Sanne Rooseboom. LAHENDUSTE MINISTEERIUM

Avita, 2022

176 lk.

Kui püsimatu ja uudishimulik Niina näeb isa postiljonikotis salapärast kirja, mis on adresseeritud Lahenduste ministeeriumile, mida pole võimalik kohale toimetada, sest keegi ei tea, kus see asub, ei leia tüdruk asu. Ta lihtsalt peab asja uurima. Üks asi viib teise (loe: uue sõbra) ja kolmandani (loe: eaka põneva uue sõbrani). Maailma saab päästa üks lahendus korraga!

Jagub seiklusi ja ootamatuid pöördeid, pisut detektiivitööd ja mahhinatsioone suurema hüvangu heaks ja mõnus lasteraamat sisustabki täiega ägedalt selle raamatu lugeja õhtud.

Sobib lugemiseks 3.-4. klassile

Raamatut luges: Veronika Raudsepp Linnupuu

Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)

Link raamatule reserveerimiseks: https://www.lugeja.ee/record/2037549

27. märts - Jaan Riet

Jaan Riet

27.03.1873 Peraküla, Abja vald - 28.07.1952 Viljandi

Eesti fotograaf

Jaan Riet sündis 1873. aastal Viljandimaal Abja vallas Perakülas puusepa pojana. Kohaliku vallakooli lõpetamise järel läks ta Viljandisse sugulase Henn Rieti veiniärisse tööle. Juba veiniäri sellina tegeles Riet amatöörfotograafina. Esimene fototöö pärineb 1896. aasta 14. veebruarist.  1897. aastal avanes tal võimalus minna Tallinnasse fotograaf Hans Christini juurde õppima. Viljandisse asus ta uuesti 1898. aastal ning avas tolleaegse Liivimaa kuberneri loal isikliku fotoateljee, mille asukoha kohta andmed puuduvad. 1903. aastast täiendas ta end Frankfurdis. Saksamaalt tagasi tulnud, töötas Riet ateljeefotograafina algul Abjas, hiljem Viljandis, mis jäi talle kodulinnaks kuni surmani.

Jaan Rieti ateljeemaja talv 2007
Allikas: Vikipeedia

Enne Esimest maailmasõda ostis Riet krundi Koidu ja Posti tänava nurgale. 1914. aastal valmis seal Karl Burmani projekti järgi juugendstiilis ateljee-elamu. Ateljee ülesvõtete ruum oli klaasseina ja - katusega ning varustatud kõrgetasemelise tehnikaga. Ateljee natsionaliseeriti 1940 ning suleti 1948. aastal. 1951. aastal tõsteti Riet koos perega oma majast välja. Need sündmused mõjusid laastavalt mehe tervisele, 1952. aastal Jaan Riet suri.

Jaan Rietit võib õigusega pidada Viljandi meisterfotograafiks. Esimesed teada olevad siin valminud tööd pärinevad 1912. aastast. Riet pildistas peamiselt klaasnegatiividele. Olles küll ennekõike ateljee- ja portreefotograaf, pildistas ta arvukalt ka sündmusi ja linnavaateid. Palju Viljandi vaadetega postkaarte tegi ta aastail 1920-1939. Need olid seotud linna kõige enam iseloomustavate objektide – rippsilla, lossimägede ja järvega. Säilinud on hulgaliselt fotosid Viljandi kultuuri- ja ühiskonnategelastest, õpetajatest, arstidest, põllumeestest. Teiste hulgas on Riet pildistanud Konrad Mäge, Hugo Raudseppa, Karl Aderit, Otto Engelhardti, aga ka näiteks A.H. Tammsaaret. Tema fotokogust võib leida palju eri ajastute perekonnaelu kajastavaid fotosid, mida on kasutanud oma filmides ka stuudio „Tallinnfilm“. Aastaist 1896–1948 on registreeritud 79 386 ülesvõtet, millest on tänini säilinud umbes 60 000. Rieti fotod olid kunstilised ja tehniliselt teostuselt väljapaistvad. Oma fotod tähistas ta märgisega, mis aegade jooksul varieerus, kuid alati võis leida nime J. Riet ja Viljandi.

Tuntud fotomehe kõrval mängis olulist rolli Rieti naispere: abikaasa Marie Riet, Marie noorem õde Anna Kukk, kes õppisid mõlemad Dresdenis fotograafiat, ning tütred Hilja ja Elma. Eriline osa oli Mariel, kes abikaasa Esimeses maailmasõjas oleku ajal fotoateljeed edasi pidas. Tema tehtud grupi- ja portreevõtted olid maitsekad ning perfektselt teostatud. Pärast sõda tuli Viljandisse tagasi Marie õde Anna Kukk ning võttis Marie asemel ateljeetöö enda kanda. Marie Riet hakkas rajama aeda, millest kujunes tema elutöö ja ühtlasi Viljandi vaatamisväärsus. Tütar Hilja Riet sai tuntuks originaalsete pühade- ja õnnesoovikaartidega. Jaan Riet aga pühendus rohkem välitöödele ning hakkas huvituma stereofotograafiast.

Riet alustas stereopiltidega XX sajandi algul, esimesed ülesvõtted pärinevad 1902. aastast. Kuni 1930. aastateni oli ta peaaegu ainus, kes tegeles stereoskooppiltide valmistamisega. Enne Esimest maailmasõda oli Riet jõudnud läbi rännata kõik Eesti maakonnad ning teha ülesvõtteid ka Soomes ja Venemaal. 1936. aastaks sündis 547 võttest koosnev "Kodumaa stereopiltide kogu". Haaratud olid kõik maakonnad, kõige enam oli kogus Viljandimaaga seotud fotosid.

Stereopiltide loojana ning aktiivse fotograafina Eestis ületas ta kahtlemata Viljandimaa piire. Olles valitud Eesti Meisterfotograafide Ühingu revidendiks, aitas ta kaasa Eesti fotokunstielu arendamisele. Rieti fotod annavad väärtuslikku teavet, olles uurimisobjektiks etnograafidele, ajaloolastele, kodu-uurijatele, kunstnikele. J. Rieti kogu illustreerib fotograafia arengut Eestis enam kui 50 aasta vältel.

Tekst koostatud 2013. aastal Maire Killari poolt

Kasutatud allikad:

• Tooming, Peeter. Mida teame Eesti naispiltnikest. - Nõukogude naine, 1986 nr.5, lk. 22
• Kattai, Hillar. Kroonika klaasnegatiividel. – Sakala, 07.07.1988.
• Parve, R Ralf. Elutöö hapral klaasil. – Noorte Hääl, 04.01.1975.
• Sadam, Lii. Jaan Riet ei teinud oma pilte üksi. – Sakala, 07.06.2003.
• Asmer, Vilve. Viljandi tuntuim fotograaf. – „Sakala“ kalender, 1990, lk.80-83.
• Parre, Tiina. Fotograaf Jaan Rieti õppereis Saksamaale 1903.a. – „Sakala“ kalender, 2006, lk. 183-186. (J.R. Foto 1907.a.)
• Haav, Margus. Viljandi nägi ruumilist fotot juba 111 aastat tagasi. – Sakala, 06.04.2013.

Jeanine Cummins. AMEERIKA PIND

Rahva Raamat, 2021
485 lk

Hea raamatusõber! Võta ette atlas või Google Maps ja otsi üles linn nimega Acapulco. Liigu sealt edasi Ameerika piiri poole, soovitavalt raudteed mööda.

Mehhiko kaart ja maade-teede ulatus võiksidki silme ette jääda, sest just Acapulcost põgenevad Lydia ja tema kaheksa-aastane poeg Luca, kui narkokartell on suvisel grillipeol tapnud nende 16 lähisugulast. Lydia teab, et narkoparun Javier ei jäta kätte tasumata tema abikaasa kirjutatud artikli eest, kuni kõik asjaosalised on tapetud. Pikk ja vaevaline tee nõuab emalt-pojalt palju vaprust ja leidlikust. Ikka ja jälle tabab Lydia end tundmast, et nad on jälitaja käeulatuses. Kuid igal teelõigul on ka keegi ulatamas abistavat kätt, mis ei lase unustada, et headus pole maailmast kadunud. Väikese Luca nutikus on imetlusväärne. Seikluseks ei saa seda lugu nimetada, aga sündmustik on haarav ja kujutluspildid kerged tekkima.

Lugeja ei tohiks unustada, et romaani tegevus toimub loetud aastate eest, mitte möödunud või ülemöödunud sajandil. Ikka veel on maailmas nii palju kannatusi, vägivalda ja hirmu. Teos ei ole dokumentaaljutustus, kuid autoril on palju kokkupuuteid Mehhiko migratsiooniga ning ta on teinud põhjalikku taustatööd.

Kahjuks kahandasid minu lugemiselamust kellegi varasema lugeja poolt raamatusse kirjutatud parandused ja täiendused, mis mitte mingil kujul ei teinud raamatu sisu paremaks. Jäägem igaüks oma liistude juurde - kirjanikud kirjutama, tõlkijad tõlkima ja lugejad lugu nautima.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2003804

Sarah Crossan. IIRIS

Varrak, 2021

360 lk.

Sarah Crossani vabavärsilikus stiilis noorteromaani "Iiris" juhatab sisse Carl W. Buehneri tsitaadiga:

"Inimesed võivad unustada, mida sa ütlesid, kuid nad ei unusta kunagi, mis tunde sa neis tekitasid."

Lugu ise, teksti rütm ja visuaalne ülesehitus võimendasid seda ideed kandva joonena algusest lõpuni.

Allison on ca 16-aastane tüdruk, kes põgenes kodust, näos ja kehal isa tekitatud põetusjäljed. Vaatamata kõigele on lugu ilus, sest ootamatult leiab ta dementses Marlas, keda algul ära kasutada soovis, endale sõbra ja päästja. Allisoni ema suri peagi peale tema sündi ja see on miski, mida isa tütrele andestada ei suuda. Ainult üks isa sõbrannadest - Kelly-Anne - on suutnud tüdrukut armastada, kuid temagi põgenes tigeda mehe eest.

Kuidas Iiris/Allison Marla kõrval iseseivaks ja eneseküllaseks inimeseks saab, sellest lugu räägibki.

Soovitan soojalt, sest lugu on tänu autori stiilile mõnusalt sujuv, mitte imal ega pinnapealne, ning kuidagi emotsionaalselt hoomatav. Täpselt nagu sissejuhatav tsitaat aimu annabki.

Romaan sai 2022. aasta kevadel üle-eestilisel hääletusel "Noor loeb" tõlkekirjanduse kategoorias enim hääli. Üle-eestilist "Noor loeb" hääletust korraldab Tallinna Keskraamatukogu koostöös Eesti Noortekirjanduse Ühinguga. Hääletusel saavad noored ise valida eelmisel aastal ilmunud noorteromaanide seast kõige lemmikumad.

Sel aastal saab "Noor loeb" raames oma hääle anda märtsikuu lõpuni aadressil 

https://www.menti.com/al8t9xwf39z2/0

Raamatut luges: Veronika Raudsepp Linnupuu

Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)

Link raamatule reserveerimiseks: https://www.lugeja.ee/record/1985328

NOOR LOEB

Noored vanuses 13-26, tulge märtsis VALIMA!

Millised möödunud aastal ilmunud noorteromaanid meeldivad Sulle kõige enam?

VALIKU SAAD TEHA SIIT kuni 31. märtsini 2023.

Sinu hääl loeb!

Valida saab parima:

• • eesti autori kirjutatud noorteromaani
  • eesti keelde tõlgitud noorteromaani
  • võõrkeelse noorteromaani
  • kaanekujunduse (võib valida rohkem kui ühe).

Hääletusel osalenute vahel loositakse välja head noortekirjandust.

Valikus on 2022. aastal ilmunud noortekirjandus, mis on:

• nii eesti, inglise kui ka vene keeles
• üksikteosed või sarja esimesed osad (nt ei näe seal Sass Henno “Mina olin siin 2. Tagasitulek”)
• esmatrükk (nt ei näe seal Kristi Piiperi “Tõde või tegu 1.-3. osa”).

2022. aastal ilmunud noorteraamatud, mis on valikus:

→ “Anatoomia” Dana Schwartz
→ “Inglite linn” Mann Loper
→ “Isegi kui ma kukun” Abigail Johnson
→ “Ja siis ma upun” Ditte Wiese
→ “Koduõpe“Marje Aavik
→ “Kui ainult” Kaia Raudsepp
→ “Kui armastus külmutab südame. [1], Väljavalitu” Koidu V. G. Ferreira
→ “Kurat ja ingel mu õlal” Maarja Astover
→ “Kutsung sisekosmosest” Elin Nilsson
→ “Kõik tahavad olla meie moodi” Jessica Goodman
→ “Langenud impeeriumi tütred” Carolyn Tara O’Neil
→ “Lucy Clark ei palu vabandust” Margo Rabb
→ “Lunastuseaasta” Kim Liggett
→ “Lõpus surevad mõlemad” Adam Silvera
→ “Minu pere ja muud ülikangelased” Marek Liinev
→ “Mitte midagi” Janne Teller
→ “Nõod” Karen M. McManus
→ “Rääkimine hõbe, vaikimine kuld” Evelin Alliksaar, Silja Kerge
→ “Sloane Sullivani kadumine” Gia Cribbs
→ “Tahaksin süüa su pankreast” Yoru Sumino
→ “Tiuhkamäe” Meelis Kraft
→ “Unenäod ei tähenda midagi” Ane Barmen
→ “Vangistatud” Salla Simukka
→ “Väike raamatupoodnik Alice” Ketlin Priilinn
→ “Gold diggers” Sanjena Sathian (Viljandi raamatukogudes ei ole)
→ “The girl with no soul” Morgan Owen (Viljandi raamatukogudes ei ole)
→ “You can trust me” Gina Blaxill (Viljandi raamatukogudes ei ole)
→ “От одного зайца” Ася Лавринович (Viljandi raamatukogudes ei ole)
→ “Я был здесь.№ 1” Sass Henno

Üle-eestilist hääletust „Noor loeb“ korraldavad Tallinna Keskraamatukogu ja Eesti Noortekirjanduse Ühing.

Lisainfo: noorte@tln.lib.ee, 683 0913

NB! Kohtumiseni Noortekirjanduse päeval, mis toimub 14. aprillil 2023 Tallinnas

Anu Raud. KUUE RUUDUGA AKEN

SE&JS Kirjastus, 2022 
207 lk

Kuue ruuduga aken on vana talumaja aken. Selline motiiv vaatab vastu mitmelt Anu Raua kujundatud põimevaibalt.

Autor vaatabki raamatus justkui Kääriku talu igast aknaruudust eraldi välja. Sealt paistab mälestusi, kohtumisi, lahkumisi ja leina, rõõmu, armastust ja lapsemeelsust.

Anu Raud rõhutab üha, kui jätkusuutlik, kindel ja rahulik on elu talutares. Koroonakevadel jäi autor pikkadeks nädalateks täitsa üksi maapakku ning maikuus sünnipäeva hommikul ei osanud külalistega midagi rääkida, sest oli nii kaua vaikinud. Samas leiab ta kurbadest üksindusaegadestki üles ilu ja tänutunde.

Raamat sarnaneb pisut Lenna Kuurmaa raamatuga „Elu ilmaveerel“, kuid on küpsem ja tundlikum. Autori elutarkuse võtab ilusti kokku lõik peatükist, kus ta keeldub elukindlustaja pakkumisest: Olgu ta peale, see habras ja õrn, täis õnne ja õnnetust, kevadlõhnu ja sügisvihma, eluraasuke, elu- seniks, kuni… Olgu ta ilma kindlustuse ja maksuta. Olgu ta pealegi.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2021349

Selgusid 2022. aasta head laste- ja noorteraamatud

Lastekaitse Liit ja Eesti Lastekirjanduse Keskus kuulutasid 1. märtsil 2023 välja möödunud aastal ilmunud parimad laste- ja noorteraamatud. Lastekirjanduse eksperdid valisid ligi 800 raamatu hulgast välja 17 teost lastele ja 11 noortele, mis tänavu tunnustuse saavad. Oma lemmiku valimisel ja hääletamisel said kaasa rääkida ka noored lugejad ise.

Loe lähemalt Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehelt https://elk.ee/selgusid-2022-aasta-head-laste-ja-noorteraamatud/ 

Koduloolised tähtpäevad märtsis 2023

Kodulooliste isikute põhjalikuma biograafiaga tutvumiseks klikake isiku nimele!

3. märts 

• Põllumajandusteadlane Jaan Lepajõe 95 (3.03.1928-9.04.1999)

5. märts 

• Psühhiaater Elmar Johannes Karu 120 (5.03.1903-25.06.1996)

10. märts 

• Koori- ja orkestrijuht, muusikapedagoog, esperantist Augustin Pung 125 (10.03.1898-28.04.1972). Juhatas Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi laulukoori

11. märts

• Kolonelleitnant Juhan Jõgevest 130 (11.03.1893-4.10.1945)
• Etnoloog Laur Vallikivi 45 (11.03.1978)

12. märts 

• Nahakunstnik Minni Patune 105 (12.03.1918-20.12.2016)

16. märts

• Kooliõpetaja Julius Hink 120 (16.03.1903-14.06.1942)

19. märts 

• Haridustegelane, folklorist Anzori Barkalaja 55 (19.03.1968)
• Talurahvaliikumise tegelane, luuletaja Adam Peterson 190 (19.03.1838-11.12.1918)

23. märts 

• Kalendrikirjanik, rahvusliku liikumise tegelane Mats Tõnisson 170 (23.03.1853-23.11.1915)

24. märts 

• Ajakirjanik Helgi Kaldma 90 (24.03.1933-19.09.2011)

27. märts 

• Laste- ja näitekirjanik, Sakala ajakirjanik Johannes Selg 115 (27.03.1908-12.11.1973)
• Fotograaf Jaan Riet 150 (27.03.1873-28.07.1952)