8. märts - Johann Köler

Johann Köler

Nimekujud ka Köhler, Koeler (lisanimi Wiliandi)

24.02 (vkj)/8.03.1826 Tõnise talu, Kööbra, Vastemõisa vald, Suure-Jaani khk – 22.04.1899 St. Peterburg

Esimene eesti soost maalikunstnik ja professor, Eesti rahvusliku liikumise tegelane

Johann Köler sündis Viljandimaal Vastemõisa vallas Kööbra Tõnise talu saunikute Kai ja Peet Köhleri seitsmenda lapsena 8. märtsil 1826. a. 

Johann Köleri sünnikohta tähistav mälestuskivi Kööbral/ KM EKLA; B-37:4116

Haridus

Vaesusele vaatamata püüdsid vanemad anda Johannile paremat haridust ja saatsid ta Üheksa-aastaselt Viljandis tislerisellina töötava vanema venna Tõnise juurde ja pandi seal alg- ja seejärel kreiskooli.

Johann Köler asus tööle Vastemõisa valitseja Faberi abilisena, kes tema kunstiandeid nähes soovitas tal astuda selliks oma venna, Võnnu (Cēsise) maalermeistri juurde. 1839 sõlmis Johann Köler Faberiga sellilepingu seitsmeks aastaks (kuni 1846). Andekas noormees ei rahuldunud siiski maalriametiga, vaid püüdles kõrgemale.

1846 saabus noor Köler, 75 kopikat taskus, Vene impeeriumi pealinna Peterburi ja leidis teenistust sildimaalrina. Ta elas seal juba kümmekond aastat töötanud Tõnise juures. 1848 astus ühtlasi kunstiakadeemia õhtuklassidesse, kus õppis joonistamist.

1851. aastal täieõiguslikuks õpilaseks saades loobus ta tööst, üüris koos kaasõpilastega Vassili saarel korteri ning pühendus täielikult õpingutele. 1855. aastal sai Kunstiakadeemia maalikunsti lõputöö "Herakles toob Kerberose põrguväravast" (1855) eest väikese kuldmedali.

Johann Köleri kuldmedaliga hinnatud lõputöö Peterburi Kunstiakadeemias
 Herakles toob Kerberose põrguväravast
1855
Eesti Kunstimuuseum

Köleri kunstnikutee

Tänu mitme soodsa tellimuse saamisele õnnestus koguda niipalju raha, et teoks teha ammune unistus - õppereis Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliasse. Roomas liitus Köler saksa õpetlaste ja kunstnike seltsiga "Colonna" ja sai siit tugevaid mõjutusi oma arengule. Välismaareisil lõi oma esimesed tuntud teosed, nt. Pariisis Césise kiriku altarimaali (1858). Läks 1858. a. Rooma, esitas seal 1859. a. näitusele selle maali teisendi "Kristus ristil", sai selle eest 1861. a. Peterburi Kunstiakadeemialt akadeemiku nimetuse.

1862 saabus Köler Peterburi tagasi ja töötas Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis ja ajutiselt Kunstiakadeemias. Tõusis keiser Aleksander II tütre Maria joonistusõpetajaks. Osalt tänu seotusele keiserliku perekonnaga oli Peterburis tunnustatud portreemaalija. Saabus Köleri loomingu kõrgperiood.

Õpingute ja välisreiside järel peatus 37-aastane Köler 1863. a. Tallinnas, kus teda vapustas talurahva viletsus. Tallinnas maalis Köler, peamiselt akvarellis, eesti talupojatüüpe ning portreteeris folklorist H. Neusi. Hiiumaa retkel peatus ta Vaemla mõisas, kus nägi mõisa kutsarit, Kassari möldri poega Villem Tamme. Teda modellina kasutades lõi ta teose "Talumees kirvega". Kui 1878. a. Johann Köler maalis Tallinna Kaarli kirikule altarimaali "Tulge minu juurde", siis kasutas ta sellel V. Tamme näojooni.

Riigikantsler vürst Aleksandr Gortśakovi portree eest nimetati Köler 1867 ajaloolise ja portreemaali professoriks. Talle langes ka austav ülesanne portreteerida esimese kunstnikuna uut keisrit Aleksander III pärast selle troonileasumist. Köleri maalingust sai seejärel eeskuju teiste kunstnike keisriportreedele. Paraku viis pikaajaline karjäär õukonnakunstnikuna tema kuulsuse vähenemisele seoses uue realistliku koolkonna esiletõusuga Vene kunstielus.

Köler on loonud rohkesti maastikumaale, portreid, kompositsioone. Eesti kultuurilukku on Köler läinud eesti esimese professionaalse kunstnikuna, maalikunsti rajajana ja rahvusliku liikumise tegelasena. Kodumaa-ainestikul lõi mitu oma paremat teost: “Kunstniku sünnikoht”, “Ketraja”, “Hiiu naised kaevul”; ühiskondlikult tähtsad olid ka F. R. Kreutzwaldi portree (1864) ja allegooriline kompositsioon “Ärkamine nõidusunest” (1864).

Johann Köleri maalidega saab tutvuda Eesti Kunstimuuseumi Digitaalkogus

Akvarell "Kunstniku sünnikoht" (1863)

1869–1870 oli Peterburi Kunstiakadeemia õppejõud ja 1877-st nõukogu liige, 1874-st Belgia Kuningliku Akvarellistide ühingu liige.

Tehes kiiret karjääri Peterburi õukonnas, ei unustanud Köler ometi kodumaad ega seal valitsevat olukorda. Köler oli keskne tegelane nn Peterburi patriootide ringis, tema korter oli kogunemiskohaks Peterburis viibivatele eestlastele, nt. - dr. Philipp Karell, dr. Gustav Hirsch, Nikolaus Friedrich Russow jt.

Eestis oli Johann Köler rohkem tuntud avaliku tegelase kui maalikunstnikuna, kuna osales rahvusliku liikumise üritustes: oli üks 1864 alanud Viljandimaa talurahva palvekirjaliikumise algatajaid ja toetajaid; aitas hankida “Sakala” jt ajalehtede ilmumisluba; kavandas agraarreforme, arutles aadlivõimu ja Balti erikorra üle. Tegeles elu lõpuni talurahva- ja maaküsimusega.

Köler rahvusliku liikumise tegelasena

Suvel 1863 külastas Köler üle pika aja taas kodumaad. Ta pidas eestlaste olukorda täiesti ebarahuldavaks ning soovitas neil võitluses mõisnike vastu rohkem abi otsida Peterburist ja Venemaa võimudelt. Johann Kölerist sai seega Vene-orientatsiooni esimesi selgemaid määratlejaid rahvuslikus liikumises. See omakorda viis lahkarvamustele mitmete teiste rahvuslike tegelastega, eeskätt Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga. Paljuski tänu Köleri mõjutustele sai 1864 teoks suurema palvekirja esitamine Aleksander II-le. Kirjas olid esindatud ka tärkava rahvusliku liikumise nõudmised. Köleri kirjavahetuses teiste rahvusliku liikumise tegelastega tõusevad sel perioodil esile sellised küsimused nagu Eesti Kirjameeste Seltsi loomine, Eesti ajaloo koostamine, uue rahvusliku häälekandja asutamine.

1864 tutvus Johann Köler Peterburis noore Carl Robert Jakobsoniga ja aitas otsustaval kombel kaasa selle rahvuslikule ärkamisele. Jakobsonist sai järgmistel aastakümnetel Köleri lähimaid sõpru ja kaasvõitlejaid. Johann Köler toetas Jakobsoni rahaliselt ja andis tema käsutusse ühtlasi oma sidemed Peterburis. Paljuski just Johann Kölerilt pärineb Jakobsoni "ida-orientatsioon". 1972 pakkus Jakobson Johann Kölerit Eesti Kirjameeste Seltsi aupresidendiks, kuid Johann Köler jäi valimistel F. R. Kreutzwaldile alla. Sellele vaatamata osales Johann Köler jätkuvalt rahvuslikus liikumises, esindades maailmavaatelt pahempoolset ja orientatsioonilt Vene keskvõimule tuginevat liini. 1881 aitas Johann Köler mõjusaimal kombel, et Aleksander III Eesti organisatsioonide saatkonna vastu võtaks. Jakobsoni surma järel 1882 tõusis Johann Köler tema suuna autoriteetseimaks tegelaseks.

1882 tekkis Johann Köleril idee osta eesti väljarändajatele Krimmis Kuntaugani mõisast maad ja rajada seal õitsev eesti asundus. Johann Köler üritas selleks saada laenu Aleksandrikoolist, kuid projekti utoopilisust nähes seadis Jakob Hurt sellele peakomitee presidendina veto. Järgnes terva kokkupõrge, mille tulemusel Hurt tagandati presidendi kohalt ja selleks valiti Johann Köler. Hurda kaebuse peale peatasid võimud Aleksandrikooli komiteede tegevuse. Kuntaugani projekt ebaõnnestus täielikult ja ruineeris Johann Köleri majanduslikult. 

1891 valiti Johann Köler Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. Sellel kohal pidi ta olema tunnistajaks, kuidas noorem rahvuslik põlvkond seltsi üle võtab ja see võimude poolt 1893 suletakse.

Elu lõpupoolel tõmbus pettunud ja väsinud Johann Köler avalikust elust tagasi. 

Köler suri 22. aprillil 1899. aastal oma ateljees Peterburis Vassili saarel oma vana sõpra Jakov Groti maalides südamerabandusse. 

Kunstniku soovil maeti ta kodukoha lähedale Suure-Jaani kalmistule. 

Köleri haud Suure-Jaani kalmistul / KM EKLA, B-37:1536

1911. aasta püstitati Suure-Jaani kalmistule 

skulptor Amandus Adamsoni loodud pronksist Köleri büst, millel on kiri: 

Professor Johann Kölerile austuse ja tänu täheks sugurahwalt ja sõpradelt.

 

Foto: Jaan Männik / Puhkaeestis.ee

Johann Köleri ausamba autorid on skulptor Edgar Viies ja arhitekt Rein Luup. 

Ausammas paigaldati Lossi tänava äärsele haljasalale kunstniku 150. sünniaastal - 1976. See on mälestusmärk 1826. aastal Viljandimaal Kõõbra saunikukohas sündinud esimesele eesti soost kunstnikule, Eesti maalikunsti rajajale Johann Kölerile (1826-1899). Köler ja tema aeg on omaette peatükk Viljandimaa ja Eesti ajaloos. Paradoksaalsel kombel sai sellest lihtrahva keskelt võrsunud pojast Vene keisririigi üks tunnustatumaid maalikunstnikke ja Peterburi Kunstide Akadeemia professor. Vaatamata kadestamisväärsele positsioonile - Köler portreteeris tsaar Aleksander II, oli ta tütre joonistusõpetaja, õukonnanõunik, II järgu Anna ordeni kavaler - ei venestunud kunstnik hingeliselt kunagi, vaid jäi südames ja tegudes truuks Eesti maale ja rahvale. Johann Köler suri Peterburis, on aga maetud Suure-Jaani kalmistule. (Allikas: Heli Grosberg, Aime Jõgi, MTÜ Viljandimaa Turism väljaanne)

Allikad:

• EE 14. Eesti Entsülopeediakirjastus, 2000. Lk. 211
• Karl Laane. Tallinna kultuuriloo radadel. Tln., 1974
• Kreutzwaldi sajand: Eesti kultuuriloolie veeb. URL:  https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=9&table=Persons
• Mart Laar. Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Johann_K%C3%B6ler

8. märts - Kalju Komissarov 75

Tartu Ülikooli 375. aastapäeva korraldajate koosolek
nõukogu saalis 27. märtsil 2007.
URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Kalju_Komissarov#/media/Fail:Kalju_Komissarov_2007.jpg

Kalju Komissarov

8.03.1946 Võru – 6.03.2017 Viljandi
Lavastaja, näitleja ja pedagoog
 

Näitleja, teatri- ja filmilavastaja ning teatripedagoog Kalju Komissarov sündis 8. märtsil 1946. aastal Võrus. Ta lõpetas 1964. aastal Tallinna 4. Keskkooli ja 1968. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri III lennu (kursuse juhendaja Voldemar Panso).

Aastatel 1968–1974 töötas Komissarov režissöörina Tallinnfilmis. Otse lavakunstikateedrist tulnud Komissarov oli tollal Tallinnfilmi noorim režissöör, ta tõi endaga kaasa värsket suhtumist ja uusi mõtteid. Paraku jäid ta mitmed ideekavandid ja ka üks ta enda stsenaarium realiseerimata stuudio juhtkonna konservatiivsuse tõttu. Konjunktuurse filmiga „Valge laev“ õnnestus tal küll avada endale tee paari järgmise filmi tegemiseks. Tema käe all valmisid filmid “Valge laev” (1970), “Metskapten” (1971) ja “Tavatu lugu” (1973). Järgmiseks režissööritööks pidi saama "Surma hinda küsi surnutelt" (tollal tööpealkirjaga „Vennad Kreuksid“), mille kallal Komissarov koos stsenarist Mati Undi, kunstnik Tõnu Virve ja operaator Jüri Sillartiga 1973. aastal entusiastlikult tööle asus. Sellest pidi tulema nii sisult kui stiililt uuenduslik, ametlikust peavoolust eristuv julge film. Kuid stsenaarium kohtas vanameelsete Tallinnfilmi funktsionääride teravat vastuseisu. Veel teatritöö kõrvalt 1975. aastal püüdis ta režiistsenaariumit parandada, kuid ühel hetkel lõi filmile käega. Filmi juurde jõudis Komissarov hiljem veel vaid näitlejana – ta on mänginud 14 filmis (sh Lenfilmi „Kontrakt veka“ 1985, rež Aleksandr Muratov), kuid oma elutöö teostas ta teatrilavastaja, -juhi ja -pedagoogina. Kalju Komissarov lõi üle saja lavastuse.  

1974. aastal, 28-aastasena kutsuti ta noorima pealavastajana Eestis ning kogu Nõukogude Liidus Eesti NSV Riiklikku Noorsooteatrisse tööle. Sealt sai alguse Kalju Komissarovi lavastaja- ja peanäitejuhitöö ning filmitegemine jäi tagaplaanile. 12 aasta jooksul Noorsooteatri peanäitejuhina ning külalislavastajana Ugalas lavastas ta oma karjääri mitmed tähelepanuväärsemad lavastused: „Oliver ja Jennifer“ (1972, Erich Segali „Armastuse loo“ põhjal), „Protsess“ (1975, Komissarovi stsenaarium Abby Manni filmistsenaariumi põhjal), „Good-bye, Baby“ (1975, Mati Unt), „Armas õpetaja“ (1981, Ljudmila Razumovskaja) ning „Vennad Lautensackid“ Ugalas (1985, Mati Undi dramatiseering Lion Feuchtwangeri romaanist). Komissarovi varasemad lavastused olid tugevalt sotsiaal-poliitilised – tema noorusaja stiili tunnusteks on peetud lihtsat sõnumit ning räiget vormi, samuti teravat kujundlikkust. Komissarovit on nimetatud Eesti kõige opositsioonimeelsemaks lavastajaks, kelle ajal kujunes Noorsooteatrist teravalt ja avameelselt ühiskonnakriitiline teater. Komissarov töötas Noorsooteatri peanäitejuhina 1974–1986.

Töötas aastatel 1989–1991 Ugala peanäitejuhina ning 1986–1988 ja 1991–2000 Ugalas lavastajana. Tema käe all valmis Ugalas üle kolmekümne lavastuse. Kalju Komissarovi tee Ugala teatris sai alguse 1985. aastal märgilise lavastusega “Vennad Lautensackid”. Järgnesid “Ja sajandist on pikem päev”, 13. lennu, Kalju esimeste õpilaste, diplomilavastused “Teekond punktist A punkti B“, “Hamlet“, “Oklahoma“ ja “Kolm õde“, hiljem juba “Marylin” ja Ugalas viimaseks tööks jäänud TÜ VKA 9. ja 10. lennu diplomilavastus “Inetu”. Tema säravaimateks näitlejatöödeks Ugalas olid Jedigei lavastuses “Ja sajandist on pikem päev” ja Danton lavastuses “Giljontiin Dantonile”.

Aastail 2013–2014 oli Endla kunstiline juht.

Oma elu viimased kolmkümmend aastat pühendas Kalju Komissarov esmajoones just teatripedagoogikale, olles 1984–1996 Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli õppejõuks ja juhatajaks (aastast 1988 dotsent, 1986–1995 kateedrijuhataja, 1984–1996 kursuste juhendaja) ning alates 1996. aastast kuni surmani Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna sisuliseks juhiks ja arendajaks (aastast 1996 professor, 1999–2002 teatrikateedri juhataja, 2002–2009 lavakunstide osakonna juhataja). Tema lendudest on tulnud lavastajaid ja teatrijuhte, kelleta eesti teater oleks vaesem ja ühevärvilisem: Elmo Nüganen, Andres Noormets, Hendrik Toompere jr, Ingomar Vihmar, Üllar Saaremäe, Peeter Raudsepp, Tiit Palu, Garmen Tabor, Taavi Tõnisson jt, rääkimata näitlejatest.

Mänginud telelavastustes („Bessie Smithi surm”, 1965; „Tagasi kadunud maailma”, 1995), filmis („Surma hinda küsi surnutelt”, 1978; „Ideaalmaastik”, 1981, mõlemad Tallinnfilm; „Hirm”, 2004, Exitfilm) ja teleseriaalis „Kelgukoerad” (2006–13). 2013–1914 sihtasutuse NUKU nõukogu esimees, aastast 2013 Polygoni Teatrikooli patroon.

Eesti Teatriliidu (1975) ja Lavastajate Liidu liige (1993). 

Kalju Komissarov suri 6. märtsi 2017. aasta öösel raske haiguse tagajärjel.

 

Isiklikku

Eha Komissarovi ja Koit Komissarovi vend, Kalju Paaveri õepoeg. Isa rahandus-, ema haldusjuht. Olnud abielus Helle-Reet Helenurmega, Luule Komissaroviga. Temast jäi maha lesk Eve Komissarov.

 

Tunnustusi

• Eesti NSV teeneline kunstnik (1979)
• Eesti NSV rahvakunstnik (1987)
• Ants Lauteri nimeline lavastajapreemia 1976
• Lavastajapreemia 1987
• Eesti NSV riiklik preemia 1987
• Priit Põldroosi nimeline auhind 2000
• Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia 2015
• Valgetähe III klassi teenetemärk (2006)
• Viljandi linna elutööpreemia (2016) 
• Tartu Ülikooli suur medal (2016)

 

Filmograafia

• 2006    Meeletu (mängufilm), Taska Film, näitleja (roll: vallavanem); režissöör Elmo Nüganen
• 2005    Surnumatja (lühimängufilm), Exitfilm, LCC London, Viking Visionary Films, näitleja (roll: jaamaülem; režissöör Annaleena Piel Linna
• 2004    Hirm (lühimängufilm), Exitfilm, näitleja (roll: Dr. Schulze); režissöör Anri Rulkov
• 1997    Minu Leninid (mängufilm), Faama Film, Lenfilm, näitleja (roll: Vene sandarmiülem); režissöör Hardi Volmer
• 1985    Kontrakt veka (mängufilm), Lenfilm, näitleja; režissöör Aleksandr Muratov
• 1980    Ideaalmaastik (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: rajoonikomitee sekretär); režissöör Peeter Simm
• 1977    Surma hinda küsi surnutelt (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: uurija); režissöör Mati Unt
• 1975    Löö vastu (lühimängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: noormees); režissöör Valentin Kuik
• 1973    Tavatu lugu (mängufilm), Tallinnfilm, režissöör, näitleja (roll: noor uurija)
• 1971    Metskapten (mängufilm), Tallinnfilm, režissöör
• 1970    Valge laev (mängufilm), Tallinnfilm, režissöör, näitleja (roll: Enn Alling)
• 1969    Viimne reliikvia (mängufilm), Tallinnfilm, režissööri assistent (+ Veronika Bobossova, Margit Ojasoon, Viktorina Kapina), näitleja (roll: munk); režissöör Grigori Kromanov
• 1968    Inimesed sõdurisinelis (mängufilm),  Tallinnfilm, näitleja (roll: Ferdinand Loog); režissöör Jüri Müür
• 1967    Must habe tahab teada (muusikafilm), Eesti Telefilm, režissööri assistent; režissöör Grigori Kromanov
• 1967    Keskpäevane praam (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: noormees "Moskvitšis"); režissöör Kaljo Kiisk
• 1965    Supernoova (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: tülpinud noormees); režissöör Veljo Käsper

Lavastustööd Noorsooteatris

• 1972 Heljo Mänd "Sabata krokodill"
• 1972 Erich Segal / Viiu Härm / Paul-Eerik Rummo "Oliver ja Jennifer"
• 1975 Abby Mann / Kalju Komissarov "Protsess" (filmistsenaariumi "Kohus Nürnbergis" järgi)
• 1975 Mati Unt "Good-bye, Baby!"
• 1975 Nikolai Gogol "Revident"
• 1975 Venda Sõelsepp "Näärinoor"
• 1976 Heino Väli / Kalju Komissarov "Veri mullal"
• 1976 Agatha Christie "Kümme neegrit"
• 1976 Mati Unt / Hans Christian Andersen "Tinasõdur, baleriin ja siga"
• 1977 Molière "Naeruväärsed eputised" (Noorsooteatri lavastus Dominiiklaste kloostris)
• 1977 Mati Unt "Peaproov"
• 1978 Georgi Džagarov "Prokurör"
• 1978 Viktor Švemberger "Kolm põrsakest"
• 1978 Anton Tšehhov "Kajakas"
• 1979 Harri Vasar / Kalju Komissarov "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi"
• 1979 Pär Lagerkvist / Kalju Komissarov "Kääbus"
• 1980 Ivo Brešan ""Hamleti" lavastamine Alamkolka külas"
• 1980 Kalju Komissarov "Buratino suveteater"
• 1980 Mihhail Šatrov "Sinised hobused punasel luhal"
• 1980 Samuil Maršak "Tare-tareke"
• 1981 Fjodor Dostojevski / Rudolf Allabert "Pandimaja" (jutustuse "Tasane" järgi)
• 1981 Giovanni Boccaccio / Mati Unt "Dekameron" (koos Mati Undi ja Eero Spriidiga)
• 1981 Ljudmila Razumovskaja "Armas õpetaja"
• 1982 Vsevolod Višnevski "Optimistlik tragöödia"
• 1982 Aleksandr Gelman "Silmast silma kõigiga"
• 1982 Jefim Tšepovets "Karu-Oti nääripidu"
• 1983 Aleksandr Galin "Idatribüün"
• 1983 Gyula Urbán "Kõik hiired armastavad juustu"
• 1984 Oskar Luts / Kalju Komissarov / Kalju Orro "Kevade"
• 1984 Aleksandr Gelman "Pink"
• 1985 Paul Kuusberg / Kalju Komissarov "Meie juhtum" (romaani "Andres Lapeteuse juhtum" järgi)
• 1985 Harri Vasar / Kalju Komissarov "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi"
• 1986 Mihhail Šatrov "Nii me võidame" (koos Jaak Allikuga)
• 1986 William Shakespeare "Hamlet" (TRK lavakunstikateedri XIII lend) Dominiiklaste kloostris
• 1986 Vladlen Dozortsev "Viimane jutulesoovija"
• 1986 Manivald Kesamaa "Kuidas Mesikäpp meistriks sai" (TRK lavakunstikateedri XIII lend)
• 1996 Aleksandr Volodin "Toboso Dulcinea"
• 2002 Aleksis Kivi "Seitse venda" (EMA Lavakunstikooli XX lend)

Lavastustööd Ugalas

• 1985: Lion Feuchtwanger / Mati Unt "Vennad Lautensackid"
• 1985: Tšõngõz Ajtmatov / Jaak Allik / Kalju Komissarov "Ja sajandist pikem on päev"
• 1987: Janno Põldma "Teekond punktist A punkti B" (TRK lavakunstikateedri XIII lend)
• 1987: Richard Rodgers / Oskar Hammerstein II "Oklahoma!" (TRK lavakunstikateedri XIII lend)
• 1988: Anton Tšehhov "Kolm õde" (TRK lavakunstikateedri XIII lend)
• 1988: Vello Lattik / Vladislav Koržets "HEA ehk Hirmus Eesti Asi ehk Rahvarinne tegutseb" (koos Jaak Allikuga)
• 1989: Jean Anouilh "Becket ehk Jumala au"
• 1989: Vladislav Koržets "Idakonn"
• 1989: Alfred Mering / Huko Lumet / Leo Normet / Edgar Arro "Rummu Jüri"
• 1990: William Shakespeare "Kuningas Lear"
• 1990: William Shakespeare "Suveöö unenägu" (TRK lavakunstikateedri XV lend)
• 1990: Mati Unt "Keiser Nero eraelu" (TRK lavakunstikateedri XV lend)
• 1990: George Bernard Shaw "Südamete murdumise maja"
• 1991: Jan Brdečka "Limonaadi Joe" (TRK lavakunstikateedri XV lend)
• 1992: Oskar Luts / Kalju Komissarov "Nukitsamees"
• 1992: Peter Shaffer "Equus"
• 1993: Richard Rodgers / Oskar Hammerstein II "Helisev muusika"
• 1994: Carlo Gozzi "Kuninglik armujaht" (EMA Kõrgema Lavakunstikooli XVII lend) Nukuteatri õues
• 1994: Bertolt Brecht / Vladislav Koržets "Kolmekrooniooper"
• 1994: Henrik Ibsen "Ehitusmeister Solness"
• 1994: Maksim Gorki "Põhjas" (EMA Kõrgema Lavakunstikooli XVII lend)
• 1996: Jevgeni Švarts "Draakon" (lavastatud Viljandi lossimägedes]]
• 1996: Arthur Miller "Proovireisija surm"
• 1997: Kalju Komissarov "Saabastega Kass"
• 1997: Victor Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" (lavastatud Viljandi lossimägedes)
• 1998: Eduard Vilde "Tabamata ime" (Viljandi Kultuurikolledži II lend)
• 1998: Lev Tolstoi "Elav laip"
• 1999: Molière "Tartuffe" (Viljandi Kultuurikolledži teatriüliõpilaste 2. lennu diplomilavastus)
• 2000: Jalmari Finne "Naiste naljad, meeste mängud"
• 2000: Molière "Scapini kelmused" (lavastatud Viljandi lossimägedes)
• 2001: Mark Twain "Tom Sawyeri seiklused"
• 2001: Jõuluetendus "Ka klounidel on jõulud"
• 2001: Kalju Komissarov "Meie tänav" (tänavateatrietendus; Viljandi Kultuurikolledži IV lend)
• 2002: William Shakespeare "Tõrksa taltsutus" (Viljandi Kultuurikolledži IV lend)
• 2004: Jean Anouilh "Orkester"

Lavastustööd Rakvere teatris

• 2000: Olga Muhhina "Tanja, Tanja"
• 2003: Urmas Lennuk "Ellumõistetud"
• 2004: Urmas Lennuk "Boob teab"
• 2007: Edmond Rostand "Cyrano de Bergerac"
• 2013: Tom Kempinski "Lahuselu"

Lavastustööd Endlas

• 2007: Mart Kivastik "Kangelane"
• 2010: Astrid Lindgren "Röövlitütar Ronja"
• 2011: William Gibson "Imetegija"
• 2012: Jane Austen "Uhkus ja eelarvamus"
• 2014: Mart Kivastik "Vares"

Teleseriaalid

• 2006-2012: "Kelgukoerad"

 

Allikad:

• Eesti Entsüklopeedia. URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/komissarov_kalju2
• Eesti Filmi Andmebaas. URL: https://www.efis.ee/et/varamu/biograafiline-leksikon/kalju-komissarov
• Epner, Luule. Kalju Komissarov – õpetaja ja lavastaja // Sirp (2015) 27. veebr. URL: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/kalju-komissarov-opetaja-ja-lavastaja/
• Kalju Komissarov 8.03.1946-6.03.2017. Ugala koduleht URL: https://www.ugala.ee/kalju-komissarov-8-03-1946-6-03-2017/
• Sikk, Triinu. Kalju Komissarov kui teatripedagoog: sissevaade esimese semestri näitlejameisterlikkuse tundidesse: Bakalaureusetöö / Juhendaja dotsent Luule Epner. – Tartu, 2015. – 57 lk. URL: https://core.ac.uk/download/pdf/79111771.pdf
• Tallinna Linnateatri ajalugu. URL: https://linnateater.ee/teater/ajalugu/