ARMASTUS PÄRAST JA TEISI LUGUSID

Puänt, 2021
164 lk

Raamatupoest Puänt välja kasvanud kirjastus Puändi esimene raamat sisaldab parimat 13 lugu, mis laekusid novellikonkursile "Minu veider armastuslugu", mis omakorda said innustust "Loomingu Raamatukogu kuldsarjas" ilmunud Milan Kundera "Veidratest armastuslugudest". 

Laskudes klišeedesse ja parafraseerides Tom Hanks`i sõnu maailmakuulsas filmis "Forrest Gump", oli see raamat nagu võrratute trühvlite assortiikarp, kus kunagi ei teadnud, milliste maitseelamusteni järgmine amps viib, kuid kus iga lugu oli oma eriilmelisuses üllatav, nauditav, kohati mõrkjasmagus ning paiguti kibenaljakas.

Seda õhtul elutoas telekat vaatava abikaasa kõrval lugedes ei suutnud ma vastu panna ja lugesin mitmeid eriti elavaid seiku abikaasale ette. Kui enamasti ei mõista ta minu vaimustust lugemismullist väljaspool asujana, siis nüüd vilkus mehe silmis kaasamõtlemise tuluke ning seda kinnitas ka peanoogutus. 

Mulle tundub, et mõnigi "kompvek" selles 13-maitselises novellikarbis ongi kirjutatud just meestele. Armastus pole imalmagus, vaid hõrk-ootamatult puändikas.

Olen siiralt vaimustunud ning soovitan julge südamega!

Raamatut luges: Veronika Raudsepp Linnupuu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1995407

26. november - Tanel Ingi

Tanel Ingi 

26.11.1976 

Ugala näitleja 

Lõpetas 1995 Tallinna Kopli Kunstikeskkooli ja 1999 Viljandi Kultuurikolledži. Töötanud aastast 1998 Ugalas. Eesti Näitlejate Liidu liige (1999). 

Mänginud teleseriaalides („Lumejänesed“, 2005–06; „Nöbinina“, 2011–12; „Riigimehed“, 2013) ja dokumentaaldraamas „August 1991“ (2005, Eesti Televisioon). Teinud Ugalas ka lavastusi („Väike raha“, 2011; „Amalia“, 2015). 

Tegelenud kalastamisega, Eesti Forelli asutajaliige (2004). 

Tunnustus 

2015 Ugala kolleegipreemia - lavastaja, "Amalia"; Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun” - meesnäitleja; Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun” - lavastaja 

2011 Ugala kolleegipreemia - lavastaja 

2009 Ugala kolleegipreemia - meesnäitleja 

2006 Ugala kolleegipreemia - meesnäitleja 

2001 Ugala kolleegipreemia - meesnäitleja

Allikad:

• ETBL (ka foto)
• Ugala koduleht

Agnès Martin-Lugand. ÕNNELIKUD INIMESED LOEVAD RAAMATUID JA JOOVAD KOHVI

Tänapäev, 2014
148 lk.

2021. aasta sügishooajal juhin ma raamatukogu lugemisklubisid. Mulle väga meeldib, et just tänu klubidele loen ma hoopis teistsugust kirjandust, võrreldes sellega, mida ma varasemalt olen lugenud.

Seekord oli siis vaja otsida midagi meeldivat prantsuse kirjandusest.

Selle raamatu valik sai tehtud kahel põhjusel (peale selle, et see pidi olema prantsuse kirjandus muidugi) – 1. see on punasest sarjast ja 2. sellel on nii tore pealkiri.

Raamat räägib noorest naisest, kes on kaotanud väga ootamatult enda kõrvalt kallid inimesed. Kuidas ta tuleb ja siis ei tule ka välja leinast; millega täidab sisemist tühimikku. Loos on nii kurbust kui rõõmu, ahastust ja viha, enesesüüdistamist ja taas eneses elu leidmist. Tema eluga põimuvad nii mõnedki teised keerulised elud. Otsused, mida tuleb endas teha tulevad aga tasapisi…

Raamatut luges: Rene Vridolin
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1140300

VLRK 110 alternatiivajalugu: Ülle lugu

Ege (tagumine) ja Ülle tööhoos

Minu lugu on lühike, aga päris pika ajalooga. Lühikese sellepärast, et olen töötanud ainult paar aastat raamatukogus raamatukoguhoidjana. Pikk sellepärast, et unistasin siia tööle saamisest alates päevast, kui läksin 2010. aastal õppima raamatukogundust Viljandi Kultuuriakadeemiasse. 

Selle kahe aasta jooksul olen saanud töötada kolmes saalis, alustasin 2. saalist, seejärel olin aasta 4. saalis ja hetkel töötan 1.saalis. 

Kõik selle maja saalid on erinevad, aga samas ka väga sarnased, moodustades ühtse terviku, just töötajale mõeldes. Kõigi tööülesannetega olen alati hakkama saanud, kindlasti põhjusel, et kui midagi uut tegema hakkan, meenuvad praktikapäevad, kus kaastöötajad vajalikke ja täpseid õpetussõnu jagasid. 

Väga raske on minul, midagi erilist või rohkem/vähem meeldivat välja tuua, sest kõik on siiani olnud minule just kui jätkuv soovide täitumine. Ühised reisid ja väljasõidud, koolitused, sünnipäevade pidamised või muud koosviibimised – kõigist kumab läbi ainult positiivne noot. 

Ka meie kollektiiv on super, väga ühtehoidev ning positiivse ellusuhtumisega, mis teeb hommikuse tööle tulemise ja õhtuse töölt koju minemise kergeks ja rõõmsaks. 

Kirja pannud Ülle Aaren
Viljandis, novembrikuus 2020

18. november – Pauline (Paula) Palmeos

Foto allikas: entsyklopeedia.ee

18.11.1911 Vastemõisa vald – 23.12.1990 Tartu
Keeleteadlane ja tõlkija

Paula Palmeos (Pauline Palmeus) sündis Viljandimaal Vastemõisa vallas möldri pere esimese lapsena. Koolitee algas Kildu algkoolis ja jätkus hiljem Viljandi gümnaasiumis, mille Paula Palmeos lõpetas 1930. aastal cum laude. Samal aastal alustas ta õpinguid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas inglise keele erialal. Prof. Andrus Saareste suunamisel vahetas ta peagi eriala, asudes õppima eesti keelt, hiljem soome-ugri keeli. Paula Palmeose õpetajateks olid Gustav Suits, Matthias Johann Eisen, Walter Anderson, Johannes Semper, Johannes Voldemar Veski, József Györke. 1934. aastast alates oli ta korporatsiooni Filiae Patriae liige.

Üliõpilaspõlves (1932–1939) oli Paula Palmeos aktiivne murdekorrespondent. 1936–1937 viibis ta vahetusstipendiaadina Ungaris, kus silmaringi avardasid peamiselt Miklós Zsirai loengud soome-ugri keelte võrdleva häälikuloo alalt. Ülikooli lõpetamisel 1939. aastal cum laude oli Paula Palmeose ainevalik järgmine: uurali keeleteadus (ülemaste), eesti keel (keskaste), eesti kirjandus (keskaste), rahvaluule (alamaste). 1941. aastal alustas ta õpinguid magistrantuuris. Esimese auhinna saanud võistlustöö ,,Esimese silbi vokaalid läänemeresoome (eesti-soome) ja ungari keeltes“ tõi magistri-, hiljem kandidaadikraadi.

Kuni 1944. aastani töötas Paula Palmeos gümnaasiumiõpetajana Jõhvis ja Tõrvas, siis kutsus Paul Ariste ta tööle Tartu Ülikooli soome- ugri keelte kateedrisse. 45 aasta jooksul õpetas Paula Palmeos Tartu Ülikoolis ungari, soome, vepsa ja karjala keelt ning andis mitmesuguseid eesti ja soome-ugri keelte erikursusi.

Legendaarsed olid Paula Palmeose juhendatud suvised välipraktikad karjala, vepsa ja ersa keelealadele aastail 1953–1988. Kogu varustus mahukas seljakotis, käis Paula Palmeos põhjatuid teid külast külasse aastakümneid, talletades koos üliõpilastega väärtuslikku ainest sugulaskeeltest. Paljud ekspeditsioonidelt kaasa toodud esemed on leidnud endale tänuliku kodu Eesti Rahva Muuseumis.

Paula Palmeose ulatusliku ja pingelise õppetööga haakub vahetult õpikute koostamine. Kõrgkoolile mõeldud ,,Soome keele õpik“ ilmus mitmes kordustrükis ja oli kasutusel aastakümneid.

Paula Palmeose armastatuimaks uurimisalaks olid karjala keelesaared. Põhiteos sellelt alalt on ,,Karjala Valdai murrak“ (Emakeele Seltsi toimetised 5, 1962).

Ta oli kauaaegne Emakeele Seltsi juhatuse liige, Soome-Ugri Seltsi ja Kalevala Seltsi välisliige, Soome Kirjanduse Seltsi korrespondentliige ning Rahvusvahelise Ungari Filoloogia Seltsi liige. Ta on saanud kõrgeima hungaroloogia-alase tunnustuse – János Lotzi medali 1986. aastal.

Paula Palmeos suri Tartus 23. detsembril 1990. aasta ja on maetud Suure-Jaani kalmistule.
Allikas: Eesti Rahva Muuseum http://www.erm.ee/et/Kylasta/Naitusemaja/Naitused/80

VLRK 110: olulisemad teenusearengud uues majas

Paljud linlased vormistasid end lugejaks alles uues raamatukogus. 2002. aastal oli andmebaasis 8601 kasutajat. Esimestel aastatel käis uut maja uudistamas ligemale 1000 külastajat päevas. Harvad polnud juhtumid, kui raamatukogu leidsid üles välismaalastest Viljandimaal töötavad vabatahtlikud. Nii on lugejaks olnud sakslasi, austerlasi, soomlasi, jaapanlasi, norralasi, hispaanlasi jt.

Veebibuum jõuab raamatukokku

2003 oli esimene täispikk tööaasta uues raamatukogus. Külastajate käsutusse anti seitsme arvutiga avalik internetipunkt, mida külastab siiani mitukümmend inimest päevas. Eriti aktiivselt kasutatakse teenust deklaratsioonide ning näiteks ka sel suvel koroonapasside väljatrükkimise buumi ajal. Tihtilugu polegi vajadus avaliku internetipunkti järele sõltuvuses sellest, kas inimestel on juurdepääs arvutitele ja nutiseadmetele kodus olemas, vaid vajadus ja võimalus dokumente välja trükkida ning spetsialisti abi paluda. E-riigi laiad võimalused ning pidev areng toovad inimesi ikka raamatukokku tuge otsima.

2005. aasta juunist hakkas elektrooniliselt laenutama laste-, sama aasta augustist Männimäe ning 2006. aasta veebruarist kojulaenutusosakond. Lugejad harjusid arvutilaenutusega üllatavalt ruttu. 

2007. aastal hakkas toimima iseteenindus ja lugejatel tekkis võimalus teavikuid broneerida ja laenutähtaega pikendada elektroonselt. Majja jõudis WiFi. Lisaks lugejapiletile andis laenutusõiguse ID-kaart.

Männimäe osakonna lõpust sai koduteeninduse võimas algus

2013. aastal likvideeriti Viljandi Linnaraamatukogu Männimäe osakond ja selle kogud toodi üle peamajja. Seoses sellega toimusid muutused personali töökorralduses. Põhjalikult korrastati kogud ning uue teenusena hakkas Viljandi Linnaraamatukogu pakkuma raamatukogu koduteenindust Viljandi linna elanikele. Koduteenindus on teavikute koju toomise teenus, mida raamatukogu pakub eakatele ja liikumispuudega inimestele, kellel puudub võimalus ise raamatukogu külastada. Teenus on tasuta. Näites 2020. aastal kasutas koduteenust 28 inimest 700 korral, olles sellega suuremate näitajatega koduteenindust pakkuvate raamatukogude seas Eestis.

Aprillis 2020 kirjutas kolleeg Nele esimest koroonalainet kokkuvõtva "Raamatukogud on tõesti toredad!" ning kordame siinkohal tema koduteenindust kirjeldavat lõiku:

Minule väga südamelähedane teema on koduteenindus, millega oleme koos paarimehega tegelenud juba hea hulga aastaid. Nimekirjas umbes 30 inimest, kes oma vanuse või liikumisraskuse tõttu ise raamatukogus käia ei saa. Soovijaid oleks ilmselt rohkem, kuid meil ei ole suurema hulga jaoks lihtsalt võimsust. Need inimesed on oma headel päevadel olnud meie raamatukogu innukad kasutajad ja selleks on nad jäänud tänaseni. Koduteeninduse kunded on üks väga teadlik ja lahe kamp, kellele mõeldes läheb mokk kobedaks ja vanadus ei tundugi enam nii kole olevat!

Kodudes raamatuid viimas käime 2 korda kuus. Eriolukord lõi meie kellavärgina tiksunud süsteemi sassi, sest korralise sõidupäeva hommikul teatati, et transporti ei saa ja jutul lõpp. Oh nuttu ja hala, mis seda uudist saatis! Paljudele on raamatukoguhoidja ainus elav ja kõnevõimeline hing, kellega üle paari nädala suhelda, kirjandusest rääkida ja haiguste üle arutada. Südikas kolleeg Kalli lõi rusikaga rinnale ja karjatas, et kurat ja põrgu, me viime need raamatud minu autoga kohale. Nõnda ka sündis. Enne aga pidasime pikki ja põhjalikke telefonivestlusi ning instrueerisime lugejaid, kuidas me nendega koostöös toimetama hakkame, et lisaks raamatutele viirus riskigrupi inimese lahtisest uksest sisse ei lipsaks. Märksõnad: steriilne ja kontaktivaba – kiles raamatpakk ukse taha, tirts kella märguandeks ja minek. Kõik kinnitasid jumala nimel, et just nii see asi toimima saab. Tegelikkuses aga valvasid vanakesed kõrv vastu ust ja kargasid esimese krõbina peale korterist välja ning hüüdsid kui ühest suust, et viirust nad ei karda ja tulgu ma ikka sisse ja ajagu natuke juttu. Hüplesin mööda paneelikate koridore tagurpidi nagu autolt löögi saanud gasell ja valetasin erutatult, et mind pannakse vangi, kui ma kedagi endale lähemale lasen kui 2 meetrit. Mõni vanake ei hoolinud isegi sellest, vaid jälitas mind välisukseni. Teisel korral olid nad aga targemad ja said oma kõnetunnid kätte juba siis, kui ma telefonitsi nende raamatusoove uurisin. Sellel päeval laadisin telefoni kaks korda. 

Koduteenindus on tore, sest sealt saame vahetu ja ausa tagasiside, kuuleme ohtrasti tänusõnu ja näeme inimeste nägudelt, et see millega tegeleme on hea ja õige.

 

24/7 kättesaadav kogu

Esimene samm inimeste mugavuse ja kättesaadavuse poole tehti Viljandis juba oktoobris 2014, mil Viljandi Linnaraamatukogu peaukse juurde paigaldati raamatute tagastuskast, kuhu saab laenutatud raamatuid tagastada ajal, kui raamatukogu on suletud. Laenaja tagastatud raamatud tuvastatakse vöötkoodi abil.

Suure hoo ja ka võimalused teavikute kontaktivabaks kättetoimetamiseks lugejatele said  raamatukogud koroonakriisi tulemisega. Lääne Maakonna Keskraamatukogu avaldas esimesena soovi katsetada uudset lahendust raamatukapi näol. Et Cleveroni arendusplaanides oli juba väiksemate ustega välikapp, siis töötatigi välja raamatukogu soovidele vastav kapp. 

14. oktoobril 2020 sai Viljandi linnaraamatukogu nii Eestis kui terves maailmas esimeseks raamatukoguks, kes võib uhkeldada Cleveroni pakiautomaadiga: raamatukapiks ristitud automaati saab raamatuid tellida iga lugeja, kes soovib neid laenata kontaktivabalt või kellel pole aega raamatukokku minna selle lahtiolekuajal. 

Viljandi sai esimesena kapi, kuna Cleveron on Viljandi tehnoloogiaettevõte ja võimalusel katsetavad nad uute toodete töökindlust kodu lähedal. Praegu on üle Eesti kasutusel 34 Cleveroni raamatuautomaati, paigaldamisplaanid on veel 14-l ning soovijaid lisandub pidevalt. 

2021. aastal on meie raamatukogu raamatukapi kasutajaid kuus olnud keskmiselt 400. Kõige aktiivsem kasutus oli märtsis ja aprillis: mõlemal kuul üle 600 kasutuskorra. Ligi kolmandik kasutab kappi ajal, mil raamatukogu on suletud. Kui klient ise ei saa oma laenatud raamatutele järele tulla, on mugav edastada uksekood pereliikmele või sõbrale, kes need automaadist kätte saab. Nii ei pea klient raamatukokku helistama ja teatama, kes tema asemel raamatutele järele tuleb. 

Uutele raamatutele järele tulles saab vanad mugavalt lasta tagastuskasti. Peaukse kõrval asuvat raamatukappi ja tagastuskasti on kaaslinlaste poolt hästi hoitud, kuid igaks juhuks hoiab neil silma peal ka videovalve.

Svetlana Aleksijevitš. SÕDA EI OLE NAISE NÄGU

Tänapäev, 2016
344 lk

See on vaade Teisele maailmasõjale läbi nõukogude naise silmade. Eeskätt läbi nende naiste silmade, kes ise rindel sõdisid, haavatuid sidusid või partisanidena metsas võitlesid. Materjali raamatu jaoks kogus autor peaaegu kakskümmend aastat (1978- 1985). Kulus veel mitu aastat ja oli vaja Gorbatšovi glasnosti ajastut, et raamat saaks ilma põhjaliku tsensuurita ilmuda.

Eestikeelne versioon põhineb veelgi uuemast ajast: nimelt aastatel 2002-2004 käis autor kogutud mälestused veelkord värske pilguga üle. Raamatu jaoks materjali kogudes kohtus autor või oli kirjavahetuses kümnete või isegi sadade naistega. Raamat on kirjutatud vormis, kus meenutused vahelduvad autori kommentaaridega, ta kirjeldab, kuidas toimusid kohtumised, kuidas räägitu mõjus temale kui kuulajale, aga eriti oluline oli tema jaoks, kuidas mõjub meenutamine rääkijale. Autor rõhutab, et teda ei huvitanud jutud kangelaslikust sõjast ja võitudest ning taibukatest manöövritest ja lahinguplaanidest. Teda huvitas inimene, naine, isiksus, see kuidas üks väike inimene sellises ebanormaalses olukorras elab, kuidas hakkama saab, mis temaga toimub.

Raamatus on palju detaile rindeolmest, söögitegemisest, pesupesemisest (verest ja lumest raskete puhvaikade pesemine külmas vees võttis noortel tüdrukutel küüned sõrmedelt). On armastust ning selle kaotamist, seda nii naise ja mehe kui ka lapse ja vanema vahel. On vihkamist. Ja mitte ainult vihatud vaenlaste vastu. Naised, kes rindel kogesid oma kaaslaste austust, sest võitlesid meestega võrdselt, osutusid peale sõda põlualusteks, keda vihkasid sõdureid kodus oodanud naised, häbenesid nende endi perekonnad ja unustasid rindekaaslastest kamraadid.

Palju on verd, higi, kehavedelikke. Palju on julmust ja õudust ning tagantjärgi endalt küsimist, kuidas ma sain selliseks muutuda ja vastamist, ma lihtsalt muutusin selliseks, see tundus täiesti normaalne. Kõige hingeminevamad kohad on seotud lastega. Üks aastaid rindel olnud naine jättis väikese poja meheõe kasvatada. Tema samuti rindel olnud mees hukkub ja kui naine tagasi tuleb ei tunne laps teda ära ja meheõde keeldub last tagasi andmast. Kui laps lõpuks mõistab, et see on tema ema, ei suuda ta enam olla ilma, et hoiaks ühe käega emast kinni, kogu aeg, isegi süües on üks käsi ema küljes. Või koht, kus noor neiu suudleb surnut, enne kui ta võõras metsas kase alla maetakse. See on tema elu esimene suudlus ja hukkunud noormees ei pruukinud teadagi, et ta neiule meeldis.

Väga paljud naised, kes raamatus oma lugusid räägivad, olid sõtta minnes (kusjuures vabatahtlikult ja end kasvõi vanemaks valetades) alla kahekümne aasta vanad. Mõned kõigest 14- või 15-aastased. Muidugi on raamatus ka kohti, mis meile tähendavad hoopis midagi muud, kui vene naistele. Neid mainitakse möödaminnes, aga need tuletavad meelde, et elame erinevates maailmades. Näiteks koht, kus mainitakse Läti vabastamist või kus kirjeldatakse käe peal olnud saksa kella kaotamist. Suure tõenäosusega pärines kell mõne tavalise sakslase kodust, kes kindlasti ei kinkinud seda, aga nagu öeldakse – võitjate üle kohut ei mõisteta. Mis veel eriliselt meelde jäi oli see, et kuigi sõda oli õudne, julm ja halastamatu, mõtlesid nii mõnedki naised sellele kui oma elu ilusaimale ajale ja väga lihtsal põhjusel – sõda oli nende noorus. Minule raamatu stiil sobis ja kuigi ma sisu osas kõike täielikult ei saanud aktsepteerida oli raamat ikkagi eelkõige inimlikkusest ja inimestest.

Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1400433

13. november – Hans Wühner

Hans Wühner

Sündinud Hans Vanakubja

13.11.1836 Aidu vald, Paistu kihelkond – 13.08.1911 Karula vald

Kihelkonnaõpetaja ja Eesti rahvusliku liikumise tegelane

Hans Wühner (1836-1911) oli üks eesti ärkamisaja suurkujudest. Ta sündis Tarvastu naaberkihelkonnas Paistus Aidu vallas. Oma aja kohta omandas ta küllaltki hea hariduse, lõpetades Viljandi kreiskooli.

Wühner tuli Viljandisse kooli 1849. a. Algul õppis ta vaeslaste-koolis, kuid nagu ta ise oma eluloos ütleb, ei meeldinud kool „tema mustuse pärast“ ja poiss pandi elementaarkooli. Siin oli ta hea õpilane, nii et: „Kolmveerand aasta pärast sain juba I, ülemasse klassi, kus ma pärast ka priimuseks, järelevaatajaks olin ja aastas üheksa kord kiita sain.“ Elementaarkoolis õppis Wühner ligi kaks aastat (1850-1852). 1852.-1854. a. õppis ta kreiskoolis. Ta ise märgib, et kreiskoolis käimise ajal oli suur venestamise tung. Isegi jaanipäeval on kool tegutsenud ja need õpetajad, kes korrale ei allunud, vallandati. Uued õpetajad lubasid vene keele tundides rääkida ainult vene keelt: „käsust üleastujad said endale „eesli“ kaela ja pidid pärast kinni jääma“.

Sooritas 1854. aastal kihelkonnakooliõpetaja kutseeksami ja töötas seejärel Paistu kihelkonnakoolis (1854–1858), Tarvastu kihelkonnakoolis (1858–1880) ja Tarvastu köstrina. Wühner saavutas koolitöös suurt edu. Wühner on olnud mõnegi eesti rahvusliku liikumise ühisettevõtte algataja. Koolmeistrina kasvatas Wühner õpilastes rahvustunnet ja isamaalisust. Tema käe all on haridust omandanud Mihkel Veske, Ado Grenzstein, Martin Lipp.

Oli aktiivne rahvusliku liikumise tegelane, edendades Tarvastu kultuuri- ja hariduselu ning korraldades ühiskondlikke üritusi. Koos Jaan Adamsoniga oli Wühner eestikeelse keskkooli – Aleksandrikooli mõtte algatajaks ja populariseerijaks. Samuti oli ta lähedalt seotud teise rahvusliku liikumise ürituse – Eesti Kirjameeste Seltsi asutamisega. Tema eestvõttel asutati 1870. aastal Viljandi Põllumeeste Selts. Tarvastu organiseeris Wühner pasuna- ja laulukoori, mis võtsid osa esimesest üldlaulupeost Tartus 1869. aastal.

Wühneril oli ka kogukas isiklik raamatukogu. Laia silmaringiga pedagoogi ja raamatusõbrana mõistis Wühner, kui palju võib rahvale anda raamat. Nii pandigi kihelkonnakooli ruumes rahva kogutud raamatutest ja rahast alus Tarvastu kihelkonna raamatukogule (1860). Korjandus raamatukogu heaks tõi sisse sadakond raamatut ja 36 rubla 50 kopikat rahas. See väiksena näiv summa võimaldas ometi osta küllaltki suurel hulgal raamatuid – 200. Raamatukogu jaoks töötati välja põhikiri, millega määrati kindlaks raamatukogu eesmärk, tema töökorraldus ja laenutamise tingimused. Tarvastu raamatukogust saab lähemalt lugeda meie blogi varasemast postitusest "VLRK 110: Viljandimaa raamatukogud ärkamisajast Esimese Vabariigi lõpuni"

Hans Wühner kaastööd kõikidele rahvuslikele ajalehtedele. Wühner oli üks väheseid rahvuslasi, kes osales kõigis olulisemates ärkamisaja ettevõtmistes.

Ostis 1880. aastal Keeri mõisa Nõo kihelkonnas ning oli Nõo kiriku eestseisja.

Allikad:

• Eesti Entsüklopeedia VIII. Tartu : Loodus, 1937. Lk. 1298
• Priidel, Endel. Viljandi ja kirjamehed. Tallinn : Eesti Raamat, 1971. Lk. 23.

Väljapanek KILDE EESTI AJAKIRJANDUSE AJALOOST 4. saalis

VLRK 110: Komplekteerimisosakonna töötaja Heli meenused

Minu tööaastad Viljandis algasid 1974. aastal, mil asusin tööle hiljuti loodud komplekteerimisosakonda. Kuna meie jaoks toonases raamatukogumajas kohta polnud, pesitsesime raekoja kõrval endise õhtukooli ruumides. Tollal oli palju nikerdamist: raamatud tuli tembeldada, nummerdada, nurgad kleepida, raamatukaardid käsitsi kirjutada. Saatelehtede koostamisel kasutasime siis veel tavalist arvelauda. Keegi teise maja kolleegidest olevat öelnud, et see on tapvalt igav töö, aga minu jaoks korvas selle rõõm ja põnevus  Bibkollektorist saabunud uute raamatusaadetiste avamine. Olime ju esimesed, kes said alles trükivärvist lõhnavaid raamatuid käes hoida. Veidi igavam oli trükikaarte laiali jagada ja kohandada, see töö oligi peamiselt minu õlul. Tollal oli buss, mis maale raamatuid laiali vedas.  Maja keldris asus vahetusfond, mis vahepeal uppumisohus oli ning raamatud seal hallitama kippusid. Mingil põhjusel kolisime vahepeal Jakobsoni tänavale, kuni meie jaoks valmisid ruumid Lossi 3 alumisel korrusel, kus ülemisel korrusel olid tookord veel korterid. Jälle tuli pambud kokku pakkida ja minna, aga kauaks seda rõõmu ei jätkunud, kuna ühel ööl puhkes ülemisel korrusel tulekahju. Meieni tuli õnneks ei ulatunud, küll saime kaela kogu kustutusvee. Mäletan siiani šokki, mis mind tabas, kui hommikul esimesena tööle jõudsin. Kuidas me raamatuid päästsime, kuidas vett täis lambikuplid üksteise järel alla kukkusid, kuidas mu tütar hirmunult sinna jooksis, kuna kooli oli jõudnud nagu ikka veidi liialdatud kuuldus, et raamatukogu põles maha.

Komplekteerimisosakond (1975)
Istub: Helle Valgus (osakonna juhataja)
Seisavad vasakult: Tiiu Laiapea (Proosa), Heli Raud (Kitsing), Hilja Soosaar

Ajutised ruumid saime Väikesel tänaval, kuni tules ja vees kannatadasaanud maja uuesti korda tehti, seekord juba meie lugemissaali ja juhtkonna jaoks.

Aegamööda osteti esimesed arvutid, millest mina küll oma kehvade silmade tõttu eemale hoidsin. Minu põhitööks sai liigitamine. Ajad olid kõvasti muutunud, nõukogude aja pealesunnitud ideoloogia ja parteimaterjalid olid küll kadunud, peale tuli ohtralt esoteerikat, massiliselt krimi- ja armastusromaane tõlkekirjandusena autoritelt, kellest varem kuulnudki polnud ja keda teatmeteostest otsida oli tavaliselt asjatu tegevus. Kui paljukirutud vene ajal olid tiitellehtedel andmed reeglina korrektselt kirjas, raamatu lõpus tihti järelsõna või vähemalt paarirealine annotatsioon, siis nüüd riburada tekkinud uued kirjastused sellega eriti vaeva näha ei viitsinud. Ilukirjandust tuligi tihtipeale poolpimesi ja vaistu järgi lahterdada, näiteks krimikirjandust selle põhjal, kas kurikaelu jälitas FBI või Scotland Yard. Uue kirjanduse tundmise võistlustel, kus mitu korda osalesin, lohutasin end alati minu noorusaegse kultuurikooli unustamatu õppejõu Endel Põdra sõnadega, et raamatukoguhoidja pea ei ole mitte prügikast, et ta kõike teadma peaks, kõige tähtsam on osata teatmeteoseid kasutada. Igapäevatöös tuli ikka tihti omaenese tarkusega toime tulla, kuna arvuti võib küll tark olla, liigitada ta siiski ei oska.

Vahepeal tuli üle minna UDK-le, jälle oli vaja ümber õppida ja uuega harjuda. Need olid ka aastad, kui hakkasid saabuma kastid välis-eesti kirjandusega. Mingil põhjusel hakkasin just mina sellega tegelema. Eriti algus oli ääretult huvitav - tutvuda autoritega, kes siiani lihtsalt mahavaikitud olid. Sain jälle targemaks ja uut lugemismaterjali. Kuna raamatukogu majad kuulusid pastoraadile, hakkas viimane neid tagasi nõudma. Päris uue maja ootamisega läks nii palju aega, et mina ära oodata ei jõudnudki, kuna ootamatu silmaoperatsioon  mu tööaastad katkestas. Tean, et olin ja jäin lugejate jaoks üsna tundmatuks tegelaseks, kuna mina nendega ei suhelnud. Hunnikute kaupa raamatuid sai ikkagi käest läbi lastud ja just meie osakonna töölaudadelt lugemismaterjal nende kätte jõudiski.

Meenutas Heli Raud
Komplekteerimisosakonna töötaja aastatel 1974-2002

10. november - Aleksander Ott

Aleksander Ott

10.11.1906 (vkj 28.10) Kupitse, Kaavere küla, Võisiku vald, Kolga-Jaani kihelkond, Viljandimaa - 30.04.2002 Kõpu, Viljandimaa
Legendaarne viljandlane, tuntud kui KANDLE-OTT

Aleksander Ott sündis Jüri ja Marie Oti peres.

Kandle-Otist pole teada palju fakte, küll aga liigub teda mäletavate inimeste seas mitmeid lugusid. Kandle-Ott armastas pakkuda linnarahvale ilu ja rõõmu oma kandlemänguga. Aastakümneid liikus väike kühmus mees päevinäinud ratast enamasti käekõrval lükates mööda Viljandi tänavaid ja kui saabus suvi, võis teda näha Lossi tänaval kohviku ees kannelt mängimas. Ta armastas mängida ka Tartu tänaval juuksuri juures ning erinevais ilusates Viljandi paikades, kus rahvast liikus. Kui keegi talle mängu eest raha pakkus, mees solvus, sest mängis kannelt "rõõmu, mitte raha pärast".

Kandle-Ott oli siiras ja lihtne inimene, kelle positiivsus tõi kaaslinlastele naeratuse näole. Otile meeldis kirjutada ning ta saatis isegi oma kirjutisi ajakirjadele ja ajalehtedele. Üks neist ilmus 28. septembril 1979 isegi "Sirbi ja Vasara" keeleveergudes artiklina. Negatiivsema poole pealt võiks nimetada tema kalduvust igasugust träna korjata ning oma varusid ka prügimäelt leituga täiendada. 

Õnneseened Viljandis ja Võhmas
https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1937/04/02/2

2. aprillil 1937 ilmunud "Sakalas" (link täistekstile artikli all) saame teada, et poissmees Aleksander Ott teenis sõja eel leiba Viljandi garnisoni ambulatsis: "Teise poole wõidupileti omanikuks osutus mitte ohwitser, waid Wiljandi garnisoni ambulantsis teeniw eraisik Aleksander Ott, 30 aastat wana, poissmees. Tema on ka ühel eelmisel loosimisel saanud ühe wähema wõidu."

Kui Viljandi 700-juubeli puhul (1983) hakati filmi jaoks kedagi paadimehe sarnast otsima, pakkus tolleaegne linnajuht Aleksader Sepp ETV meeskonnale välja just Kandle-Oti. 18 min ja 37 kestvas ETV filmis "Järvelinn Viljandi" oli mees peakujuna omamoodi maskotiks, kes jalutas mööda Viljandit ja peatus kaunimate kohtade juures. 

Filmi teksti kirjutas Vello Lattik, seda luges Jüri Krjukov ja režissööriks oli Mati Põldre.  Filmi jaoks laenati Otile selga uhke kostüüm. Mees arvas, et see ongi talle ning oli kurb, kui see tagasi võeti. Film aitas Kandle-Oti elujärge parandada sellega, et aastaid keldrikorteris elanuna sai ta nüüd endale viisakama elamise Kantrekülas Kalevi tänavale. 

Aleksander Ott töötas veel kaua aega pärast pensionile saatmist metsakombinaadis edasi ja hiljem erinevates ametites. Heiki Raudla kirjutab raamatus "Viljandi lood ja legendid" pikemalt Kandle-Otist peatükis "Kandle-Oti päikseline maailm" (lk 315-318). Sealt saame teada, kuidas veel 1990. aastatel marssis Ott Mulgi Raadio stuudiosse kümnendale korrusele, näpus helilidistus, mille nad sõbraga eelmisel õhtul põlve peal sisse olid mänginud. Tema kandlepalu mängiti kohalikes raadiotes mitmeid kordi. 

2009. aasta juulis astus Viljandi Muuseumi viljandlane Väino Paas ja ulatas direktor Jaak Pihlakule seitse õhukest vihikut, mis ta oli leidnud Kalevi tänav 12 puukuuri lammutamise käigus. Nende vihikute kaanel oli tekst: "Minu elulugu. Aleksander Ott. Kirja pandud 1990. aasta jaanuaris ja veebruaris". 

Veel 2020. aastal kirjutas Margus Haav "Sakalas" pika artikli sellest, kuidas vanavarahuvilisel kollektsionääril Toivo Lõhmusel õnnestus Viljandi kirbuturult puhtjuhuslikult osta kolm ligi poole sajandi vanust magnetlinti, millel on umbes kolm tundi juttu ja muusikat. (Viide artiklile allikaloendis)

Rõõmus meel ja tervislikud eluviisid hoidsid Otti pikalt vitaalse. Ta suri Kõpu hooldekodus 96. eluaastal. Hooldekodusse paigutati ta vaid poolteist aastat varem. Aleksander Ott oli seniajani ametlikult Viljandi Kalevi tänava elanik ja nii jäid tema matusekulud Viljandi Linnavalitsuse kanda. Oti Põltsamaal elanud õde suri paar aastat varem ja enne Kõpu hooldekodusse viimist hoolitsesid vana mehe eest kauged sugulased.

Allikad:

• Haav, Margus. Kandle-Oti viimased lindid. Legendaarne kandlemees mängis rõõmu, mitte raha pärast // Sakala (2020) 23. dets. 
• Jõgi, Aime. Kandel-Ott tegi elust ilusa kokkuvõtte // Sakala (2002) 30. apr.
• Raudla, Heiki. Kandle-Oti päikseline maailm. - Viljandi lood ja legendid. 2015. Lk. 315-318

VLRK 110: Vanas lugemissaalis oli viimaseks esinejaks peaaegu-Islandi-president Andri Snær Magnason

Kirjanik Andri Snær Magnasoni sissekanne raamatukogu külalisteraamatusse:

We came to read for the people of Viljandi Andri Snar Magnason and Haide Männamäe in a red volksvagen golf driven by Eha Vain with the good company of her son Taniel Vain and Külli Ummer from the national library with many thanks for a warm welcome. (p.s. Viljandi means "on Perpose" in Icelandic or "wanting".

Viimaseks ürituseks vanas lugemissaalis oli 2002. aasta märtsis kohtumine islandi kirjaniku Andri Snær Magnasoniga, kes esitles oma maa kirjanduspreemiaga pärjatud teose „Sinise planeedi lugu” eestikeelset tõlget.

Andri kandideeris Islandi presidendiks 2016. aastal ning jäi kolmandaks. Tema kohta saab lähemalt lugeda kirjaniku kodulehel https://www.andrimagnason.com/

***

2002. aastal Viljandis esitletud raamatu tutvustus: 

Sinisel planeedil, mis asub kusagil ilmaruumi avarustes, elab lugematu arv lapsi, kes ei saa iial täiskasvanuks. Nad on õigupoolest metslapsed, sest pole kedagi, kes neid käsutaks. Lapsed söövad, kui kõht tühjaks läheb, jäävad magama seal, kus väsivad, ja mängivad seal, kus neile pähe tuleb. Ühel õhtul, kui Brimir ja Hulda on parajasti Mustrannas, ilmub taevasse täht ja suundub otse nende poole. Sellest saab alguse ohtlik seiklus, mis viib lapsed läbi pimedate metsade, sügavate orgude ja lennutab neid ringi sinise taeva all.

Raamatule on omistatud 1999. a Islandi ilukirjandusauhind.

Huvi korral saab raamatut laenata Viljandi Linnaraamatukogu laste- ja noortekirjanduse saalist (3. saal). Link andmebaasi: https://www.lugeja.ee/record/49688 

Mark Manson. KÕIK ON P*ERSES. RAAMAT LOOTUSEST

Rahva Raamat, 2021
294 lk.

Ameerika eneseabi raamatute autor ja blogija Mark Manson on kirjutanud kokku kolm raamatut ja pälvinud sellega New York Timesi menukirjaniku tiitli. Tema kolmanda menuki pealkiri vihjab selgelt sellel, et elame ajal, mil meil kõigil on hakanud tekkima tunne, et kõik on nii halvasti kui üldse olla saab.

Hea huumoriga pikitud psühholoogia-alases raamatus lahkab autor religiooni ja poliitikat, räägib rahast, meelelahutusest, vabadusest ja muidugi internetist, mis loodi selleks, et inimkonnal oleks vaba ligipääs informatsioonile ja mis sellest kõigest tegelikult sai. 

Lisaks tutvustab lähemalt ajalooliste filosoofide tõekspidamisi nagu Platon, Nietzsche, Tom Waits jpt.

Ülemaailmsed statistikatabloid tuletavad meile pidevalt meelde, et inimkond elab praegu paremini, kui kunagi varem: 

• inimesed on haritumad kui kunagi varem; 
• vägivalda maailmas on tunduvalt vähem; 
• rassism, seksism, diskrimineerimine ja naistevastane vägivald on kirjapandud ajaloo madalaimale tasemele; 
• meil on õigusi rohkem kui kunagi varem; 
• ligi poolel planeedil on igapäevaselt tagatud ligipääs internetile; 
• vaesuse protsent aina langeb; 
• lapsi sureb vähem ja inimesed elavad kauem; 
• jõukust on maailmas rohkem ja haigusi, mis inimkonda ajaloo vältel tabanud, palju vähem.

Selliseid fakte on tõesti oluline teada. Ometigi näitab ohjeldamatut tõusuteed depressioon - eriti noorte seas; tarvitatakse üha rohkem meelemürke; enesetappude arv näitab tõusuteed aina ülespoole; sageneb üksilduse ja sotsiaalse isoleerituse tunne; ühiskondlik usaldus on aga laskunud vabalangusesse. „Meie“ ja „Nende“ vastuolu on loonud arusaama, et kes „meid“ kritiseerib või kahtluse alla seab, muutub automaatselt üheks „neist". Elame maailmas kus vastandumine on võtnud peale suuremad pöörded kui kunagi varem ja seda igal tasandil, igas eluvaldkonnas, ka peresuhetes.

Ühised vaenlased on ülimalt olulised, Ma tean, kõigile meeldib mõelda, et eelistaksime elada maailmas, kus valitseb täiuslik rahu ja harmoonia, aga ausalt öeldes ei püsiks maailm sellisena rohkem kui paar minutit. Ühised vaenlased loovad meie religiooni sees ühtsuse. Õigustatud või mitte, meil on vaja patuoinast, et süüdistada kedagi oma valus ning säilitada lootus.

Mõned näited elust:

Kui sa sõda ei toeta, toetad terroriste; 
Igaüks, kes feminismi kritiseerib, on seksistlik; 
Igaüks, kes kapitalismi kritiseerib, on kommunist…

Katkend raamatust lk. 102-103

Raamatu autor paneb lugeja väga ebamugavasse olukorda ja esitab küsimuse – mis meil viga on? Paneb päris mõtlema…

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule reserveerimiseks: https://www.lugeja.ee/record/2000927

7. november – Peeter Kurvits

Peeter Kurvits

Vabadusristi kavaler, Eesti sõjaväe kapten, majandusminister, pangandustegelane

7.11.1891 Lilli, Polli vald – 10.02.1962 Tallinn

Vabadusristi kavaler, Eesti sõjaväe kapten, majandusminister, pangandustegelane Jaani poeg Peeter Kurvits sündis  Polli vallas (teistel andmetel Karksi vallas).

Omandas üldhariduse Tallinna Peetri reaalkoolis. Õppis Riia polütehnikumis, lõpetas 1924. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kaubandusosakonna. Korporatsiooni „Vironia“ liige.

Sõjalise hariduse sai 1916. aastal 2. Peterhofi lipnikekoolis. Võttis ohvitserina osa Esimesest maailmasõjast. Vabadussõjas oli kitsarööpmeliste soomusrongide ülema adjutant. Sõjaliste teenete eest sai Vabadusristi I liigi 3. järgu, 40 00 marka ja tasuta kooli ülikooli lõpetamiseni.

Oli Eesti Panga osakonna juhataja 1921-1928, Pikalaenu Panga direktor 1928-1932. Olles majandusminister Jaan Tõnissoni valitsuses 1933. aastal, teostas krooni devalveerimise. Oli Krediit Panga esimees 1933-1940, tegutses paljudes pangandus-, majandus-, spordi- ja seltskondlikes organisatsioonides.

Arreteeriti 14. juunil 1941. aastal Tallinnas koos perekonnaga. Sverdlovski oblasti NKVD otsusel mõisteti 1943. aasta detsembris viis aastat vangilaagrit. Vabanes juba 9. mail 1944. aastal Vostokurallagi vangilaagrist. Oli asumisel Kirovi oblasti Lebjažje rajoonis ja Halturinis, kust vabastati 1956. aasta suvel. Töötas veel mõnda aega Halturini põllumajandustehnikumis saksa keele õpetajana.

Tuli tagasi Eestisse. Suri Tallinnas 10. veebruaril 1962. aastal. Maetud Tallinna Rahumäe kalmistule. 

Allikad:

• Sakalamaa ei unusta : Karksi kihelkond. Kümnes raamat. 1997. Lk. 101-102
• Eesti Entsüklopeedia. IV : Jaapan – Käolina. Loodus, 1934

6. november – Viivi Luik

Viivi Luik 2021. aasta Kirjandustänava festivalil
Allikas: Vikipeedia

Viivi Luik

Sündinud 6. nov. 1946

Luuletaja, prosaist, lastekirjanik ja esseist

Sündinud Viljandimaal Tänassilmas elektrimontööri tütrena. Elamine okupatsiooni ajal on mõjutanud tugevasti Viivi Luige edasist elu ja eriti loomingut. Eesti Päevalehele antud intervjuus kirjeldab Luik oma lapsepõlve:

„See oli Eesti ajaloo üks verisemaid ja porisemaid aegu, sümboolselt (aga ka päris tegelikult) oli sel ajal iga kodu uks verega märgitud, nii või teisti. Ei loe, kummal poolel oldi, kannatus jääb kannatuseks.

Minu onu oli just sel päeval jõudnud koju Vene sõjavangist, kui mina sündisin. Ta oli tulnud kogu tee Valge mere äärest Viljandimaale jalgsi, ja ta jalad olid nii paistetanud, et kotad tuli enne katki lõigata, kui nad jalast ära sai. Seda lugu kuulsin ma vanaema suust kogu oma lapsepõlve. Teine minu onu oli Saksa sõjaväes “teadmata kadunud” ja jäi alatiseks teadmata kadunuks. Mu kolmas onu oli Siberis tapetud.

Isa elas pidevas kinnivõtmise hirmus, sest ta oli ära põgenenud Magdeburgi lennukitehasest, kuhu tööteenistusse võetud mehed viidi. Ta oli elektrimontöör, kes remontis meiereides masinaid ja rändas pidevalt Eestis erinevate meiereide vahel ringi. Nii oli ka tema jälgimine raskem. Natuke meenutavad tema rändamised mulle Jaan Roosi rändamisi nendest päevaraamatutest, mille ühispealkiri on “Läbi punase öö”. Kõigepealt oli mu isa sakslaste poolt tagaotsitav, kuna ta oli põgenik. Hiljem oli Nõukogude võimul põhjust teda Siberisse saata või seina äärde panna, kui “fašisti”.

Isal ei olnud vaenlasi, kõik teadsid, et tal oli olnud Magdeburgi lennukitehases tööl ja sealt põgenenud, aga pealekaebusi ei tehtud ja nii ta pääseski. Külanõukogu esimees ise oli talle tasakesi soovitanud, et kõige parem oleks temasugusele mehele mõni “liikuv” amet. Isa tundus mulle väga salapärane ja ma olin temast vaimustuses.

Hoolimata välistest hädadest hoiti ja armastati mind kodus, hellitati võimaluste piires, nii nagu väikest Jean-Paul Sartre`it tema Pariisi apartemendis!"

Viivi Luik õppis Tänassilma Risti algkoolis 1954-1959, Kalmetu 8-kl. koolis 1959-1963 (vahepeal 1962 mõned kuud ka Viljandi 2. 8-kl. koolis) ning Tallinna kaugõppekeskuses 1965-1967. Samal ajal töötas raamatukoguhoidjana Tallinna Ed. Vilde nim. raamatukogus, masinkirjutajana ENSV riiklikus raamatukogus ja arhivaarina ENSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Keskarhiivis.

Esimene trükis ilmunud luuletus 1962. a. Esimene raamat, luulekogu "Pilvede püha", avaldati 1965. a. Alates 1967. a kutseline kirjanik Tallinnas. Kirjanike Liidu liige alates 1970. a. 1985. a ilmus romaan “Seitsmes rahukevad”, mis on ilmunud paljudes keeltes ja saanud eriti hea vastuvõtu Soomes, Rootsis, Norras, Šveitsis, Austrias ja Saksamaal. Tema teine romaan “Ajaloo ilu” ilmus 1991. a. See on samuti tõlgitud mitmetesse keeltesse ning hästi vastu võetud. Kolmas romaan “Varjuteater” ilmus 2010 ja on samuti tõlgitud mitmetesse keeltesse.

1974. a abiellus eesti kirjaniku ja diplomaadi Jaak Jõerüüdiga. Tutvusid nad mehega Pegasuse kohvikus, neid tutvustas Juhan Viiding. Aastatel 1995-1997 elas Viivi Luik oma abikaasaga Helsingis diplomaadi kohuseid täites. Hiljem, täpsemalt 1998-2003, elas paar juba Roomas ning 2004 New Yorgis.

Tunnustus

• 1976 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Põliskevad")
• 1977 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia: lasteraamat ("Leopold aitab linnameest")
• 1983 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Rängast rõõmust")
• 1986 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ja A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Seitsmes rahukevad")
• 1987 – Ed. Vilde nim. kolhoosi kirjanduspreemia, ajakirja “Looming” aastapreemia ja Eesti NSV riiklik preemia ("Seitsmes rahukevad")
• 1988 – Juhan Liivi luuleauhind ("On aastasaja lõpp. On öö")
• 1989 – Gruppe Olten stipedium (Šveits)
• 1992 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia ("Ajaloo ilu")
• 1993 – Bielefeldi linna stipendium (Šveits)
• 1995 – Soome Vabariigi aumärk
• 1996 – DAAD stipedium (Berlin)
• 2000 – Valgetähe III klassi teenetemärk; Spender-Trust-Stipendium (Berliin)
• 2003 – Albert Koechlin Stiftung-Stipendium (Inglismaa)
• 2006 – Salme Ekbaumi ja Minni Nurme koduluulepreemia (¨Kogutud luuletused 1962—1997")
• 2011 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia ja Go Traveli reisiraamatu preemia ("Varjuteater")
• 2017 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendium
• 2019 – "Maalehe aastapreemia" ja Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
• 2020 – Jaan Krossi kirjandusauhind (esseed ja artiklite kogumik "Pildi ilu rikkumise paratamatus")

Allikad:

• Eesti kirjanike leksikon. 2000
• Eesti Päevalehe intervjuu "Viivi Luigega huvist, lähedastest inimestest ja sõnade leidmisest" (04.11.2006).
• Luik Traadil https://luiktraadil.weebly.com/preemiad.html
• Viivi Luik: Elulugu https://viiviluik.ee/elulugu/

VLRK 110: Nele ülestähendused uude majja kolimisest

Kirja pandud oktoobris 2012 Kalli Kuhi sünnipäevaks 

Jumala abiga naudime nüüd juba kümnendat aastat uues raamatukogus ja oleme hakanud vähehaaval unustama, millist ränka hinda oleme pidanud selle õnne eest maksma.

Ja palun väga, kallis kolleeg Kalli Kuhi lihtsalt ei suuda minevikust lahti lasta ja ettekäändeks tuues oma sünnipäeva, sunnib meid kõike seda valu ja vaeva uuesti läbi elama. Vaadake, tema kui koduloobibliograaf ja harrastusajaloolane, vajavat hirmsal kombel kroonika jaoks pealtnägijate mälestusi raamatukogu kolimisest! Mis oleks meil olnud viga tema sünnipäevapidusse saabuda, kingituseks kaasas mõni kena tass või sõrmkindad, aga ei - temale on vaja illustreeritud mälestusi Viljandi Linnaraamatukogu kolimisest osakondade kaupa! Võtsime siis liisku ja nagu elus ikka juhtub, et kellel ei vea armastuses, sellel ei vea ka liisutõmbamises ja nii pidi laenutusosakonna mälestused kirja panema ja pildid joonistama igatpidi õnnetu

Nele Grosthal

 

Nele ei peatu pikemalt heroilisel kümnendil, mis eelnes

2002. aasta 5. oktoobrile, sest seda külge teavad täpsemini teised inimesed. Kõige paremini muidugi meie direktor Evi Murdla, kes oma nahka säästmata vehkles kõigi meie linna kirjatähte tundvate inimeste nimel aastaid kõige tulisemas keerises, roomas kuulirahe all kivi tagant kivi taha, valas ohtrasti pisaraid ja sai mitu korda põrutada. Täna võime öelda, et ükski karv tema üllas peas ei kõverdunud asjata, sest Viljandi maha lammutatud vanalinna (õieti küll maha lammutatud lääpas Sakala poe ja taarapunkti) asemel laiutab nüüd Aleksandria mõõtu raamatukogu, mida käivad kummardamas kõik raamatuusku inimesed üle terve maailma.

  

Laenutusosakonna mälestused raamatukogu kolimisest algavad siin

Hilja Soosaar, Helle Järv, Maire Killar, Elle Sihver ja Nele Grosthal kooris: “Jah, meie kartsime küll, et avaballil me roosasse pitsivahtu mähkununa linnapea kaisus valssi ei keeruta, vaid lamame külmade ja kangetena kusagil surnuaia müüri taga, sest õpetaja Tammsalu andmetel enesetapjaid pühitsetud mulda ei maeta, isegi mitte neid, kes on ennast ränga tööga ära tapnud."

Raamatukogu kolimine oli üks irrrmus närvidemäng ja raskeid ihulisi piinu valmistav tegevus. Meie radikuliidid puhkesid külluslikult õide, me tagumised jalad käisid väikese raksuga pepu küljest lahti ja me seljad ei läinud enam sirgeks, nii et saime raamatuid ülemistelt riiulitelt kätte vaid karguotsaga sudides. Aga me ei nurisenud, sest meil polnud aega! Me pidime looma ajaloos ennenägematu pretsedendi – liigutama 160 tuhandelise fondiga raamatukogu ühest majast teise 7 päeva jooksul.

Tollipulgad käes küürutasime me varavalgest hilisööni tohutute plaanirullide kohal ja sobitasime millimeetrise täpsusega tinglikele riiulitele tinglikke laudimeetreid raamatuid.

Naised tollipulkadega plaani pidamas

Me olime murest murtud, sest niipea, kui meil õnnestus mõni paika saadud skeem ahju külge kleepida ja me plaanitsesime asuda järgmise kallale, saabus direktori staabist punase- ja siniselapiliste põskedega kogelev Maire Killar sõnumiga, et arhitektid on projektis midagi muutnud, riiulite arvu on jälle vähendatud või suurendatud ja me peame alustama uut kombineerimise ringi.

               

Me tülitsesime ja käisime kordamööda vetsus nutmas, me oleks isegi jalgu trampinud, aga meil polnud selleks lihtsalt ruumi, sest viimane kui ruutsentimeeter vana pastoraadi põranda-, aknalaua- ja toolipinnast oli täidetud vankuvate raamatukuhjadega.

Sharmantne Anatoli võlus banaanikastide nimel ära Säästumarketi müüjannad

Banaanikastid, meie põhiline kolimisatribuutika, oli samuti alalise peavalu allikas, sest parasjagu olid Eesti Vabariik ja Paraguay sõjajalal ja diplomaatilised ning kaubanduslikud suhted olid nõrgenenud, mis tähendas seda, et nii banaanidega kui kastidega oli asi hapusti. Õnneks oli meie remondimees Anatoli Minin oma mehelikku sharmi kasutades ära võlunud mõned Säästumarketi müüjannad, kes pimeduse saabudes poetasid tema jaoks poeümbruse põõsaste alla üksikuid kolme küljega kaste, mida meie Casanova koos osakonnajuhataja Killariga  hommikuti kokku korjamas käis, nii et päris hätta me ei jäänud.

Kraam sai kokku ja meie kamp löödi kahte lehte. Hilja, Väike Helle ja Maire jäid vanasse majja kirjandusteoste kaste komplekteerima ja Nele ning Elle saadeti uude, et saabuvaid vooge vastu võtta ja õigetele kohtadele juhtida. Lahkelt sotsiaalameti juhatajannalt Helmen Kütilt saime tassimistöödeks abiks mõned koloonia kõrilõikajad, kes üllatuslikult osutusid äärmiselt asjalikeks noormeesteks ning buketi Viljandi töötuid lakekrantse, kelle teenetest me kohe tänuga loobusime, sest tundsime ära mitu varganägu, kes mõni aeg tagasi olid meie tulekustuti pihta panemisel osalenud.

Helmen Kütt varustas meid noortekoloonia noormeestega

Osakond sai kolitud õigeks ajaks ja oleks vast kiireminigi läinud, kui mööblimehed oleks ennast vähegi liigutanud ja riiulid oleks eelnevalt olnud korralikult kokku pandud ja sirgetesse ridadesse paigutatud ning Nele poleks päevaks otsaks koos ühe koloonia kaagiga lifti kinni jäänud. Viimane sündmus oli mõnede rikutuma meelelaadiga kolleegide arvates küllaltki pikantne ja kõditas nende oletuste tegemise ja laterdamisega seotud ajupiirkondi, mis siia maani kihelevad, kuid reaalsus oli lihtsalt tüütu ja isegi veidi vihastav. Kinnisruumipelgust kannatav noorvang ahmis õhku, soigus vaikselt: „OOO maamotški, ooooo maamotški“, näris raginal küüsi, sõi ära osa oma näppudest koos tätoveeringutega ega olnud nõus päästekomandot oodates koos Nelega rahulikult käruserval istudes kassikangast kuduma, vaid tahtis aina lifti uksi kangutada, nuppe vajutada ja lage kobada. Tema rahutuid käsi kinni hoida ei olnud kerge mitte töö.

 

Tublid abilised olid meil veel neiu Marge ja neiu Lilian, kes oma pisikeste töökate jäsemetega paigutasid kibekähku riiulitele ajaloo liigi teavikud, mida me peale seda ainult neli korda ümber tõstsime. Samuti jääb õhku küsimus, kuhu kadus sel päeval kolooniapoistele mõeldud kolmekilone kommikott?! Lilian on laialt tuntud oma magusakire poolest, kuid näpuga osutama ma siiski ei hakka, sest see ei ole viisakas.

Mitu päeva enne avamist parvlesid raamatunäljast hullunud lugejate hordid raamatukogu ümbruses, logistasid uksi ja aknaid, räuskasid ning nõudsid sisselaskmist. Maja kammisid kõiksugu viimase minuti kontrollid ja komisjonid, kes tuvastasid tuhandeid vigu ja leidsid klosetist koolera pisikuid. Rahvaesindaja ja vana ärihai Tauno Tuula ei suutnud leppida faktiga, et tema kabinet on väiksem kui raamatukogu direktoril ja tema sekretärid vähem tasustatud kui raamatukoguhoidjad ning ehmatas oma pühavihaliste, kuid põhjendamatute etteheidetega Evi Murdlale roosi rinda. Kui ta parajasti ei hädaldanud arutult kultuurile kulutatud miljonite pärast, kiitles ta oma isikliku raamatukoguga, mis pidi olema uhkem kui Nebukadnetsaril.

Viimaks koitis ka see õnnistatud laupäev, mil kõik kurnatud raamatukoguhoidjad vedasid oma närtsinud ihud krohvikottide ja lahtipakkimata raamatukastide vahelt välja ning suundusid linna teise serva, et seal ots ümber keerata ja alustada triumfaalset marssi tagasi uue maja poole. Meie ülikaval peaspetsialist Linda Sarapuu koos kultuuriosakonna ja kunstisaali kaunishingedega oli sepitsenud iiiiimeilusa piduürituse, mis pidi linnarahvale kauaks meelde jääma ja küllap jäigi, sest paljudel kukkusid paari päeva möödudes külmavõetud kõrvad ja ninad küljest ära.

Me alustasime sellest, et pidasime vana pastoraadi juures pikki ja südantlõhestavaid kõnesid ning tervitasime kõiki, kes meid tundsid ja lasime kõigil ennast tervitada. Vinges oktoobrituules püksisääri ja hambaid plagistades esines tundeküllaselt meie majaperemees Jaan Tammsalu, kes ühele põlvele laskudes avaldas, et on murest murtud kui Vargamäe Andres Krõõda surivoodi ääres, sest oleks ta ometi taibanud lävepakud madalamaks saagida, poleks me ehk ära läinud ja teda maha jätnud. Uskumatu, kui lahked võivad olla mõned inimesed! Iga teine tema asemel oleks ühelt jalalt teisele hüpates Jumalat tänanud, et sellistest allüürilistest lahti sai, kes kümne aasta jooksul maja heaks kõrt kõrre peale ei tõstnud. Oma osa tema südamlikkuses mängis kindlasti eelmisel õhtul meie poolt korraldatud välkvisiit kiriku kantseleisse, mille käigus sai maha jäetud ohtrate punaste südametega kaunistatud mapeke, mis sisaldas õpetaja, tema kassi ja vana pastoraadiga seotud mõttekillukesi ja naljapilte, mida me aegade möllus olime ettenägelikult kogunud ja säilitanud ning Elle Sihveri poolt luuletatud teemakohast poeemi ja muidugi, foto osakonna naistest koos kass Don Juan Tammsaluga.

Foto osakonna naistest koos kas Don Juan Tammsaluga

Aeg kiskus juba lõunasse, kui me pasunakoori tuututamise saatel teele saime, kõige ees jubedat pleekinud ja kanasulist musta baretti kandev Tolik, kes lükkas tammeokstega ehitud ja raamatukogu kõige haruldasemate rariteetidega täidetud vana puuvedamise käru, kannul külmast lõdisev linnakodanike jõuk.

Tolik lükkamas tammeokstega ehitud rariteetidega koormatud käru

Vastne kultuuriminister Margus Allikmaa ajas uue maja ees essu susistades natuke pidujuttu, linnapea Peep Aru kasutas juhust valimispropaganda tegemiseks, õpetaja Tammsalu õnnistas kõiki ja kõike kas pagan võtaks ja koosolijate suureks kergenduseks lõigati lint lõpuks raksti läbi.

Kõigi kannatused said kuhjaga tasutud, sest veini ja viina voolas jõena ning suupisted olid nii rammusad, et tilkusid. Pidu tipnes kunstiinimeste lavastatud performancega, kus publikumil seoti silmad kollaste riideribadega kinni, muusika keerati põhja ja valjuhääldi hakkas lae all hirmsa häälega karjuma midagi verest, mädast, kidust ja kadust, samal ajal kui linna peakunstnik Mari Sobolev kõike väga põhjalikult filmis. Minestajaid polnudki väga palju ja ka need mõned nõrgukesed, kes siiski pikali kukkusid, tõusid Viljandi haiglas paari päeva jooksul uuesti püsti.

Peale seda, kui Sven Kivisildnik oli pikalt ja laialt mõnitanud kõiki, kes olid raamatukogu ehitamise ja finantseerimisega ametis olnud, läksid külalised laiali ja me võtsime ette Narva kolleegide kingitud vodka ja silmud, et end järgnevate päevade tarvis kosutada. Kes teab, mis meist ilma korraliku kosutuseta üldse oleks saanud, sest esmaspäeval lasime lugejad sisse. OH, oleks olnud parem, kui me seda poleks teinud mitte! Esimese tunni jooksul olid arvutid kokku jooksutatud, lift tilpnes kurvalt „suss…sussss…,“ öeldes kahe korruse vahel, pooled pirnid laest olid ära varastatud ning täiesti müstilisel kombel oli rügemendi valvurite nina alt kaotsi läinud gigantne devoniaegne sõnajalg.

Alguspäevadel pandi uuest majast pihta isegi gigantne devoniaegne sõnajalg

Kogu möll käis turvaväravate huilgamise saatel, sest firma oli meile sokutanud portsu turvakoode, mida ei õnnestunud deaktiviseerida ja sellepärast püüti väravas kinni ja otsiti läbi viimne kui hing, kes oli söendanud raamatuid laenata.

Nele lõikas palju kasu sellest, et keegi oli laenutuse kabineti ukselukku nibu näppimas käinud ja selle kogemata lukustuse režiimi lükanud ning siis ukse kinni virutanud. Õhtul kella kuueni, mil saabus Tallinnast lukuekspert, võisime vaid läbi klaasseina imetleda laual lebavat võtmekimpu ja raamatukoguhoidjate rahakotte, prille ning arstirohu pudeleid. Kuna Nele oli nagu tavaliselt ikka, hiljaks jäänud ega olnud oma asju veel jõudnud kabinetti viia, sai ta kõigile kasudega raha laenata ja hügieenisidemeid sõrmuste ja kaelakeede vastu vahetada.

Oh-oh-ooo jaa-jahh, juhtus neil päevil veel mõndagi, aga kes seda kõike enam mäletab, sest hirmsast invaliidsest ventilatsioonist põhjustatud alaline hapnikupuudus siin majas on aastatega oma töö teinud ja mälu pole kellelgi enam endine. Sellele vaatamata on kõik siin räägitu sulatõsi!