltisakslastele.

Peale C. R. Jakobsoni surma 1882 läks leht uutele omanikele. Vastutavateks toimetajateks on olnud J. Kõrv, J. Lipp, K. Krimm, M. Kampmaa, J. Peet, A. Peet jt. Toimetusse on kuulunud ka J. Järv. Toimetuse ümber kogunes lai ring kaastöölisi.

Allikad:

• Friedebert Tuglas, Eesti Kirjameeste Selts: tegevusolud, tegelased, tegevus. Tartu, 1932.
• Ea Jansen, Rudolf Põldmäe. Carl Robert Jakobson. Tallinn, 1969.
• Rudolf Põldmäe, Carl Robert Jakobsoni teedest ja töödest, 1985.
• Kreutzwaldi sajand : Eesti kultuurilooline veeb http://kreutzwald.kirmus.ee/
• Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Tallinn : Olion, 1997

Carl Robert Jakobsoni kuju püstitati 1998. aastal Jakobsoni 157. sünniaastapäevaks.
Skulptuuri kujuriks on Mati Karmin
Foto allikas: Vikipeedia

 

C. R. Jakobson oli kujutatud Eesti 500 kroonisel rahatähel 
Foto allikas: Eesti Pank
Emiteeritud 2007

4. aprill - Ahto Jänes 85

Foto: Karksi-Nuia Raamatukogu koduleht

Ahto Jänes

4.04.1936 Halliste Abja vald, Pärnumaa
Füüsikaõpetaja, kodu-uurija

Isa Jaan Jänes oli müüja, ärijuht ja arveametnik, kes osales Eesti Vabadussõjas. Ema Anna- Marie Jänes (sündinud Kivest) töötas õpetajana. 

Õppinud Halliste 7-klassilises koolis (1950) ja Abja Keskkoolis (1954). Lõpetas 1959. aastal Tartu Riikliku Ülikooli füüsikaosakonna füüsiku ja füüsikaõpetaja diplomiga.

Töötanud:

• 1959-1978 Nuia keskkooli füüsika- ja astronoomia õpetajana, 
• 1961-1979 Viljandi kaugõppekeskkooli Nuia konsultatsioonipunktis füüsikaõpetajana, 
• 1978-1991 Polli katsebaasi ohutustehnika-, tulekaitse- ja tsiviilkaitseinsenerina
• 1991-1998 Eesti Vabariigi Kohtueelse Uurimise Ameti Viljandi uurimisbüroo uurijana.

Ühiskondlik tegevus:

• 1969-1991 rahvakohtu kaasistuja, Nuia alevi seltsimeheliku kohtu esimees
• 1983-1990 Polli katsebaasis ametiühingu komitees
• 1986-2000 Eesti Muinsuskaitse Seltsis
• 1988-1993 Halliste kiriku ja Vabadussõjas langenute mälestussamba taastamise komitees
• jne.

Avaldanud:

• 1991-2000 artikleid Karksi-Nuia Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu ajaloost ajalehtedes "Politseipeegel", "Sakala", "Karksi Sõna", ajakirjas "Eesti Tuletõrje".
• 2000-2007 ilmus kirjutiste seeria "Esimesed sõjajärgsed" ajalehes "Karksi Sõna". Ilmus eraldi raamatuna 2016. aastal.
• 1985-2005 ajalooteemalised artiklid ajalehtedes "Tee Kommunismile", "Rahva Hääl", Sirp ja Vasar", "Sakala", "Politseipeegel" jt.
• Juhendanud mitmeid õpilasuurimusi, nt "Karksi-Nuia Gümnaasiumi algusaastad" (2001), "Karksi-Nuiast ja selle inimestest" (2003) ja "Hooned ja tänavad Karksi-Nuias" (2006).
• Lisaks fotod (ka ajaloolised) ajalehtedes ja -kirjades.

Koostöös Halliste valla ja kirikuga aidanud taastada vabadussõdalaste mälestussammast. 1989. aastal aidanud korrastada Julius Kuperjanovi hauamonumenti Tartu Raadi kalmistul.

Ahto Jänest on tunnustatud aukirjade, preemiate ja mälestusraamatutega.

Abikaasa Galina Jänes (sündinud Premet). Peres kolm last. 

Allikas: Viljandimaa koduloolasi : teatmik. 2009. Lk. 30-31

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija ALMA JUURME (JÜRISSON)

Alma Juurme (Jürisson)

1891-17.01.1974
Kooliõpetaja

FOTO: Jaan Riet 22.01.1912 / EFA.215.2.9578

VEL liikmeks registreerimise kanded protokolliraamatus aastatest 1912-1915.Esineb ka protokollides aastani 1919. 

• 1912.aasta liikmekande juures täpsustus „Lutsu uulitsas“, 1913.-1914. „Viljandis“ ja 1915. „Weske uul. Eigu m.“ 
• Toona Alma Jürissoni nime kandnud neiu oli eestseisuse liikmete seas üks aktiivsemaid koosolekutel osalejaid aastani 1919. Ta oli paljude oluliste otsuste ning sündmuste planeerimise tuumgrupis. Kokku osales ta viie aasta jooksul 52 üld-, eestseisuse- ja seltside asemikkude koosolekul (protokolliraamatus kokku 92 koosoleku protokolli).
• Tegutses Viljandi Esimese Lugemisringi kirjatoimetajana 1913-1917 ning oli eestseisuse liige kuni 1919. aastani. 
• Osales Lugemisringi esindajana vaeslaste jõulupuu toimkonna koosolekutel 1913. aastal, mil talle ringi poolt usaldati jõulupuu fondi panustamiseks 10 rubla. 
• Toimetas ka raamatute väljaandjana teisipäeva õhtuti kella 8-9 vahel koos Tõnu Saareperaga aastail 1915-1917. 
• 1916. aastal valiti preili Jürisson raamatukogu revideerimise komisjoni.

 ***

Alma Juurme (Jürisson) sündis 1891. aastal. Lõpetas Pärnus Tütarlastegümnaasiumi VIII klassi kodukooliõpetaja diplomiga 1911. aastal. Nagu mitme teise VEL liikme nime puhulgi, leiame ka Alma Jürissoni nime Viljandi Eesti Haridusseltsi õpetajate seast.

Oli aktiivne ka Viljandimaa Õpetajate Liidus ning lõi 1939. aasta raamatu-nädala korralduskomitees August Maramaa ning teiste kohalike tegelaste kõrval juhatuse liikmena kaasa (Sakala 10. nov. 1939, lk. 2).

1936. aasta nimemuutuste ajal ilmus 15. jaanuari „Sakalas“ teade: "Viljandi linna perekonnaseisuametniku otsusega on määratud uuteks perekonnanimedeks: [..] Alma-Amalie Jürissonile ühes poja Kaupo`ga – „Juurme“.

Viljandi Vanale kalmistule maetud Alma Juurme sünniaeg on 1891, surmaaeg 17.01.1974.

Kaasaegsete mälestused

Peeter Hundi artiklis „Kool, mida nagu polekski olnud. Minu kooliaastad Viljandis“, saamegi esimese vihje, et Alma Jürisson sai hiljem kandma Juurme nime ning andis kooli esimestele klassidele laulmist:

Meie koolis oli aineõpetaja süsteem, st iga õppeaine jaoks oli oma õpetaja. Ei mäleta enam, kes millises klassis üht või teist ainet õpetas. Esimestes klassides õpetas laulmist proua Alma Juurme (Jürisson). Seda tegi ta niisama, ilma klaveri või mingi teise pilli abita. Laulis paar korda ette ja varsti me kõõrutasime vapralt järele. Pärast lasti ühekaupa ette laulda, sellest ka hinne. Ma ei tea, kuidas absoluutset ebamusikaalsust või viisipidamatust hinnati, sest ka seda esineb ja mitte vähe. Esimene laul, mida me õppisime, kõlas nii: „Mul on väike pesake,/ pesas väike linnuke,/ nüüd ta lendas kaugele/...“ Seejuures imiteerisime kätega pesakest ja linnukese lendamist. Pärast tulid muud ja peagi ka jõululaulud. (Lk. 174)

Hüüdnimesid õpetajail ei olnud. Meesõpetajad olid koolipoiste keeles vanad ja naised mutid, vanusest hoolimata. Vaid pika nimega Okelmaad olid mugavuse mõttes Vana-Oke ja Oke-mutt. Või pr Juurme – Jurla-mutt. (Lk. 177)

Täpsustuseks olgu öeldud, et Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlastegümnaasiumi algkooli võeti õppima ka poisslapsi ning Peeter Hundi koolitee algas 1935. aastal.

„Viljandi Muuseumi Toimetiste“ I osast leiame, et Alma Juurme oli 1944-1950 keeleõpetaja Viljandi II Keskkoolis. (Lk. 199) O. Renno, J. Schvede, A. Seemen meenutavad artiklis "Mälestusi õpetajatest Viljandi II Keskkoolis aastail 1944–1950":

Inglise keelt õpetas meile 6.–8. klassis Alma Juurme. Ta nõudis sõnavara omandamist programmi tasemel, samuti oskust etteütlusi kirjutada, ent hääldamise täpsust korrigeerida ta kuigi vajalikuks ei pidanud. Ta püüdis olla nõudlik, ent erilist autoriteeti ei saavutanud, nii et temaga oli seotud mõnigi õpilaste õelust ilmutav seik. Meie klassis varises ta kord tappidest lahti logistatud toolilt õpetajalaua alla – sellest tehti vemmalvärsski. Ühel ööl olid vanema klassi poisid ta akna puruks visanud, aga tänu direktor Härma diplomaatlikkusele lahendati vahejuhtum, ilma et süüdlasi oleks koolist välja heidetud. Mõnes maakoolis oli võõrkeelena õpetatud saksa keelt, nii et meie a-klassist pidi neli poissi võtma eratundide korras läbi inglise keele algprogrammi. (Lk. 190)

Viljandi Jakobsoni Kooli PILDIGALERII 1908-1920
Õppejõud teises reas vasakult:
1. Eduard Schönberg, 2. Helmi Jürgenstein, 3. Hilda Raska 4. dr Soosaar, 5. Mihkel Varrik, 6. Jaan Lattik, 7. Alma Jürisson, 8. Margarete Põld, 9. Jaan Siimer. 

Allikad:

• Hunt, Peeter. Kool, mida nagu polekski olnud. Minu kooliaastad Viljandis // Viljandi muuseumi toimetised I. Viljandi Muuseum, 2010. Lk. 174, 177
• Kalmistute register HAUDI
• Kodumaalt // Sakala (1911) 9. juuni, lk. 2
• Renno,O., Schvede, J., Seemen, A. Mälestusi õpetajatest Viljandi II Keskkoolisaastail 1944–1950 // Viljandi muuseumi toimetised I. Viljandi Muuseum, 2010. Lk. 190
• Viljandimaa Õp. Liidule uus juhatus // Sakala (1940) 26. aug. lk. 2 

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija AUGUST JUSS

Kes oli August Juss?

August Juss on põnev isik Viljandi Esimese Lugemisringi ajaloos mitte ainult seetõttu, et tema panus ringi raamatukogu igapäevategevustes oli suur, vaid ka seetõttu, et tema kohta on väga raske eluloolisi andmeid leida. 

Mida me siiski teame?

• August Jussi nime võib leida 1908. aastal asutatud Viljandi Eesti Haridusseltsi esimeste liikmete seast täiendusega "viljandlane" (Allikas: Kõik on kokku koolilugu. Viljandi, 2008. Lk. 26). 
• Samuti oli samanimeline mees tegev karskusselts "Vabadus" juures. (Nt: Revident 1906 Postimees (1906) 12. dets.; abiesimees Postimees (1912) 4. jaan. jne.)
• 1915. aasta protokooliraamatusse kantud liikmete nimekiri avab August Jussi kohta enam - selgub, et mees töötas "Sakala" toimetuses ning vanade lehtede sirvimine kinnitab seda, sest mitmete uudiste ja teadete all leiab lakooniliselt autorina "Juss".
• Raamatukogu ajalugu koondav 1975. aastal valminud käsikirjaline "Ajakillud: Töökogemustest ja kodukohast" sisaldab Aleksander Sibula mälestusi, kus ta ütleb: "Aastail 1913-1915 oli üheks abiliseks August Padjus." Kas 1910ndatel protokolliraamatus kajastuv August Juss võibki olla seesama Aleksander Sibula mälestuste August Padjus? Kui nii, siis oli tegu 1881. aastal sündinud Viljandi 1. jaoskonnakohtu sekretäriga, kes läks pensionile 55. aastaselt 1936. aastal. Kui tegu on sama mehega, siis muutis ta millalgi enne 1930ndaid oma nime või kasutas põhitöövälises tegevuses pseudonüümi "Juss". 
• 17. oktoobri 1933. aasta "Päevalehest":  "Wiljandi linnas Tartu tän. 25 asetsewa Jüri Taari maja, mis oli müügile määratud 4000 kr. eest, ostis Wiljandi 1. jaoskonna rahukohtuniku sekretär August Padjus.";  
• 5. juunil 1936. aasta "Sakalas": "Wiljandi 1. jaoskonnakohtu sekretär August Padjus, 55 aastat wana, on kaotanud oma tööjõust 60 protsenti ja lastakse pensionile."
• Eesti Rahvusarhiivi Onomastika andmebaasis nimemuutjaid otsides, leiame, et nime "Juss" algkuju muudeti Viljandi linnas "Juusmaaks" 13. septembril 1938. Geni.com-is kajastuva August Juusmaa juures on eludaatumiteks 8. veebruar 1873 - 26. dets. 1952 ning täiendavaks märkmeks: "Viljandi linna perekonnaseisuameti otsusega 18. aug 1938 määrati August Juss-/ Juusmannile uueks perekonnanimeks ühes abikaasa Amalie-Melanie ja tütre Leiliga "Juusmaa"". August Juusmaa oli Viljandi käsitööliste abiandmise seltsi üks asutajaliikmeid (Uus Eesti 19. veebr. 1940)
• Oma Maa 26. august 1938:

• Vanades ajalehtedes veidi põhjalikumalt ringi vaadetes hakkab 1920 ja 1930ndatel silma ka napsulembene ja pidevalt pahandustesse sattuv Paistu valla August Juss, kuid loodetavasti pole sellel isikul ontliku ja haritud VEL aktivistiga rohkem ühist, kui nimi.

Teateid August Jussi kohta VEL protokolliraamatust:

• Ta oli eestseisuse liikmete seas üks aktiivsemaid koosolekutel osalejaid aastani 1915. Ta oli paljude oluliste otsuste ning sündmuste planeerimise tuumgrupis. Kokku osales ta viie aasta jooksul 42 üld-, eestseisuse- ja seltside asemikkude koosolekul (protokolliraamatus kokku 92 koosoleku protokolli).
• Juba esimeses meile kättesaadavas VEL protokolliraamatu 14. augusti 1911  kandest saame lugeda, et mees valiti üldkoosolekul koos neiu Dagmar Koovitiga abiraamatukoguhoidjaks - mõlemad 13 häälega. 
• 1912. aastal oli hr. Juss nende usaldusväärsete liikmete hulgas, kelle kätte usaldati liikmekaardi raamat ning sellega ka liikmemaksu kogumise õigus. Sama aasta septembris lahkus Juss ajapuuduse pärast oma abiraamatukoguhoidja kohustustest ning tema asemele valiti hr. J. Vollmann.
• 1913. aastal jätkas Juss VEL eestseisuse liikmekandidaadina ning lugemisringi korraldatud ettelugemistel (sisuliselt loengud, koolitused) raha vastuvõtjana.
• 1914. aastal leiame August Jussi esimest korda ka protokolliraamatusse kantud liikmete nimekirjast, ent paraku on nime järele märgitud vaid "Viljandis". Samal aastal sai August Jussist VEL raamatukoguhoidja. Ta andis koos neiu Johanna Tattariga pühapäeviti kella 4-5 vahel ka raamatuid välja. Lisaks usaldatakse mehele raamatute väljaandmise jaoks uue laua tellimine ning terve hooaja ettelugemiste eest raha vastuvõtt.
• 1915. aasta mais otsustatakse ringile uus lepapuust raamatukapp teha ning taaskord on kapi tellimine raamatukoghoidja hr. Jussi hooleks jäetud, usaldades talle ülesande täitmiseks 20 rubla krediiti. Augustist 1915 võtab Juss enda kanda ka raamatute väljaandmise neljapäeviti kell 8-9 ning lubas lahkesti endale ise abilise valida.

25. jaanuar - Herman Jaakson 130

Herman Jaakson
25.01.1891 Viidika talu, Uue-Võidu vald - 28.08.1964 Kiidjärve
Matemaatik

Hermann Jaani p. Jaakson sündis 25. jaanuaril 1891. a. Viljandi lähedal endises Uue-Võidu vallas Viidika talus. Alghariduse sai ta oma sünnikoha naabruses asuvas Saarepeedi vallakoolis, keskhariduse aga Riias, kus elas tema onu. Riia Aleksandri gümnaasiumis õppides tärkas Hermann Jaaksonis üha kasvav huvi matemaatika vastu.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1909. a. astus Hermann Jaakson Tartu ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonda, mille ta lõpetas 1913. a. kandidaadi kraadiga. Alates 1915. aastast töötas matemaatikaõpetajana Tartu Kommertsgümnaasiumis. 

Seoses eestikeelse ülikooli organiseerimisega Tartus määrati Hermann Jaaksan 1919. a. Tartu ülikooli juurde dotsendi kohale. Alates 1921. aastast täitis Hermann Jaaksan ülikooli sekretäri ülesandeid. 1923/24. õppeaastal õnnestus tal vabaneda administratiivsest tööst ja saada teadusliku komandeeringu Pariisi. 1925. aastal kaitses Jaakson doktoriväitekirja "Sur certains types de systèmes d'équations linéaires à une infinité d'inconnues sur l'interpolation" (eesti keeles: "Lõpmata paljude tundmatutega lineaarsete võrrandisüsteemide mõningatest tüüpidest. Interpolatsioonist"). Hermann Jaakson oli esimene eestlasest kõrgeima teaduskraadiga matemaatik. 

Alates 1926. aastast töötas Hermann Jaakson professorina matemaatilise analüüsi alal. Juba kolm nädalat enne doktoriväitekirja kaitsmist valiti ta matemaatika-loodusteaduskonna dekaaniks, 1927. aastast alates aga kolm korda järjest - kuni 1936. aastani - ülikooli majandusprorektoriks, hiljem üliõpilaskonna kuraatoriks. 

Aastatel 1944-1959 töötasmatemaatilise analüüsi kateedri juhatajana, hiljem (kuni 1961. a.) sama kateedri professorina. Aastatel 1947-1947 täitis ühtlasi matemaatika-loodusteaduskonna prodekaani kohuseid.

• 1995. aastal püstitati Kokaviidika külla Hermann Jaaksonile ja tema lellele Jüri Jaaksonile mälestuskivi.
• Professor H. Jaaksoni auks on Saarepeedi põhikool korraldanud traditsioonilist matemaatikapäeva.

Allikad: 

• Evi Eiloneni koostatud brošüür "Saarepeedi"
• ENE 4
• Matemaatika ja kaasaeg. IV. - Tartu, 1964. - Lk. 3-8. - URL: http://math.ut.ee/emsdk/MK/MKIV.pdf
• Vikipedia

29. detsember - Eedo Jõesaar

Eedo Jõesaar

29.12.1935 Nõmme linn – 7.08.2020 Viljandi

A-ni 1936 Mihkelson
Õpetaja, ajaloolane, kodu-uurija, bibliofiil

Eedo sündis 29. detsembril 1935 Nõmme linnas. Isa Jüri (1891-1973) oli ehitustööline, ema Zinaida (1899-1979) kangur. Kui Eedo oli umbes kolme ja poole aastane, kolis perekond Saaremaale Õeste külla, kus elasid ema sugulased. Seal ei elanud nad kaua, sest maja põles maani maha ja nii kolis perekond 1940. aasta kevadel Viljandimaale Matapera külla. Isa oli uusmaasaja ja perekond elas Gensi talus. 

Kooliteed alustas Eedo 1942. aastal Kutsari algkoolis. Peale viienda klassi lõpetamist käis Eedo mõne kuu Viljandi 2. Keskkoolis. Siis aga tuli minna tagasi maale, sest elu oli linnas liiga kallis. Kuuenda klassi lõpetas ta Raudna Mittetäielikus Keskkoolis, mis 1951. aastast sai nimeks Raudna 7-klassiline kool. 1951-1955 õppis Viljandi Pedagoogilises koolis.

Tööelu

Kooli lõpetamise järel suunati ta Järtsaare 7-klassilisse kooli (algul oli kooli nimetus Järtsaare Mittetäielik Keskkool), mis asus vanas Soosaare mõisamajas. Kooli direktorina töötas seal aastail 1945-1957 hiljem luuletajana tuntud Leili Andre. 1963. aastal Leili ja Eedo abiellusid ja asusid tööle Rakvere 1. keskkooli. Seal ei õnnestunud aga korterit saada ning Eedo tuli aasta pärast Rakverest ära, esialgu mõneks kuuks Mataperesse. Seejärel sai temast neljaks aastaks Väätsa 8-klassilise kooli ajaloo õpetaja. Koolis töötas koos Leili Andrega. Väätsalt tuli Eedo Jõesaar ära väikese palga pärast, Leili jäi sinna tööle aastani 1973.

1963. aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli ajalugu kaugõppe osakonda.  Kuigi tema pedagoogilise kooli  keskmine hinne oli madal - 3,3, sai ta tänu hästi sooritatud sisseastumiseksamitele sisse. 1969. aastal lõpetas Eedo Tartu Riikliku Ülikooli cum laude ja sai ajaloolase, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja kutse. 

On töötanud ajalooõpetajana Rakvere 1. keskkoolis ja Viljandi 1. keskkoolis. On olnud kasvataja Viljandi kultuurikoolis Puiatu eriinternaatkoolis, Viljandis alaealiste töökoloonias. Järgnes töö kirjandusõpetajana Viljandi Kultuuriakadeemias. Oluline lõik Eedo Jõesaare tegevuses on ka diplomitööde juhendamine Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogunduse, infoteaduse ja dokumendihalduse osakonnas aastail 1994-2001.

Bibliofiil ja kodu-uurija

On olnud Eesti Kodu-uurimise Seltsi liige ja rajanud bibliofiilse kogu.

Bibliofiil sai temast 1972. aastal, kui Arvo Lillemaa näitas talle 1943. aastal Riias ilmunud Gruehn Werneri raamatut „Keiser, võlur ja juudid“ ning ütles, et see raamat on väga haruldane. Siis õnnestus tal hankida veel Nobeli laureaatide sari, Põhjamaade romaani sari jt. Samuti kogus ta eesti ajalehtede esimesi numbreid jne. Kõige vanem raamat, mis tal hankida õnnestus, oli 1497. aastal ilmunud ladinakeelne vaimuliku sisuga inkunaabel. Eedo oli usin bibliofiilide kokkusaamiste külastaja. Algul olid need kultuurimajas, siis Koidu seltsimajas. 

Omal ajal oli ta ka Viljandi raamatuklubi asesimees. Toimusid klubiõhtud, kus esinesid kirjanikud Aadu Hint, Jaan Kross jpt.

Eedo aitas kaasa ka mitme trükise sünnile: „Raamatulooline Põltsamaa“, mis ilmus 2005. aasta Viljandi Muuseumi aastaraamatus ja „Eesti raamatusarjad 19. sajandil“ 1995. aastal. Siis avaldas ta koos abikaasaga aastail 1987-1994 tellimise peale mahuka Alliku sovhoosi ajaloo. Seda oli kokku 13 köidet koos paljude Rene Viljati fotodega, aga see trükis ei ilmunud. Veel kirjutas ta Viljandi kutsekooli ajalugu, mis jäi pooleli.

Pensionieas luges Eedo palju. Ta püüdis loetud raamatutest viimast võtta, sest autor kirjutab raamatust ju ainult poole, teise poole kirjutab lugeja. Kui ta varem armastas haruldasi raamatuid, siis nüüd otsis ta neist haruldasi ja huvitavaid mõtteid ning mõtles ise juurde.

Pikk Eedu

Paljud viljandlased tundsid seda meest Pika Eedu nime all. Ta oli omamoodi Viljandi maskott, nagu seda kunagi oli Villi Andi (Friedrich Kuhlbars). Eedo Jõesaare pikkuse kohta liikus palju legende. Ise teadis öelda, et parimail päevil oli ta pikkus 205 cm, see on üks sentimeetrit rohkem kui Peeter I, kes oli olnud 204 cm pikk. Ja kui Peeter I kinganumber oli 37, siis Eedol 46.

Isiklikku

Olnud abielus Monika-Aino Jõesaare (sündinud Tõlts, Marie Haava tütretütar) ja Leili Andrega (luuletaja).

 

Allikad:

• Viljandimaa koduloolasi : teatmik. 2009. Lk. 27-28
• Jõesaar, Eedo. Pika Eedo lugu / intervjueerinud Heiki Raudla // Sakala Kalender 2016. Põltsamaa, 2015. Lk. 203-211 : fotod
•  Rajamäe, Marika. Kultuurilugu: Vanaema luuleand mõjutas lapselastki // Järva Teataja (2005) 29. okt. URL: https://jarvateataja.postimees.ee/2063575/kultuurilugu-vanaema-luuleand-mojutas-lapselastki

 

18. november - Jaan Jung

Jaan Jung

18.11.1830 Tammeküla, Imavere v., Pilistvere khk. - 26.06.1900 Soo-otsa t., Tammeküla, Imavere
Eesti ärkamisaja tegelane, arheoloog ja ajaloolane

Sündis Tammeküla õpetaja pojana. Lugema õppis piibli ja kalendrisabade najal Rohkem haridust ei saanud ta omandada vanemate kehvuse pärast ja kihelkonnakooli puudumisel Pilistveres. Alles leeriskäimise järel 1894. aastal astus Jung kihelkonnakooli Põltsamaal. Sealses koolis õppis ta esimese talvega ära kõik, mis õppida oli. Omal käel sai selgeks vene keele ning omandas ladina, prantsuse ja soome keele lugemise oskuse. Saksa keel sai tal emakeele järel teiseks keeleks ja saksakeelne kirjandus peamiseks teadmiste allikaks.

Jaan Jung oli peaaegu kahekümneaastane, kui tal avanes võimalus õppida kihelkonnakoolis Pilistveres, kus õppetöö kestis kolm talve. Pärast õpingute lõpetamist tegi ta vallakoolmeistri eksami ning 1857. aastast sai temast Abja Kaidi vallakooli õpetaja ja Halliste kiriku orelimängija. 

Ühiskondlik ja kultuuriline tegevus

Jaan Jung oli Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi üks asutajaid 1871. aastal ja hiljem ajuti selle president. 1876. aastal astus ta Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks, võttis osa Põltsamaa Eesti Põllumeeste Seltsi ja Halliste Põllumeeste Seltsi tegevusest. 

Tegi kaastööd väljaannetele "Perno Postimees", "Olevik",  "Linda", "Eesti Postimees" ja "Sakala". Koolmeistrina andis Jung välja ka mitu õpikut.

Vaba aja pühendas ta Eesti koduloo uurimisele, eriti huvitasid teda vanad linnamäed ja kalmed. Jung pooldas Baltikumi esiajaloo kirjeldamisel tol ajal populaarset gooti teooriat ja töötas vastu Tartu Ülikooli professori Georg Loeschcke püüdele seda kummutada. Oma sõnul suutiski ta ära hoida Loeschcke pikema teadusartikli ilmumise, kus viimane kavatses gooti teooria lõplikult ümber lükata. Soome-ugri rahvaid pidas Jung piiblitegelase Noa poja Jaafeti järglasteks.

Jaan Jungi võiks nimetada ka esimeseks eestlasest arheoloogiks, sest ta täiendas end muinasteaduste alal nii Soomes kui ka mujal Vene impeeriumis ning ta kutsuti ka 1896. aastal Riias toimunud ülevenemaalisele arheoloogide kokkutulekule. Jaan Jung oli koos Matthias Johann Eiseniga esimesi, kes hakkas 1870. aastatel propageerima termini "ajalugu" kasutamist senise "sündinud asjade loo" ja teiste ebamääraste väljendite asemel.

Jaan Jung oli esimene eestlasest muinsuste uurija ja arheoloogiliste kaevamiste tegija. Ta võttis käsile kaevamised Kaarli vallas Taru talu põllul umbes kolmandiku vakamaa suurusel tükil. Kaasabi kaevamistel osutasid soome professorid Juhani Reinhold Aapelin (1842-1915) ja Otto Hjalmar Appelgren-Kivalo (1853-1953). Leiti pronksist sõmuseid, rauast kirveid, nuge, nooleotsi ja muid esemeid. 

1880. aastal tegi ta oma esimesed kaevamised linnamägedes, kaevates koos viie töölisega Lõhavere Linnamäel. Seostas linnamäe esimesena Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Leole (Lehowa) linnusega ja avaldas samal aastal Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamatus linnamäest põhjaliku kirjelduse. 1878. aastal kaevas ta Pilistvere kihelkonnas Villevere kalmet. Avastanud Sinialliku ja Naanu linnamäe.

Avaldas Aapelini soovitusel Eesti muistiseid tutvustavaid kirjutisi ka Soome ajakirjades. Osales ka Õpetatud Eesti Seltsi, Pärnu Muinsusteuurimise Seltsi jmt seltsi tegevustes, oli Soome Muinasmälestiste Seltsi kirjavahetaja-välisliige (1879 ja1885).

Algatas 1896. aastal Riias peetud X ülevenemaalise arheoloogilise kongressi eeltööde ajal korrespondentide abiga muististe üle-eestilise registreerimise. Sellest kujunes tema suurtöö juba 1890. aastal. Tegemist oli kõigi muistsete kalmistute, linnamägede, ohvrikohtade ja teiste kinnismuististe väljaselgitamise ning nendega seotud pärimuste kogumisega. 

1896. aastal sai teoks ulatuslik kontrollretk läbi Viljandi-, Pärnu- ja Järvamaa ning sealt edasi Viru- ja Harjumaale. Läänemaal tegi kontrollretke üks Jungi paremaid korrespondente Anton Suurkask. Tulemused avaldas 3-köitelises "Muinasaja teadus Eestlaste maalt" (Tartu, 1898-1910; osa andmeid jäid käsikirja). Kaks esimest köidet ilmusid omal kulul, kolmanda andis pärast autori surma välja V. Reiman. 

Avaldas ka ajaloo-ainelise sariväljaande "Kodu-maalt" (1874-1879, 9 raamatut), raamatu "Õndsa dr. Martin Luteruse elu lugu" (Tartu, 1883) ning 51 artiklit Õpetatud Eesti Seltsi väljaannetes. Tõlkis esimesena eesti keelde Henriku Liivimaa kroonika (ilm. 1881-1883, 4 vihikut).

Tegutses ka Karksi karskusseltsis Iivakivi. Esimest korda kaevati ta peale just selle seltsi 1894. aastal  eesti rahva priiuse 75. aastapäeva tähistamisel peetud kõnes öeldud mõne lause pärast. Siis õnnestus Jungil enda süütust tõestada. Teist korda kaevati ta peale kaks aastat hiljem allkirjade kogumise pärast ühele balti aadlile saadetavale tänukirjale rahvahariduse edendamise eest, milles vene valitsuse samme ses asjas halba valgusesse seati. Olgugi süütu, ei saanud Jung seda ajapuudusel õigel ajal tõendada ja ta tagandati oma kohalt.

Ta jäi veel edasi Halliste kiriku orelimängijaks, kuid 1899. aastal lahkus ja asus elama sünnikihelkonda ostetud Soo-otsa tallu.

Neil viimastel aastatel, mil õpetajaametist tagandamise aegu ja järgi viiski ta läbi kinnismuististe inventeerimise peaaegu üle kogu eestlaste ala. 

Maetud Pilistvere kalmistule. 

Mälestuskivi asub Penuja tee ääres, Abja vallas

Jaan Jungi mälestuskivi endise vallakooli asukohas. Foto: http://entsyklopeedia.ee/meedia/abjaku1/abjaku_kaidi_kool_jaan_jung1 

Töid

• Liiwimaa kuningas Magnus ja Wene Zaar Joann Wassiljewitsh IV ehk tükike Wene- ja Läänemere maade ajalugust aastast 1530 kunni 1584. Tartu, 1874
• Mönda Isamaa wanust aegust. Tartu, 1874
• Rootslaste wäljarändamine Hiiumaalt aastal 1781, ja teiste Eestimaal elawa Rootslaste loust aastast 1345 kunni 1800. Tartu, 1875
• Liiwlaste würst Kaupo, ja sõdimised tema päewil, kui ka Liiwi rahwast ja nende kadumisest siin maal. Tartu, 1876
• Sõda Wolmari linna al ja Rakwere linna õnnetu kadumine. Tartu, 1876
• Jutustused Türgi sõaplatsist. Viljandi, 1877
• Sakala maa ja Wiliandi lossi ja linna aja loust : Lõpetuses mõned Wiliandi maa rahwa wanad jutud. Tartu, 1878
• Eesti rahwa wanast usust, kombedest ja juttudest. Tartus, 1879
• Järwa maa ja Paide lossi ja linna aja loust. Tartu, 1879
• Nurmegunde maa ja Põltsama lossi ja linna aja loust. Tartu, 1879
• Über einige Altertümer aus dem Kirchspiel Hallist und der Umgegend im Pernauschen Kreise Livlands. Dorpat, 1882
• Õntsa dr. Martin Luteruse elu lugu : Luteruse 400 aastase sündmise pääwa mälestuseks. Tartu, 1883
• Halliste ja Karksi kirikute ja kihelkondade ajalugu : Halliste kiriku 25-aastase juubileumi mälestuseks. Tartu, 1893
• Muinasaja teadus Eestlaste maal. I (II) osa : kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu ja Wiljandi maakonnast. Tartu, 1898; [Faksiimiletr.]. Tallinn, 2000
• Muinasaja teadus Eestlaste maalt. I, Üleüldine muinasaja kirjeldus. Tartu, 1899
• Muinasaja teadus Eestlaste maalt. II, Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu ja Wiljandi. Tartu, 1899
• Muinasajateadus eestlaste maalt : III, Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tallinn, 1910

Allikad:

• EE 14 : Eesti elulood 14. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 113 + URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/jung_jaan 
• Eesti biograafiline leksikon. Mart Tamberg, 2001. Lk. 171-172
• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 147
• Eesti teaduse biograafiline leksikon : 1. köide A-Ki. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 471
• Raudla, Heiki. Pilistvere kihelkond - Eestimaa Taani. Viljandi Muuseum, 2012. Lk. 312-315
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Jung