Reede, 29. oktoober 2021

VLRK 110 alternatiivajalugu: Ja siis tulid vargad ehk Nele ja politseiuurija pingeline afäär

Sakala (1920) 20. veebr.
Wargus lugemisetoas
Kolmapäeval on Rahwaülikoolide Seltsi awa-
likust lugemisetoast kaks elektrilampi ära wiidud. Ei tea 
kellele nad ette puutusid? Laua pääle järele jäetud saapa 
jälgede järele otsustades ei oleks nende saabaste kandja 
poolt seda tõepoolest mitte oodanud. Häbi peaks olema.

Raamatukogu on läbi aegade varastega hädas olnud. 

Juba üle-eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel kirjutati ajalehes Sakala, kuidas keegi oli poriste saabastega lugemistoa lauale roninud ja pirni laest ära varastanud. Ähvardati koguni politseipatrull raamatukokku valvesse panna. 

Ühel laupäeval olime Hiljaga kahekesi tööl ja külastajaid oli hõredalt. Korraga saabus kolm meest, kellest üks lipsas vene fondi, üks jäi koridori tolgendama ja üks tuli leti ette meiega juttu tegema. Vahetult enne seda oli meie töömees Tolik esiku seinale riputanud uut sorti väikese tulekustuti. Sarnaseid kustuteid kasutati ka autodes ja need olid üpris kallid. 

Nele ja Tolik jälgi ajamas

Korraga olid kõik kolm meest kadunud ja nendega koos ka meie tulekustuti. Märkasin seda kohe ja helistasin politseisse. Politsei ei lasknud ennast kaua oodata, vaid kihutas sireeni unnates kohale nagu oleks tegemist olnud vähemalt mõrvaga. Minult ja Hiljalt võeti tunnistused ja kästi koostada seletuskiri. Olin väga põhjalik ja kirjeldasin olukorda ning kahtlusaluseid äärmiselt detailselt, sest ma olin detektiivifilmides näinud, kuidas seda peab tegema. Seletuskiri sai kuus lehekülge pikk ja oli varustatud maja plaani ja kurjategijate liikumisskeemiga. Hilja oli targu oma kirjatükis teatanud, et kahjuks ei märganud midagi ega oska kedagi kirjeldada. 

Mõne päeva möödudes külastas meid uurija, kes lehvitas minu seletuskirja ja kiitis mu tähelepanelikkust. Seejärel võttis ta põuetaskust välja pataka meeste pilte ja küsis, kas mõni neist oli tol saatuslikul päeval raamatukogus olnud. Tuvastasin kolm kahtlusalust ja politseiuurija kiitis mind jälle. Tundsin end nagu miss Marple ja kujutlesin, kuidas ma uurimise ohjad enda kätte haaran ja Viljandi ohtlike kurjategijate jõugu paljastan. Saime uurijaga suurteks sõpradeks ja vestlesime kaua ning lõbusalt, hoolimata Hilja heidetud hoiatavatest pilkudest. 

Nüüd hakkas uurija mind iga päev külastama. Külaskäikude stsenaarium oli selline → algatuseks võttis ta põuest pildid välja, laotas lauale ja küsis : „Kas neid poisse tunnete?“ „Jah,“ vastasin mina teenistusvalmilt kätt kõrva äärde tõstes ja näitasin alati sama kolmikut. Seejärel pani politseinik pildid taskusse tagasi, lülitas oma raadiosaatja välja, asetas mütsi riiuli otsale ja istus ahju kõrvale toolile ning hakkas pajatama lõbusaid lugusid oma tööst. Lugusid sadas nagu küllusesarvest ja tema külaskäigud venisid järjest pikemaks ja pikemaks. Selle inimese eripäraks oli hästi läbitungiv pilk - tal olid helehallid väga väikese musta täpikesega silmad. 

Mida päev edasi, seda ebamugavamalt ma tema pilgu ees end tundsin. Oli aru saada, et midagi ta minust tahab, aga mida, seda ma oma sõnulseletamatus ignorantsuses ei taibanud. No ütleme nii, olin ma ju ka alles üsna noor ja roheline. Olles oma kriminaalalased teadmised  ammutatud sumedates kinosaalides istudes ja küüsi närides keerukaid krimifilme vahtides, hakkasin ma tema tihedate visiitide taga peidetud mõtet otsima. Äkki ta arvab, et ma olen kurjategijatega kuidagi seotud ja ootab momenti, mil ma ennast paljastan. Muutusin väga murelikuks. Seevastu Maire ja Elle, kellega me kabinetti jagasime, ootasid uurija külaskäike õhinal nagu lapsed rändtsirkuse etendust, ehkki nad teesklesid, et nad midagi ei näe ega kuule, kuid nende muigel suud ja pikaks veninud kõrvad rääkisid midagi muud. 

Kord jutustas uurija loo, kuidas ta paljalt kehakeele ja füsioloogiliste ilmingute põhjal oli ühe kurikaela vahele võtnud. Ilmutades märkimisväärset näitlejameisterlikkust, rääkis ta, kuidas kurjategija oli tema kavala küsimuse peale neelatanud ja mida see neelatus füsioloogiliselt tähendas ja kuidas tema seda tõlgendas. Äkki tundsin, kuidas sülg hakkas suhu kogunema ja ka mina neelatasin, siis veel ja veel ja veel. Püüdes oma füsioloogiat kontrolli alla saada, läks mul osa stoorist kaduma. Ärkasin sellel momendil kui jutustaja oli jõudnud punkti, kus ta andnud kahtlusalusele mingi paberi ja palunud sellele alla kirjutada ja kuidas tolle käed jäänud paberi külge kinni, sest need olnud higised, mis tähendanud seda, et neerupealsed olla aktiviseerunud, mis omakorda tähendanud seda, et kahtlusalune ei ole tõtt rääkinud. Korraga langes mu pilk oma kätele, mis lebasid tumedal lauaplaadil. Sõrmede ümber oli näha kerget niiskusest tekkinud varju. „Issand,“ mõtlesin ma : „mu neerupealsed on mind reetnud!  

Lõpuks sai mul sellest lõbusast politseinikust villand ja ma edastasin talle valeteate, et ärgu rohkem raamatukokku tulgu, sest mul algab puhkus ja ma sõidan ära Sahhalinile ning kahtlane on, kas ma sealt enam kunagi tagasi tulen. Seadusesilm andis kurvalt au ja kõndis raamatukogust välja. Paari tunni pärast oli ta uuesti tagasi, kaasas minu seletuskirja põhjal koostatud protokoll. Veel pani ta hoolikalt kirja minu andmed, perekonnaseisu ja hariduse ning ulatas mulle paberi, kuhu palus alla kirjutada lause „olen protokolli läbi lugenud ja tunnistan selle sisu õigeks“. 

Pühkides oma higised käed vastu tagumikku kuivaks, võtsin lehe vastu ja taipasin äkki ehmatusega, et ei oska kirjutada sõna „protokoll“. „Kas see käib keskelt k-ga või g-ga“, mõtlesin ma paaniliselt, seistes pastakas püsti peos kivistunult keset tuba. Ilmselt ei andnud mu kehakeel küllalt selget märki mu mõtetest, sest selle asemel, et pakkuda mulle „Eesti keele grammatikat“, haaras politseinik mind toetavalt õlgadest ja sosistas ehmunult : „Mis on? Mis on? Mis on? Ehkki olin minut tagasi suureliselt teatanud, et mul on kõrgharidus, pidin häbiga tunnistama, et ei tea, kuidas kirjutada „protokoll“. Üle uurija näo veeresid kiiresti mitu ilmet, imestusest uskumatuseni ja siis ütles ta rõhutatult : „Kahe elliga!“ Laseme siinkohal kardinal langeda.



Meenutas:
Nele Grosthal

Kolmapäev, 27. oktoober 2021

VLRK 110: ajalehekatke raamatukogude koostööst aastal 1980

Kultuuriministeerium kutsus eelmisel aastal meediaorganisatsioonid enda juurde arutama, kas tähistada 2021. aastat ajakirjandusele pühendatud teema-aastana. Teatavasti möödub 2021. aastal 200 aastat O. W. Masingu ajalehe "Marahwa Näddala-Leht" ilmumisest. Kultuuriministeerium otsustas koroonaviiruse pandeemia laialdase leviku tõttu suunata ajakirjanduse teema-aastaks mõeldud 200 000 eurot kultuuriministeeriumi kriisiabi reservi, et hoida raha kiireloomulisteks toetusteks.

2022. aastal tuleb teema-aasta uuesti - tähistatakse raamatukogude aastat. Täna aga on raamatukogud pidanud meeles oma sõpru ajakirjanduses ning korraldanud hoolega meediakriitilisuse ja libauudiste äratundmist toetavaid koolitusi ja programme ning Eesti ajakirjanduse lugu avavaid kohtumisi, näitusi ja väljapanekuid.  

Viljandi linnaraamatukogu blogiski oleme tänavu kasutanud hulgaliselt katkeid vanadest ajalehtedest ning tänane postitus lubab meil siseneda 1980. aastasse, mil maailm oli küll hoopis teine, kuid erialainimeste koostöövaim ning raamatukogude selge siht kogukonda toetada on jäänud ajaloo tuultes samaks. Erialainimesed käivad nüüdki üksteiselt õppimas, kogemusi ja praktikaid uurimas ning šnitti võtmas. 

Allikas: Pentla, P. Meie raamatukogutöötajad Viljandi kolleegidelt õppimas // Ühistöö (1980) 29. nov. 

Artikli tekst:

Põhjust selleks oli omajagu, sest viljandlased kuuluvad vabariigi raamatukogude vahelises sotsialistlikus võistluses esikolmikusse. 

Seekord tutvuti kahel päeval Päri, Heimtali, Uus-Kariste, Saarepeedi, Tääksi, Suure-Jaani, Viljandi linna- ja keskraamatukogu tööga. Eriti silmatorkav on viljandlaste töös tihe kontakt kohalike majanditega. Tääksi külaraamatukogu juhataja Hilda Luik ütles, et majand on oma mureks võtnud raamatukogu remondi, samuti kütte. Nii on see ka Saarepeedil, Uus-Karistel, Heimtalil ning mujal. 

Ja veel, Uus-Kariste külaraamatukogu juhataja Hilja Sakk lausus päris rõõmuga, et temale Halliste sovhoosi juhtkonnalt naistepäevaks kingitud lill on veel praegugi alles ja hakkab õitsema. Pisike asi küll, aga teeb raamatukoguhoidja südame soojaks. 

Saarepeedi külaraamatukogu piir konnas on veidi üle 400 elaniku, neist raamatukogus lugejaid 250, Uus-Karistel olid arvud vastavalt 310 ja 217. Nimetatu kinnitab tihedat ja sisukat individuaalset tööd lugejaga. Hilja Sakk ütles, et päeva jooksul võtab tee raamatukogusse ette paarkümmend inimest: õpilasi, pensionäre, traktoriste, lüpsjaid, kelle kõigiga on hea kontakt saavutatud.

Viljandi rajooni raamatukogudes propageeritakse elavalt päevasündmusi, tähtpäevi ja kohalike majandite kohustusi. Igas raamatukogus nägime NLKP XXVI kongressi eelseid kirjandus näitusi, stende ja raamatuplakateid, samuti majandite kohustusi, mis võetud kongressi auks. Märkimisväärne on Viljandi keskraamatukogu metoodiline töö. Seal on koostatud kirjandusnimestikke, nagu «Mulgimaa tublid naised», «Viljandi rajoonist pärinevad silmapaistvad revolutsionäärid ja Suure Isamaasõja kangelased», «Johann Köler 150», ««Sakala»-lood» jne. Kõik need materjalid käsitlevad kodurajooni ja on seetõttu lugejaid köitvad. 

«Teie külaskäik aitas meil teada saada mõndagi teie tööst,» ütles Viljandi keskraamatukogu direktor Maie Tavaste ja kinnitas, et sellistest külaskäikudest on kahepoolne kasu. Viljandlasi huvitas ka see, et Rapla keskraamatukogu on koos raamatuühingu rajeoniorganisatsiooniga hakkama saanud ülerajooniliste kirjandusdekaadide, lugejate konverentside ning muude suuremate kirjanduslike üritustega.

P. Pentla

Pildil: Uus-Kariste raamatukogu juhataja Hilja Sakk ja Saima Veetamm Päärdust, Marna Lott Kuimetsast, Heli Õisnuu Lellest ning Urve Murumets Sipast. 

P. PENTLA tekst ja foto

Teisipäev, 26. oktoober 2021

26. oktoober – Carl Heinrich Niggol 170

26.10.1851 Uue-Tänassilma vald – 28.02.1927 Tartu
Kooliõpetaja ja kirjanik

Lõpetas 1870 Tartu saksa algkooliõpetajate seminari; oli õpetajaks Tartus, aastast 1919 Tartu õpetajateseminaris. Niggol võttis osa Eesti Kirjameeste Seltsi, Eesti Aleksandri Kooli peakomitee ja „Vanemuise“ tegevusest. Pedagoogikas oli ta tööõpetuse ja töökooli mõtte eestvõitleja. Avaldanud vene keele õpperaamatuid ja teosed „Tegelik kasvatus enne kooli ja koolis „ (1918), „Töökool ja õppekool“ (1921), „ Fr. Fröbel ja M. Montessori“ (1921) ja „Kasvatuse radadel“ (5 k., 1921-22)

Allikas: Eesti Entsüklopeedia: VI. – Tartu : Loodus, 1936

Esmaspäev, 25. oktoober 2021

Lauren McLaughlin. SAADA PILTE

Postimees, 2020
429 lk. 

Lugu, mille kohta raamatu autor ütleb, et tegemist on väljamõeldisega, toimub Ameerika Ühendriikides Põhja-Carolina maakonnas, kus asub väike linn nimega Jonesville.

Keskkooli parimad sõbrannad Suze, Nikki, Ani ja Lydia teavad teineteisest peaaegu kõike. Siiski ühel päeval tunnistab Suze sõbrannadele, kuidas teda ühel peol korgijoogi mõju all seksuaalselt ära kasutati, temast pilte tehti ning nüüd peab ta tegema kõike seda, mida väljapressija temalt soovib. Kuna tüdrukud on andnud omavahel lubaduse teineteist alati aidata pealetükkivate kuttide eest, siis nüüd ei jää neil muud üle kui tegutseda.

Kas õnnestub uimastamise ja väljapressimise eest vastutava tüübi vahelevõtmine või riskida sellega, et sõbranna ei jää häbisse terve maailma ees endast tehtud alasti piltidega? Tüdrukutel tekib plaan pääseda poisi majja, ta uimastada ning kaotada kõik kompromiteeriv materjal. Plaan isegi õnnestub. Sellegi poolest läheb seal majas midagi totaalselt valesti, sest järgmisel päeval leitakse osariigi meistriks kuulutatud maadleja Tarkin Shaw oma kodust surnuna.

Katkend raamatust lk. 108:

„Ma ei tea isegi, kuidas ma sinna sattusin,“ vastab ta. „Kui üles ärkasin, tundsin end nii halvasti, et haarasin Nikki kummutilt oma autovõtmed ja sõitsin koju. Läksin otse voodisse ja vajusin ära. Siis, umbes kella üheteistkümne ajal sain sõnumi võõralt numbrilt. Kirjas oli: helista kui üleval oled. Siis tuli teine: ps. aitäh piltide eest. Nii et kirjutasin vastu. Kes see on? Mis piltide? Ja ta vastas: oled nii armas, vaata oma telefoni.

Noortele väga aktuaalsetel teemadel kirjutatud lugu on sisult kaasahaarav ja tempokas. Siiski sobilikum lugemiseks neile, kes kuuluvad juba vanema kooliea tagumisse vanuserühma. Väikeseks miinuseks kohatine mitte eriti hästi mõistetav tekst – võib olla on tõlkes midagi kaduma läinud. Tegelikult on tegemist omajagu põnevust pakkuva noorteromaaniga, mille teemadeks on manipuleerimine, seksuaalne ahistamine ning küberkius, aga loost ei puudu ka noortele väga olulised asjad nagu sõprus ja tunded.

Seda raamatut lugedes võib tõesti uskuda, et tüdrukud ongi vahest poistest tugevamad ning, et see võib juhtuda selle pärast, et neil ei jää lihtsalt muud üle.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatut saab laenata: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatu reserveerimiseks: https://www.lugeja.ee/record/2001413 

Pühapäev, 24. oktoober 2021

24 oktoober - Johannes Kokk 95

Johannes Kokk

24.10.1926 Laanekuru küla, Viljandimaa - 1997
Agronoom ja kodu-uurija


Johannes Kokk õppis Raudna 6-klassilises koolis ja Viljandi 2. gümnaasiumis. Lõpetas 1952. aastal Olustvere põllumajandustehnikumi.

Töötas agronoomina Raudna masina-taktorijaamas ja Viljandi sordikatsepunktis. Oli Karula traktorijaama melioraator, Hummuli vanem-agronoom, Taagepera sovhoosi peaagronoom, Gagarini-nimelise sovhoosi Aindu osakonna juhataja ning Heimtali sovhoosi Raudna osakonna juhataja. 

Elas isatalus Parastumaal. Kui Heimtali sovhoosist sai Viljandi näidissovhoosi osakond, asutas direktor Ilmar Mändmetsa toel Raudna koolimajas koduloomuuseumi, mis avati 1987. aastal. Hiljem sai sellest Anu Raua muuseum.

Johannes Kokk on oma Laanekuru küla ajaloo uurimuse eest saanud vabariikliku tunnustuse. Ta hoidis korras 13. sajandist pärit maa-alust kalmistut sünnikodu ligidal.


Lõik Helgi Kaldma 2009. aasta juuni "Sakalas" ilmunud artiklist "Laanekuru põldudel kasvab lopsakas vili" (Link DIGARIS: https://dea.digar.ee/page/sakala/2009/06/09/8):

Johannes Kokka (1926—1997) mäletatakse Heimtali kandis ilmselt veel kaua. Ta töötas toonases Viljandi näidissovhoosis agronoomi ja põllu-brigadirina. Aga tõsise jälje jättis hoopis tema harrastus, kodu-uurimine. Aastakümnete vältel ilmus temalt ajalehtedes vist küll sadakond kodu-uurimuslikku artiklit.

Kõikide eelmise sajandi lõpul Laanekuru mail elanud inimeste lood koos fotodega talletas Johannes Kokk masinkirjatrükis valminud kaunilt köidetud raamatusse «Laanekuru. Küla ajalugu» (1986). Veel paksem käsikirjaline kogumik kannab pealkirja «Heimtali koduloomuuseumi saavutustest ja tänapäevast», kolmas kogumik peegeldab aga Johannes Koka suguvõsa minevikku.

Kõik ehk ei mäletagi, et just Johannes Kokk asutas Heimtali muuseumi. Kunstnik Anu Raud andis sellele sisu ja tegi muuseumi nähtavaks kogu Eesti ulatuses. Ehk nagu poeg Margus ütleb: «Isa tegi meeletu töö.» Ta oli koolipoisina isale kodu-uurimuslikel käikudel toeks, aidates muuseumile vajalikke materjale koguda.

Allikas: Luik. T. Paistu kihelkond. Paistu, 1998. Lk. 101

24. oktoober – Reinhold Kamsen 145

Foto allikas:
Kreutzwaldi sajand / Eesti kultuurilooline veeb
Reinhold Kamsen 

24.10.1871 Imavere vald – 16.05.1952 Tallinn
Luuletaja ja lastekirjanik


Luuletaja ja lastekirjanik Reinhold Kamsen sündis 24. (12.) okt 1871 Viljandimaal Imavere vallas talupoja peres. Õppis Järavere külakoolis. Alates 1909 pidas Pilistvere alevikus seltsimaja ning töötas laenu-hoiuühisuses ja majandusühingu raamatupidajana. 1920. aastast oli Kamsen Põltsamaa tarvitajate ühingu raamatupidaja ning osales kohalikus seltsitegevuses. 1927–1931 töötas Kamsen ajalehe Põltsamaa Teataja vastutava toimetajana, 1930–1931 andis välja nädalalehte Põltsamaa Uudised. 1950 kolis Tallinna tütre juurde, suri 16. mail 1952 Kiisal.

Kamsen oli silmapaistvalt produktiivne autor. Enese väitel kirjutanud Kamsen elu jooksul mitu tuhat luuletust. Igal juhul on Kamseni luuletusi ja lühiproosapalasid perioodikas arvukalt avaldatud, peamiselt Postimehe ja selle kaasannete külgedel (1896–1913), Lindas (1899–1905) ja Põltsamaa Teatajas (1927–1930). Kamsen on kasutanud Amaalie Maasiku, Lilly, Riimimäe, Frieda Kamseni jt pseudonüüme.

Kamseni loomingus on valdav loodus- ja kodulüürika. Autor annab romantilises võtmes edasi kauneid looduspilte ning vahendab eleegilisi tundeelamusi. Tuntav on poolehoid eesti talurahvale, Kamseni isamaaluule sisendab optimismi ja kinnitab autori usku eestlaste tulevikku. F. Tuglas on aga kriitiliselt märkinud, et kuigi Kamsen kaasaegsed väljaanded oma loominguga lausa üle ujutas, üldiselt kehtivat šablooni seejuures ei ületanud. Ta leiab, et ainus Kamseni sulest pärinev väärtteos on luuletus „Murede maa” (1907), milles loogiline mõttearendus ja plastiline vorm lausa üllatavat, selle eest on aga Kamsen tänu võlgu G. Suitsule:

Lahja põld ja kadakane karjamaa –
sääl mu vanemate muremaa:
alet sääl põletas asuja
kurbusest küdeva rinnaga.


Lahja põld ja kadakane karjamaa –
tuksuval südamel viskan ma
uudsevilja seemet vaosse,
musta muremaa mullasse.


Lahja põld ja kadakane karjamaa –
ah, millal helendab kullana
valmind viljade väljade viir,
sirpidel sirendab päikese kiir!


Kuna Kamseni luule aina juba tuntud pilte kirjeldab ja midagi uut ei keeleliselt ega värsitehniliselt paku, ei ole ta eesti luule arengut tõepoolest oluliselt mõjutanud. Küll aga teeb Kamseni oluliseks tema suur populaarsus kaasajas.

1901 hakkas Kamsen tegema kaastööd Lastelehele, hilisemas eas avaldaski peamiselt lastele mõeldud tekste. Mõned Kamseni lastelaulud on saanud viisistatuna üldtuntuks (nt „Küll on kena kelguga”). Ainus raamat, mille väljaandmiseni Kamsen jõudis, oli illustreeritud vihik lastelaule „Küll on kena kelguga” (1947). Hiljem on R. Krusten koostanud valikust Kamseni proosast ja lastevärssidest kogumiku „Kodukoppel” (1992).


Allikad

  • Eesti kirjanike leksikon. Koost Oskar Kruus ja Heino Puhvel, toim Heino Puhvel. Tallinn, 2000. Lk 173.
  • E. S., „Lahja põld ja kadakane karjamaa…” Vestlus meie järelärkamisaja luuletaja Reinhold Kamseniga. – Postimees 1943, 2. okt, nr 227, lk 6. http://dea.nlib.ee/
  • R. Kamsen, Kuidas minust sai luuletaja. – Postimees 1944, 12. aprill, nr 84, lk 4. http://dea.nlib.ee/
  • Sõnarine. Eesti luule antoloogia 1. köide. Tallinn, 1989. Aadu Säärits, Lahja põllu ja kadakase karjamaa luule. 100 aastat Reinhold Kamseni sünnist. – Keel ja Kirjandus 1971, nr 10, lk 624–628.
  • F. Tuglas, Kirjandusloolisi pisivesteid III. – Keel ja Kirjandus 1961, nr 11, lk 665–666.



R. Kamsen, Küll on kena kelguga [1900-ndad]

Küll on kena kelguga
hangest alla lasta!
Laial luhal säravad
jää ja lumi vastu!


Lumehelbed helgivad,
puiel ehted uued,
kadakatel karjamaal
seljas lumekuued!


Tihane ja varblane
toa ukse taga
otsivad ja ootavad
et saaks iva aga.


Langeb mõni raasuke,
üks kui teine varmas;
iga kehvem kestake
näljasele armas.


Küll on kena kelguga
hangest alla lasta!
Laial luhal säravad
jää ja lumi vastu!

(Autori käsikiri KM EKLA-s, äratrükk)

Reede, 22. oktoober 2021

VLRK 110 alternatiivajalugu: Marju R. naljakad episoodid lähiminevikust

Kui raamatukoguhoidja on kõva kuulmisega

Mineval aastal said Nele ja Marju meestöölisi hindavalt
vaadelda otse raamatukogu juures asetleidvatel teetöödel
Teeme koos Nelega koduteeninduse sõitu ja Männimäel tuleb meil jutuks, et pihlakad on sel aastal marju täis. Nele aga kurdab, et Võrtsjärve ääres on kõigil pihlakatel lehel pruunid ja koledad. Küllap on mingi kahjur neil kallal või midagi.

Jõuame Paalalinna, kui kuulen äkki Nelet lausumas: „Näe, siin on hulga ilusamad mehed.“ Eemal on tõesti näha paari töömeest, aga millega või kellega võrreldes nad nüüd ilusamad on…

Tõde on see, et tegelikult märkas Nele üht pihlakapuud ja ütles: „Näe, siin on hulga ilusamad lehed“.


Kokkuhoidlikud naised

Oleme taas elektriautoga koduteenindust tegemas, kui meie autole läheneb ähvardava moega frontaaltõstuk. Nele arvab: „Kui selle harude otsas saaks edasi sõita, küll siis hoiaksime palju bensiini kokku.


Loogiline

Koduteeninduse sõidu ajal märkame ühes hoovis korstnate kaamerauuringu autot ja juttu tuleb vastavast töömehest. Siis on Nele märganud aga töötajat ja ütleb: „Seda uuringut teeb vist naine“.

Mina näen seal ainult koduriietes naisterahvast ja arvan: „See on vist ikka perenaine. Aga no see mees võib ka vabalt naine olla.


Lollid meie ümber

Lugeja küsib raamatut „Lollid inimesed minu ümber“. Täpsustan, kas see võib olla raamat „Idioodid minu ümber“.  Täpselt nii.


Kirja pani: Marju Roosileht

Esmaspäev, 18. oktoober 2021

Mall Jõgi. KULTASTE SAAGA

NIKOLAI KULTASE ELUJUTUSTUS. KRISTI KULTAS-ILINSKY ELUJUTUSTUS
Tammerraamat, 2010
440 lk

Elulugudega on nii ja naa, mõnikord arvan, et need ei ole üldse minu jaoks (kui satub mõni ennastupitav ja tühi kätte), siis aga satun lugema mõnd tõeliselt haaravat biograafiat ja korrigeerin oma arvamust: kui inimese elul on tähendus ja sõnum, siis on see üks äraütlemata haarav lugemine. „Kultaste Saaga“ oli just selline. Jõudsin lugeda vaid mõned leheküljed ja olingi juba loos sees.

Nikolai Kultase, kes kasvas lihtsa perest edukaks kohvikupidajaks, ja ka tema tütre puhul oli imetlusväärne nende hakkamasaamine ja elujõud ka siis, kui mingit lootust ei paistnud olevat. Nad ei otsinud süüdlasi, ei jäänud enesehaletsusse ja minevikku kinni. Võimalik, et inimeses on rohkem kui ta ise arvab olevat, aga kui ma kujutan ennast sellesse olukorda: kogu mu elutöö on minult võetud (uhked kohvikud, kaunis kodu), mul on kohvris paar kasutut riidehilpu ja mind saadetakse loomavagunis tuhandete kilomeetrite kaugusele vangilaagrisse, maale, mille keelt ma ei oska ja mu pere lahutatakse minust, siis ma ei ole küll kindel, et oleksin olnud pooltki nii vapper kui see perekond.

Kultaste lood on kirja pandud heas eesti keeles, imetleda saab nende inimeste suurepärast mälu, sündmused on ju kirja pandud aastaid hiljem. Lisaks on tegemist võrratu ajaloolise materjaliga, mis viib lugeja läbi vabariigi ajast, seejärel nõukogude absurdsest ja kummalisest süsteemist Venemaal ja Eestis ning lõpetuseks vabast maailmast ja Eesti taasiseseisvumise esimestest aastatest. Hästi sümpaatne on see, et Kultased ei näe maailma mustvalgelt, nad on inimesed, kel on omad rõõmud ka kõige rõõmutumatel ja raskematel aegadel ja ka õndsal Ameerikamaal ei ole ees ootamas vaid õnn ja rõõm, vaid nagu ikka inimestel, ka seal käib rõõm ja mure käsikäes.

Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: 
https://www.lugeja.ee/record/535915

Reede, 15. oktoober 2021

VLRK 110 alternatiivajalugu: Elle Sihveri ülestunnistus linnaraamatukokku tulemisest. Vol 2

Kirja pani Elle Sihver Viljandis 2013. aastal

Järg 8. oktoobril 2021 blogis avaldatud mälestustele. Link SIIN
 


Kuna ma ennast kohe algul innuka töötajana olin näidanud, usaldati mulle mõne aja pärast juba natukesehaaval laenutaja vastutusrikast tööd. Selles täielikuks orienteerumiseks kulus muidugi rohkem aega, sest seda, mida pidin õppima, oli ikka hirmus palju. 

Kõigepealt tuli selgeks saada tubade süsteem, et teada, kuhu mingi raamatu küsimise korral suunduda. Sest kui olid algul läinud labürindi valesse harusse, pidid sealt tühjade kätega tagasi tulles uuesti läbima laenutusruumi ja, silmad häbi täis, lugejate nähes teise harusse suunduma. 

Pähe pidin õppima tagatoa „kinnise fondi“, mis oli pidevalt muutuv suurus, sest uued raamatud paigutusid põhiliselt kõik sinna ja ruumipuudusel muutusid osad varem „kinnised“ nüüd „tavalisteks“. Raamatukaartide nurgalt lõigati salapärane tähis KF ära ja need raamatud rändasid vastavalt liigile teistesse tubadesse. 


Tuttavate all

Lisaks tuli meelde jätta seltskond nägusid, kes tasandatud häälel ja leti kohale kummardudes „midagi uut ja head“ soovisid, et neile siis teenistusvalmilt leti alt hunnik uudiskirjandust valimiseks välja tõsta. Seetõttu tuli end kurssi viia kataloogisahtli „TUTTAVAD“ sisuga, et siis vajaduse korral selle kategooria esindaja lugejakaart sealt välja tõmmata. 

Praeguses Kondase Keskuses asunud raamatukogus oli oma kataloogisüsteem.
Pildil otsib Helle Järv lugejakaarti

Seoses selle sahtliga esines minul kui algajal ka piinlik intsident. Naine maalt nagu ma olin, ei tundnud ma nägupidi kohaliku eliidi esindajaid ning seetõttu pidi üks auväärne daam, pärast seda, kui ma olin tulutult lugejakaartide hulgas sobranud ega vajalikku nime mitte leidnud, tungival häälel ülejäänud järjekorra kuuldes teatama: „Mina olen tuttavate all!“ Omandada tuli ka lugejatele kavaluse teel ühiskondlik-poliitilise kirjanduse kaasasokutamise kunst, mida eriti hästi valdas kolleeg Hilja.


Rängad eksimused töös

Õige pea tuli aga rinda pista oma põhitöö - raamatunäituste korraldamisega. Kuigi olin juba aastaid varem põhjalikult vastavasisulise metoodilise kirjandusega tutvunud ja külaraamatukogus rea metoodiku kiituse pälvinud näitusi korraldanud, oli linnaraamatukogu näitus hoopis midagi muud – see oli kõrgem pilotaaž! Ühe karmist kriitikust kolleegi arvates olin rängalt eksinud valikus, missugused raamatud asetada lauale püsti, missugused pikali. Samuti ei kannatanud kriitikat minu valitud lillevaasi asukoht näitusel. Aga nagu öeldakse, kriitika on edasiviiv jõud ja eks ta mindki edasi viis – ikka inimliku kõrguse poole, nagu on juba klassikud öelnud.

Pisut vabandavalt naeratav Sihver riiulite vahele suundumas
Foto originaal: FOTIS
Eksimuste karisid varitses minu ametimere näiliselt sileda pinna all muidugi veel.

Kord suvisel päeval astus laenutusruumi suurt kasvu ja tüse, lühikestes pükstes ja lohmakas T-särgis higiste juustega noormees. Kuna ta teatas oma nimeks M., otsisin lugejaankeetide hulgas ja leidsin tõepoolest ühe M.-i. Et asjas kindel olla, pärisin igaks juhuks, kas ta on K. M., sest see nimi seisis leitud ankeedil. „Ei, minu nimi on M.M. (märkus lugejale: naissoost isiku nimi)", vastas tema. „K. on mu vend.“ Oleks minu nimi ometi Viplala olnud! Ma oleksin ennast sealsamas paigas kirbuks tinistanud ja põrandaprakku peitu pugenud… Lisaks sain veel hiljem teada, et „noormehe“ ema on linnas auväärsel kohal tööl. Jäin valutava südamega ootama käskkirja enda raamatukoguhoidja ametist vallandamise kohta kehva silmanägemise ning üleüldise rumaluse tõttu. Kuna käskkiri viibis ning et vallandamises ikka päris kindel olla,  jõudsin teha uue fopaa ja seda juba kõrgemal, vabariiklikul tasandil.

Nimelt külastas sel suvel Viljandit haridusministeeriumi delegatsioon eesotsas haridusministriga, kelle nime ma siinkohal ei nimeta, sest lollused on aegumatud ja pealekaebajad ei ole ilmast kadunud. Meie laenutusruumi kataloogikapil seisis väike raadio, kus oli äsja lõppenud ülekanne intervjuust ministriga. Ilmselt ei ole raamatukogutöö ikka minu tõeline kutsumus, sest  suutmata maha suruda kiusatust imiteerida ministri väga omapärast kõnemaneeri ja kasutades ära olukorda, kui raamatukogus ei viibinud ühtegi lugejat, esinesin laenutusleti taga omapoolse tõlgendusega äsjalõppenud intervjuust. Sooja suveilma tõttu olid kõik uksed avali, et värsket õhku sisse lasta. SEE OLI VIGA! Koos värske õhuga oli kuulmatult ruumi sisenenud külastaja, lühikeste käistega suvesärgis mees, kes viibutas käes kilekotti. Ja kui ma varem polnud mõistnud väljendi „tardus soolasambaks“ tõelist tähendust, siis nüüd oli mul see võimalus. Vaevaliselt suutsid mu tardunud huuled vastuseks ministrihärra tervitusele teresõna vormida. Palavikulises rütmis tagus peas imepeenike lootuse trummipulk: ehk ta ei kuulnud, ehk ta ei kuulnud, ehk ta ei kuulnud! Aga vist oli Jumala nimi sellel päeval Sihver, kes mu keelepaelad õigel hetkel valla päästis.  Ladusalt vestlesime ministriga maakonna raamatukogudest ja Kolga-Jaani vallast ning selle tublist vallavanemast. Nimelt oli minister külastanud äsja nimetet valda, aga mina olin juhtumisi linnaraamatukokku tööle saabunud just sellest vallast ning vallavanemaga tuttav. Nagu öeldakse: juttu jätkus kauemaks!

Ning teadmata mul jäigi, kas minister mu improvisatsiooni kuulis või mitte. Igatahes tänase seisuga pole vallandamiskäskkiri veel kohale jõudnud…


Raamatukogutöö varitsevad ohud

Kohe ametisseastumise alguses viisid hoolitsevad kolleegid mind kurssi ka raamatukogutöö ohtudega. Selgus, et minu sinisilmne ettekujutus turvalisest ja meeldivast ametist varises pihuks ja põrmuks! Näiteks oli kolleeg Hilja hädavaevu eluga välja roninud fondis alpinismi harrastanud lugeja süül kokku kukkunud riiulite laama alt; kõikidel oli ette näidata arme ja veriseid sõrmi, mis saadud võitluses teravate liigieraldajate või katkiste riiuliservadega; mõned kobedamad ja nooremad olid üle noatera süütutena pääsenud neid vene fondis rünnanud perverdi käest, rääkimata nõrganärviliste ehmatusest, kohates sööginurgas hiiri, kes lõunaleivakottidest välja hüppasid. Samuti hoiatati mind ühe kurja silmaga, aga muidu igapidi kena meesterahva eest, kes iga kord raamatukogu külastades teda teenindanud töötajale midagi näkku nõidus: kellele odraiva silma, kellele hiiglasuure vistriku silmade vahele. No seda minul muidugi karta polnud vaja, sest mõlema eelpoolnimetatud näol esinenud nähtusega oli mul tihedaid kokkupuuteid olnud  juba enne selle mehega kohtumist! 

Suudlust pressivaid mehi pidi ontlik
Sihver eriti agaralt tõrjuma vene fondis
Aga hoolimata teadlikkusest ja kõigist ettevaatusabinõudest sattusin ikkagi ühe mind kavalalt vene fondi meelitanud mehe (nime mainimata, olgu muld talle kerge!) lõksu. Leidnud tema küsitud raamatu, tormasin kiiruga laenutusruumi poole tagasi, aga juba oli ta jõudnud ukseava blokeerida ja mind uksepiida vastu surudes matsuvate huultega suudelda püüdis. Kuigi ma selleks ajaks enam päris süütu, vaid kahe lapse ema olin, tundsin ausa abielunaisena end ülimalt solvatuna. 

Hilisem elu näitas, et lisaks raamatukogu ruumidele varitsevad ohud ka raamatukogu ees tänaval. Talvisel libedal unustas korraks ettevaatuse meie muidu väga ettevaatlik osakonnajuhataja Maire ning lisaks majanduslikule kahjule riietuse rikkumise näol hõrendas ränk kukkumine osakonna võitlussalga ridu pä
ris tükiks ajaks. Samuti oli eelpoolmainitud kurja silmaga, aga muidu igapidi kena meesterahvas suutnud maja ette kukutada stiilis nii-pikk-kui-lai toiduhankimisreisilt suurte kottidega saabunud kolleeg Hilja.

Tasapisi hakkas elu rööpasse minema ja töögi laabuma. Kuidagi märkamatult olin oma tegemistega ülakorruse katusekambrist laenutusruumi tagusesse pisikesse kabinetti kolinud ja endale toreda kabinetinaabri ja sõbra Nele saanud, sellesama uhke, kes seminari ajal varukogus käis. Temast pole ka uues majas töötades raatsinud kaugele jääda ja oleme jätkuvalt kabinetinaabrid. Minu järel kolis allkorrusele ka osakonnajuhataja Maire, sest tõsi on, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Selle tõestuseks on fakt, et 9-ruutmeetrises, sagedusega 2 korda minutis läbikäidavas toakeses asusid: 1 ahi, 2 ust, 1 aken, 4 riiulit, 1 eraldiseisev sahtlikapp, 3 kirjutuslauda, 3 tooli ja 3 naist (neist 2 ülekaalulised), millele hiljem lisandus 1 arvutilaud koos arvutiga.

Pipa, Sihver ja Nele peavad plaani, kuidas uues majas raamatud kõige paremini ruumis riiulitele paigutada

Seega olin raamatukogutööga Viljandi linnas algust teinud ja niiöelda vankri veerema lükanud.

Sedamoodi on see vankrike ikka tasapisi kõrinal veerenud – vanast pastoraadimajast uude raamatukoguhoonesse, vahel küll veidi toppama jäänud või munakividel ohtlikult põrunud, aga õnnega pooleks - kraavi pole ta seni läinud. Tõtt öeldes pole ma seda kunagi soovinudki, et vanker alles surnuaia väravas pidama saaks, kuid pensioniameti ukse taha oleks sellega küll kena sõita olnud. Nüüd aga on  igat sorti kriisid vankri liikumise vaevaliseks ja edasise teekonna suisa küsitavaks muutnud. Elame-näeme. Nagu laulusalmgi ütleb: ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, kuid ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik!

 

Meenutas Elle Sihver Viljandis, 2013

15. oktoober - Helmi Üprus 110

Helmi Üprus
15.10.1911 Viljandi – 27.08.1978 Tallinn
Eesti kunstiteadlane

Kunstiajaloolane Helmi Üprus sündis 15. oktoobril 1911 Viljandis ehitusmeistri ja muusikaõpetaja perekonnas. Tema vend oli neuroloog Voldemar Üprus (1902-1956) ja õde maalikunstik Hilda Üprus (1904-1986).

ERM Fk 810: 48. ERMi kantselei personal:
preili Helmi Üprus, proua Lydia Voist ja preili I. Lattik
1937
Helmi Üprus lõpetas 1929. aastal Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumi. Õppis 1930. aastast Tartu Ülikoolis, lõpetas selle  1936. aastal kunstiajaloo ja romaani keelte ning 1942. aastal etnograafia alal. 

Asus 1936. aastal tööle ERMi teadussekretärina ja sai 1937. aastal ka kultuuriloo osakonna juhatajaks. Evakueeris 1944. aastal ERMi vara ja hoolitses selle säilimise eest. Tema 1942. aastal mag. phil väitekiri „Tartu klassitsistlik arhitektuur“ atesteeriti 1947. aastal ümber kunstiteaduste kandidaadiks.

Oli 1947. aastast Ajaloo Instituudi kunstiajaloosektori vanem teaduslik töötaja ja luges 1948 ka Tartu Ülikoolis rahvakunstikursust, kuni 1950. aasta kunstiajaloosektori likvideerimiseni. Üprus vallandati ja tema kraad tühistati.

Asus seejärel tööle Tallinna artellis „Flora“ töölisena, kus töötas 1953. aastani. Seejärel töötas Kultuurimälestiste Riiklikus Projekteerimise Instituudis, esialgu vanemteadurina, hiljem kunstiajaloo peaspetsialistina.

Oli 1969. aastast Eesti Arhitektide Liidu liige, 1973. aastast Suomen Muinasmuistoyhdistys´e kirjavahetajaliige.

Helmi Üprus on andnud suure panuse Tallinna keskaegse ehituskunsti uurimisse. Avaldas raamatus „Tallinn aastal 1825“ vanalinna hoonestuse kohta väärtusliku allika – 1820-1825 Insenerikomando tehtud tänavajoonised. Alustas 1965. aastal koos R. Zobeliga uuringuid vanalinna rekonstrueerimiseks ja töötas välja linna ajaloolise arengu uurimise metoodika, olles selles NSV Liidus esimene. Nende Tallinna vanalinna regenereerimise põhimõtteid rakendati ka teistes kaitsealustes ajaloolistes keskustes. Üprus tutvustas oma seisukohti tihti konverentsiettekannetes ja artiklites, sh rahvusvahelistes väljaannetes.

"Helmi Üprus avara ja selgepilgulise teadlasena kummutas mulle mitmeid arhitektuuri- ja kunstiajaloolisi müüte ning õpetas nägema huvitavaid seoseid erinevate ajastute ning kultuuride vahel" (Leonhard Lapin, Olejad ja minejad. Eesti Keele Sihtasutus 2015, lk 37) 
Jaan Klošeiko pildil on Leonhard Lapin ja tema õpetaja Helmi Üprus näituse avamisel Tallinna Kunstisalongis aastal 1977.

Üpruse huvikeskmes oli keskaegne linnamaja, eeskätt elamu. Sama põhjalikult on ta uurinud selleaegset raidkunsti. 1970ndate alguses pühendus mõisaarhitektuurile. Inventeeris 1976-1977 koos nooremate teadlastega Eesti mõisaansambleid ja on kirjutanud uurimusi Saue, Lohu, Rocca al Mare, Kolga jmt. mõisate kohta.

Muinsuskaitsjad kasutasid Nõukogude võimu enda argumentatsiooni, põhjendamaks ka mõisaarhitektuuri kaitse alla võtmise arglikku ideed. Meenutagem, et baltisaksa pärand tunnistati kahtlaseks kohe pärast sõda. Veel 1977. alustas Helmi Üprus, selleks et mõisatega tegelemist põhjendada, selle teema avalikkusele tutvustamist osundamisega NSV Liidu kultuuriministri Pjotr Demitševi kõnele, mille sisuks oli „meie maa rahvaste tohutu panus maailmatsivilisatsiooni arengusse“. Alles siis julges ta minna mõisate juurde, väites, et „meie kõneleme ikkagi kuidagi ebalevalt mõisarhitektuurist … ja kõneledes lisame sõna „endine““. Tegelikult aga, lisas Üprus kohe, on sõna „mois“ vallutuseelset päritolu ja tähistas algselt põllulappi. „On mõistetav, et võõrast rahvusest mõisniku ja maa pärisrahva vahelised suhted on kriitilisel ajaloo järkudel kandnud mõisale,“ jätkas Üprus ning lõpetas veendumusega, et „aja kulgedes on mõeldav äiult üks suhtumine. Suhtumine mõisaarhitektuuri kui kultuuripärandisse.“ Üpruse poliitiliselt korrektne põhjendus läks läbi ning tal õnnestuski käivitada ulatuslik mõisate inventeerimise programm. Üpruse töö jätkajate Juhan Maiste, Ants Heina ja Olev Suuderi ettepanekul võeti kuni 1985. aastani kaitse alla 242 mõisakeskust. (Katkend: Kodres, Krista. Arhitektuuripärandi restaureerimine: ideoloogia, poliitika ja tegevuspraktika // Eesti kunsti ajalugu. 6 : 1940-1991 : II osa. Eesti Kustiakadeemia, 2016. Lk. 410)

Rahvakunsti uurijana tõi esile uusi vaatenurki etnograafia kui teaduse arengule ja rõhutas kunstistiilide osa eesti rahvakunstis. Avaldanud ka kunstikriitikat ja kunstnike (K. Raua, E. Kutsari, J. Saali ja E. Timbermanni) loomingu ülevaateid.


Teosed

  • Barclay de Tolly mausoleum (Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1957)
  • Tartu Riikliku Ülikooli peahoone (Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1959)
  • Kalevipoeg kunstis : [album] / koostatud koos I. Solomõkivaga (Tallinn : Eesti NSV Kunst, 1962 )
  • Tallinn aastal 1825 (Tallinn : Kunst, 1965)
  • Tallinna etikukivid (Tallinn : Valgus, 1971)
  • Mustpeade hoone (Tallinn : 1972)
  • Здание Братства черноголовых (Таллин : Ээсти раамат, 1974)
  • Päikesemängud : [kunstnik Ado Vabbe elust ja loomingust] (Tallinn : Kunst, 1976)
  • Tartu raekoda (Tallinn : Eesti Raamat, 1984)
  • Тартуская ратуша (Таллин : Периодика, 1986)
  • Raidkivikunst Eestis XIII-XVII sajandini (Tallinn : Kunst, 1987)

 

Tunnustus

  • 1974 – Eesti Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsiooni aastapreemia (artikkel “Sotsiaalsete, funktsionaalsete ja looduslike iseärasuste osatähtsus Tallinna vanalinna regenereerimisel.” – “Ehitus ja arhitektuur”)
  • 1978 – Kristjan Raua preemia (teos "Eesti kunsti ajalugu I" (I ja II), autorite kollektiiv: Mart-Ivo Eller, Voldemar Erm, Leo Gens, Virve Hinnov, Rudolf Kangert, Juta Keevallik, Kaalu Kirme, Tuui Koort, Ene Lamp, Rein Loodus, Mai Lumiste, Tiina Nurk, Evi Pihlak, Villem Raam, Jüri Selirand, Irina Solomõkova (kollektiivi juht), Karl Tihase, Vaike Tiik, Voldemar Vaga, Hannes Walter, Viivi Viilman, Lehti Viiroja ja Helmi Üprus)

 

Allikad

  • Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafiline Leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996. Lk. 613-614
  • Vikipeedia 

Kolmapäev, 13. oktoober 2021

VLRK 110: Raamatukogu = kultuur, ringid, klubid, kursused

Selleks, et raamatute ja lugejate vahel paremat kontakti luua, on raamatukogu juures ikka tehtud kohtumisi kirjanikega, näitusi ning erinevaid klubisid ja ringe. Elukestvat õpet toetava mäluasutusena korraldatakse infopäevi, loenguid ja töötube. Nii ka Viljandi raamatukogus läbi aegade, oli ta alles lugemisringi staatuses, tegutses Moskvast antud karmide juhtnööride järgi või toetades inimeste igapäevaelu lisaks trükistele ka nõuga e-maailma uuendustes.

 

Vaimuvalgust levitav seltsinguline raamatukogu 1911-1940


Algusaegade rahvarohketeks sündmusteks kasutati
tihti Koidu Seltsi saali
Meenutagem, et Lugemisringi algusaegadel oligi seltsi tähelepanu suuresti suunatud erinevatele koostegemistele ning kursuste läbiviimiseks ja raamatute ostmiseks korraldati hoolega piduõhtuid ja huvipakkuvaid ettekandeid.

Vabadussõja järel Viljandis raamatukogu pidamise endale võtnud Rahvaülikoolide Selts nagu eelnev lugemisringki hakkas arendama mitmekülgset hariduslik-kultuurilist tegevust. Võrreldes lugemisringi tegevusega, oli seltsi tegevuskava laiahaardelisem ja temaatikalt mitmekesisem. 

Päevapildikursus aprill, 1934. 
Keskel laua taga Hans Ruubel, tema kõrval Jaan Riet (prillidega), 
teises reas paremalt kolmas Anna Marend

Loenguid ja kursusi korraldati teemadel, mille vastu rahvas huvi tundis ning oli võimalik lektoreid saada. Aastate jooksul käsitleti väga mitmesuguseid teemasid nagu eesti keel, Eesti ja üldine ajalugu, kultuuriajalugu, kirjanduse ajalugu, näitekunst, psühholoogia, õigusteadus, majandusteadus, arstiteadus, raamatupidamine, majapidamine, maateadus, bioloogia, keemia, füüsika, elektrotehnika, fotograafia, astronoomia jne. Korraldati inglise, vene, prantsuse, saksa, soome ja esperanto keele kursusi.

15.03.1929 J. Rieti foto Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi laulukoorist
Keskel koorijuht Augustin PungOriginaali allikas: FOTIS
Kõige enam huvitasid inimesi arstiteaduslikud loengud. Neid oli nii üldtervishoiust, esmaabist kui ka erinevatest haigustest ja nende ravist. Arstid olid vastutulelikud ja võimaluse korral alati nõus rahvaülikoolis esinema ning seetõttu oligi sellelaadseid loenguid kõige sagedamini. Mõningad loengute näited: „Mõnede külgehakkavate haiguste (sarlakid, difteeria, rõuged) tundemärgid, käik ja arstimine” (1920), „Epideemiline pääaju põletik” (1920), „Esimene abiandmine õnnetuste korral” (1925), „Kuidas korraldada oma eluviise ja toitumist, et saavutada pikk iga” (1938). Osavõturohked olid ka muusikaõpetaja Augustin Punga eestvõttel toimunud muusikaloengud.

Head vastuvõttu leidsid samuti ajaloo-alased loengud. Üheks Eesti ajaloo lektoriks oli Jaani koguduse õpetaja August-Osvald Westrén-Doll. Huumorimeelse ja Viljandi ajalugu hästi tundva pastori loengud olid huvitavad ning rahva hulgas väga populaarsed. Üldajalugu luges haridusseltsi gümnaasiumi ajaloo õpetajast direktor Mihkel Varrik.

 

Elu Nõukogude päikese all

Teise maailmasõja järel korraldati palju „massiüritusi“ ja enamus neist olid seotud riiklike tähtpäevade, üldrahvalike kampaaniate ning ajastu soositud kirjanike või teadlastega. Kõik need ettevõtmised kandsid kõlavaid pealkirju ning nende paljusõnalisust ja paatoslikkust kajastati ajakirjanduses. Ilukirjanduse propaganda üheks vormiks oli lugejate konverents. Ka raamatunäitused olid nõukogude ideoloogiale vastavad.

Lugejate konverents 19. oktoober 1949. Presiidiumilaua taga vasakult raamatukogu juubeliaasta maskott Pipa, Marie Sander, Kaarli Naanuri ja Adele Kiilaspea. Kõnepuldis August Litter

Palju tähelepanu tuli pöörata nõukogude kirjanike loomingule, mida propageeriti näiteks nõukogude raamatu esimesel vabariiklikul dekaadil juunis 1948. Dekaadi ilmestasid arvukad üritused:

  • linnas pandi üles loosungid;
  • Kaevumäel toimus vabaõhukontsert koos raamatunäituse ja -müügiga;
  • Tallinnast teele asunud spordiühingu Spartak teatejooksu meeskond tõi Põltsamaalt Viljandisse dekaadi peakomisjoni tervituse, mis edasi viidi Tartusse;
  • raamatukogu korraldas lisaks oma majale raamatunäitusi kultuurimajas ja kinos Täht; kinoseansside vaheajal esitasid Ugala näitlejad luuletusi ning proosapalu nõukogude kirjanike ja luuletajate teostest;
  • kultuurimajas kohtuti ajakirja Looming toimetaja August Allega;
  • ajalehes Sakala soovitati lugeda järgmisi teoseid: Nikolai Ostrovski „Kuidas karastus teras”, Boriss Polevoi „Jutustus tõelisest inimesest”, Juhan Madariku „Vabariik”, August Jakobsoni näidendit „Elu tsitadellis” jt „šedöövreid”.

Kui vene kirjanduse klassikutele pühendatud üritusi kajastati ajalehes laialdaselt, siis eesti kirjanike – Eduard Vilde, AugustKitzbergi ja C. R. Jakobsoni – teemalisi mitte. Lugejatele püüti võimaluse piires pakkuda ka koduloolise sisuga kirjandusõhtuid, näiteks „Carl Robert Jakobson kui rahvamees ja kirjanik”, „Holstre patrioodid Balti saksluse vastases võitluses”. Sagedased esinejad kirjanduslikel üritustel olid ajakirjanik ja kirjamees Johannes Selg ning ajakirjanik, kultuuritöötaja ja bibliofiil Kaarli Naanuri. Raamatukogu oma jõududega dramatiseeriti ja lavastati tantsude ning lauludega Samuil Maršaki muinasjutt „Kaksteist kuud”, mida pärast kolmekuulist ettevalmistust etendati naistepäeva aktusel Ugala teatris.

Raamatukogule esitati mõnikord üsna erilisi nõudmisi. 1946. aasta juulis kohustati Eesti NSV Riigikaitse Nõukogu määrusega oma asutuses läbi viima ettenähtud normide järgi 8-60 eluaastaste elanike väljaõpe „Valmis õhu- ja keemiakaitseks”, milleks soovitati kaasata tuletõrjejuhte, meditsiinitöötajaid, õhu- ja gaasikaitse instruktoreid. Vastavasisulise salajase kirja lõpus oli hoiatus: „ENSV RKN määruse nr. 0151 mittetäitmisel olete vastutav kui Riigikaitse määruste rikkuja, mis on seadusega raskesti karistatav” (Viljandi linna kohaliku õhukaitse ülema kiri Keskraamatukogu direktorile. 1946).

1950ndatel oli partei üheks lööklauseks „Raamat lugejale lähemale!”. Raamatukogu pidi muutuma nõukogude ideoloogia edastajaks, selleks tuli organiseerida kõlavate pealkirjadega näitusi, propageerida ühiskondlik-poliitilist kirjandust. Eesmärgiks oli rahvas ideoloogiliselt ümber kasvatada, mille saavutamiseks toimus kampaania „Kõik pered lugejaks”. Rajooniraamatukogu lugemissaal töötas kõikidel nädalapäevadel, abonement oli suletud esmaspäeviti. Raamatukogutöötajatel oli kohustus käia kodudes ja võimalikult kõik pereliikmed lugejaks värvata. Vajadusel korraldati ka raamatute kojukannet.

Raamatukogu pidi korraldama kirjandusüritusi ka väljaspool raamatukogu, näiteks kolhoosides ja asutustes. 1956. aastal Viljandi Kultuurimajas toimunud lugejate konverentsi „Inimeses peab kõik ilus olema” ettekandjateks olid raamatukogu aktivistid ning kõlama jäi mõte, et ainult sotsialistlikus ühiskonnas on võimalik tõeline armastus ja sõprus ning isiklikud tunded ollakse valmis ohverdama ühiskondlike huvide eest.

Lasteraamatukogu juures korraldati 1950ndatel lisaks traditsioonilistele raamatukoguüritustele lastele ka loodusmatku, suvel organiseeriti lugejate aktiivile ekskursioon ja tööpäev Lembitu kolhoosis. Arenesid sidemed koolidega, kellega koostöös korraldati lugejate konverentse vene nõukogude lastekirjandusest, tähistati lasteraamatunädalaid, kus etteastetega esinesid Viljandi Pioneeride Maja ja Lastemuusikakooli õpilased ning isetegevuslased. Suvel organiseeriti lastele järve ääres raamatute laenutuspunkt. Alates 1957. aastast korraldati raamatukogus televiisori ühisvaatamisi. Raamatukogus käis koos deklamaatorite ja raamatusõprade ring ning tegutses näitering. Raamatusõprade ringis vesteldi lastega lugemiskultuurist ning õpetati raamatuid valima. Raamatukogu töötajaid abistas õpilaste aktiiv. Aktiivsetest raamatukogu lugejatest võib meenutada näiteks Rudolf Rimmelit (kirjanik), Reet Espet (õpetaja) ja Vello Tiret (EKSEKO juht). 

Väljavõte 1955. aasta ajalehest „Säde”, kus Hillar Naanuri räägib lasteraamatukogust

Traditsiooniks kujunesid lugejate konverentsid (näiteks toimus lugejakonverents, kus käsitleti Ljubov Voronkova jutustust „Vanem õde”). Kirjandushommikutega tähistati erinevaid NSVL riiklikke tähtpäevi: V. I. Lenini 90. sünnipäevale pühendatud kirjandushommikul esines lasteraamatukogus teemakohase ettekandega tolleaegne EKP Viljandi Rajoonikomitee II sekretär Kalev Raave.

1962. aasta üks õnnestunumaid üritusi oli kohtumine kohaliku kunstirahvaga. Külas olid Viljandi elukutselised kunstnikud ning sõnakunstnik ja näitleja Karl Ader, skulptor Aino Sepp, maalikunstnik Juhan Muks ja graafik Boris Lukats. Muusikalist meelelahutust pakkusid Viljandi Kultuurharidustöö Kooli klubitöö osakonna õpilased. Välja oli pandud näitus „Eesti realistliku kunsti meistreid”. Õhtuga tähistati Ants Laikmaa 20. surma-aastapäeva.

1965. aastal hakati lasteraamatukogu raamatusõprade ringis ette valmistama pioneeriinstruktoreid – raamatusõpru. Järgmisel aastal said 5 pioneeri Raamatusõbra märgi. Töötajatele olid noored raamatusõbrad abiks ka veel kaheksakümnendatel aastatel ning abistasid fondi korrastamisel ja raamatute parandamisel.

Suurte raamatukogus alustas Raamatusõprade klubi tööd 4. veebruaril 1965. Selle kutsusid ellu raamatukogutöötajad Hillar Kattai, Maie Parve ja Elvi Ilves. Asutamiskoosolekust võttis osa 16 inimest, nende hulgas raamatulevitaja Enno Piir, Kalmetu kooli kirjandusõpetaja Ivi Soolo, raamatukaupluse Sõprus juhataja Maie Ambos jt. Asutamisaasta lõpuks oli liikmeid 42, kes käisid koos rajooniraamatukogu lugemissaalis.

Klubi tegevuskavas olid raamatuarutelud, bibliograafilised ülevaated, kohtumised kirjanikega, kirjanduslikud ekskursioonid, loengud, teatri ühiskülastused. Esimesel tegevusaastal korraldati 10 suuremat üritust ja käidi ekskursioonil. Esimeseks ürituseks oli Mati Undi jutustuse „Võlg” arutelu, mis kujunes elavaks. Neljateistkümne sõnavõtnu seas oli keskkooliõpilasi, pedagooge, pensionäre ja komsomolikomitee töötajaid. Mõisteti hukka noore, andeka autori liialt naturalistlik väljenduslaad. Kahjuks kandus vaidlus põhiteemast kõrvale, sest kaugeltki kõik polnud jutustust lugenud. Märtsis toimus Viljandi autorite õhtu, kus olid külas Luise Vaher, Ena Põder, Aino Pärna, Ingvar Luhaäär, Siim Kärner, Sirje Kiin, Helle Paas ja Malle Härm. Aprillis kohtuti kirjanik Enn Vetemaaga tema romaani „Monument” avalikul arutelul. Samal kuul vaadati Vanemuises Ain Kaalepi näidendit „Minu silmad ja sinu silmad”, mis avaldas sügavat muljet ja klubi asus autoriga kirjavahetusse. Säilinud on Ain Kaalepi originaalkirjad klubi juhatajale Hillar Kattaile. Raamatusõprade klubi pöördus ka kirjastuse Eesti Raamat poole palvega kõnealune näidend trükis välja anda, kuid mõte jäi sedapuhku vaid mõtteks. Aasta lõpul oli arutelu Väinö Linna romaani „Siin põhjatähe all” üle. 1966. aastal oli arutelu all Herman Sergo romaan „Põgenike laev”, millele eelnes põhjalik ettevalmistustöö ja klubi kirjavahetus autoriga. Klubi säilinud paberitest võib lugeda, kuidas jaotati ülesandeid ürituste ettevalmistamisel: kuna need toimusid tihti kohvilauas, siis igaüks tegi ja tõi midagi kaasa: kes küpsetas kilupirukaid, kes tegi kohupiimakooki, kes hankis vorsti ja heeringat, kes hoolitses lauale pandavate kevadlillede eest. Need detailid annavad edasi 1960. aastate elu hõngu ning näitavad selle aja inimeste soovi koos tegutseda, kokku hoida ja üksteist aidata.

Ka 1970ndatel püüti anda parimat teenindust ning raamatukogus tegutses lastele suunatud nukunäitering, kelle etendused köitsid eriti väikesi lugejaid. Näitlejatena astusid üles nii töötajad kui lapsed. Lisaks esinemistele raamatukogus anti etendusi ka koolides.

Luulekava esitamas: istuvad Evi Murdla, Asta Pangsepp, Linda Sarapuu;
 seisavad Mari Roots, Tiiu Laiapea, Maia Kolk, Helle Juss ja Viivi Müür

1980. aastal oli raamatukogudele pandud kohustus tähistada Lenini 110. sünniaastat, millele pühendati palju üritusi. Koos hakkas käima noorte kirjandusklubi, mille juhendajaks sai lugemissaali vanemraamatukoguhoidja Ilona Puna. Kirjandusklubisse kuulus 55 liiget, kes tutvustasid, analüüsisid ja arutlesid omaloomingu üle. 

Liivlased Vilma Silanagla, Petõr Damberg,
Hilda Cerbach-Griva ja Pauline Klavinja
Viljandi Rajooniraamatukogus 28. jaanuaril 1969
Teemaõhtute korraldamisel, mis olid tihti ideoloogiliste pealkirjadega, kuid sisult midagi hingele pakkuvad, tehti koostööd linna teiste asutuste ja organisatsioonidega. Tihti olid partneriks kultuurimaja, Ugala teater, looduskaitseselts, raamatusõprade klubi ja linna koolid. Näiteks koostöös kultuurimajaga toimus teemaõhtu „Elada ja töötada kommunistlikult”, millel osavõtjaid ca 250, peamiselt noored, kellele tuli pakkuda ka muusikat ja tantsu, sest ilma selleta oleks osalejaid väga raske leida olnud. Näitena võib veel välja tuua järgmisi teemasid: „Mööda Nõukogudemaad”, „Nii oli isade noorus”, „Kui ilmus esimene Sakala”, „Liivlased minevikus ja tänapäeval”. Viimane õnnestus eriti hästi, sest osales umbes nelisada inimest. Suurt huvi tunti ka näituse „Liivlased trükisõnas ja etnograafias” vastu. See üritus pani aluse sõprussuhetele ja kirjavahetusele pedagoogist literaadi Petõr Dambergi ning laulja ja muusikaõpetaja Hilda Cerbach-Grivaga.

Turkmeenia kolleegidega raamatukogu aias.
Esimeses reas keskel Evi Murdla, paremal Mare Tavaste,
teises reas Maie Tavaste, Maia Kolk, Hilja Soosaar, Helvi Ilus
Seitsmekümnendatel aastatel käidi NSV Liidu teiste liikmesriikidega tihedalt läbi. Väga palju käis raamatukogus külalisi. Maie Tavaste on meenutanud: „Algas tohutu külaliste voor. Tuldi Tallinnast ja mujalt vabariigist, Moskvast, Lätist, Leedust, Usbekistanist ja Turkmeeniast; isegi Kabuli kultuuritöötajad Afganistanist; Soome kultuuritegelased ja kirjanik Jorma Moilanen; Aasia, Austraalia, Malta ja Uus-Meremaa tudengid, kes õppisid Moskvas”. Harivad olid Ants Salumi eestvedamisel korraldatud suurepäraselt ette valmistatud raamatusõprade reisid Venemaa, Läti ja Leedu kirjanduslikesse paikadesse.



Vabaduse tuuled

Kaheksakümnendate lõpus alanud vabam hingus kaotas raamatukogudele seatud ideoloogilised piirangud, ent teisalt näitasid laenutuste ja kasutajate arvud suuri langusi ka veel 90ndate algupoolel. Üha enam kimbutas ruumikitsikus, mis ei võimaldanud nii palju korraldada, kui oleks soovinud. Seetõttu oli raamatukogu agar osaline ülelinnaliste ürituste ettevalmistamisel. Koos erinevate asutuste ja organisatsioonidega aidati korraldada üle-eestilisi muinsuskaitse- ning folklooripäevi. Asukoht kauni lossipargi serval pakkus soojemal aasta-ajal häid võimalusi kirjandus- ja muusikasündmuste korraldamiseks. Kevaditi toimusid raamatukogu aias romantilised luuleõhtud, kus esinesid luulepõimikutega Elle Eha Are juhendatud kultuurikooli õpilased.

Rahvalik kava raamatukogu aias folklooripäeval Viljandimaa Virred 20. juulil 1987

1989. aasta märtsis korraldati Viljandi J. Köleri nim 4. Keskkoolis näitus „Pimedusest päikesepaistele”, kus toodi avalikkuse ette aastakümneid erifondis varjul olnud teosed. Enno Piiri eestvedamisel toimunud näitus sündis raamatusõprade, muinsuskaitsjate, loodussõprade, kodu-uurijate ning raamatukoguhoidjate ühiste jõupingutusena. Väljas oli ligemale tuhat teost ligikaudu sajalt Viljandimaa autorilt, kelle teosed olid sündinud võõrsil. Tutvuda sai Jaan Lattiku, Salme Ekbaumi, Albert Kivikase, Juhan Aaviku, Oskar Looritsa, Henrik Visnapuu, Johan Kõpu, Arnold Sepa, Ella Ilbaku, Mari Raamoti jt loominguga. Lisaks kirjanike loomingule olid muinsuskaitsjad ja kodu-uurijad sisustanud ühe ruumi teemal „Meie vanaisad võitlesid Eesti Vabadussõjas, nende lapsed vaevlesid Siberi vangilaagrites”. See kurb väljapanek tutvustas mitmeti vangilaagri elu. Väljas oli vangide kirju kodustele, fotosid, maale, käsitööd, muid esemeid ning dokumente. Eksponaatide hulgas paelus tähelepanu kulunud riidetükk peotäie sünnimaa mullaga, mis oli olnud Enno Piiril kaasas Siberis ning aitas tal raskes vangistuses vastu pidada. Näituse ajal toimusid ka päevakohased loengud: kultuurikooli kirjandusõpetaja Kalju Lillepuu rääkis Albert Kivikasest seoses Viljandiga, kirjandusteadlane Eerik Teder esines teemal „Viljandi kirjarahvas paguluses”.

2009. aasta omaloominguvõistluse võitjad žüriiga Kondase Keskuses.
Vasakult Laura Mallene, Marie Metsur, Aleksandra Tšoba (nüüd Puks),
Hiie Tamman ja Laura Mets (nüüd Jaanhold),
ees Alvar Loog (vasakul) ja Lauri Sommer
Üheksakümnendate lõpul korraldati õhtuid kodukandi kirjameeste Vello Lattiku, Jaak Sarapuu, Ülo Alo Võsari, Heiki Raudla jt loomingust. Mulgimaalt pärit õdedest kirjanike Minni Nurme ja Salme Ekbaumi mälestuspäeva tähistamisel 21. oktoobril 1997 algatasid nende sugulased mõtte korraldada maakonna õpilaste omaloominguvõistlus, millest haarasid kinni õpetajad Erika Rummel Carl Robert Jakobsoni nim Gümnaasiumist ja Aili Kiin Viljandi Maagümnaasiumist ning linnaraamatukogu. Esimesele luule ja proosavõistlusele kogunes 47 tööd. Võistluse töid on hinnanud aegade jooksul erinevad žüriid. Esimestel aastatel oli žürii esimeheks Ants Salum. Žürii tööst on osa võtnud Lauri Sommer, Berk VaherVillem Valme, Margus Haav jt. Žürii töösse on kaasatud ka võistluse laureaate (Laura Mallene, Mailis Liiv, Aleksandra Puks, Laura Jaanhold, Hiie Tamman jt). Maakonna emakeeleõpetajate soovil hakati auhinnatud töid väikeste kogumikena avaldama. Iga kolme aasta tagant antakse raamatukogu poolt välja võidutööde kogumik „Meie mõtted”. Tänavu toimus 24. Viljandimaa noorte omaloominguvõistlus ning võidutööd luuležanris on olnud mitmed aastad ainsaks kohaliku ajalehe veergudel avaldatud luuletekstiks.

21. sajandi algul raamatukogu jaoks ehitatud uues majas võimalused erinevate näituste ja sündmuste korraldamiseks paranesid. Paljud huvilised pakuvad oma teemasid ise ning koostöös on sündinud põnevaid asju. Raamatukogu uue maja seinte vahel on lahendatud mõrvamüsteeriume, õmmeldud, käidud koertele lugemas, filmitud katkeid populaarsele telesarjale ning tantsitud ja lauldud.

2004. aasta veebruaris alustati projektiga Laste Raamatuklubi, mille algatajateks olid tolleaegsed kultuurikolledži tudengid Kaija-Liisa Tarand, Velli Kivi ja Kaja Hirv. Projektiga liitus ka Vilja Rebane (nüüd Volmer-Martinson), kellest hiljem sai raamatukogu huvijuht (NB! Esimene raamatukogu huvijuht Eestis!). Lastele meeldis klubitegevus, osalejaid oli erinevatest koolidest ja erinevas vanuses, liikmete arv küündis 50ni. Klubi kokkusaamistel käsitleti erinevaid teemasid: raamatute illustreerimine, reisimine, teater jm. Tutvustati ja loeti katkendeid lasteraamatutest, mängiti ning meisterdati. Hakati sisustama laste koolivaheaegu, mis on siiani väga populaarsed.

Kirjandusreiside klubi eestvedajad Reet, Reet ja Vilja
2006. aasta veebruarist kuni 2007. aasta suveni tegutsenud kirjandusreiside klubiga sooviti kirjandust elavamaks muuta. Mõtte algatajad-eestvedajad olid Reet Lubi ja Vilja Volmer, kes kaasasid maagümnaasiumi õpetaja Reet Sinimaa, kellest sai klubi juhendaja ning kirjanduslike ekskursioonide korraldaja. Aktiivseid liikmeid oli üle neljakümne. Koos uuriti varasemate Eesti kirjanike elu ja loomingut, vaadati nende teoste ainetel tehtud filme või lavastusi ning sõideti uuritavatega seotud paikadesse. Lähemat tutvust tehti A. Kitzbergi, C. R. Jakobsoni, O. Lutsu, J. Liivi, E. Vilde ja A. H. Tammsaarega. Ekskursioonide põhjal valmis metoodiline juhendraamat õpetajatele, kellel soov oma klassiga ekskursioonile minna. (Link raamatule andmebaasis lugeja.ee: https://www.lugeja.ee/record/600293)


Foto 14. hooajast, mil võistkonnad said veel
Viljandi Linnaraamatukokku võistlema tulla.
Koroona ajal on võistlus korraldatud virtuaalselt
2007/2008 hooajal kutsuti ellu järjekordne traditsiooniks saanud üritus – põhikooliealistele suunatud mälumängu sari Pähklipureja, mis kevadel lõpetas oma 15. hooaja. Igal hooajal toimub kolm mängu. Osalema on oodatud linna- ja maakonnakoolide 6.–9. klasside 4-liikmelised võistkonnad. Kokkuleppel korraldajatega võib ühest koolist osaleda 2 võistkonda. 

Viktoriinidest on populaarsed ka ajakirjandust lugema suunavad „5L“ 5.–7. klassi õpilastele ning „Kultuurikonksuke“ 2.-4. klassi õpilastele.

Juba aastaid saavad kaks korda kuus raamatukogu lasteosakonnas kokku pisipõnnid ja nende vanemad. Pisipõnni pooltund kutsub lapsi raamatuid vaatama, meisterdama, laulma.  Lastega tegeleb kogenud ja südamlik juhendaja Lea Taalimäe.

Suuremat tähelepanu sai raamatukogu uuel sajandil veel oma korraldatud mulgi keele kursuste, paatidega järvel toimunud luulepiknikute, noortereisidega Euroopasse. Samuti õhinapõhise koostööprojektiga "Kultuurikonks", mis sündis Viljandi linnaraamatukogu, Viljandi gümnaasiumi ja ajalehe "Sakala" koostöös ning paljude kohalike kultuurikorraldajate väljapandud auhindade toel. 

Luulepiknik Viljandi järvel 2007

Sõltuvalt kaaslinlaste huvist ja koroonast tingitud piirangute karmistumisest ja lõdvenemisest organiseeritakse järjest enam virtuaalseid näitusi, kohtumisi ja õpitube. Virtuaalselt on tehtud koolituspäevi Olustvere Teenindus- ja Majanduskooli bürootöö õpilastele perioodika tellimisest, lõpetatud omaloominguvõistlust ja viktoriinisarju ning palju muud. Kõige rangematest alguskuude piirangutest, mil tuli raamatuid 72 tundi karantiinis hoida, on raamatukoguhoidja Nele Grosthal teinud humoorika virtuaalnäituse, millega saate tutvuda SIIN

Siiski on ka viimase kahe aasta jooksul raamatukogus toimunud mõned reaalses ruumis korraldatud raamatuesitlused, kirjandus- ja meisterdamisklubid,  tehnikaringid türdukutele, õpitoad ja kursusedTäiskasvanutele on taaselustatud vahepeal piirangute tõttu ära jäänud regulaarsed kohtumised lugemiselamuse jagamiseks Kolmanda Kolmapäeva ja Esimese Teisipäeva KlubisViimati toimus Täiskasvanud Õppija Nädala raames 6. oktoobril 2021 raamatukoguhoidja Valli Tammsalu juhendamisel „Raamatute voltimise õpitund“ ning eelmisel hooajal said huvilised osa läbi aasta kestnud mulgi rahvarõivaste töötubade sarjast. Igavikuliselt aktuaalsed on raamatukogu teenuste kasutamisel tekkinud küsimuste korral nõuande- ja individuaalse arvutikasutamise tunnid.